„PISTRIKUD“ (Fįlkar). Re˛issöör Fridrik Thór Fridriksson, stsenaristid Einar Karason ja Fridrik Thór Fridriksson, operaator Harald Paalgard, muusika: Himar Örn Hilmarsson, monteerija Sigvaldi Kįrason, produtsendid Fridrik Thór Fridriksson, Mike Downey, Sam Taylor, Egil Ödegaard, Anna Maria Karlsdóttir ja Peter Rommel. Osades: Keith Carradine, Margret Vilhjįlmsdóttir, Ingvar E. Sigurdsson. 35 mm, 95 min, värviline. Island/Suurbritannia/Norra/Saksamaa, 2002.
Kuna Fridrik Thór Fridriksson väidab, et ta ei vali teadlikult oma filmide temaatikat, vaid lihtsalt teeb filme, siis võib järeldada, et tegemist on väga intuitiivse lavastajaga, sest oma töödesse põimib ta alati mitmekihilisi korduvmotiive ning jätab nende kaudu isikupärase jälje nii selgelt ja järjepidevalt, et tihti näivad tema filmid ühe pika déją vu’na. Stilistika ja tunne, mis läbib Fridrikssoni teoseid, on nii tugev, et jääb mulje, nagu teeks Fridriksson kogu aeg ühte ja sedasama filmi, tõmmates erineva kontsentratsiooni ja värviga tõmmiseid samalt trükiplaadilt. Siiski ei ole siin tegemist ei enesekordamise ega loorberitel puhkamisega, pigem on tema isiksusest lähtuv mõju nii kõikehaarav, et painutab sarnasesse vormi küllalt erinevad lood. Seetõttu võib ka tema viimase filmi kohta öelda: Fridriksson tegi “Pistrikud“ oma näo järgi.
Island on ka “Pistrikes“ üks peategelastest, küll pärast Simoni ja Dua Hamburgi sõitu eemalolevana, aga siiski kõike toimuvat oma kultuuri mõjuga palistades. Jõujooned, mis läbivad Fridrikssoni teoseid, on teravalt esil ka siin — minek või siis tagasitulek millegi juurde, mis tegelase jaoks väga oluline (võrdluseks: “Looduse lapsed“ — tagasitulek noorpõlvekoju, “Külmapalavik“ — minek vanemate hukkumispaika). “Pistrikes“ tuleb peategelane Simon (karismaatiline Keith Carradine) Ameerikast tagasi oma lapsepõlvemälestustes säilinud Islandile. Simoni naasmine Islandile on sarnaselt rituaalne Fridrikssoni varasemate filmide teekonnamotiiviga. Omaselt eelmainitud filmidele on ka siin tegemist minekuga surma poole. (“Looduse lastes“ on sümboolne enne surma koju tagasipöördumine, “Külmapalavikus“ minek vanemate surma teadvustamise suunas.) “Pistrikes” on Simon jõudnud selgusele, et ta ei ole siin elus kellelegi vajalik, ning otsustab Islandil oma elu lõpetada. Kohtunud noore kunstniku Duaga, kes näib olevat kontaktis sellest maailmast väljaspool seisvate jõududega, tajub Simon ajapikku, et teda on siiski kellelegi siin ilmas vaja. Lisaks kahtlustab ta, et Dua võib olla tema noorepõlveseiklusest sündinud tütar, kelle olemasolust ta seni teadlik ei olnud.
Siiski on Simoni klammerdumine Dua külge pigem pahupidine — mitte Dua ei vaja teda, vaid Simon tüdrukut, õigemini temaga kaasnevat ettekujutust, et teda on Duale vaja, mis oleks justkui põhjus elamiseks. Selles kontekstis muutub filmi ja ühtlasi ka Simoni teekonna lõpp tähenduslikuks — tehes seda, mille tõttu ta arvas end Duale vajaliku olevat, saab ta ikkagi surma. Ehk siis just see, mis peaks Simonit surmast eemale hoidma, viib ta lõpuks surma.
Seda fridrikssonlikku fataalsust, mis Simoni teekonnaga kaasneb, näeme tema teisteski filmides. Tegelased võivad kohtuda ajutiste takistustega või püüda vastu hakata oma teekonna sunnile, kuid lõpeb kõik ikkagi fataalselt. Mõnikord lausa deus ex machina’likult, meenutagem siinkohal “Looduse lapsi“, kus kaks peategelasest vanakest politsei eest lihtsalt õhku haihtuvad.
“Looduse lastes” on kaks motiivi, mis ka “Pistrikest“ läbi jooksevad. Esiteks kohtame siingi, Fridrikssoni filmidest vahest meeldejäävamalt, ebameeldivat politseinikku. See vastumeelsus seadusesilma suhtes (hulga positiivsete islandlaste kõrval) näib olevat saarerahva võõravaenulikkuse kvintessents. Sellest ei ole vaba ka Fridriksson ise, samasugust suhtumist, nagu kohalikud näitavad Simoni vastu, väljendab ta ise näiteks “Külmapalavikus“, kus kaks hiljem röövliteks osutuvat ameeriklast viitavad, et halb tuleb ikka mere tagant. Vastukaaluna on filmis küll jaapanlane, keda näidatakse tema Islandile tuleku põhjuste tõttu samas valguses kui tavalist islandlast.
Suhtumises politseinikku väljendub ka re˛issööri vastuseis allumatu isiksuse mahasurumisele (meenutagem ka “Universumi ingleid“ ja “Looduse lapsi“). Politseiniku vaenulikkuse Dua vastu kutsub esile asjaolu, et see on kunstnik ning tegeleb millegagi, mida too ei mõista.
Teiseks korduvmotiiviks on kontakt jõududega, millest “tavalisel“ inimesel pole ehk aimugi. Niisugune kontakt näib olevat suuremal või vähemal määral kõigil islandlastel. Vähem nendel, kes linnastunud või muu maailma mõjutustega kaasa läinud või siis lihtsalt oma pealispindsuse tõttu kaotanud sellise kontakti. Kõige rohkem saavad “jõududega” ühendust vaimuhaiged (“Universumi inglid“), vanad inimesed (“Külmapalavik“, “Looduse lapsed“, “Kuradi saar“, “Pistrikud“) ning viimase filmi puhul ka kunstnikud. Seega ei saa “Pistrikke“ kuidagi vaadelda teistest Fridrikssoni filmidest eraldi, ikkagi jääb see nagu pusletükiks re˛issööri loomingus, mis kõik kokku moodustab ühe suurema pildi.
“Pistrikud“ suhestub kuidagi väga täpselt ka Eestis hiljuti aset leidnud sündmusega. Lasnamäe korteris pistrikku kasvatanud poiss oli sunnitud oma lemmiku loomaaiale andma, kus too varsti suri. Poiss arvab, et surma põhjuseks on see, et uhke lind oli puuris ning ei saanud lennata. Teadlased aga väidavad, et surma oli põhjustanud pistriku vale toitmine poisi poolt. Mõlemad pooled näikse teadvat, mis on linnule kõige parem.
Fridrikssoni filmis võtab Dua vangistatud pistriku välismaale kaasa justkui linnu päästmise eesmärgil. Tegelikult ei oleks ka seadusesilm lindu tüdrukult ära võttes teda ju tapnud. Seda oleks samuti tehtud pistriku kaitsmiseks inimeste eest, kes haruldasi linde vastutustundetult ja seadusevastaselt endale võtavad. Dua ja Simoniga puuris välismaale kaasa veetud lind näib “päästmise“ tõttu veelgi rohkem kannatavat. Pistrikku on Duale rohkem vaja kui linnule tüdrukut.
Sama peegeldub, nagu eespool viidatud, ka Simoni ja Dua suhetes. Fridriksson näib pistriku kaudu osutavat, et inimene vajab teiste abistamist rohkem kui abistatavad teda. On ju ka ütlus: andmise rõõm on suurem kui saamise rõõm. Õigupoolest muutuvad Fridrikssoni käsitluses andmine ja saamine tegelikult üheks ja samaks.