ELU TÄIS EKSPERIMENTE

Intervjuu Kirsten Winteriga

Kirsten Winter on praegusel hetkel üks tuntumaid eksperimentaalanimatsiooni režissööre Saksamaal. Sel aastal oli ta kutsutud  Pimedate Ööde animafestivali „Animated Dreams” žüriisse.

Winter on õppinud ülikoolis graafilist disaini ning töötanud aastaid oma erialal vabakutselisena pankades, reklaamibüroodes ja konsultatsioonifirmades. Ta käis ringi korralikes kostüümides ja veenis enesekindlalt inimesi, et see, mida tema teeb, on maailma parim. Kuigi ise ta seda ei uskunud. Aga ideid peab oskama müüa. 

Animafilme hakkas Winter tegema alles 33-aastaselt. Igal tema filmil on isemoodi elulugu, mis tihedalt seotud tema enda elueksperimendiga. 

Mis põhjusel sa järsku filme tegema hakkasid?

See on pikk-pikk lugu… Olin seotud filmifestivalide korraldamisega ja mõnikord tegin tööd ka mängufilmide juures rekvisiitori ning dekoraatorina, lihtsalt et raha teenida. Järjekordse esilinastuspeo ajal sattusin kõrvuti istuma ühe võõra naisega — see oli vene päritolu helilooja Elena Kats-Chernin, kes õppis ja töötas tol ajal Saksamaal. Mõni nädal hiljem saime kokku ja ta mängis mulle oma muusikat. Ei saaks öelda, et see mulle meeldis. Kuid tegemist oli erilise muusikaga. Ma ei olnud harjunud midagi sellist kuulama. Huvitaval kombel see köitis mind. Ja sealt tuli idee, et ma tahan kasutada tema muusikat ning teha filmi. Lihtsalt muusika pärast.

Miks just animafilmi?

Üks põhjus oli see, et jagasin Hannoveris kontorit ühe animafilmide fänniga, kellel oli kaamera. Samas on mulle alati meeldinud joonistamine. Ma ei ole seda muidugi õppinud, joonistasin peamiselt oma lõbuks. Aga minu vanaema näiteks oli kindlalt otsustanud, et tema lapselapsest peab saama maalikunstnik, ja tõi mulle Ida-Saksamaalt karpide kaupa õlivärve.

Kuidas sa hakkasid oma esimest ideed teostama?

Mul ei olnudki konkreetset ideed ega storyboard’i. Tahtsin lihtsalt proovida ja vaadata, mis juhtub. Esimene materjal, mida filmisime, oli üsna halb ja seda ma lõppkokkuvõttes ei kasutanudki. Kui teised küsisid, et millist filmi ma tahan teha, siis kirjeldasin suurte sõnadega oma suuri ideid. Tegelikult polnud mul aimugi.

Siis aga õnnestus mul ühest fondist raha saada. Minu nimi oli rahajagajatele festivalide korraldamisest meelde jäänud. Nad arvasid automaatselt, et olen filmitegija, ja andsid selle raha mulle ilma küsimusi esitamata. Ütlesin rõõmsalt aitäh, et nad mulle esimese filmi jaoks sellise summa eraldasid. Siis olid nad loomulikult šokeeritud.

Ilmselt oskasid oma mõtteid hästi esitleda?

Reklaaminduses töötades õpid ideid müüma. Minu jaoks on see väga lihtne. Teadsin, millised inimesed otsustavas komisjonis istuvad, ja püüdsin nende huvisid Elena muusikaga kuidagi siduda. Kirjutasin kokku loo, kuhu loomulikult lisasin ka oma „isiklikke” teemasid. Aga see oli lihtsalt äri… ja kui ma raha kätte sain, teatas Elena, et ta kavatseb Austraaliasse elama minna.

Esimene lugu „The Clocks” (1995).

Elena kutsus mind Austraaliasse kaasa, aga ma vihkasin reisimist! Alates 1983. aastast, kui minuga juhtus raske autoõnnetus, olin liikunud peamiselt karkude abil. Sellest ajast peale ei olnud ma Saksamaalt lahkunud, reisimine tundus mulle vastik ja ma ei rääkinud isegi inglise keelt. Aga kuna sain raha just selle filmi tegemiseks, siis otsustasin ikkagi minna. Võtsin kaasa väikese „High 8” videokaamera ja filmisin tundide kaupa Elenat — Elena köögis, Elena vannitoas, Elena ooperis… lihtsalt, et tekiks mingi idee! Samas sõitsin iga päev bussidega mööda Sidney’t ja filmisin linna. Mõne kuu pärast Saksamaale tagasi läinud, oli mul kokku üle 20 tunni materjali ja ma polnud ikka otsustanud, mida selle kõigega peale hakata! Ühes asjas olin kindel — ma tahtsin, et minu film jõuaks suurele linale.

Kuna „High 8” kvaliteet on jube, hakkasin eksperimenteerima. Ühendasin kaamera televiisori külge ja tegin monitori pildist pika säriajaga fotosid. Kui fotod laborisse ilmutada viisin, teatati sealt, et mu kaamera on katki, sest pildid olid fookusest väljas. Nad ei olnud isegi nõus neid ilmutama! Tüli kestis kolm kuud, kuni kirjutasin alla lepingule, et ostan kõik „praakpildid” tõepoolest ära. Nojah, kõik oligi fookusest väljas, näha oli ainult värve. Otsustasin panna fotode peale kile ja neile otse õlivärvidega peale maalida, et vähegi mingit struktuuri tekitada. Kõige lõpuks filmisin veel kogu asja 35 mm animatsioonikaameraga üles. Ja tulemuseks oli „The Clocks”.

Saatsin filmi mitmetele suurtele festivalidele, sest tahtsin, et see esilinastuks just nimelt mõnel A-kategooria festivalil. Nii sattuski „The Clocks” Montreali festivali lühifilmide võistlusprogrammi ja võitis peaauhinna. See oli mu esimene film ja esimene festival.       

Teine lugu — „Smash” (1997).

Uue filmi jaoks teemat otsides sain aru, et ainuke lugu, mida hästi tean, on minu enda lugu. Õnnetusest oli möödas neliteist aastat ja siiani ei olnud ma julgenud otseselt iseenda kokkuvarisemise teemat puudutada. Püüdsin kuidagi hakkama saada ja sellest tavaliselt mitte rääkida. Siis aga mõtlesin, et äkki oleks aeg analüüsida, mis täpselt juhtus ja kuidas see mu elu muutis. Kasutasin filmis palju nn varastatud materjali, igasuguseid reklaame, et näidata, millises maailmas ma võiksin elada — kiires, edukas ja rikkas. Filmi abstraktsus oli minu jaoks oluline, kuid samas tahtsin, et inimestel, kes mind ei tunne, oleks võimalik tunnetada, millest see võib olla.

„Smash” linastus Montreali festivalil päev pärast printsess Diana surma. Mina ei teadnud õnnetusest midagi, sest festivali ajal pole tavaliselt aega televiisorit või raadiot jälgida. Olin päris segaduses, kui pärast linastust inimesed minu juurde tulid ja küsisid, kuidas ma teadsin: päris tihti on juhtunud, et vaatajad leiavad minu filmist oma loo. Nad tunnevad seda. Eriti vanemad inimesed, sest mida vanemaks saadakse, seda suurem on tõenäosus, et ollakse ise midagi sellesarnast läbi elanud.

Kolmas lugu — „Just in Time” (1999).    

Kõigepealt pealkirjast. Taotlesin järjekordselt raha ühest fondist, et filmi teha. Oli taotluse esitamise viimane päev ja pidin filmile mingi nime panema — „Just in Time” („Just õigel ajal”) tundus igati sobiv.

Tavaliselt noored inimesed reisivad palju, avastavad maailma. Minul tuli see tahtmine alles siis, kui olin kolmekümne kuue aastane. Ostsin kuu aega kehtiva rongipileti ja reisisin mööda Ameerikat. Võtsin kaasa seljakoti ja kargud, mis nägi muidugi päris veider välja, ning Mini-DV kaamera. Igal pool käisin ringi kaameraga ja filmisin. Las Vegasesse näiteks õnnestus mul jõuda just pärast vihma, kui kõik tuled helkisid nagu peeglis, kasutasin seda oma filmi algusena. San Franciscos nägin ühes pargis haigeid kodutuid. Mitte kedagi ei huvitanud, et nad võivad abi puudumisel mõne tunni pärast ära surra. Ma ei olnud sellist brutaalset ignorantsust vaeste vastu mitte kunagi näinud! Päris šokeeriv, sest näiliselt on Ameerika puhas, ilus ja rikas, aga niipea kui minna nii-öelda tagahoovi, võib näha hoopis muud maailma. Ameerika on üleüldiselt tõesti konservatiivne ja kitsarinnaline maa. Inimesed rongides olid põhiliselt huvitatud sellest, kas ma olen lahutatud, ja ei suutnud mõista, kuidas ma saan nii kaua üksinda reisida. Kord küsiti isegi, kas tulin rongiga Saksamaalt Ameerikasse!

Sellest kõigest minu film räägibki. Tavaliselt ma mainin lihtsalt, et käsitlen „isiklikke”, oma õnnetusega seotud teemasid, mis mulle reisimisega taas meelde tulid, aga mõned kriitikud said aru küll, et filmi on peidetud ka minu kriitiline suhtumine Ameerikasse ja see, kuidas ma seda maad tajusin.

Tehniliselt valmis „Just in Time” nii, et tõmbasin videomaterjali arvutisse ja arvuti monitori peale panin kile, et sinna jällegi õlivärvidega maalida. Seejärel filmisin kaadrid ükshaaval kaameraga üles. Stseen filmi lõpus, kus üks tunnel sulab valgesse, koosnes näiteks 1200 kaadrist! Ainuüksi selle filmimine võttis aega üle 40 tunni. Kasutasin ka otse filmilindile kraapimise tehnikat  ja erinevaid videotöötlusprogramme.

Vahepala — „Kandinsky’s Violet” (1999).

            See film oli tellimustöö Uue Kunsti Muuseumile Hannoveris ja põhines Vassili Kandinsky originaalstsenaariumil. Tegemist oli 1914. aastal Kandinsky kirjutatud näidendiga, kus vaatustevahelisi pause oli kirjeldatud erinevate kujundite ja värvidega. Kuni tänaseni pole keegi aru saanud, mida need vahepalad tähendavad. Värvifilmi siis ju veel polnud. Aga mina nägin selles kohe animatsiooni! Tegin täpselt nii, nagu ta kirjeldanud oli. Film valmis päris kiiresti, kuue nädalaga, ja esitleti publikule live-muusika saatel. See ei ole just fantastiline film, aga nii toimib ta kõige paremini.

Viies, kuid mitte viimane — „Escape” (2001). 

2000. aastal toimus Hannoveris EXPO. See tähendas, et absoluutselt iga sent läks linnal EXPO korraldamiseks. Palgati mitmeid välismaiseid kunstnikke, aga kohalik kunstnikering jäi sel ajal täiesti ilma rahata. Just siis kaotasin ka oma õpetajakoha ja mu parem käsi oli mõnda aega halvatud. Aasta 2000 oli üks raskemaid aegu minu elus. Peitsin ennast oma stuudiosse ega tahtnud enam kohtuda inimestega, kes olid võimelised normaalselt kõndima ja tööd tegema. Sõprade abil tegin filmi, mille teemaks oligi üksindus ja põgenemine, reaalsuse ning unistuste segunemine. Maalisin, kasutasin peegleid ja filmisin ennast. „Escape” sai 2002. aastal parima Saksa lühifilmi auhinna.

Kas mul on mõtet küsida, millest su uus film räägib?

Võin vastata pärast seda, kui olen filmi ise näinud. Mul on loomulikult mõned ideed, kuid väga palju asju teen alateadlikult. Ma monteerin tavaliselt kiiresti ja püüan sel ajal nii sügavalt töösse sukelduda, et pole aega mõtelda. Ma tegutsen. Kui ma töötamise ajal mõtlema hakkan, tuleb sellest välja lihtsalt intellektuaalne jama.      

Küsinud HEILIKA VÕSU