VENE ISAD JA VENE POJAD

Vene filmid Pimedate Ööde filmifestivalil

ARVO PESTI

Paljuski tänu PÖFFile on huvilistel olnud võimalus jälgida vene filmikunsti viimaste aastate saavutusi. Eesti kinodes kohtab harva vene filme; üht-teist on ilmunud küll videolevisse ning satelliitide kaudu imbub midagi ka televiisoritesse, kuid ülevaatliku pildi annab vaid Tallinna festival. Tänu sellele saab jälgida arengut ja muutumist, tuntud tegijate ponnistusi ning debütantide tugev tulemine, mis on iseloomulik just käesolevale aastale.

            Ideoloogilise tsensuuri kadumine Venemaal hakkab andma oma esimesi küpseid vilju. Otsekui paisu tagant purskunud rohkem või vähem keelatud olnud taieste tulv on ammendunud, moodsalt eputavad teosed ja teemad tüütavad peagi, maffiasõjateemalised bojevikud nihkuvad tagasi filminduse ääremaale, kus nende koht. Peale on kasvanud nõukogude võimu poolt loodetavasti vähem rikutud loojate põlvkond, kes on ilmselgelt kompleksivabam ning professionaalse informeerituse taseme poolest kõvasti üle eelmistest põlvkondadest. Ning kui tegu juhtub olema ka eheda andega, on tulemused suurepärased.

Tundub, et umbes aastaks 2002 on enam-vähem paika nihkunud ka ühiskondlike muutuste poolt laiali pudenenud infra- ja abistruktuurid, ilma milleta ei saa hakkama ei kirjandus ega ka filmikunst. Ikka on vaja (jõukaid) kirjastusi, filmistuudioid ja levivõrke. Kuna filmi väntamiseks kulub raha palju, siis loomulikult on enamik vene filme tehtud koostöös rikka Euroopaga. Õnneks pole kuulda olnud, et tegijaid oleks sel puhul tsensuuriga ahistatud.

            Vene filmid (ja ka kirjandus) on jälle hakanud käsitlema igavesi probleeme, on oluliselt vähenenud lõivu maksmine moele ja flirtimine mammonaga. Viimase PÖFFi filmide laiemalt ja vene filmide kitsamalt üldteemaks võikski nimetada seda va igavest põlvkondadevaheliste suhete teemat: isad ja pojad, noored ja vanad. Probleem on tõesti ammendamatu; meie kiiresti muutuv ja informatsiooni uppuv maailm on ilmselt teravdanud põlvkondadevahelisi suhteid veelgi.

            2003. aasta Pimedate Ööde filmifestivali kuulsaim ja oodatuim vene ekraaniteos Andrei Zvjagintsevi Veneetsia festivalil kõmuliseks tõusnud “Tagasitulek” oli võimsaks sissejuhatuseks vene filmide vägagi tugevale tasemele. Nappide vahenditega, kohati teatraalnegi, timmitult välja peetud võimas lugu inimsuhetest: isa ja pojad, vennad omavahel, ema ja karm kaasaeg. Oma laste juurde (ilmselt vangist) naasnud isa korraldatud väljasõit üksikule saarele (isal oli vaja seal üks asi korda ajada) lõpeb ootamatult traagiliselt. Filmi lõpp on huvitav, üllatav ja mõjuv ühekorraga. Teatrist pärit iseõppinud režissöör on amatöörnäitlejatega tehtud filmi monteerinud telestuudios; filmi eelarvegi tundub väike olevat, ei midagi üleliigset.

Lidia Bobrova “Memmeke” on samuti tehtud amatöörnäitlejatega. Näitlejate valik on ka üks põhjus, miks film mõjub ääretult emotsionaalselt — tegelased on väga ehtsad. Lastele ja lastelastele oma vara laiali jaganud headust kiirgaval vanamemmel pole jäänud enam suremisekski kohta. Film oleks banaalne, kui arvukad sugulased vaid pahatahtlikusest memme enda juurde ei võta; igaühel on oma ja mõjuv põhjus, miks ta ellu memm ei mahu. Saatus selline! Memmekese karmi käekäiku rõhutab veelgi filmis kultiveeritud Venemaa avaruste postkaardilik kaunidus. Bobrova memmekese lugu lõpeb kurvalt, kuid stiilselt; nii kurba vaikust pole allakirjutanu ammu enam kinosaalis pärast filmi lõppu kuulnud.

            Läinud festivali suurim vene üllataja oli Aleksei Muradov filmiga “Zmei”, mis eesti keelde tõlgiti kui “Tuulelohe”. See ei ole vale, tõesti on filmis tegemist ka tuulelohe õnnetu lennutamisega, kuid zmei põhitähenduseks on siiski madu-uss ning selles filmis on inimmadudega vägagi tegemist. Film sarnaneb oma esteetikalt Kira Muratova varasemate töödega; kujuteldav Raskolnikovi raske kirves ripub kõik 74 filmiminutit troostitult pruunikashalli ekraani kohal. Jumala poolt hüljatud Vene väikelinnas timukaametit pidava sisevägede ohvitseri ühte elupäeva kajastav film algab naabrist joodiku pika ja vaevarikka koju saabumisega. See määrab kogu filmi troostitu tooni, mida rõhutavad kaadrid viletsast provintsivanglast, abikaasade varahommikusest nägelemisest, monotoonselt loetud laused mahalastud kurjategija kirjast jm. Alles vaat et filmi lõpus kooruvad lootusetuse kõntsa alt välja timukast isa ja invaliidist poja helged ja armastavad suhted. Minnakse tuulelohet lennutama; kuid ka see üritus lõpeb troostitult — areneb konflikt teise isa ja teise pojaga.

            Ka Aleksei German juuniori debüütfilmis “Viimane rong” on rõõmu vähe. Nagu kuulsa isa esimene film, on pojagi mängufilm sõjast. Väikesed inimesed sõja halastuseta rulli all, peaaegu süžeetu lugu ekslemisest 1944. aasta idarinde lumeväljadel. Peategelane on saksa kirurg Paul Fistchbach, väga ebasõjamehelik sõdur, kes püüab kuhugi minna pealetükkiva rinde eest. Film on põhiliselt saksakeelne, mis annab vene sõjafilmile (poliitilise) kõrvalmõõtme. Raskepärane, tõsine ja mõjuv linateos.

            Cannes´i festivali kriitikute FIPRESCI auhinna võitnud Aleksandr Sokurovi “Isa ja poeg” on film, mille kuulsus kujundati juba enne Tallinna festivali. Arvamused on käinud äärest ääreni — ülistamisest maapõhja kirumiseni. Näib, et vaieldakse veelgi enam kui autori varasemate filmide, meiegi PÖFFil linastunud “Mooloki” (1999) ja “Sõnni” (2001) puhul. Sokurovi film on nagu intiimpesu avalik ülesriputamine. Vaatluse all on isa ja poja tõesti intiimsed suhted, kuid kindlasti ei ole tegu homoseksuaalsusega — suhe on vaimselt, emotsionaalselt intiimne ja filmivaataja pole harjunud midagi sellesarnast ekraanil nägema. Teostuselt on film suurepärane, Peterburi katusekaadrid on lausa lummavad. Ja jällegi on režissöör kasutanud ka mitteprofessionaalseid näitlejaid, mis lisab ekraanile kummastavat ehedust. Tegu on ebastandardse, tõsise ja ka “ebamugava” filmiga.

            Moodne homoseksuaalsus ei puudunud PÖFFi vene filmide seast. Mihhail Brašinski “Must jää” (“Gololjod” — allakirjutanu oleks siiski eelistanud tõlkevasteks “Kiilasjääd”) on Ameerikas elanud filmikriitikust režissööri moekas pildiseeria noortest ja edukatest, film kahest eraldi, vaid riivamisi kohtuvast inimesest. Tegu on huvitava kaameratööga, kiiduväärt on stiiliotsingud, kuid kahjuks on see ka kõik. Puudu jääb psühholoogilisest sügavusest, film on rabe ja tavaseksuaali jaoks ka igavavõitu. “Must jää” oli selle aasta PÖFFi vene filmide seas igati “must lammas” — toonist ja stiilist väljas. Kui teiste vene filmide puhul ei tulnud kordagi pähe küsimust: milleks see film?, siis “Must jää” jättis küll mulje kui eksperiment eksperimendi pärast. Loomulikult oleks patt seda keelata…

            Nõrgukeseks jäi ka Irina Jevtejeva animeeritud “Peterburg”. Eelkõige rikkus filmi vaatamise venekeelsele tekstile — aga see koosnes luuletustest ja tsitaatidest — peale loetud ingliskeelne tekst nii, et kokku ei saanud aru kummastki. Täielik vandalism! Jevtejeva napp teekond vene filmiklassika kaadritega läbi Peterburi ajaloo oli huviga jälgitav, kuid valik vaieldav, nagu ikka sel puhul. See on kindlasti intiimne film ja seekord ka naiselik.

            Naiselikke, hulluse piirini arendatud “krutskeid” sai jälgida festivali teiseski meeldivalt üllatanud filmis, (vana)meister Aleksei Utšiteli vändatud “Jalutuskäigus”. Autori eelmine film, PÖFFilgi linastunud “Tema naise päevik” (2000), pretensioonikas film suurest vene kirjanikust Ivan Buninist ja tema naissuhetest, ei jätnud allakirjutanule vaatamata kindlale kiidukoorile eriti sügavat muljet. Küll aga seekordne “Jalutuskäik” — kolme noore inimese tempokas jalutuskäik Peterburi kesklinnas, mille jooksul avanevad isiksused ja põimuvad suhted kogu oma ehedas keerukuses. Reaalselt kiire loo lõpus ootab vaatajat filmi väärt puänt, mis keerab palju eelnevat lausa pea peale. Hästi tehtud, psühholoogiliselt täpne, tempokas ja huvitav film. Nostalgiamaiad Peterburi-huvilised saavad nautida juubelieelse linna enamasti tellingutes vaateid.

            Peterburi linn on tegelane ka Vitali Melnikovi vägagi huvitavas ajaloolises filmis “Vaene, vaene Paul”. Dmitri Merežkovski omal ajal kõvasti poleemikat tekitanud näidendi teemadel autentsetes paikades vändatud suure eelarvega film Vene tsaarist Paul I-st (valitses 1796—1801). Vene filmikunstil on pikad traditsioonid ajalooliste vaatefilmide loomisel. Ka Melnikov on andnud oma panuse sellesse üritusse filmidega Katariina II-st ja Peeter I-st. Üldjuhul on need olnud küllalt sarnased ja kahjuks ka igavad, mida ei saa õnneks öelda “Vaene, vaene Paul” kohta. Hullu tsaari Pauli huvitava isiku toel vändatud filmiga on Melnikov murdnud nõukogude ajaloofilmi trafaretse traditsiooni. Juba näitlejate valik on tõeliselt üllatav: “joodiku (Peeter III) ja hoora (Katariina II)” abielust sündinud kummalist tsaari mängib Viktor Suhhorukov (”Vend”, ”Minu Leninid”, “Värdjatest ja inimestest”, “Vend 2”) ja reeturlikku abimeest, intrigaanist krahv Pahlenit, Pauli kirstunaela Oleg Jankovski. Nende kahe duell on suurepärane. Tugevad näitlejad mängivad jõulised karakterid kenasti välja ning kuna ka alustekst on hea, on kogu film nauditav. Meenub, et Melnikovi 2000. aastal PÖFFil näidatud filmi “Aed täis kuuvalgust” — vanade inimeste armastuse lugu — iseloomustasid just tugevad näitlejatööd. Paul I teatavasti tapeti,  peksti surnuks, tema poja, tulevase tsaari, teadmisel. Pauli tapmise stseen filmiti kohas, kus see kurb sündmus ka tõeliselt aset leidis. Huvitav on ka filmi pealkirjas peituv tähendus. Nimelt nägi tulevane Vene tsaar Paul I kord unes, et Peeter I, Vene võimsuse rajaja, jalutas talle põhjamaises sumus vastu ning ütles hästi kurvalt: “Vaene, vaene Paul.”

            Selle aasta festivalil ei olnud kahjuks Venemaa lõunapoolsete kolooniate filme. Need on ikka huvitavad olnud: sündinud vene kinematograafia pikaajalise traditsiooni pinnalt, on neis alati oma kultuuritraditsioonidest tulvil esteetika. Ka ainuke gruusia film oli prantslase vändatud, mis ei seganud teda vägagi gruusiapärane olemast. Loodame neid siis tulevikus näha, nagu ka vanast ja vabast esteetikast kantud uusi vene filme.