ELAV JÕUD NÕUAB JÕUDEAEGA

MARKO RAAT

„ELAV JÕUD“. Stsenaarium, režii, kaamera ja montaaž: Andres Maimik ja Jaak Kilmi, heli kokkukirjutus: Ants Andreas ja Tiina Andreas, film on monteeritud stuudios „Film Audio Null“, kasutatud on Nino Rota muusikat filmidest „Amarcord“, „Magus elu“, „Cabiria ööd“, „8½“ ja „Orkestriproov“; produtsent Peeter Urbla. Video Betacam SP, 58 min, värviline. © „Exitfilm“, 2003.

Vabadus, võrdsus, vendlus, nõuti kunagi Pariisi barrikaadidel. Töö pärast ei läinud keegi tänavalahinguid pidama. Tööd, kui ainukest eluõigustust hakkasid meeleheitele viidud massid nõudma alles siis, kui nad olid iseseisva majandamise ja otsustamise õiguse kaotanud. Kui nad olid juba valitseva ideoloogia ja majanduspoliitika abil tööorjadeks muudetud. Aeg-ajalt tuleb see mõnele inimesele ka täna meelde.

Andres Maimiku ja Jaak Kilmi “Elav jõud” tegeleb kolme kapriisse tööjõujuhtumi portreteerimisega tänapäeva Eestis.

Peeter (44). Filoloogiline kõrgharidus; heade suhtlemisoskustega; literaat; vabakutseline; elab sõprade juures; sooviks rohkem üksi olla; puhas olemine asjadeta; ükski töö pole naudingu allikas; mina oma hinda ei tea. Töötu.

Georg (33). Võimukus ja valitsemine teiste üle on tülgastav; lihtne töö on stressivaba; kraavikaevamine on tõeline töö; see inimene on ori, kes teeb tööd, mis talle ei meeldi; kas vaene ei või rahul ja mitte midagi tehes õnnelik olla? Georg ole kunagi ametlikult tööl olnud.

Arto (22). Otsin uusi väljakutseid; sisuliselt ei ole vahet, kas müüa poliitikat või vorste; tulevikus olen tippjuht; kardan, et võin muutuda laisaks ja mugavaks; Eesti on pisike ja ammendab end minu jaoks peagi; mis on see, mis jälje ma endast maha jätan? Arto on paremerakonna projektijuht.

Need on mõningad iseloomulikud fraasid, millega peategelased oma suhtumist töösse ja ellu väljendavad. Otseselt kolme karakteri tegemised filmis omavahel kokku ei puutu. Samas käib aga erineva maailmavaatega tegelaste vahel pidev kujuteldav väitlus, mida Maimik ja Kilmi osavalt õhutavad ja suunavad.

Valgusti, mitte lamp

Peeter avab ennast kui klassikaline traagiline karakter. Segaste ja nõudlike soovide vastuolud, põlemine ja teovõimetus romantiliselt käsikäes. “Olen eas, kus peaks inimesega veel midagi juhtuma” ja samas: “Ma olen tühi. Enesetapp oleks ikka üks ilus asi.” Peeter on see, kes teeb naljakast filmist hiiliva draama. Ehkki literaatidest kolleegid, kes Peetrit ja tema loomingut isiklikult lähemalt tunnevad, kahtlevad, kas Peeter tegelikus elus ikka märtri ja vaba vaimu esindaja rolli välja veab (T. Teder; M. Mutt, “Sirp” 26. IX; 24. X 2003), ei vähenda see tema kaalu keerulise inimeksemplari ja kaasatõmbava filmikarakterina.

Erinevalt kahest teisest tegelasest on Peeter eelkõige isiksus ja alles siis ideoloog. Traagik, joodik, melanhoolik, kriitik, armastaja. Nagu küpsel inimesel ikka, on tal endaga huvitav. Ta on iseendale seltsiks ja analüüsimaterjaliks. Kogu oma fataalsuse, passiivsuse ja laiskuse kiuste mängib ta koos filmi autoritega läbi peamised tänapäeva intellektuaali palgatöövõimalused (õpetaja, toimetaja, koopiakirjanik). Ehkki Peetri tööotsingu retked on kohati variserlikud ja pigem ajaviitelised, annavad need siiski ilmeka pildi hetkel tööturul valitsevatest võimalustest ja tööandjate ootustest mõtlemisvõimelisele tööjõule.

Kohati võib aimata Peetris masohhistlikult ausa ja valusa suhte nautimist; oma kibestumiste ja purjus inimese hälina ning teiste füsioloogiliste piirsituatsioonide teadlikku paiskamist kaamerasse. Samas, oma naistuttavaid ta kaadris säästab ja jääb oma psühholoogilistes urgitsemistes seetõttu kuhugi poolele teele. Peeter on ka ainuke, kel on filmis mingid suhted naistega (kui jätta kõrvale Georgi ja ema liin). See eristab teda veel rohkem teistest eelkõige ideede rindel tegutsevatest karakteritest. Ja seetõttu on tal täielik õigus purjus peaga filmi lõpus käratada: “Teie ei tea elust midagi!”

Pilvevaatleja

Näilisele karikatuursusele ja kaootilisusele vaatamata on Georg filmis kõige selgemini jälgitava ideoloogia kandja. Puhas põhimõttekindel anarhist ja püüdlik praktik. Vaevalt keegi, ilma konkreetsete ideeliste eeskujude ja sümpaatiateta, kulutaks nii palju energiat iseenda ja riigi vahekorra klaarimiseks. (Vt „An Anarchist Reading List“ internetist või vähemalt Bertrand Russelli essee “Jõudeelu kiituseks” tõlget “Sirbis”.) Kuna aga Eesti töö- ja edukultusega ühiskonnas kõlavad pehmed väärtused, solidaarsus, neljatunnine tööpäev ja teised sotsiaalse närviga mõttekäigud naiivse lapse lalinana, siis Georg teadlikult provotseerib ja liialdab, et ebaharilikule maailmavaatele rohkem eetriaega ja tähelepanu saada. Ta on meediaga kursis, näilisele kohmakusele vaatamata oskab esineda ning tema emotsionaalne sõnum jõuab ideede potentsiaalsetele järgijatele tegelikult väga hästi kohale. Eriti kui neid juhtutakse kuulma esimest korda.

Georg ülistab lihtsat ja töötajast mitte võõrandunud tööd, kuid eelkõige üritab ta leida poeetilisi võimalusi, kuidas heroiline ebameeldiva töö tegemine täielikult naeruväärseks muuta. “Kirjakandja — ideaalne mulle sobiv töö. Informatsiooni edastaja!” Selliste kalambuuridega ajab ta sihilikult tööturu väärtusskaalad segi. Samas, et mitte mõjuda sealjuures eluvõõra humanitaarnohikuna, pingutab ta kohati edevuse ja vaimutsemisega natuke üle. (Kaubamärgi- ja elustiiliteadlik satiir „Mercedese“ ja „Porsche“ erinevuste üle. Või ropendamine, mille peale ema kaadrist jalga laseb ja ka Georg ise ei suuda muiet tagasi hoida ning viib jutu kiiresti mujale.)

Iseloomulik on, et vaatamata sellele, kuidas Georg demonstratiivselt “parmundust” ja õlle libistamist propageerib, ei näe me teda ennast õieti kordagi tõsiselt purjus olekus. Nagu prohvetile kohane — käige minu sõnade, mitte minu tegude järgi. Samuti teab ta väga täpselt erinevust enda ja tagasipöördumisvõimaluseta tõeliste prükkarite vahel, „kes liiguvad vaimse surma poole”.

Georg: “Inimesed käivad tööl sellepärast, et iseenda eest põgeneda.” Sellele on raske vastu vaielda, sest töötuse demoraliseeriv pale on tänases, töölkäimisele üles ehitatud ühiskonnas laialt teada. Ka Georg ise ei ole oma ideede järgimisel alati väga järjekindel, aga erinevalt Peetrist, kes puskleb filmis eelkõige iseendaga, võitleb Georg siiski konkreetse hetke ühiskonna-korraldusega. Ja vähemalt üritab alustada iseendast (mis on ka ilmselt ainumõeldav tee millegi muutmiseks).

Georg ja Peeter ei karda filmis iseendale vastu rääkida. Nende igapäevaelus ei pruugi eriti palju muutuda, aga nende mõtted on paindlikud ja heitlikud nagu emotsionaalsele inimesele kohane. Nad on äraarvamatud, nende järgmisi samme ja seisukohti on väga raske ennustada, kuna nad ei ole õieti millegagi seotud ning oma sisimas ei taha ka olla. (Kuigi samas ütleb Peeter: “Aeg-ajalt on mul kiusatus karjääriree peale hüpata”.)

Rutiinivaba fliis

Arto on vaatamata pidevale tegutsemisele filmis algusest peale staatiline ja valmis karakter. (Tal on isegi ajastutäpne “tegija kostüüm” kohe esimeses kaadris seljas — vabal ajal spordisaalis kannab Arto turvafirma logoga särki.) Esmapilgul on ta täiesti konfliktitu tegelane, aga filmi lõpu poole selgub, et ka tema kardab tööd, mis võib ta tulevikus matta. Kuid vähemalt esialgu ei teadvusta ta seda endale, kuna ta ei ole mitte niivõrd luust ja lihast inimene, vaid valitsevate ideoloogiliste programmide elav salmik. Pealegi on Arto ka väga noor ja elus kogenematu võrreldes kahe teise tegelasega. Filmist selgub, et kogu tema kogemus, enne partei projektijuhi tööd, oli kommide jagamine sama partei eelmise valimiskampaania ajal. Ent arvestades Eesti äri ja poliitikamaailmas ringlevate otsustajate ehk tegijate noorust, on lapskarjeristi valimine luuseritele vastasmängijaks igati õigustatud ja ajastu dokumendina representatiivne.

“Tark mees on see, kes julgeb välja öelda ebapopulaarseid asju — kõik inimesed ei ole võrdsed; tugevam jääb ellu,” kordab Arto üle partei programmi lähtekohad. Millegipärast armastavad kogu taasiseseisvumise järgse aja võimul olnud parempoolsed jõud ikka veel halada, et nad ütlevad välja ebapopulaarseid asju. Kuigi need mõtted on Eesti inimeste hulgas juba aastaid väga populaarsed; siiani on enamik inimesi arvamusel, et nad kuuluvad või vähemalt kunagi tulevikus hakkavad kuuluma nende tugevamate hulka. Seega ei esinda Arto lausungid filmis niivõrd konkreetset Reformierakonna ideoloogiat, kuivõrd laiemalt parempoolset ideoloogiat, millel põhinevad kõik Eesti ühiskonnas viimased kümme aastat ringelnud väärtushinnangud ja rahvalikud käibetõed.

Jõudeelu ja laiskus on isiksust laastav. Pealegi on jõudeelu traditsiooniliselt rikaste eelisõiguseks peetud. Paradoksaalsel kombel on aga ühiskond reglementeerinud edukate jõudeelu märksa rangemalt kui ametlikult jõudeeluõiguseta töölised. Samuti on edukate inimeste jõudeelu sisustamine valdavalt vastavate teenuste pakkujate, meelelahutustööstuse kontrolli all. Aga jõe ääres üksi pikutamine, jõudeelu nautimine ilma õhtujuhtide ja dresskoodita, hulkumine ja lobisemine, vale joogi joomine vales kohas on seni veel märksa vähem seadustega reguleeritud. Georgi ja Peetri puhul ei ole küsimus ka töö täielikus eitamises ja enesele prii ülalpidamise nõudmises. Lihtsalt nende (materiaalsed) nõudmised on tunduvalt väiksemad kui Artol, et oma mõtlemise mõnu ja jõudeelu finantseerida.

Siinkohal meenub ka üks teine eesti dokfilm (“Palangi”, Renita ja Hannes Lintrop, 1998), kus troopilise paradiisisaare esikapitalist tunneb ennast kohati ebamugavalt ja vale ideoloogia esindajana keset “pilvede nautijatest” põliselanikke. Tal on väga raske oma eluga rahul olevatele kohalikele inimestele selgeks teha, miks nad võiksid ehk peaksid tema firmas järjest pikemaid tööpäevi tegema, rohkem teenima ja rohkem kulutama. Eduka ettevõtja ainukeseks eneseõigustuseks ja südametunnistuspiinade vaigistajaks on mõte, et kui tema neid ei ekspluateeriks ja ikka rohkem ja rohkem tööl käima ei ajaks, teeks seda ilmselt peagi keegi teine lääne maailmast pärit kapitalikauboi. Võimalik, et veel jõhkramal ja täielikumal moel.

Nii nagu Lintropite filmis jääb ähmaseks, mis stiilipuhast kapitalisti kapitali kogumise ning pideva tegutsemise juures erutab ja tagant kihutab, jääb see lahtiseks ka Arto puhul. Pigem ei ole Arto oma tegevuses päris veendunud ja tunneb hirmu homse ees, kus ta võib süsteemi sees stagneeruda. Samas ei maini ta ka kordagi oma sügavamaid ja isiklikumaid ambitsioone. (Ja ega filmi autorid ilmselt ei küsinud ka. Kahtlemata on Artoga aega ja videolinti tunduvalt vähem kulutatud kui filmi autoritele tuttavate ja mugavamate Peetri ja Georgiga.) On ainult meeletu hulk energiat, mis tuleb kulutada. Ja kõige kättejuhtuvam on teha seda valitseva ideoloogia vaimus, ükskõik mille müügimehena.

Autoridokk

Dokfilme, mis käsitlevad inimesi ja nende maailma siin ja praegu, tehakse väga harva. See nõuab sekkumist ja kodanikujulgust, seisukohta ja südameverd ümbritseva suhtes. Aga samal ajal ka võimet kõigest sellest ajalise vahemaa abita distantseeruda.

            “Elava Jõu” tugevus tuleneb ka ühest filmitootmisele ja filmide finantseerimispoliitikale ebamugavast faktist, et seda filmi on tehtud pea kolm aastat. Ammu pole dokfilmi vaadates tajunud nii suurt võttepäevade arvu ja autorite püsivust oma peategelastega koos olla. Harva näeb ekraanil nii külluslikku hea materjali massi; paatinaga kaetud sündmuste hulka, mis peategelastega paratamatult nii pika aja jooksul on juhtunud. Ja seda kõike ilma filmi autorite personaalse loo või minakarakteri sissetoomiseta (autorite mina sekkub kaadri tagant otseselt vaid mõnel korral). Kui kellelgi on tekkinud taas kiuslik küsimus telesaate ja dokfilmi vahest, siis “Elav jõud” on üks võimalik filmi definitsioon. Aeg, mis on võetud teemaga põhjalikult tegelemiseks, aeg, mis on antud sündmustele hargnemiseks (vaadeldava filmi puhul ka risk, et tegelastega üldse midagi ei juhtu), ja andekad tegijad, kes viitsivad ühe asjaga nii kaua tegelda. Raha on ka natuke rohkem, aga mitte proportsionaalselt pühendumise ja töömahuga. See ei ole loomulikult ainuke skeem, kuidas dokumentaalfilme teha, aga midagi on selles lähenemises žanrile olemuslikku ja kvalitatiivselt möödapääsmatut.

Kuna “Elava jõu” näol on tegu 100 protsenti autorifilmiga, mis tähendab, et Maimik ja Kilmi on kõik ainuisikuliselt sõnastanud, lavastanud, jäädvustanud ja monteerinud, siis tundub mulle midagi eraldi filmi pildikultuuri või mõne muu vormitahu kohta lisada üleliigsena. Kõik toimis filmiterviku huvides ja on sellest lahutamatu nagu ühele õnnelikule kunstiteosele kohane. Hea küll. Korra vaatasin kella, n-ö kolmanda vaatuse alguses, kus kogu info oli sisse söödetud, konfliktid käivitatud, kuid lahendustega alustada veel ei saa. Aga sellest klassikalise dramaturgia igihaljast probleemkohast on laitmatult üle saanud vist ainult kümme filmi kogu maailmas. Olen korduvalt maininud filmi “Elav jõud” tugevat dramaturgiat, kuna paljus just tänu sellele on Maimik ja Kilmi taastanud dokumentaalfilmi kinosaalis vaatamise elevuse ja mõttekuse. Ei pruugi tegelaste maailmavalu jagada, kuid igav ei hakka kordagi ning “Elav jõud” on täisvereline kinosaalisündmus, mis suudab edukalt konkureerida efektidest ja emotsioonidest pungil mängufilmidega.

Head lavastajad

Assotsiatiivsed ja koomilised vastandused, millele on ehitatud üles Maimiku ja Kilmi eelmised tööd (“Suur õde”, 2000; “Isamaa ilu”, 2001), on filmis “Elav jõud” esitatud palju peenemalt ja eetilisemalt. Autorid rõhuvad seekord enam sisulistele vastuoludele karakterite maailmavaadete vahel ja lõhedele tegelaste endi sees. Autoritel on seekord tunduvalt ausam ja usalduslikum suhe oma filmi tegelastega. Jälgitavad karakterid ei ole režissööridest nõrgemad mängurid ning tegelaste ja autorite vastastikustest loomingulistest provokatsioonidest tekkiv sünergia hoiab filmi väga hästi pinges.

Päris sama lähenemine ei kehtinud ilmselt Arto puhul, kes ei saa alati täpselt aru, mis tema ümber toimub, miks ja mille tarvis teda filmitakse. Selle võrra jääb ka tema antikangelase roll kahvatumaks ja markeeritumaks. Tema “Kuri” ei ole võrreldes “Headega” piisavalt tugev, et teda saaks sama tõsiselt võtta. Sellest tulenevalt mõjuvad sellised režiivõtted, mis on Peetri ja Georgi puhul vaid erinevad jutustamisstiilid, Arto puhul tooremalt manipulatiivsetena. (Nagu näiteks erinevate sündmuste kuhjamine üheks montaažiepisoodiks ja selle katmine teksti ja muusikaga, kus Arto puhul segunevad valimiskampaania ja valimised üheks naeruväärseks palaganiks; või filmi lõpus kiirendus, mis Arto peal kumuleerub tema tõtliku eduelu paroodiaks, järgneva episoodi Peetri puhul pretendeerib aga pigem ajalõike ja üldistuse tähendusele.)

Samas oleks veider eeldada iroonilise (küünilise majanduskantseliidist pärit pealkirjaga) filmi “Elav jõud” tegijatelt täielikku neutraalsust ja hinnangu puudumist valitseva süsteemi päikesepoisi Arto suhtes. Autoritena on Kilmil ja Maimikul võimalus jätta mulje erapooletusest; inimeste ja kodanikena aga on nad vaevalt “Peetri, Georgi ja Arto personaalküsimuses” leigelt stoilised. Seega, eesmärk pühendab mõningase ülekohtu, sest dokfilm on peale kunstitõe ka sissivõitluse formaat. Dokfilm ei pea tähendama hinnangu puudumist; küsimus on, kui pealetükkivalt ja mis vahenditega seda antakse.

Loll jutt

“Mitte keegi ei aita,” kurdab naine agulimaja räämas koridoris.

Georg: “Alliksaar on oma luuletustes öelnud, et inimesed on endale kannatusi valides väga hoolsad. Aga õnn kukub ise sülle nagu mäda õun.”

Kummalisel kombel ei erine Georgi vastuse radikaalne kohatus poliitikute ja riigiametnike manitsevast paatosest dialoogis saamatu lihtrahvaga. See on sama irreaalne ja akommunikatiivne kui Partsi sõnum nn teise Eesti Maalile. Mõlemad põhjustavad kuulajas šoki või naerupahvaku. (“Loll jutt,” kommenteerib naine Georgi Alliksaarele viitamist.) Väljapääsmatus vaesuses elav ja valitseva moraali poolt ka selle eest süüdi mõistetud inimene vaevalt suudab viletsuse poeetilist või filosoofilist poolt näha.

Huvitav on võrrelda filmi “Elav jõud” ja mõned aastad tagasi Rainer Sarneti poolt dokfilmi “Töö” (2000) peategelasi. Väga laialt võttes tegelevad mõlemad filmid sarnase teemaga. “Töö” räägib noorte humanitaarharitlaste kohanemisest varakapitalistliku Eesti tööturuga ning nende võimalustest ühiskonnas. Enamik “Töö” tegelasi tunnistab, et nad on nurka surutud ja neile ei meeldi niimoodi elada, kuid välja nad sellest ringist ka ei julge astuda; hirm, et sind tegusast ühiskonnast seetõttu välja heidetakse, on valdav. Ehkki samas kardetakse isiksustena manduda oma hetkel konjunktuursetes ehk tulusates ametites. Keegi aga ei kahtle eduskeemide paratamatuses ja selles süsteemis ringlemise möödapääsmatuses.

Võrreldes “Tööga” võib filmi “Elav jõud” täheldada võimalikke nihkeid tööka eestlase maailmavaates. (Eeldades, et olgu tegemist kui tahes marginaalsete karakterite või ühiskonnagrupi esindajatega, midagi olulist ajavaimu kohta pudeneb igast dokfilmist.) Aastal 2003 valminud “Elav jõust” kumab läbi ka alternatiivide võimalusi. Olgu selleks siis ideelise luuseri Georgi jõudeelu manifestid ja selle järjekindel praktika või Peetri hooletu mäng töökohtadega ja eksistentsiaalsed minnalaskmismeeleolud isikliku draama “nagu teeks tööd, nagu elaks” magusvalusa hinnaga. Nad on oma suhteliselt ebahariliku valiku tööturul teinud ja üritavad selle võimalikke plusse ja miinuseid ka teistele lahti seletada. Igatahes on neil vähem tööd ning rohkem vabadust ja mõtlemisainet, mis sellega kaasneb.

“Ma ei pea oma elu nurjunuks, kuna ei ole midagi kurja siin maailmas korda saatnud,” ütleb Peeter filmi lõpus. Minu kõrvale kõlab see usutavana ja seda ei olegi nii vähe ühe inimese ja filmi jaoks. Küsimus ei ole filmi autorite romantikaihaluses või piiritus ligimesearmastuses. Ajal, mil on valdavad igasugused kohanemis- ja kompromissiõpetused turufundamentalismiga viisakalt suhtlemiseks, mõjub igasugune vaimne vastupanu ja dekadentsisõnum värske õhuna.