Alanud aasta hakul avab Tallinnas uksed kino, mis kuulutab end valehäbita kohaks, kus näidatakse kunstiambitsiooniga ja Eesti filme. Siin ei leiuta me jalgaratast, vaid korjame kraavist mahajooksnud ketiga sõiduriista ja paneme selle uuesti tühjadele teedele sõitma. Võib-olla ei kesta see sõit kaua. Aga sajand pärast “Noor-Eestit” oleks ka piinlik lõpuks Euroopasse jõudnuna lävepakul hõisata: “Meie, eestlased, vaatame ainult telekat ja kommertskino!” Piinlik enda ja eelkäijate ees. Aga kuidas on üldse saanud tekkida olukord, kus ühe kino avamine suuremat tähelepanu vääriks?
Taasiseseisvunud vabariigi tormimurd kultuurimetsas räsis kunstiliike mõnevõrra valivalt. Lõõtsuma löönud välistuuled ja järsku kadunud raha, mille olemasolu või puudumine polnud varem esmane, eksitasid kõiki kultuurivaldkondi. Tagantjärele paistab, et mõnel õnnestus rajust rüüstatud laanes kompass ja sihid kiiremini leida kui teistel.
Kinokunstis tabas langev nott korraga nii filmide tootmist kui ka näitamist. Riiklik filmistuudio kanti okastena laiali. Samaaegselt kukkus filmitootmisraha miinimumini. Puhkes poliitökonoomiline võitlus piiratud ressursside pärast. Kesk taplust polnud kellelgi mahti kompassi otsida.
Kurblik saatus nöökis ka kinovõrku, mis vähenes kuuekümnekordselt. Muidugi oli 700 kino pooleteise miljoni vaataja kohta absurd, aga pooltki mitte nii valus absurd kui tänased 12 kino kogu riigi kohta. Hetkel tähendab see kahte asja: filme saab vaadata ainult mõnes suuremas keskuses ja repertuaar on ühekülgne. See külg on paraku harva pööratud filmide poole, mis pole tehtud esmajoones raha pärast. Jällegi poliitökonoomiliselt — Eestis käib võitlus piiratud ekraaniaja pärast ja kunstifilmid väljuvad sellest üldjuhul rullis kulmuga.
Siin ongi põhjus, miks ühe kino avamine Eestis tähelepanu väärib. Aasta alguses uuenduskuuri läbi tegev kino „Sõprus“ (muide, vanim mitme saaliga kino ümbruskonnas) hakkab pakkuma ekraaniaega filmidele, mida näidata on vähemtulus kui häid Hollywoodi konveierfilme, aga meie kultuurilise silmapiiri avardamiseks ometi hädavajalik. Peale selle peaks „Sõprusest“ saama minimaalset majanduslikku kindlust pakkuv sillapea Eestis, mis lubab kunstifilmidel ka väljapoole Tallinna levida.
Kas tirtsuna paljuneval postmodernsel meediaväljal pole sellise lihtsakoelise eesmärgi püstitamine ajast ja arust? Nõudliku maitsega märsilohistaja võiks ju kunstifilme alla laadida internetist või tuua videolaenutusest. Aga selline demagoogiline arutluskäik ei räägi enam kultuuritarbimisvõimaluste paljunemisest, vaid ühtede turuvägivaldsest asendamisest teistega. Ka muusikat saab kuulata plate pealt ja teatrit vaadata televiisorist. Vaidlused selle üle, kas Eesti vajab oma muusika- ja teatrikultuuri, peeti maha ammu enne „Noor-Eesti“ sündi. On kurioosne, et kunstiliselt sisukate filmide vaatamise võimaluse eest tuleb veel tänapäeval välja astuda. Veeretame selle oma südametunnistuse leevendamiseks filmikunsti nooruse kaela. Vennad Lumière’id sõidutasid tol kaugel ajal alles filmiilma esimest rongi jaama.
MARTIN AADAMSOO,
Eesti Filmi Sihtasutus