LABASED UNISTUSED?
MARGIT ADORF
„IGAVENE NAERATUS“. Stsenaarium, režii, kaamera ja montaaž: Andres Maimik ja Jaak Kilmi, heli: Tanel Roovik („Orbital Vox Stuudiod“), pildiparandus: Erik Norkroos ja Kersti Miilen. Video Betacam SP, 30 min, värviline. © „Kuukulgur Film“, 2003.
Kas unistused võivad olla labased? Pole mingit kahtlust, et sellele küsimusele ei ole mitut vastust. Unistus ei saa olla labane, ükskõik kui labane ta ka ei oleks. Unistus on unistus, isegi tühja naeratuse saatel unistatav ameerika oma. Mis siis selles nii halba on, kui unistad lihtsalt päikese käes peesitamisest, mõõdukast ohutust prassimisest ja hillitsetud hedonismist? Jaak Kilmi ja Andres Maimiku uus film „Igavene naeratus” just niisugustest väikestest maistest unistustest ja nende teostamisest räägibki. See pooletunnine film ei ole kuigi pretensioonikas, see on sama pinnapealne ja muutuvameelne kui šoppamisest šoppamisse ja „Café Lattest“ „Café Latteni“ elav igast kumerusest kohendatud silikooninimene. Vaatajale ei pruugi ta üldse ilus paista, aga ta on ju ka ikkagi inimene ja las ta siis olla. Sama on „Igavese naeratusega”. Ta on olemas niisugusena nagu ta on ja las ta olla.
Kilmi ja Maimiku kui dokumentalistide puhul on publiku ootused muidugi kõrgele kruvitud ja kui nad nüüd äkki niisuguse väheütleva vahepalaga publiku ette astusid, kostus saalist väljuva kinopubliku seast nii mõneltki poolt nurinat, et milleks on vaja sellist asja üldse teha. Võimalik, et ma oleksin karmim, kui ma teaksin, et tandemi eesmärgiks oligi selle filmi tootmine. Võimalik, et ma viibutaksin lihakirvega, jättes järele vaid kondipuru ja verise haisva sooltehunniku. Aga ma tean, kuidas see film sündis. Ja sündis see lambist. Siinkohal võiks muidugi vaielda, öeldes, et andekas haarab lennult ja juhuslikkus pole vabandus.
Igatahes järgnesid Kilmi ja Maimik omaenda ameerika unistusele. Nad olid parasjagu Amsterdamis filmifestivalil, kui helises telefon ja noored dokumentalistid said paljulubava pakkumise otse Hollywoodist. Eestlannast emigrant uuris välja, kes võiksid olla need eesti filmimeistrid, kes teostaksid tema idee jäädvustada ühe omapärase vaiadele ehitatud boheemlaslinnakese lammutamise. Talle soovitati Kilmit ja Maimikut. Riin (nii on eestlanna nimi) lubas katta kõik kulud, öeldes ka, et kõik on olemas, võtke kaasa ainult kaamera ja filmi. Ahvatlev? Oo jee, jõulud palmide all palavas Floridas! Super, nagu öeldakse Ameerikas, kõigi unistuste maal (miks seda nii nimetatakse?). Ja kogenud kineastid läksid õnge. Kohapeal selgus juba lennujaamas, et kõik suured lubadused olid õhku rajatud. Polnud raha, polnud kohta, kus elada, ainult ilm oli ilus. Ilm on seal alati ilus. Eesti tippkineastid konutasid kirikurottidena pargipingil, taskus tagasisõidupiletid, millel lennukuupäev kuu aja kaugusel. Esimest korda Ameerikas — juhhei!!!
Mida nad oleksid võinud teha peale selle „Igavese naeratuse“? Nad oleksid võinud kohe kaamera tagataskust välja võtta ja jäädvustada lindile muhedalt iroonilise loo sellest, kuidas nad ämbrisse astusid. Ma oleksin tahtnud seda näha, kuidas nad neegri käest korterit üürisid, kuidas nad puertoriikolastega kemplesid, kui mikrofon purunes; mida oli Riinul enda kaitseks öelda... Maimik on ju jube edev mees ja armastab kaamera ees keksida küll. Sinna sekka oleksid mahtunud ka kõik need värvikad tegelased, keda me põgusalt filmist näha saime. Selle asemel oli liiga palju mõttetuid algajalikke tänavaküsitlusi. Mis on õnn, mis on elu mõte? See ei ole hea stiil.
Näib, et Kilmi ja Maimik sattusid Ameerikast lihtsalt vasikavaimustusse. Kui nad seni olid uskunud, et päriselt on Ameerikas asjad ikka natukene teistmoodi, kui nad filmidest näinud on, siis kohapeal selgus, et siia jõudnud filmid ongi kajastanud puhast tõde; nad olidki sattunud kitši, naiivsuse ja näivuse riiki, nad olid tegelased ühes palju suuremas filmis, nad olid maalt ja hobusega ning kaotasid pea. Ja nad jooksid massiga kaasa, plaksutasid lapselikult käsi, keksisid rõõmsalt jalalt jalale ja tegid just niisuguse filmi, nagu nad tegid. Ma kujutan ette õnnelikult käsi kokku hõõruvat Maimikut ja seda mõnu, mida ta kaamera taga tundis. Ja ongi tulemus käes — liiga lodev ja püdel, et tahaks uskuda seda Kilmi ja Maimiku originaaltoodanguks. Pigem võiks sellise filmi teha wannabe-Kilmik.
Kuna Kilmi oli mulle oma valmivast filmist juba varem rääkinud, vaimustunud helk silmis, et me nägime s e l l i s t ilukirurgi ja s e l l i n e relvamees oli metsade vahel, siis tõepoolest ootasin ka mina pisut paremat laksu. Ausalt öeldes võin siin praegu plõksida küll, sest kui ma vähegi tahaksin olla objektiivne kriitik, peaksin tõepoolest veelgi mürki pritsima. Aga jah, siis üdini pettunud ma nüüd ka ei ole. Nagu ma juba ütlesin: las ta olla — see „Igavene naeratus”. See film lihtsalt tõestab, et Kilmile ja Maimikule sobib teistsugune, läbimõeldum tööstiil. Kui pole Tolki ja Saani ligi, siis jääb eksprompt-„EstoTV“ tase saavutamata. Kilmi ja Maimik on aeglasemad, nemad vajavad läbimõtlemist (vaielgu vastu, kui tahavad, see ei aita), nemad vajavad p l a a n i. Sellel filmil plaan puudub ja seda on kohe tunda. Kindlasti ei jää keegi millestki ilma, kui pole seda filmi näinud. Kuulda on, et nad tegid viimaks ikkagi ka selle filmi valmis, mida nad sinna tegelikult tegema läksid. Seda tahaks küll näha. Et kas on parem või nii.