GEENIUSEST JA KAABAKAST MANCHESTERI MÄLUS

RIHO LAURISAAR

„24 HOUR PARTY PEOPLE“. Režissöör Michael Winterbottom, stsenarist Frank Cottrell Boyce, operaator Robby Müller, muusika: Liz Gallagher, monteerija Trevor Waite, produtsent Andrew Eaton. Osades: Steve Coogan, Paddy Considine, Lennie James, Andy Serkis, Shirley Henderson, Sean Harris. 35 mm, 112 min, värviline. Suurbritannia, 2002.

Manchesteri plaadifirma “Factory Records” 1983. aastal välja antud “New Orderi” singel “Blue Monday” on siiani maailmas enim müüdud 12-tolline singelplaat. Võiks ju eeldada, et ”Factory Records”, mis nii eduka müügitulemuse taga seisab, on samuti saanud pururikkaks. Tegelikult pidi plaadifirma igale ostetud singlile omalt poolt kaks Inglise penni peale maksma, sest disainifirmalt tellitud kujunduse eest tuleb siiani kopsakaid autoritasusid maksta. Üsna kummaline majandamine sellises kapitalismile orienteeritud riigis nagu Suurbritannia.

Filmitegija Michael Winterbottom pöördub oma viimases filmis ”24 Hour Party People” ajavahemikku 1976—1994 ja vaatab pooldokumentaalses MTV-likus vormis, kuidas selline “majandusime” nagu “Factory Records” üleüldse eksiteerida sai.

Winterbottom on paljud inimesed Manchesteris vihaseks ajanud. Seda põhjusel, et filmi peategelased pole mitte “Factory Recordsi” väljaantud bändi “Joy Divisioni” liider Ian Curtis ega ka mitte “New Order”, isegi mitte “Happy Mondays”, vaid plaadifirma asutaja ja juht Tony Wilson. Mees, kes seisis moodsa tantsumuusika esimese kindluse “Hacienda” asutamise taga ning oli ka eespool nimetatud kultusbändide mänedžer.

Nüüdseks sünge tööstuslinna muljet tasapisi kaotama hakkavas Manchesteris on palju iidoleid. Kangialustes ja majaseintel võib tihti kohata grafitit, mis kujutab Ian Curtist tiitliga Kunstnik. Või isegi Shaun Ryderit nimetusega Poeet. Ja pole vähe ka Tony Wilsoni kujutisi, ingliskeelse lisandiga Prat.

Winterbottom alustab Manchesteri legendi aastaga 1976, ”Sex Pistolsi” esimese ülesastumisega Manchesteris. Kontserdil on 42 inimest, nende hulgas muuseas ka hilisemad ”Joy Divisioni” ja ”The Buzzcocksi” asutajad ning ka Mick Hucknall, hiljem tuntud kui Simply Red. Viimane tegelene, peab tunnistama, ei ärata temas küll erilisi emotsioone.

Punk pole siiski põhiline. Film keskendub hoopiski pungijärgsele ajastule. Punk tuli suure lärmi ja vihaga ning kadus ka üsna kiiresti, kuid pungi pärand oli paljutõotav. Ja sellest haaraski regionaalses ”Granada TVs” ajakirjanikuna töötav Wilson kinni. Koos sõbra Alan Erasmusega pandi viimased säästud kokku ja asutati plaadifirma ”Factory Records”.

Kuigi Winterbottom viitab filmis pidevalt asjaolule, et Ian Curtis ei  hinnanud Wilsonit just eriti kõrgelt, oli Wilsoni entusiasm siiski kasulik kõigile ja nii oli ”Joy Division” üks ”Factory Recordsi” esimesi suuri leide.

Wilson ise on huvi bändi vastu hiljem põhjendanud asjaoluga, et punk suutis kõike vaid pikalt saata, kuid ”Joy Division” vaatas maailmas tumeda pilguga ringi ja ütles: me kõik oleme hukule määratud. ”Joy Divison” suutis teha vaid kaks stuudioalbumit. See on ilmselt siiani kõige salapärasem Manchesteris tegutsenud bänd, kogu müüdi keskel seisab laulja Ian Curtis, kes tegi 1980. aastal enesetapu.

Kuigi Winterbottomi film keskendubki alguses peamiselt Curtise isikule, saab lugu pärast tema surma uue hoo. Paine oli möödas, ja tekkima hakanud legend oleks justkui pidanud lagunema, kuid taas tuleb mängu plaadifirma omanik Tony Wilson. Just tema teene on see, et Curtise surma ümbritsetakse siiani arvukate müütidega. Arvestades konservatiivset Briti ajakirjandust, poleks Curtise surmast sel ajal tõenäoliselt isegi mitte kirjutatud, kui Wilson poleks surnukuuri tassinud tuttavaid ajakirjanikke ja lausa nõudnud, et sellest inimesest tuleb kirjutada.

Pärast Curtise surma saab Manchester aga täiesti uue hingamise. Sama teeb muuseas ka Winterbottomi film. Algab dokumentaalia uus stseen. Vähesed bändid suudavad üle elada oma juhtlaulja surma — ”Joy Division” tegi läbi muundumise süngest maailmavalust tantsumuusikaks. ”New Orderi” nime all sai bänd tuntuks kui esimene rahvusvahelise klubi- ja tantsukultuuri kokkusegaja. Vaatamata pungilikule taustale oli ”New Order” esimene rahvusvaheliselt tuntud alternatiivne tantsubänd, stiiliks punk, mis on segatud ”Kraftwerki” sarnase süntesaatorimuusikaga.

“New Orderist” sai ka teine “Factory Recordsi” suur leid.

1980. aastate lõpupoole hakkas briti muusikas domineerima nähtus nimega madchester. Stiilis olid ühendatud poprock ja tantsumuusika. Sisuliselt ei toonud madchester midagi uut. Lugude struktuur oli tuttav juba kuuekümnendatest, lihtsalt hoiakud olid uudsed. Madchesteril oli kaks suurt eestvedajat. ”The Stone Roses” tegi üsna traditsioonilist kitarripoppi, mis kõlas moderniseeritud 60-ndatena. “Happy Mondays” viljeles juba räpiga sarnast tehnikat, kus võeti vanadest lugudest sämpleid ja kasutati neid tantsumuusikas. Koos teiste samaaegsete Manchesteri bändidega, nagu ”Inspiral Carpets” ja ”The Charlatans” (UK), hakkas Briti ajakirjandus kogu nähtus nimetama madchesteriks — nimi laenatud bändilt ”Happy Mondays”.

Madchester oli brittide seas erakordselt populaarne mitu aastat järjest. 1990-ndate algul aga vajus asi laiali, peamiselt muusikute suurest laiskusest ja narkosõltuvusest. Huvitava faktina võib märkida, et madchester ei löönud siiski kuigipalju läbi mujal maailmas ega mõjutanud ka eriliselt ameerika underground’i, kuid madchesteri bändide järeltulijaid ”Pulp”, ”Oasis” ja ”Blur” olid peaaegu et automaatselt oma sünnist saati rahvusvahelise kuulsusega popbändid.

Kogu madchesteri olustiku taga tegutseb jällegi ajakirjanik ja plaadikompanii juht Tony Wilson.

1980-ndate lõpuks oli seni justkui edukalt tegutsenud ”Factory Records” avanud Wilsoni eestvedamisel Manchesteri ühe suurima ja moodsaima ööklubi ”Hacienda”. Klubi pidi olema avatud kõigile esinejatele ja eesmärgiks oli leida uusi talente. Küsitavaks jäävad küll Wilsoni motiivid klubi rajamisel, sest rahaliselt ei tasunud ettevõtmine ennast kuidagi ära. Pooltühjale saalile jõuravaid bände ei tahtnud eriti keegi kuulata, kuni ühel päeval sattusid lavale algajad nolgid, kes oma kummaliselt kirjut muusikat koondasid nimetuse ”Happy Mondays” taha. Kuigi esialgu ei olnud sellelgi bändil palju austajaid, oli Wilsoni instinkt tegelastega koostööle asuda õige.

Vaadates, kuidas klubi täitub järjest enam inimestega, kes õõtsuvad laulja Shaun Ryderi õõvastavalt nihilistliku ja kohati üsna perversse teksti järgi, ning kuidas bändi tantsupoiss Bez ekstaatiliselt inimesi kaasa tõmbab, valdab Wilsonit filmis tohutu õnnetunne. See on tema hetk ja see on maailm, milles ta on alati tahtnud elada.

Filmi kohta antud intervjuudes Briti ajalehtedele on Tony Wilson ise öelnud, et alati on parem teha filmi legendist kui tegelikkusest. Ja seda on Winterbottom ka suurepäraselt teinud. Lühidalt kokku võttes oli Wilson filmi järgi visionäär, idealist ja kupeldaja.

Popkultuuris on väga harvaesinev nähtus, kus elaval inimesel on õnnestunud saavutada poolmüütiline kuulsus ja säilitada samas endast eelarvamus kui kõige viimasemast jobust. Selline mees ongi Tony Wilson filmis. Ja kui uskuda Briti ajakirjandust, siis ka päris elus.

Igatahes oli “Happy Mondaysi” leidmine “Factory Recordsi” tippaeg. Ja sealt algas ka allakäik. Võib-olla oli asi selles, et plaadifirma tegi tohutuid ja mõttetuid kulutusi, aga pole ka võimatu, et range kristliku kasvatuse saanud Wilson ei mõistnud enam maailma uut noortekultuuri, kus hakkasid järjest enam domineerima keemilised narkootikumid.

Igatahes neelas dekaadivahetuseks juba maailmakuulsusega ”Hacienda” klubi endasse kõik plaadifirma poolt saadava tulu. ”New Order ” käis päevast päeva kontserte andmas ja oli aastast aastasse tuuril, et ”Hacienda” kahjumit katta. ”Factory Records” nõudis nende seni kuulsaimalt bändilt järjest uut muusikat ja kui see läks 1988. aastal Ibizale uut plaati salvestama, siis hakkas doominoefekt tööle. Niigi narkosõltuvuses olevad muusikud jäid saarele kaheks aastaks, ning plaadifirma maksis kogu nende sealsed pidutsemised kinni, lootuses, et uus plaat teeb kõik kulud tasa.

Samal ajal töötas rahvast pungil ”Hacienda” jätkuvalt kahjumiga, sest mitte keegi klientidest ei ostnud baarist muud kui vett, ja tulu lõikasid vaid narkodiilerid. Winterbottom viitab filmis, et see asjaolu ajas Wilsonit nii vihale, et ta palkas lõpuks diilerid turvameesteks, kes said uksel oma äri teha ja andsid õhtu lõpuks Wilsonile lihtsalt mingi rahasumma. See viis aga omakorda linna ajaloos ennekuulmatute tänavatulistamisteni, kus kannatajateks olid lõppkokkuvõttes ikkagi vaid klubi kliendid.

Winterbottom vaatab ”Factory Recordsi” allakäiku kolmeastmelisena. Esiteks ”New Orderi” Ibizale saatmine, teiseks ”Hacienda”, kui lõpmatuseni raha neelav auk ning peapõhjus ”Happy Mondays”.

Kogu ”Factory Recordsi” süsteem töötas seni suurepäraselt. Kui keegi muusikutest vajas raha, siis jalutati plaadifirma uksest sisse ja küsiti Wilsoni käest. Ja Wilson andis alati nõutud summa ja see tundus kõigile ideaalseim viis raha teenida.

“Factory Records” läks pankrotti 1994. aastal, “Hacienda” suleti 1997. Tony Wilsoni kommentaar asjale: ”Ma soovin, et ma oleksin koos ”Happy Mondaysiga” Barbadose saarele kaasa läinud, nende teist plaati salvestama.”

Briti näitleja Steve Coogan mängib karismaatilise, poosetava ja moraliseeriva Tony Wilsoni rolli välja suurepäraselt.

Salfordist pärit Wilson käis Cambridge’i ülikoolis ja hakkas seejärel tööle kohalikus ”Granada TVs” õhtujuhina. Seal sai ta kuulsaks põhiliselt nahaalsustega. Kui uudiste ajal näidati ”Liverpool FC” jalgpalliklubi mängu, siis tõmbas Wilson selle eetrist maha ja rääkis hoopis temale meeldivast jalgpalliklubist; teinekord tuli ta eetrisse riietuses, kus pintsaku ja lipsu peale oli tõmmatud Bruce Springsteeni T-särk kirjaga “I Have seen the future of rock’n’ roll.” Wilsoni talentide leidmise show’d “So it goes” näidati ka BBCs, tema saade oli muuseas ka ainuke kord, mil riigitelevisioonis esimest korda paljude jaoks kummalist muusikat nagu punk üldse näidati. Aga BBCle olid Wilsoni hoiakud siiski liiast ja sealt võeti ta peagi maha.

Wilsoni olemuse võtab hästi kokku näide, kus ta kord üritas ”Happy Mondaysi” stuudios läbustamise asemel veenda, et oleks vaja uusi lugusid teha. Bändi poolidioodistunud tantsupoissi-ideoloogi Bezi üritas Wilson keelitada narkootikumidest loobuma, tsiteerides talle Marcel Prousti ja Aquino Thomast. Liigne on vist lisada, et stuudios tööd ei tehtud ja Wilson saadeti pikalt.

Tööstuslinnale omaselt on Manchester üsna pika ja õela mäluga. Wilsoni-sarnane lärmakas, poosetav, väheusaldatav ja samas kuulus inimtüüp on selline, keda ilmselt kunagi armastama ei hakata.

Filmi tegelik sisu avaldub lõpus, kui Manchesteri saabuvad rikkad pealinlased ”London Recordsi” plaadifirmast ja tahavad üles osta kõik õigused, mis seni kuulusid ”Factory Recordsile”.

Wilson ja teised plaadifirma omanikud oleksid pakutavad viis miljonit naela meeleldi vastu võtnud, kuid tõe hetkel selgub, et ”Factory Recordsil” polnud mitte ühegi esinejaga lepinguid tehtud. Bändide ja plaadifirma vahel kehtis aumeeste leping, et kõik tulud tehakse pooleks, ametlike lepingute tegemist ei pidanud ei Wilson ega ka muusikud piisavalt väärikaks. Ja süsteem töötas. ”New Orderi” narkorõõme suutis firma kinni maksta, kuid ”Hacienda”, ”Happy Mondays” ja uus exctacy-kultuur olid juba liiast. Hädadele lisandus ka kinnivaraturu kokkukukkumine Inglismaal. Ja nii avastasid Wilson ja Co, et nende üle nelja miljoni naelase väärtusega kinnisvara pole väärt enam 600 000 naelagi.

Wilson oli aatemees, vaatamata kõigele. Ja ometi oli  ta ainuke ”Factory Recordsi” asutajatest, kes võttis vastu töö ”London Recordsis”.

”24 Hour Party People” näitab, kuidas äriline asjatundmatus tegi kogu Manchesteri poolkultusliku muusikamaailma loonud ”Factory Recordsile” lõpu. See plaadifirma oli kapitalistlikus riigis kurioosum, mis kõigi loogiliste eelduste järgi poleks saanud paari aastatki tegutseda.

Tony Wilsonil, äriasjus täielikul võhikul, ei olnud lõppkokkuvõttes isegi mitte väiksematki õigust ühegi bändi plaati välja anda või neile tuure korraldada. Samas näitab Winterbottom, et tal ei saanudki neid õigusi olla, sest see käis vastu ajastu vaimule ja Wilsoni enda eetikale. Ta tegi seda siiski armastusest muusika vastu, mitte raha pärast. Omamoodi kunstiline anarhia, mis on segatud protsetantliku tööeetikaga. Ilmselgelt on see hoiak, mis tekitab Winterbottomis empaatiat, ja kuigi filmis on ka täiesti alusetuid fabritseeringuid, võiks edukalt kasutada võrdlust, et Winterbottomi film on nagu ”Factory Records” — mõlemad on spontaansed.

Huvitav oleks veel ehk mainida, et pärast mõneaastast vaheaega töötas Wilson taas ”Granada TVs”, kuid loobus hiljuti oma uudisteankru tööst, et siirduda poliitikasse.

MICHAEL WINTERBOTTOM on sündinud 29. märtsil 1961 Blackburnis Lancashire’i krahvkonnas. Ta õppis Oxfordis inglise keelt ja kirjandust ning seejärel Bristolis ja Londonis filmi ning televisiooni. Filmis debüteeris Winterbottom monteerijana „Thames TVs“ ning tegi kaks dokumentaalfilmi Ingmar Bergmanist ja mitmeid teleseriaale. Filmid: 1995 „Liblika suudlus“ (Butterfly Kiss); 1996 „Mine nüüd“ (Go Now); 1996 „Jude“; 1997 „Tere tulemast Sarajevosse“ (Welcome to Sarajevo); 1998 „Ma tahan sind“ (I Want You); 1999 „Imede maa“ (Wonderland); 1999 „Sinuga või sinuta“ (With and Without You); 2000 „Nõue“ (The Claim); 2002 „24 Hour Party People“; 2003 „Selles maailmas“ (In This World); 2003 „Code 46“.

            TMKs 2000, nr 7 on Winterbottomi loomingut käsitletud põhjalikumalt: Geoff Brown. Michael Winterbottom; Jaak Kilmi. Pehmete väärtuste eest.

RIHO LAURISAAR (sünd. 20. juulil 1976 Tallinnas) on õppinud Tartu Ülikoolis ajakirjandust, praegu õpib samas I kursusel teoloogiat.