Intervjuu islandi kuulsaima re˛issööri Fridrik Thór Fridrikssoniga
Kuidas sa alustasid filmitegijana?
Ma alustasin filmiklubi juhtimisega, mis arenes festivaliks, mida ma korraldasin. Siis hakkasin dokumentaalfilme tegema, pärast seda tulid mängufilmid.
Sinu filmide üheks peategelaseks on Island.
Väidetakse, et Akira Kurosawa on mind tugevasti mõjutanud. Tegelikult algab kõik aga hoopis Islandist, sest Kurosawat mõjutas tugevasti John Ford. Ford oli aga mõjutatud islandi kirjandusest, saagadest. Saagad olid muuseas kirjutatud lehmanahast pärgamendile. Nii et vesternidest Kurosawani, Kurosawast spageti-vesternideni. Mina pean selle ringi nüüd siis sulgema islandi päritolu lavastajana. Nii et lehmad peaksid olema pühad loomad kogu maailmas, mitte ainult Indias. Tänu lehmadele saame meie, islandlased, rääkida oma keelt, oleme iseseisev rahvas. Tänu lehmadele saame teha häid filme.
Sinu filmides esineb tihti enesetapu motiiv.
Ma olen kogu aeg enesetapu poole teel, aga ma ei tee seda, sest ma olen liiga laisk. Tegelikult on lugu hoopis nii, et mina ei tea, mis minu filmides on või ei ole, seda teavad alati teised. Mina lihtsalt teen filme. Keegi näiteks ütles, et kõigis minu filmides on lagunenud perekonnad.
Ma võtan ainest oma filmidele kõigest enda ümber, sellepärast et ma olen väga laisk inimene. Raamatuid ma peaaegu ei loegi, ajalehti loen väga vähe. Kuigi “Pistrike” peale tulin ma ajaleheartiklit lugedes. See artikkel rääkis inimestest, kes arreteeriti Ukrainas. Nad olid kõigest lapsed ning neil oli kaasas jahipistrik. Selle äri, pistrike smugeldamise, on nüüd enda peale võtnud vene maffia, sest sellised mehed nagu Osama bin Laden vajavad araabia kultuuritraditsiooni tõttu pistrikke staatuse sümbolina. Nad ostavad umbes neli pistrikku aastas. Pistrik õlal on sama, nagu sul oleks “Rolls Royce”, pistrik maksab umbes niisama palju.
Minus on mälestused ka vanadest inimestest, nagu mu isa, kes oli väga vana. “Kinopäevad” on pandud kokku minu lapsepõlvemälestustest ning juttudest, mida olen kuulnud vanadelt inimestelt. Sest nemad kannavad kultuuri, mis sureb välja; seda soojust ja neid maaelu traditsioone ei ole enam palju säilinud.
Niimoodi ma kogun ainest ning siis lõpuks on film minu peas olemas, valmiskujul. Kui Werner Herzog käis Islandil, küsis ta mu käest, kas siit on oodata tõsiselt võetavaid filmitegijaid. Ma ütlesin: “Sorry, härra Herzog, aga meil on ajudes valu.“ Sest on ju väga valus olla, kui sinu sees on film. Sellepärast ma teengi filme, et valust lahti saada.
Selleks, et film, mis mu peas on, saaks päriselt filmiks. Ma ainult ei tea nüüd, kas ma su küsimusele vastasin...
Kuidas sa saavutad selle, et film tuleks visuaalselt just selline, nagu ta sul peas olemas on?
Ma lihtsalt kirjeldan operaatorile, milline peaks film välja nägema. Minu kõige tähtsamad filmid on tehtud kahe kindla operaatoriga, kes mõistavad mind hästi. Mõnikord juhtub isegi nii, et operaator võtab üles minu peas olevast küll erineva pildi, ja see on hoopis parem kui minu senine ettekujutus.
Kui ma palkan kellegi, siis… minu juures töötavad inimesed teavad, et nad peavad tegema midagi rohkem kui tavaliselt võttegruppides, et nad ei ole tulnud tööle kaheksast viieni. Kui ma kellegi palkan, siis peab ta kogu aeg olema tööle häälestatud, terve päeva. Kui mulle meeldib keegi, kui mulle meeldib see, kuidas ta töötab, siis ma imen temast vere välja. Muuseas, üks stsenaarium, millega ma praegu produtsendina tegelen, räägib Draculast, kes ei ime verd, vaid rasva. Ta nimi on Fatsula.
Milline olukord valitseb praegu islandi filmis?
Praegu on Islandil palju noori inimesi, kes tahavad filmi teha. Olen töötanud noorte re˛issööridega produtsendina riikliku programmi raames, kus ma saan 400 000 dollarit ja selle summa piires tuleb teha film. Ning see ei osutu enam sugugi võimatuks; mulle näib, et tulevikus võib igaüks filmi teha. Ja filmitegemine on väga populaarne. Isegi suured diktaatorid on kõik ju mõistnud, kui oluline on inimeste mõjutamisel filmikunst. Kujutage ette, Stalinil oli isegi spetsiaalne rong, mis sõitis läbi Nõukogude Liidu ja näitas propagandafilme. Milline filmitegija ei unistaks sellisest võimalusest!
6. Pimedate Ööde filmifestivali ajal detsembris 2002
küsitlenud ELEN LOTMAN
FRIDRIK THÓR FRIDRIKSSON on sündinud 15. mail 1954 Reykjavίkis. Kuni 1987. aastani tegi ta dokumentaale ja eksperimentaalfilme. Filmid: 1982 „Reykjavίki rock“ (Rock ί Reykjavίk); 1987 „Valged vaalad“ (Skytturnar); 1991 „Looduse lapsed“ (Börn nįttśrunnar); 1994 „Kinopäevad“ (Biódagar); 1995 „Külmapalavik“ (A köldum klaka); 1996 „Kuradi saar“ (Djöflaeyjan); 2000 „Universumi inglid“ (Englar alheimsins); 2000 „On Top Down Under“; 2002 „Pistrikud“ (Fįlkar). TMKs 2002, nr 11 on ilmunud Fridrikssoni loomingu ülevaade: Kristiina Davidjants. Islandi hinge peegeldused.