TELETUHNIJA

SIMULATSIOON, SITUATSIOON, KAOS

RAIN TOLK

Kõrvutades Kanal 2st kadunud „Ekskursiooni“ ameerika ja inglise analoogidega, unustame hetkeks erinevate riikide teletegemise ajalised ja rahalised võimalused ning võtame luubi alla provokatiivsete seriaalide intervjueerimise metoodika, dramaturgilise ülesehituse ja teemade valiku.

„Da Ali G Show“

Ali G-d teab eestlane „Plazaski“ linastunud jalaga-perse-komöödiast „Ali G Indahouse“, millel tegelikult pole peale peaosalise palju tegemist Ali G tele-show’dega.

Selliseid mitmel tasandil töötavaid provotseeriva intervjueerimistehnikaga naljasaateid seni väljaspool Inglismaad palju ei tuntud. Mõni aasta varem sibas küll ekraanidel ringi ka Dennis Pennis, punapäine punk-attitude’iga telepoiss, kuid tema ampluaaks jäi vaid Hollywoodi staaride närvidel mängimine. Dennise huumoril puudus sotsiaalne närv.

Tegelikult pole sotsiaalkriitika ja satiir taotluslikud ka räppar-gängster-jomper Ali G-d ja tema teisi karaktereid — seksiõbrast Kasahstani reporterit Boratit ning homost moeajakirjanikku Brunot — mängiva juudi soost koomiku Sacha Baron Coheni puhul. Kuid kehastades lihtsaid, hästi välja joonistunud ja igati lollikindlaid armsaid idioote, kes intervjueerivad avaliku elu tegelasi ÜRO endistest peasekretäridest jalgpallistaarideni, suudab ta briljantselt esile manada vestluspartnerite armetuse ja mõttekäikude naeruväärsuse. Nad võtavad teda tõsiselt ning laskuvad koomikuga üha absurdsematesse diskussioonidesse.

Me näeme, kuidas „homoreporter“ intervjueerib Ameerika kõige homofoobsemas osariigis macho-mehi, pidades neid gay’deks; näeme, kuidas kasahh Borat kuulutab loomakaitsjate miitinguil kasahhi kodanike armastust loomade tapmise vastu; näeme, kuidas Ali G räägib ameeriklastele palju kurbust toonud s e i t s m e n d a s t septembrist; näeme, kuidas Barbara Bushi kooliõde saab teada, et kasahhi keeles tähendab presidendi proua nimi „naise suguelundi maitsmist“ ja kuidas ÜRO endine peasekretär Boutros Boutros Ghali peab vastama küsimusele: „Kas Disneyland kuulub ÜROsse?“

Kuigi Sacha BaronCoheni intervjuud on eelnevalt hästi ette valmistatud, küsimused igaks juhuks paberil kõrval, on tema karakterid niivõrd sirgjoonelise fantaasiamaailmaga, et see ei tekita talle probleeme ka improviseerimisega. Cohen mõtleb kiiresti, ta ei puterda ega lähe kordagi rollist välja. Näiteks kui Boratile tutvustatakse Inglise härrasmeeste klubi ruume ja jõutakse tualetini, viipab ta pissuaari poole: „Mis asi see on?“ — „See on pissuaar,“ vastab härrasmees. — „Kas sinna tuleb pikali heita?“ — „Ei! Sa seisad püsti.“ Borat läheb „flöödi“ juurde ja kükitab. „Nii?“ Või kui Ali G-l on külas futuroloogid, kellest üks möödaminnes poetab: „Me kõik oleme Homo sapiens’id,“ tulistab mees: „Mina ei ole homo. Mina ei tee sellist asja.“

Jean Baudrillard võib rahul olla. Siin näeme reaalsuse ja mängu segunemist telesaates. Imaginaarsed karakterid kohtuvad reaalsete inimestega, tulemuseks plahvatuslikku huumorit, mis hea tahtmise ja analüüsivõime abil meile ka millestki suuremast võib rääkida.

„The Awful Truth“ & „TV-Nation“

Kui Sacha Baron Cohen on läbinisti koomik, kelle naljad kõnnivad labasuse ja paljastamise piiril, siis Michael Moore’i, eelmisel aastal parima dokumentaalfilmi „Oscari“ võitnud mehe, teletegemised on puhas satiir ja publitsistika. Erinevalt Cohenist ei kasuta ta ka erinevaid karaktereid, Moore on tema ise. Ründav, inetu, terav ja täpne. Kuid nagu Coheni Ali G, trikitab ka Moore provokatiivsuse ja manipulatiivsuse „õmblusmasinas“.

Moore’i saated „TV-Nation“ ja „The Awful Truth“ viivad vaatajad ultraparempoolse Ameerika õuduste maailma. Suurkorporatsioonide laiutamine, Ku Klux Klan, kaastundlik konservatism, kristlik fundamentalism, surmanuhtlused, homofoobia, relvavaimustus, George W. Bush, Iraagi sõda, Ameerika ühiskonna ignorantsus ja saamahimu saavad vitsa sellelt teoloogiharidusega, alati pesapallimütsi kandvalt tüsedalt intellektuaalilt.

Erinevalt Ali G-st, kes oma intervjueeritavaid otseselt ei ründa, on Moore’i kangelased ka tema sihtmärgid. Harva saab ta tehtud ka mõne intervjuu oma jahitavaga, enamik subjekte põgeneb teda nähes, pressikonverentsidel lülitatakse välja tema mikrofon, peale lendavad turvamehed. Seetõttu on Moore’i meetodiks situatsionism. Ta organiseerib koos kolleegidega noortele, end kaastundlikeks konservatiivideks nimetavatele rikkuritele võistluse „loobi kodutut tordiga“; korraldab afroameeriklastele rahakoti vahetamise aktsiooni (eelnevalt on NY politseinikud tapnud mitmeid mustanahalisi, pidades nende rahakotte, raamatuid jm tarbeasju relvadeks); ta koondab ühe Texase vangla ümber surmanuhtluse fännklubi koos hiiglasliku tablooga, kus peal tiksub surmamõistetute arv jne.

Guy Deborg võib rahul olla. Siin on mees, kes oma pooletunniste teleaktsioonidega alustades on pugenud hinge nii tavalisele ameeriklasele kui ka laiavale konservatiivile. Tulemuseks „Oscari“-gala pingestamine, tema bestsellerite kinnistumine müügiedetabelite tippu ja mitmete Euroopa intellektuaalide usu säilimine Ameerikasse.

„Ekskursioon“

Kahtlemata oli idee tasandil Kanal 2st kadunud „Ekskursioonil“ eelnevalt kirjeldatutega ühiseid jooni. Seegi saade püüdis esitada intervjueeritavatele ebaortodoksseid küsimusi ja tõstatada ühiskonnakriitilisi teemasid, olla provokatiivne, skandaalne ja absurdne. Olla ühtaegu kriitiline ja meelelahutuslik. Nagu Michael Moore’i „TV-Nation“ ja „The Awful Truth“, korraldas ka „Ekskursioon“ sündmusi ning jaburaid situatsioone.

Kuid erinevalt eelmistest on keeruline rääkida „Ekskursioonist“ kui telesaatest või nähtusest tervikuna. Iga ekskursioonisaade pidi kujutama endast reisi mõnda päevakajaliselt huvipakkuvasse paika, kus tehtaks sähvakaid reportaaže ja mängitaks pilli. Välja kukkus seriaal formaadina, kus vaheldusid sotsiaalkriitika ja estraad, reportaaž ja uuriv ajakirjandus, seltskonnakroonika ja isegi saatejuhid (algul Anu Saagimi kõrval rahmeldanud Heimar Lenk asendus poolel teel endise AK ässa Rein Nurgaga). Kogu see muljet avaldav segapuder aga ei püsinud koos, vaid pudenes laiali juba seriaali esimestes osades.

„Ekskursioon“ oli saatesari, mis võis ühe osa jooksul proovida tõsimeeli lahata ajakirjanduse siseprobleeme, et siis kohe järgmises rubriigis uurida, mida teeb suvaline meesmodell, kui jääb elukaaslasele eneserahuldamisega vahele. Pidevalt muutusid saate retoorika ja meetodid, tehniline ning dramaturgiline ülesehitus. Narratiiv vonkles, nagu juhtub. Näiteks saade, mis pidi rääkima Heimar Lengi lahkumisest, lõppes neli korda. Ikka ja jälle jätsid peategelased teineteisega hüvasti, et siis uuesti mõni narratiivi seisukohalt täiesti tähtsusetu intervjuu teha. Segaseks jäi ka „Ekskursiooni“ intervjueerimise meetod.

Kui Michael Moore on sarkastiline reporter, kes proovib oma küsimustega panna intervjueeritavad silmitsi tõega, ning Sacha Baron Cohen, mängides erinevaid karaktereid, tekitab õhustiku oma õpitud lollusega, siis „Ekskursiooni“ saatejuhtide intervjuud kujutasid endast vaid mõlema meetodi pinnavirvendust. Heimar, Anu ja Rein küsisid küll  t e i s t s u g u s e i d  küsimusi, kuid enamasti kujunes nende vestlustest tühi lobisemine ning teineteisele õlale patsutamine. Kui Anu Saagim rääkis, et ta on totaalne i n t r o v e r t, kes armastab seksi ja masturbeerimist, siis siin ei olnud mingit mitutpidi mõistmist — nii ta ka mõtles.

Sellegipoolest läbistas aeg-ajalt „Ekskursiooni“ universumit üks erutav värin. Värin, mille tekitajaks sai saatejuhtide omavaheline suhe. Need olid hetked, mil Saagimist ja Lengist said fataalsed sussutavad-kussutavad tuvikesed; hetked, mil „Ekskursioonile“ moodustus oma nägu. Ja see nägu, elurõõmus, lustlikult absurdne, hooliv ja armastust täis võis anda telesaatele suisa sürreaalsed mõõtmed.

Heimar ja Anu sõidavad pärast psühholoogi intervjueerimist limusiiniga jahi peale, nad tantsivad, joovad šampust, kisuvad end poolpaljaks ja tirivad segaduses laevatöötaja endaga voodisse, et seal mõnusalt kolmekesi hullata. Heimar ja Anu istuvad kellegi luksuslikus köögis, Heimar maikas, Anu hommikumantlis, loevad enda kohta internetikommentaare, kuni Anu hakkab meeleheitest nõusid lõhkuma. Heimar ja Anu masseerivad, musitseerivad ja kurameerivad, käivad koos saunas ja ööklubis, viskuvad basseini ja jalutavad käest kinni mööda kaunist lossiparki. Ja kui Heimar saatest lahkuma peab, asub Anu tema eest võitlusse ning heidab (väidetavalt Heimari lahkumist nõudnud) Liina Tõnissoni ette põlvili, et too teda Lengiga kokku lubaks jääda.

Kogu selle pööraselt kihutava seksikarusselli peale ununeb lõpuks nii saatejuhtidel kui ka vaatajatel juba lõplikult, millest meie ees avanev saade pidi üldse rääkima. Mis oli saate mõte? Või on see üldse oluline? See kõik on olnud juba isegi lummav — midagi sellist teleajalugu minu teada ei tunne. Kuid niipea kui saatejuhtide nunnutamine läbi saab, tervitab meid taas lõppematu ekskursioon tundmatusse.

Väga üksikutel kordadel oli saate tõstatatud probleem või teema selgesti esitatud. „Ekskursioon“ oli täis juhuslikke kujundeid (Heimari segane sonimine trükiajakirjandusest ja loomaaiast kadunud tiigrist, mis ei olnudki kadunud; Rein Nurga koeraks muutumine ja Anu taldrikult küpsiste söömine jne), mille mõistmiseks pidi saates juttu tulnud juhtumist kindlasti varasemat ülevaadet omama. Kellel seda polnud, see ka ei saanud midagi aru.

„Ekskursiooni“ poolt tekitada püütud sündmused („Kuku“ raadio helistaja juurde laulukoori viimine, lennujaamas „äraostetud“ ajakirjanikele korraldatud vastuvõtt koos leiva ja rahvatantsijatega) said läbi enne, kui nad õieti alatagi jõudsid. Ja kui mõni sündmus saates toimus (purjus Voldemar Kolga suudles Riho Rõõmuse naise tisse), oli see saatetiimile kätte jooksnud juhus.

Kuid kogu see poolikute sündmuste, mitte kuhugi viivate intervjuude, absurdsesse konteksti viidud lauljate ja muusikute, poolpaljaste piigade, šampuse, „ajakirjanduskriitika“, Heimari ja Anu armusuhete hedonismihõnguliselt skisofreeniline maailm nimega „Ekskursioon“ on huvitav ühes — ja sugugi mitte väheolulises — kontekstis.

Mitchell Feigenbaum ja teised kaose teooriaga tegelejad võivad rahul olla. Lõõgastavaks näiteks on „Ekskursioon“ kaose ja korra, emotsionaalse segadusetunnetuse ja matemaatilise kaose mõiste kokkupuutepunktide uurimisel. Ärevil meeli ootan ma, nagu Edgar Savisaar kirjutas PÖFFi kataloogis Takeshi Kitano filmist „Nukud“, kellegi bakalaureusetööd teemal „“Ekskursioon“ ehk kaose teooria rakendamise võimalikkusest meedias“.

RAIN TOLK (sünd. 9. juunil 1977 Tallinnas) on õppinud Tartu Ülikoolis filosoofiateaduskonnas. Ta töötab „Kuukulgur Filmis“ produtsendina, on rühmituse „Esto TV“ liige.