EJAKULEERIV EREMIIT. TREHVUNKS ISEENDAGA

Gunnar Aarma tekstiprilliga „YUGALA“ “Dekameroni” kaemas

JÜRI KALDMAA

Giovanni Boccaccio “DEKAMERON ehk MEA CULPA…“

Lavastaja: Vagif Ibrahimoglu (Bakuu teatrist „YUG“), kunstnik: Rashid Sherif (Bakuu teatrist „YUG“), muusikaline kujundus: Rövsän Mustafajev (Bakuu teatrist „YUG“).

Esietendus 20. septembril 2003 „Ugala“ väikeses saalis.

Teater pole vaataja kohtumispaik näitleja, lavastaja või autoriga. See on vaataja kohtumispaik iseendaga. Protsess on kõik, eesmärk mitte midagi. Seetõttu ma püüan välistada momendid, mis paneksid vaataja pingeliselt jälgima mingit lugu ja loogiliselt arutlema.

“Dekameroni” lavastaja Vagif Ibrahimoglu ¹

I

1.

Sissejuhatuseks visandame kõigile lavastust näinutele ja veel vaadata kavatsevatele väikse konspektiivse tekstiraamatu, mida võib pärast või enne tüki nägemist sirvida.

Vagif Ibrahimoglu lavastust raamib Giovanni Boccaccio pihtimus Rooma paavstile, milles kirjanik ütleb lahti oma “Dekameronist”. Kuid selle mõnevõrra probleemse raami käsitlemise lükkame kirjutise teise ossa.

Raami sisse jääb autodafee — inkvisitsioonikohtu otsuste pidulik kuulutamine koos täidesaatmisega — , mille käigus seitse näitlejat, keda ootab hukkamine tuleriidal, mängivad kuut novelli. Need on:

Esimene.

Oma jutustusega kolmest sõrmusest pääseb juut Melchisedech suurest ohust, mida Saladino talle valmistas. ²

Teine.

Munk, kes rasket karistust väärivasse pattu on langenud, pääseb karistusest seeläbi, et oma abtile sedasama süütegu sündsalt ette heidab. ³

Kolmas.

Masetto Lamporecchiost mängib tumma ja saab aednikuks nunnakloostris, kus kõik nunnad üksteise võidu temaga magada tahavad. ⁴

Neljas.

Ferondo võtab sisse mingit pulbrit ja maetakse surnu pähe maha. Abt, kes vahepeal tema naisega lõbutseb, toob ta hauast välja ja paigutab vangikongi; ta pannakse uskuma, et ta viibib puhastustules… ⁵

Viies.

Alibech läheb eremiit Rustico juurde, kes talle õpetab kuradit põrgusse ajama… ⁶

Kuues.

Gulfardo võtab Guasparruolo käest raha võlgu ja lepib tema naisega kokku, et magab tema juures tasu eest… ⁷

Ei tarvitse olla selgeltnägija märkamaks, et lavastuse novellide sisulise telje moodustab ilmaliku elu hüljanud J u m a l a t e e n i j a( n n a) (munga, nunna, abti, abtissi, eremiidi) keelatud, taunitav ja igal juhul „patune“ s u g u i h a.

Nelja novelli (teisest viiendani, eriti särtsakad on kolmas ja viies) sisu keskendub vähem või rohkem just sellele, mille kohta Aleksander Kurtna märgib: “Dekameroni” peamisi teemasid on vaimuliku seisuse paljastamine ja kirikuteenrite satiiriline väljanaermine.” ⁸

Oleks üpris süüdimatu mõtelda, et renessansikirjanduse ühe tähtteose kohta võiks veel midagi avastuslikku arvata või üllatuslikku ütelda. Ka lavastusest on piisavalt kirjutatud. Ent retseptsioonigi juurde jõuame teises osas.

Sestap ampsame kümmepäevaku rikkalikult ja hõrgutavalt pidulaualt nimelt selle magusa, obstsöönse ja frivoolse suutäie.

2.

Kristlik, lihasuretamist ja askeetlust jutlustav moraal suhtus inimeste seksuaalhuvidesse otsese vaenulikkusega.

Kloostri institutsiooni abil soodustas kirik kõigiti vallalisust, õnnistades sadade tuhandete munkade ja nunnade ebaloomulikku loodusevastast väljalülitamist normaalsest elust.

Ükski loomulikult arenenud terve inimene ei suuda oma seksuaalinstinkti alla suruda ilma erilisi vaimseid ja füüsilisi vastuabinõusid tarvitusele võtmata. Kõik need abinõud aga tingivad raske ja kauakestva võitluse askeedi ja lihasuretaja psüühikas, millel võivad olla tihti väga kurvad tagajärjed. (Gunnar Aarma⁹)

Laval ei päädi lihasuretajate raske võitlus kuigi kurbade tagajärgedega, vaid käändub üsna kähku (kohati ohjeldamatuks) koomuskiks. Nalja tehakse mõnuga ja naerda saab palju. On ka põhjust.

                                                                                                         Me ei tohi ära unustada, et joogide väite järgi on inimese kogu energiast 92% seksuaalenergia.

                                                                                                         Kogu joogaõpetus läbi aegade (meil on selle kohta 4 tuhande aastane ajalugu) on õpetanud, et peaülesandeks on madalad instinktid ikkesse panna. Nimetus jooga ongi jug - ike. See kõige madalam, võimsam osa meist, 92% meie kõigist avaldustest, on seksuaalsusega seotud. Kui me selle saame paika panna, siis me oleme elu peremehed. Vastasel korral on see instinkt meie peremees. (Gunnar Aarma¹⁰)

Just see üheksakümne kahe protsendiline “paha energia” haarab nagu möödaminnes oma võimusse kõik need palvetavad mungakesed ja nunnakesed, kes nagu nõiaväel muutuvad lihahimulisteks, -meelseteks, himurateks, iharateks, meelateks, kiimalisteks…

Milles probleem? Meid/neid valitseva madala osa vastu tuleb rohtu leida.

                                                                                                         Muuseas, kui jooga (jug) tähendab iket, siis “YUG” (itk, vana türgi rituaal) on Ibrahimoglu 1989. aastal Bakuus asutatud ja siiani juhitav teater. Lavastuse kuuendas novellis saab tinglikuks mängupaigaks nukuteater „YUGALA“, toimub “YUGi” ja “Ugala” sümboolne ning igati “Dekameroni”-pärane ühtimine.

3.

On terve rida tehnikaid, kuidas me saame esimesest närvikeskusest, esimesest tšakrast, tõmmata seksuaalenergia mööda selgroogu üles nii kõrgesse tšakrasse, mis on juba väljaspool madalaid kirgi ja ihasid.(Gunnar Aarma¹¹)

Konks ongi selles, et nood “Dekameroni” “pühamehed ja -naised” ei valda neid tehnikaid. (Kui paljud praegustestki Vana Maailma kloostrite ja kirikute rüpes Jumala — või hoopiski iseenda?! — kummardajatest valdavad?)

Boccaccio mõistagi teadis, et palvevennakeste ja -õekeste seksist hoidumine on väegade kahtlane, ebausutav ja ennekõike silmakirjalik, ning jäädvustas selle omal igavikulisel viisil.

Loomulikult ununevad juhul, kui silma ette tõuseb neljateistkümneaastase süütu neitsi Alibechi “noorus ja ilu”, sellisel eremiidil nagu lavastuse viienda novelli Rustico “kõik pühad mõtted, palved ja enesepiitsutused”. Ning “vagal” vennal ei jää muud üle kui tulla lihtsale ja geniaalsele mõttele “ihasid vagaduse katte all rahuldada”.¹² Ülestõusnud kurat (peenis) ihkab väga põrgusse (tuppe) tungida! O sancta simplicitas!

Inimest, kes madalate kirgede ikestamisega hakkama ei saa, ei peeta joogide seltskonnas vaimselt arenenuks. Aga miskipärast peab õhtumaine kultuur mis tahes munka/nunna automaatselt jumalikes kõrgustes triivijaks.

Olgu kõrvalepõikena mainitud, et Gunnar Aarma guru, kellega ta 1938. aastal Pariisis kohtus, oli spetsialist radža-jooga alal ja tegutses katoliku vaimulikuna.¹³ Sic! Temasuguse mehe üle poleks Giovanni saanud (ega saaks tulevikus keegi teinegi) madalate kirgede äkilise ilmumise ja rahuldamise vajaduse teemal nalja visata. Kuid kas erand kinnitab reeglit?

Mingite pühade mõtete, palvete ja enesesisendustega seksuaalsust kaotama ja tsölibaati pidama hakata on lootusetu ja naiivne.

Seksist Jumala kasuks loobuv askeet peab oskama seksuaalenergiat liigutada. Vastasel korral kuulub ta jäädavalt “Dekameroni” jumalike patustajate kilda. Seda üheksatkümmet kahte protsenti endast niisama tagataskusse varjule ei sokuta.

Niisiis —

NUNN NUSSIGU NUNTSIUSEGA,

EREMIIT ERUTUGU,

ERGAKU EREKTSIOONIST,

ERITAGU ERITI EKSOTEERILIST EJAKULAATI.

4.

Tänapäev pole aga instinktide vaoshoidmiseks kahjuks midagi ette võtnud.

Olles uhke oma kõrgele tsivilisatsioonile ja eriti kultuurile, ei näi end looduse ja tehnika isandana tundev eurooplane sugugi mõistvat, kuivõrd nüride meeltega ta oma ohjeldamata seksuaalsete kirgede ohvriks on jäänud. (Gunnar Aarma¹⁴)

Vaevalt, et neid inimesi, kes end mingi tehnikaga ohjeldada ja suunata suudaks, väga palju on. Aga enamik nendest vähemalt ei tee nägu, nagu nad oleksid seksuaalsed õilishinged (täpsemalt: õiliskehad). Seda enam muutub karikatuuriks kõikvõimalike usumeeste ja -naiste sängikarsklus.

Ja vaevalt et Euroopa ning maailmgi kuue ja poole sajandiga, mis meid “Dekameroni” sünnist lahutab, ses vallas eriti paremaks on muutunud. Pigem vastupidi.

Gunnar Aarma tsitaatide valguses leiavad põhjenduse ka õigeusu munkade pederastia, katoliku preestrite poistehuvi, mitmete konfessioonide pedofiiliaskandaalid jne. Kloostrile ja kirikule pühendunute naeruväärses usus Jumalale hoitud, ent siiski kindla “kanali” leidnud süütus/seksuaalsus ei mõjugi hetkel perverssusena, vaid on kaunis loomulik.

5.

Selle “Dekameroni” tahu — naisenäljas munkade ja mehejanus nunnade — üle võiks, Aarma tekstiprill ninal, veelgi arutella. Ainult et… Sorry! Mõttelaevuke hakkab „YUGALA“ lavastusest liiga kaugele tüürima. Pealegi ei köida Ibrahimoglut kuigivõrd kloostri eros ega paelu “Dekameron” kui (Jaak Alliku põlvkonna ainus) pornopiibel. ¹⁵

Kuigi lavastusest ei puudu vastavad stseenid, küll (jäme)koomilised — (ülestõusnud kurat/punane plüüspeenis “kargab” lavale mängi(tse)ma publiku selja tagant), küll sümbolistlikud (nunnade süttivat iha väljendab üha kiiremini keerutatav kiik jne), on Boccaccio teos näitejuhile siiski vaid ilus ettekääne ja vahend oma asja ajamiseks.

II

6.

Ibrahimoglu teatrimetoodikast — kõne, hingamise, plastika, psühhotehnika jne rakendamise koosmõjust — põhjalikuma soti saamiseks tuleb ilmselt mõneks ajaks Bakuusse lennata. Aga kes meist sinna lendama hakkab?

Siin paiga peal istudes peame tänulikud olema koju kätte toodud pisku eest.

Aseri näitejuht on leidnud “Dekameronile” vahva bufonaadlik-burleskse lavalise väljenduse — karnevali. Lavastajat tõepoolest ei huvita dramaturgia, tekst on lavastaja jaoks kui mitte tähtsusetu, siis teisejärguline kindlasti.

Eks tolles idamaiselt kuumas teatrikatlas kee üheskoos Artaud’ julmust, Brechti võõritamist, kolmeapelsinilikku commedia dell’arte’t ja mida kõike veel.

Näitlejad on selle esmapilgul võimatu, ent võimsa kompoti omandanud, kiirkorras läbi seedinud ja lavalt saali paiskuv protsessi “produkt”, mürtsmüsteerium, erineb märgatavalt harjumuspärasest eesti teatrist. Eriti kehamängu poolest.

Ent mis kõige tähtsam — noor, ühtlane ja võimekas trupp (Viljandi Kultuurikolledži vilistlased Jaana Kukk, Kata-Riina Luide, Martin Algus, Meelis Rämmeld, Tanel Ingi ja Erni Kask pluss lavakas Hilje Murel) on lavastaja süsteemile pihta saanud.

Kogu siinne kompilatsioon ja tsitaatidega žongleerimine saab, nii banaalne kui see ka ei tundu, võimalikuks eeskätt tänu näiteseltskonna vaieldamatult tublile tööle. Käesoleval juhul on nemad seitsmekesi need võlurid ja šamaanid, justkui “surmapattudest vikerkaarevärvid”, kes korraldavad vaataja enesega trehvamise riitust.

Viis näitlejat kehastavad läbisegi mitmeid rolle. Esiteks mängivad nad iseennast. Teiseks, “Dekameroni” tegelasi (nagu Neifile, nagu Filomena, nagu Pamfilo, nagu Filostrato, nagu Dioneo), kes vestavad lugusid. Ja kolmandaks — oma tegelaskuju jutustatavate lugude tegelasi. Igal näitlejal on oma leiva- ja tõmbenumbrid, millega võib tõeliselt hiilata ja publikut naerutada: Hilje Murel (eriti Alibech — 5. ja riivatu nunn — 3. novell), Jaana Kukk (munga ning abti saagiks langev suurte tissidega tüdruk — 2., pesuehtsa aserbaidžaanlannana peale lugemine kuradi põrgusse ajamisele — 5. ja Ferondo naine — 4.), Martin Algus (abtiss — 3. ja Ferondo — 4.), Tanel Ingi (eremiit Rustico — 5., kloostri valitseja — 3. ja juut Melchisedech — 1.), Erni Kask (Masetto — 3., Saladino — 1. ja abt — 2.)

Raskem on oma lavalolu õigustada ja tegelast täita Timuka õpilasel (Meelis Rämmeld) ning eriti Saatana advokaadil (Kata-Riina Luide).

7.

Ma ei raatsi kuidagi “Ugalat” kiitmata jätta. Tegu on kahtlemata siinset teatrimaastikku avardava lavastusega. Ja see pole niisama suusoojaks öeldud. Külalislavastajad võivad ebaõnnestuda või lausa läbi kukkuda. (“Ugala” omab antud vallas piisavalt palju nii positiivseid kui ka negatiivseid kogemusi.) Aga see ei tähenda, et neid ei peaks kutsuma.

Kinnisilmi oma puuriida taga nokitsemine ja konnatiigis hulpimine oleks ilmselgelt roiutav, arengut ja edenemist pärssiv. Risk jääb ju alati, kuidas tulnukas trupiga klappima hakkab. Sedapuhku klapib hästi.

Teater peab lavastust müüma. “Dekameron” on seega mõistetav valik. Eks Ibrahimoglut väidetavalt ainsana huvitava dramaturgi, kaasaegse aserbaidžaani kirjaniku Kamal Abdulla näidend jää siinsele lavale jõudmiseks ootama aega, mil “Ugala” (ja riigiteater üldse) ei pea enam nii hirmsasti ennast müüma. Ent millal see päev kord koidab?!

8.

Nagu alguses lubatud, k(r)õhvitseme natuke ka lavastuse problemaatilist paturaami.

“Sakala” “järelnoppija” Alvar Loog küsib juba oma arvustuse pealkirjas: “Mis kuradi Mea culpa?”¹⁶. Tõepoolest, mis pagana patt?!

Lavastaja toonitab, et ta ei taha “Dekameroniga” midagi ütelda, välja arvatud ida ja lääne olemuslik ühtsus, mis avaldub eriti võimsalt lavastuse muusikas. Ometi patukahetsuslik raamistik siiski nagu püriks mingile suuremale sõnumile, justkui sisu, vähem või rohkem “muna(ndi)lised” novellikesed, mis koore alla jääb, oleks mäda: culpa — süü, kõlvatus...

Kas see ikka on nõnda?

Boccaccio võis ju meeltesegaduses “Dekameroni” põletada tahta ning isegi paavsti juures oma teosest lahti ütlemas käia. (Saatuslikul 1362. aastal, mil kirjanik “ära pööras”, astus paavstiametisse Innocentius VI asemele Urbanus V. Mõlema juures töötas Boccaccio Firenze kommuuni saadikuna.)

Kummalisel kombel omandab Boccaccio alandlik lahtiütlemine “Dekameronist” lavastuses sootuks vastupidise tähenduse, osutub tegelikult loobumatuseks, sügavaks jaatamiseks. Paavsti juures pihil käimise tõigake võimendab veelgi “Dekameroni” (nii teksti kui lavastuse) väärtust.

Sest lõppude lõpuks — mis on patt?

Osho lausub: ”Väga paljud mungad arvukates eraklates paastuvad mitte usulisel eesmärgil, vaid karistuseks iseendale. Väga raske on leida munka, kes ei tunneks süüd, sest kõik on patt: vaadata kena naist on patt, süüa isuga on patt, tunda end mõnusalt — kõik on patt.”

Ja veel: ”Kui on vastet Jumalale selles maailmas, siis on see seks. Seks on kõige jumalikum asi maailmas, aga miks te seda patuks nimetate? Sest algusest peale on teile õpetatud, et see on patt. Seks on elu ja me oleme teinud sellest suurima patu. Sügaval sisimas oleme elu vastu.” ¹⁷

Patust ongi kujunenud (enamasti abieluvälise, aga ka -sisese) seksi sünonüüm.

Kuid kas seepärast inimese seksuaalsus on grammigi vähenenud või veel enam — kuhugi kadunud? Kas pole tibake totter 92 protsenti endast patu(se)ks pidada? Selge, tuleb leida “mittepatune” elik võimalikult “pühalik” väljund. Ja milline see oleks? Võimalikult harv seks abikaasade vahel või veel parem — üldse voodirõõmudest hoidumine… Nii lihtsalt saabki patust priiks!

Aga kui me patuõuna ümbert (ka kristliku kiriku poolt) sinna peale kasvatatud seksinaha maha koorime, jääb järele vilja tuum — inimese eraldatus, lahuselu Jumalast. Lööme lahti Uue Testamendi: “Kõik, mis ei ole usust, on patt!” (Pauluse kiri roomlastele 14, 23) “Ja kui ta tuleb, siis ta toob maailmale selguse patu kohta…; patu kohta, et nad ei usu minusse.” (Johannese evangeelium 16, 8-9)

Kas näitlejad, kes näitavad meile “patuseid” pildikesi ehtsast elust, ei usu Jumalasse? Kas nad veega silmi loputades ning ürgüska tagasi pöördudes ei ole mitte puhastunud, olles loonud ja põlistanud maailma, “mis ei loobu millestki, mida ta omab, ja kus i n i m l i k u l  on kõikjal eluõigus“?¹⁸

Miks juhib audio-virtuaalset autodafeed konferansjeelik Saatana advokaat? Ja milleks on tal vaja siivutuid novelle esitavaid näitlejaid tuleriidal praadida?! Kui komödiandid tõepoolest teevad pattu, siis peaks Saatana advokaat ju säärast tegevust igati soosima ja püüdma sellele tulevikuski kaasa aidata.

Kata-Riina Luide kehastatav tegelane võiks kanda pigem nime “Silmakirjalik kirik” või “Variserlikult vagatsev klooster” vms, sest temagi on sunnitud meelelistele naudingutele alla vanduma. (Jälle see “patune” üheksakümmend kaks protsenti!) Seda kinnitab Saatana advokaadi äkiline metamorfoos nooreks naiseks, kes endise Timuka õpilasega vägagi ühemõtteliselt süleleb.

Kas ei juhata Vagif Ibrahimoglu oma Viljandis munetud rammusa rebuga muna pudeda koorega lavastust loogiliselt mõtestada tahtjaid meelega rappa?

9.

Huvitav, aga „YUGALA“ “Dekameroniga” saavad parema kontakti need, kelle põhitööks pole teatrikriitika kirjutamine. Eriti tuleb esile tõsta “häält publikust”, kirjanik Nikolai Baturinit¹⁹, aga ka „teatritöölist“ Andres Noormetsa, kes väidab, et “Dekameronis” räägitakse inimeste ühtsest olemusest, mille aegade jooksul kujunenud pealisehitusteks on erinevad kultuurid ja usutunnistused…” ²⁰

Samas ei või kriitikuid pidada automaatselt halvemateks lavateoga kontakteerujateks (näiteks Boris Tuch²¹), aga nad tunnetavad teatavat paradoksaalsust.

Sven Karja resümeerib: “Nii et paradoksaalsel kombel on see tükk üsna pingutav vaadata, kuid huvitav tagasi mõelda…”²² Enn Siimer nendib: “Paratamatult jääb poolele teele ka kriitik, keda ühelt poolt köidab ja võlub see lavamaailm, teisalt aga kammitseb vajadus olla vaatajale teejuht ja hindaja.”²³ Neile sekundeerib juba mainitud Alvar Loog (“kontseptuaalne katastroof…, paradoksaalsel kombel siiski hea lavastus”).

Tagatipuks tõdeb Noormets, et “kirjalik retseptsioon ignoreerib lavastuse põhisõnumit ja killustab ilmutusliku terviku mosaiigitükikesteks”.

Lavalt kiirgavat maailma peaks tajuma intuitiivselt. Emotsioonide sõnastamine aga nõuab siiski ratsionaalsust, lugejale mõistetavat keelt… Tulemuseks tekivadki vastuokslikud käärid. Kriitik peab loogiliselt arutlema, tegema just seda, mida lavastaja soovib välistada.

Kirjalike vastukajade põhjal tundub, et Ibrahimoglu võib muhelda, sest tema käivitatud teatraalne masina- ja tulevärk töötab ning toimib: “Ma olen kindel, et vaataja, kui ta just viiendal minutil ei sülita ja ära ei lähe, haaratakse minu süsteemi poolt kaasa. Ja siis mine sina ta juurde ja küsi, mida lavastus talle ütles. Mina seisan kõrval ja noogutan. Ning kui järgmine ütleb midagi täiesti vastupidist, ma noogutan samuti. Sest neil mõlemal on õigus…”²⁴

Kunstitegu tuleb mõtestada ja analüüsida. Iga arvustaja arvab oma mätta otsas(t) ja laulab nii nagu nokk loodud. Mis ühele kuld, see teisele muld, kuid…

10.

Mis inimesse puutub, siis on olemas ainult üks müsteerium, mis seda nime väärib. See on inimese suhe oma hingega… (Gunnar Aarma²⁵)

Kas lava-“Dekameron” aitab sellele suhtele kuidagi kaasa või vastupidi — takistab hingega lävimist?

Eks selle üle otsusta iga hing ise, eraviisiliselt oma valdustes. Ja kui vaataja tõepoolest kohtub iseendaga, siis on ümberkaudsetel — nii koogutajatel kui klähvijatel — targem vaikida.

Viited:

¹ Teater on vaataja kohtumispaik iseendaga. (Intervjuu Vagif Ibrahimogluga. Küsitlenud Jaak Allik.) „Sirp“ 19. IX 2003.

² Giovanni Boccaccio, Dekameron. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1957. Esimese päeva kolmas novell, lk 35 — 37.

³ Raamatus esimese päeva neljas novell, lk 38 — 40.

⁴ Raamatus kolmanda päeva esimene novell, lk 154 — 158.

⁵ Raamatus kolmanda päeva kaheksas novell, lk 198 — 205.

⁶ Raamatus kolmanda päeva kümnes novell, lk 214 — 220.

⁷ Raamatus kaheksanda päeva esimene novell, lk 446 — 448.

⁸ Aleksander Kurtna. Giovanni Boccaccio loomingust. Dekameron, lk 655. Vaimuliku seisust on “paljastanud” ka siinkirjutaja. Tõsi küll, mitte “Dekameroni” eeskujul ja selletaolises mõõtkavas. Vt “Kirik, kurat! Sa oled vangla!” (KesKus 7/2001) ja “Miks ma jõulude ajal kirikusse ei lähe” (Areen 24. 12. 2002).

⁹ Gunnar Aarma. Mõtlemise salapära. Pärnu, 1998, lk 173 — 174.

¹⁰ Gunnar Aarma. Saada õnnelikuks. Pärnu, 1996, lk 47.

¹¹ Gunnar Aarma. Saada õnnelikuks, lk 49.

¹² Dekameron, lk 215.

¹³ Kõnelused Gunnar Aarmaga. Intuitiivteaduste kool. Tallinn, 1998, lk 46 — 47. Vt ka Viimased kõnelused Gunnar Aarmaga. (Koostanud Ingvar Luhaäär.) Intuitiivteaduste kool. Tallinn, 2001, lk 37.

¹⁴ Gunnar Aarma. Mõtlemise salapära, lk 143, 167.

¹⁵ Siinkohal ei soovi ma Jaak Allikut ega tema põlvkonda tögada. Nõnda sõnastatud — „materjal, mis oli minu põlvkonnale ju tol ajal ainsaks „pornopiibliks“ — küsimuse esitas Allik Ibrahimoglule. Vt „Sirp“ 19. IX 2003.

¹⁶ Alvar Loog. Mis kuradi Mea culpa? Sakala, 4. X 2003.

¹⁷ Osho. Pole vett, pole ka kuud. Buddhakirjastus. 1995, lk 56, 60.

¹⁸ Aleksander Kurtna. Giovanni Boccaccio loomingust. Dekameron, lk 654.

¹⁹ Nikolai Baturin. “Dekameron” ehk Metafooride Roosi avanemine. „Sirp“ 17. X 2003.

²⁰ Andres Noormets. Kultuuride kokkupõrkamine. Koledad sümptomid. „Sakala“, 3. X 2003.

²¹ Boris Tuch. Boccaccio rehabilitatsioon. „Vesti“ 29. IX 2003.

²² Sven Karja. Kuidas Põis ja Viisk tuleriidale said. „Eesti Päevaleht“ 29. IX 2003.

²³ Enn Siimer. Erootikavaba “Dekameron” Idamaalt. „Sakala“ 27. IX 2003.

Lavastuse retseptsiooni leiab aadressilt: www.ugala.ee/uudised/arhiiv.html.

²⁴ Teater on vaataja kohtumispaik iseendaga. (Intervjuu Vagif Ibrahimogluga.) „Sirp“, 19. IX 2003.

²⁵ Gunnar Aarma. Vabanemine teadmatusest. Suure püramiidi saladus. Pärnu, 1999, lk 177.