Animafestivalil toimunud toredusi
Heilika Võsu
Pimedate Ööde animafestival “Animated Dreams” püüdis sel aastal publikut radikaalse mõttekäiguga- “Animatsioon on usk. Astu sekti!” See mõjus. Viie päeva jooksul suure PÖFFi sees toimunud animaseanssidel oli vaatajaid rohkem kui kunagi varem. Loomulikult ei käi jutt tuhandetest, kuid lõpuks ometi on hakatud oma säravatest Eesti animaninadest kaugemale vaatama ja huvi tundma ka mujal tehtava animatsiooni vastu! Kindlasti oli publiku seas nn “äraeksinuid”, kes kobarkinos mõne väljamüüdud mängufilmi asemel juhuslikult animafilme vaatama sattusid. Juhuseid pole muidugi olemas. Selle mõttega animafestival koos mängufilmide PÖFFiga CC Plazasse koliski, et rohkem inimesi animausku meelitada. Ühest seansist täiesti piisab vaataja valgustamiseks. Samas tuleb animafestivalil aktiivselt tegeleda ka lühifilmide kartuse võõrutamisega, sest nii tudengi- kui animafilme peetakse ikka veel mängufilmide kõrval kuidagi teisejärgulisteks. Aga kui animatsioonis on kõik võimalik, siis on ka animafestivalil kõik võimalik. Ka see, et ühel hetkel saab “Animated Dreams” festivalist päris iseseisev kultuurisündmus, mida korraldaksid koos näiteks Eesti animastuudiod.
Tihti kurdavad animarežissöörid, et neil on üksildane elu. Kuude kaupa stuudios omaette filmi kallal nokitsedes pidavat ümbritseva maailma tajumine üsna veidraks muutuma. Festivalide külastamine toimib animainimeste jaoks ilmselt muuhulgas ka sotsiaalse teraapia vormina. “Animated Dreams” on kolmandat aastat järjest eesti animarežissööride abiga koostanud ca 40-st filmist koosneva võistlusprogrammi, et oleks žüriisse põhjust kutsuda rahvusvahelisi külalisi. Seekord osutusid valituteks kolm režissööri- eksperimentaalse animatsiooniga tegelev Kirsten Winter Saksamaalt, Adam Benjamin Elliot Austraaliast ja ja Eesti Joonisfilmi režissööride kuuik-tuumikusse kuuluv Priit Tender.
Ausad lood Austraaliast
Maailma teisest otsast Ellioti kohale lennutamine marsruudil Melbourne-Sidney-Viin-Kopenhaagen-Tallinn tundus veel viimasel hetkel hullusena. Elliot oli nõus kolm päeva reisima, et kolm ja pool päeva meie väikesel animafestivalil veeta. Absurdne, aga õnnestunud ettevõtmine, sest Elliot on fenomenaalne kuju. Teda peetakse antud hetkel Austraalia edukaimaks lühifilmide tegijaks. Ja seda ei juhtu just väga tihti, et edukaima lühifilmide tegija all mõeldakse animafilmide režissööri. Nii nagu juhtus väidetavalt ka Ülo Pikkoviga, komistas Elliot animatsiooni otsa juhuslikult. Ta tahtis saada loomaarstiks, aga asus õppima graafilist disaini. Peale õpingute katkestamist tegeles aga hoopis viis aastat turul käsitsivärvitud T-särkide müümisega. Arusaamatu impulsi ajel suundus ta Victoria Kunstikolledži katsetele ja sai sisse ainult seetõttu, et eespoolt keegi välja langes. Ellioti esimeseks koolitööks oli 1 minutiline joonisfilm “Uurimused inimkäitumisest” (Human Behavioural Case Studies, 1996), kus ta portreteerib lühidalt kolme veidrat last, kes koguvad sigaretikonisid, söövad raha eest asju ja võivad läbi nina piima juua. Järgmise filmi soovitasid õppejõud Elliotil teostada plastiliinitehnikas nukufilmina. Sealt saigi alguse tema kirg plastiliini vastu ja ülimenukas lühifilmide triloogia “Onu” (Uncle, 1996, 6 min), “Nõbu” (Cousin, 1998, 4 min) ja “Vend” (Brother, 1999, 8 min), mis nüüdseks on osalenud rohkem kui kolmesajal festivalil ja võitnud üle viiekümne auhinna. Triloogiat tehes arendas Elliot edasi ideed portreteerida ebatavalisi inimesi ja nende väikeseid veidrusi, kuid lood kirjutas ta seekord kokku lapsepõlvemälestuste põhjal oma pereliikmetest. Ülesehituselt on kolm filmi sarnased- lugu edastab jutustaja (William McInnes), tegelaste vahel dialoogi ei ole ning nende liigutused kaadris on viidud miinimumini, mistõttu animatsiooni puhtal kujul on neis filmides vähe- vahel ei teegi Ellioti plastiliinist pereliikmed muud, kui ainult pilgutavad oma suuri silmi. Elliot väidab, et asi, millega ta väga hästi hakkama ei saa, ongi animeerimine. Seetõttu ei ole ta kunagi ühtegi oma tegelast kõndima pannud! Aga loo detailide kallal võib ta töötada kuid, sest justnimelt neis melanhoolsetes mälestusfragmentides peitub võti, miks publik tema filme armastab. Vaatajatega kohtudes küsitakse Elliotilt peaaegu alati, kui palju on tema lugudes tõtt. Ja sellele on tal peaaegu alati raske vastata, sest mõnikord on inspiratsiooniallikaid olnud mitu. Näiteks “Onu” karakteri pani ta kokku oma üheksa onu iseloomu põhjal. Samas Ellioti isa töötas tõepoolest tsirkuses klounina nagu võib näha filmis “Vend”, kuid alkohoolikut temast ei saanud.
“Harvie Krumpet”
Kuigi Ellioti triloogia filmid olid erinevatel aastatel PÖFFi animafestivalil linastunud, tuli idee tema siiakutsumiseks hoopis mujalt- Annecy animafestivalilt, kus juunis esilinastus Ellioti uus film “Harvie Krumpet” (2003, 23 min). Annecy’s võitis see koheselt kolm auhinda ja nüüd kui esilinastusest on möödas vaid pool aastat, võib filmile ennustada samalaadset edu, mis saatis Ellioti triloogiat. Näiteks kahel suurel ja tuntud animafestivalil- “I Castelli Animati” Itaalias ja “Cinanima” Portugalis on “Harvie Krumpet” võitnud juba Grand Prix auhinna.
Filmi stsenaariumi kirjutamiseks võttis Elliot pangalaenu ja lukustas ennast seejärel kolmeks kuuks üksindusse. Umbes kaks aastat läks aega, et tootmiseks raha leida ja seejärel 14 kuud võteteks- iga päev jõudis ta filmida keskmiselt 3-5 sekundit materjali, kaadreid oli kokku 280. Lõpptulemusena on valminud tõeliselt suurejooneline teos ühe täiesti tavalise inimese elust, mida saadab lakkamatu ebaõnn. Tegemist on taaskord pisut elule all jäänud tegelasega, kes raskustega maadeldes püüab aru saada, mida see kõik tähendab. See on äärmise inimlikkuse ja armastusega esitatud lugu (jutustajaks seekord Geoffrey Rush!), mis kannab väga-väga lihtsat sõnumit- takistustest hoolimata tuleb elu nautida.
Lisaks festivalide menule, on “Harvie Krumpet” arvatud kaheksa animafilmi hulka, mille seast jaanuari lõpus valitakse kolm kuni viis Oscari nominenti. Muuhulgas võib ta siis võistlema hakata samuti Annecy festivalil esilinastunud filmiga “Destino”, mille tegemist 1940datel alustasid koos kaks legendaarset kunstnikku: Walt Disney ja Salvador Dali. Nüüd üle viiekümne aasta hiljem otsustas Roy E. Disney kunagise paljutõotava projekti taas ellu kutsuda ja filmi lõpetada.
Animašokk!
On tavaks saanud, et animafestivali võistlusprogrammi võidufilmi näidatakse PÖFFi lõpetamisel. Võib arvata, et publik, kes lõputseremooniale oli kutsutud, sai enne Jim Sheridani magusnukrat peredraamat korraliku animašoki, sest žüriisümbioos Winter-Elliot-Tender leidis, et Wooden Wolf Grand Prix on sel aastal ära teeninud inglase Robert Morgani nukufilm “Eraldamine” (The Separation, 2003), mis räägib Siiami kaksikute lahutamisest ja selle võikatest tagajärgedest. See on film, mida publikul on füüsiliselt raske vaadata- tegelasteks kaks justkui limaga kaetud nukku, kes näevad hirmuäratavalt realistlikud välja. Lugu leiab aset kahes sürrealistlikus ruumis- haiglas, kus kaksikutest vennad lapsena üksteise küljest lahti lõigatakse ja aastaid hiljem nende kodus, mis on täis nukuõmblusmasinaid. Tundub nagu oleks vennad terve oma elu elanud puudulikult, igatsedes kunagist kokkukuuluvustunnet. Ühel ööl ehitavad nad hiiglasliku masina, millega end taas kokku nõeluda. “Eraldamine” on täis huvitavaid psühholoogilisi nüansse, mis leiavad aset kahe inimese vahel, kes on üksteisele liiga lähedal.
Kahekümne üheksa aastane Morgan lõpetas 1997. aastal Surrey Kunsti- ja Disainiinstituudi animatsiooni kursuse. “Eraldamine” on tema kolmas animafilm. “Animated Dreams” võistlusprogrammis on eelnevalt linastunud Morgani “Kätega kass“ (The Cat With Hands, 2001).
Parima loo leidis žürii Joan Ashworthi filmist “Kuidas merineitsid paljunevad” (How Mermaids Breed, 2002, Inglismaa). Traditsiooniliste viljakuse ja seksuaalsuse sümbolitena on merineitsid olnud alati väga võimsad, kuid üksikasjad nende reprodutseerimisprotsessis on vähe teatud. Kümne sõnatu minuti vältel saab vaataja osa rohekashallist puhtalt 3D tehnikas teostatud loost, kus merineitsid veavad vee alla üksi merel seilanud kaluri, mees kaotab teadvuse ja merineitside võimsaim emane pumpab spetsiaalse masinavärgi abil mehelt seemnevedelikku, et see hiljem randa munetud munadesse süstida. Kui mees taas oma paadis ärkab, ei mäleta ta midagi. Film lõppeb nutikalt armsa ideega- munadest kooruvad välja kahte tüüpi tegelased: väikesed merineitsid, kes vette suunduvad ja väikesed jalgadega inimesed, kes teisele poole astuma hakkavad.
Kujunduselt meeldis žüriile kõige rohkem prantslase Eric Montchaud lamenukk film “Märja koera hais” (L’odeur du chien mouille, 2002). Noore ja paljutõotava režissöörina märgiti ära veel teinegi prantslane Stephane Ricard, kelle joonisfilm “Liiga palju koeri” (Tant de chiens, 2002) valmis kursusetööna La Poudriere’i animatsioonikoolis Valence’is, kus ka Montchaud animatsiooni õppis. Ricardi filmi puhul hindas žürii eelkõige originaalsust, sest kuigi tegemist on koolitööga, pole tema stiilis näha ühegi tuntud animameistri jäljendamist.
Erilistest
Lisaks võistlusprogrammile fokusseeris “Animated Dreams” tähelepanu eriprogrammide näol Saksa, Prantsuse, Hiina, Inglise ja loomulikult Eesti animale, mis pealkirja all “Uus ja uhke Eesti anima!” oli üks populaarsemaid seansse. Saksa nüüdisanima programmiga, mida esitles Fimfest Dresden, tuli boonusena kaasa animarežissöör Andreas Hykade. Tema film “Ring of Fire” võitis aastal 2000 PÖFFi animafestivali Grand Prix. Auhinnaks määratud suur elektripirn Nukufilmi stuudio laost saadeti Hykadele postiga ja kuni siiani ei teatud päris täpselt, kas tal õnnestus see tervena kätte saada. Nüüd on saabunud selgus- pirn jõudis temani ja selle põlema panemiseks oli Hykade isegi elektriku kohale kutsunud!
Hiljuti ilmunud Chris J. Robinsoni inglise keelne raamat eesti anima ajaloost “Between genius & utter illiteracy: a story of estonian animation”, on suurendanud veelgi huvi selle vastu, mis Eesti animastuudiotes toimub. Nukufilmi pakkus näiteks ennast tööle keegi hispaanlane ja Joonisfilmi astus ühel päeval sisse itaalia televisiooni võttegrupp… Animafestivali on tore Eestis teha, sest tänu meie animafilmide erilisusele, tuntakse ka animafestivali vastu väljaspool huvi- pakutakse programme ja otsitakse koostöövõimalusi, kuigi “Animated Dreams” on veel väga väike festival. Jääb vaid üle loota, et koos festivaliga kasvab ka Eesti publiku huvi animafilmide vastu.