ANTS JÄRV

MÕNED TÄIENDUSED LOOLE „NIPERNAADID UDUS“

Vt TMK  2003, nr 10

            Veiko Märka on püüdnud oma huviäratavas ülevaates August Gailiti „Toomas Nipernaadi“ suvelavastustest 2003. aastal Tartus ja Viljandis anda lisaks teavet santlaagerdava Nipernaadi saatusest meie lavalaudadel. Paraku jääb aga varasemast vastuvõtust pakutu väga kasinaks, tänapäeva nooremapoolsele ajakirjanikule iseloomulikult pealiskaudseks markeerimiseks.

            Märka artikli alapealkiri „A. Gailiti „Toomas Nipernaadi“ retseptsioonist eesti teatris ja kinos“ lubab mõndagi, kuid kõnealuse artikli vastav osa piirdub vaid mõne esimeste hulka arvatava lavastuse mainimisega. Nende seas on nimetamata näiteks veel lavastus Kuressaare teatris 1939. aastal ning sisuliselt tühi on ka pelk märge: „“Endla“ 1942.“ Täpseks ei tahaks pidada väidet: „Esimene Nipernaadi nuusutas lavaõhku 1936. aastal Draamastuudios.“

            Hetkel ei ole käepärast kõikide omaaegsete teatriseltside (-ringide) repertuaariplaane, kuid mälus on, et Nipernaadi seikles mitmetel lavalaudadel. Siinkohal väärib ehk mainimist, et 1932. aastal esitas toonases siseministeeriumis registreeritud Stuudio Commedia dell ’arte nimeline Jäärja näiteühing Kaarel Irdi seades ja lavastuses (tema ise ka Nipernaadi rollis; Kati osas Leida Rosenblatt, hilisem Epp Kaidu) „Kaks svidrilindu-paabukest“. (Vt „Epp Kaidu kaasaegsete mälestustes“. Koostaja O. Kuningas. Tln, 1982, lk 13.)

            Sõjajärgsest ajast mainib Märka üksnes „Vanemuise“ 1969. aasta lavastust, täpsustamata, et siis esitati Kaarel Irdi lavastuses Juhan Saare ja Ülo Vinteri muusikaline lugu „Oli kevad, suvi, sügis“. Selles lavastuses Nipernaadi rollis esinenud Einari Koppel ja Kulno Süvalep on küllaltki eredalt praegugi veel silmade ees.

            Teadmatusest või mitte, aga täiesti arvestamata on Märka jätnud „Toomas Nipernaadi“ dramatiseeringud ja lavastused väliseestlaste teatrites.

            Saksamaal Geislingenis esitas 26. detsembril 1945 Eesti Rahvuskoondise Teater Arnold Sepa ja Reet Aarma dramatiseeringus „Toomas Nipernaadi“. Aarma lavastus koosnes kolmest pildist („Pärlipüüdja“, „Terikeste häärberi tagakambris“ ja „Seeba kuninganna“) ning nimiosas oli Osvald Lipp. Praktiliselt sellesama dramatiseeringu esitas 1946. aastal Saksamaal Hanau põgenikelaagris tegutsenud näitetrupp endise professionaalse näitleja Hilda Heisteri juhtimisel.

            Andres Särevi omaaegsest dramatiseeringust lähtusid lavastajad-näitlejad Londoni (1948) ja Bradfordi (1969) eestlaste teatrites.

            Valdavalt esitati aga uusi dramatiseeringuid, kusjuures enam tuntud on Rein Andre seaded „Leegitsev süda“ ja „Seeba kuninganna“. „Estonia“ endine näitleja Rein Andre (ise Nipernaadi rollis) koos abikaasa ja mõne abilisega esitas neid nii Torontos (1952, 1961, 1981 jt) kui ka mujal (näiteks USA lääneranniku Eesti Päevadel; ringreisil ka Euroopas Jyväskyläni välja). Endel Kuiki dramatiseeringut „Päev Terikeste külas“ mängisid nii Minneapolise kui ka Adelaide’i eestlased. Oma dramatiseeringud tõid lavale endised professionaalsed näitlejad Lensi Römmer Stockholmis ja Asta Willmann Vancouveris.

            Eriti tahaks esile tõsta Ilmar Mikiveri (dramatiseering) ja Jüri Mandre (helilooja) laulumängu „Nipernaadi teelahkmel“, mille 1968. aastal New Yorgi Eesti Teatris tõid lavale endised professionaalsed näitlejad Leida Lepik ja Heinz Riivald. Riivald esines ka Nipernaadi rollis ning tema esitatud laule lavastusest tunti väga laialt. Sellesama laulumängu lavastas endine kutseline näitleja Lydia Vohu 1980. aastal Kanada eestlaste suvepäeval Seedrioru vabaõhulaval.

            Väliseestlaste teatritegevust tuleb arvestada meie teatriloo üldises protsessis. Mittearvestamine on kurjast.

P. S. Bravuurikas, aga läbimõtlematult hooplev on Veiko Märka järeldav kokkuvõte: „Nipernaadi on eesti rahvale tunduvalt sobivam kangelane kui invaliidistunud riiukukk Kalevipoeg või vimma kiskuv tööhull Mäe Andres.“