FESTIVALIST ”NYYD 2003”
PEAKÜLALISED
Siis, kui Steve Reich ja Gavin Bryars Eestisse jõudsid, olid nad juba elus klassikud.
See on muusikaloo üks korduvaid süžeesid: noor helilooja, kelle andega kaasneb sõltumatu mõtteviis, eemaldub parajasti kehtivatest konventsioonidest ja teeb muusikat üksnes oma kõlakujutlust järgides. Tema teosed huvitavad algul mingit oma ringkonda, teiste jaoks on ta enfant terrible või “alternatiivhelilooja” (tolerantsematel aegadel). Möödub umbes kolmkümmend aastat ja ta on etableerunud, temalt tellivad uusi teoseid eri maade interpreedid ja kontserdiorganisatsioonid. Lähiminevikus on nii juhtunud 1950.—1960. aastate avangardi paljude suundade heliloojatega, näiteks Boulezi ja Ligetiga, nagu nendegagi, kes euroopalikust avangardist kohe algul eemale hoidsid, näiteks Reich ja Bryars.
Kuuekümnendate teisel poolel mängiti ligi kolmekümneaastase Reichi esimesi päris isikupäraseid, nüüdseks krestomaatilisi (päris-minimalistlikke) teoseid üksnes New Yorgi kunstnike ateljeedes ja kunstigaleriides. Seitse aastat noorem Bryars õpetas ligi kolmekümneaastaselt muusikat Leicesteri ja Portsmouthi kunstikolledžis. Seljataga oli reis USAsse (1967) ja tutvumine John Cage’iga, kelle mõju on Bryars sõnastanud nii: “Minu arvamus kujunes zeni ja Cage’i uurides: tuleb seista oma loomingust eraldi.” Esimese olulise teose ””Titanicu” uppumine” esimese variandi ettekanne 1972. aastal Londoni Queen Elizabeth Hall’is oli esimene Bryarsi ettekanne päris kontserdisaalis.
Nii Reich kui ka Bryars väldivad õhtumaise muusika dramatismi ja eesmärgistatud muusikalist aega. Kõiges muus on nad erinevad.
Stiil sünnib siis, kui autor oskab end piirata (stiil toitub ohvreist, ütlevad prantslased). Mõlema piirangud iseendale on erakordselt ranged, puudutades koguni nii üldist kategooriat nagu tempo. Reichi tempod on elavad; ühes intervjuus on ta öelnud, et kirjutades esmakordselt aeglast muusikat — “Tehillimi” (1981) kolmas osa —, nägi ta ränka vaeva. Bryarsi muusika kulgeb ainult aeglaselt. Kuid mõlemal on staatika ja muudatused hiilgavalt tasakaalus.
Mõlema muusikas on esmamulje lihtsuse taga hulk kaalutletud ja läbikuulatud finesse. Lihtsusest kaugel, pigem rafineeritud on Steve Reichi rütmimustrid; Ligeti on tema muusikat nimetanud elegantseks. Bryarsi omapärane harmoonia on lihtsate akordidega, ent igas teoses värske akordijärjestusega.
Mõlemat oli ”NYYD Ensemble” Eestis varem ette kandnud (kümmekond Reichi teost, Bryarsit poole vähem.). Muidugi, hooaja 1997/98 menukat sarja “City Life”, milles esitati Reichi teoseid kolmest aastakümnest — alates minimalistlikest (“Piano Phase”, “Violin Phase”) ja lõpetades 1995. aasta suurteosega “City Life” —, noorem kuulaja ei mäleta, praegused muusikaüliõpilased olid tollal teismelised.
Mõlema helilooja CD-dest on meie raamatukogudeski üsna mitmekesine valik, kuid elavas ettekandes võib salvestisest tuttav teos avaneda värskena.
Bryarsi muusika on eriti ruumitundlike seast, ja saalis kõlasid võrratult rikkamalt hästituntud CD “After the Requiem” nimilugu ning “Löbenichti vana torn” samalt CD-lt (ECM 1990). Ehmatav pealkiri “After the Requiem”/”Pärast reekviemi”on seotud teose sünnilooga, ent seostub Bryarsi muusikaga üldisemaltki: endassetõmbunud, lohutu, peenetundeline ja distantseeritud.
Ettekannetes osales eesti interpreete. Steve Reichi tunnustuse pälvisid eriti ”NYYD Ensemble’i” keelpillikvartett (“Triple Quartet”/“Kolmikkvartett”) ning löökpillimängijad Vambola Krigul ja Anto Õnnis (“Proverb”).
Juba festivali avakontserdil ”NYYD Ensemble’ilt” oli kavas kummagi peakülalise üks teos: Reichilt “Kolmikkvartett” ja Bryarsilt “Doktor Oxi eksperiment (Epiloog)”, eriti hõrgu harmooniaga ja väga kauni legato’ga, mis solisti, sopran Anna Maria Frimani ja klarnetimängija Toomas Vavilovi puhul tundus maagiana (kas nad üldse ei hinga?!).
Mõlemad on ühtlasi interpreedid. Bryars mängis oma ansamblis kontrabassi, löökpillimängija Reich osales ansamblis Avantis! oma krestomaatilise “Drummingu” ettekandel. Kohtumised külalistega EMAs ja ”Estonia” kontserdisaalis valgustasid välja nende loomeloo huvitavaid detaile. Näiteks, miks sündisid Gavin Bryarsi “Titanicu”-eelsete teoste originaalsed koosseisud — sellepärast, et teisi instrumente ja mängijaid polnud kusagilt võtta! Reich on iseteadvama olekuga, oma rolli üle muusikaloos ilmselt päris uhke, ja õigusega. Aga oma muusika tunnustavast vastandamisest ”akadeemilisele” ta ei hoolinud, leides, et ainus muusika, mida tasuks nimetada akadeemiliseks, on see, milles kehvad heliloojad jäljendavad häid (Bad composers imitating good composers).
KÜLALISESINEJAD
Ootuspäraselt tõmbasid Steve Reichi ja Gavin Bryarsi loomingu kontserdid publikut kõige enam, selles mõttes algas festival laineharjalt. Ent tippklassi külalisesinejaid jagus lõpuni. Londoni Arditti kvartetti — Irvine Arditti (viiul), Graeme Jennings (viiul), Ralf Ehlers (vioola), Rohan de Saram (tšello) — kuulama tulnud teadsid, mille peale tulid. Selle unikaalse ansambli repertuaaris on peaaegu kogu kvartetiliteratuur alates Debussyst ja Bartókist tänapäevani, sealhulgas kõige modernsemad ja tehniliselt ülinõudlikud teosed.
Neilt on tellitud sadu uusi teoseid ja nende salvestised — üle 100 CD — on eeskujuks teistele keelpillikvartettidele. Neid esmakordselt kontserdil kuuldes hämmastas ikkagi nende virtuoossus ja vabadus. Olgu mänguviisi-, rütmi-, faktuurimuudatused teoses ülikiired, ikka on häälte suhted helikoes selged ja iga kõlažest ilmekas.
Nauding musitseerimisest peegeldus ka mängijate füüsises ja ilmetes. Fantaasia, millega nad ka tehniliselt üliraskeid teoseid kujundavad, ongi ehk kõige haruldasem. Kava esimeses pooles oli rohkesti vaikseid nüansse — sahinaid, võbelusi (Hosokawa poeetiline “Silent Flowers”), pizzicato’sid (sh kellassepa töötoa moodi polürütmia Ligeti Teise kvarteti vaimukas kolmandas osas, mis töötas nagu kellavärk). Noore leedulase Vytautas V. Jurgutise (sünd. 1976) “Ellipsid” oma peene ja vaheda irooniaga. Teises osas kõlasid Ferneyhough’ intensiivne, mängimatuna tunduva rütmiga Kolmas kvartett ja vulkaaniline Xenakis (“Tetras”/“Nelik”), mille lõppedes poognad narmendasid.
Kvarteti rajaja Irvine Arditti on väitnud: “Pole olemas midagi, mida ei saaks mängida, välja arvatud halvasti kirjutatu.” Äkki ongi neil Ferneyhough’ vaimset virtuoossust nõudvat muusikat niisama lihtne omandada nagu Mozartit? Siiski, 1980. aastal esmakordselt Ferneyhough’ muusikaga kohtudes olevat nad teinud umbes kuuskümmend proovi, töötades mitte taktide, vaid löökide kaupa.
Avanti! kontserdi esimeses pooles võis samuti kuulda väga head kvartetimängu. Kaija Saariaho “Nymphea” (1987) ja Seppo Pohjola (sünd. 1965) Kolmas kvartett (1999—2000) on väärtteosed; muuseas kuuluvad mõlemad ka Arditti kvarteti repertuaari.
LRC Chamber Singers, Läti Raadio koori kammerkoosseis — 12 lauljat, viis naist ja seitse meest Kaspars Putniņši juhatusel ja osalusel — on muidugi võimekas ansambel, kes esines põneva kavaga, sh esmakordselt Eestis lauldud Giacinto Scelsi “Tre canti sacri”. Läti heliloojate teostest — Maija Einfelde “At the Edge of the Earth”, mida on laulnud ka EFK, ja Andris Dzenitise “Madrigals by E. E. Cummings” — äratas suurt huvi ka viimane. Elava fantaasiaga autor on alles kahekümne viie aastane, õppinud Pēteris Vasksi ja austria helilooja Kurt Schwertsiku juures. Väga nauditavad olid René Eespere “Verba amatoris”/”Armastaja sõnad” (esiettekanne) helikeelega autori modernsemast poolest, ning hollandlase Ton de Leeuw’ “Car nos vignes sont en fleur”/”Sest meie viinamarjad on õites”. Kuid kontserdi puänt oli Kaija Saariaho “Nuits, adieux” vokaalkvartetile ja elektroonikale. Kõlamudelina on kasutatud ka argihääli (hingamine, norskamine). Ülendatuna poeetilisele tasandile, hoiavad need ühtlasi selle võrratult kauni öömuusika eemal piirist, mille taga ilu võiks ”suhkrustuda”.
Festivali lõpetas üks Euroopa uue muusika ansamblite tippe, Nieuw Ensemble Amsterdamist Micha Hameli juhatusel. Selle ansambli koosseis on püsiv, täiesti omapärase kõlavärvi annavad mandoliin, kitarr ja harf. Oma repertuaari sellele haruldasele koosseisule on nad üles ehitanud heliloojailt uusteoseid tellides.
Internatsionaalne kava koosnes inglase Jonathan Harvey, hollandlase Guus Jansseni, itaallase Franco Donatoni, hiinlaste Mo Wupingi ja Tan Duni ning eestlase Toivo Tulevi teostest, viimaselt mängiti Nieuw Ensemble’ile kirjutatud “Don’t Call Him too Early” (2002) väga kaunikõlaliselt ja peenelt nüansseerituna.
Olin ansamblit varem kuulnud peadirigendi (1982. aastast) Ed Spanjaardi juhatusel, kellega kõik teosed kõlasid introvertselt ja salapärastes pooltoonides. Micha Hameliga mängis ansambel hoopis intensiivsemalt ja suuremate kontrastidega. Tan Duni tuntud teoses “Circle with Four Trios, Conductor and Audience”, milles publik osaleb lihtsate kõladega, oli dirigent ehk ülepüüdlikultki artistlik.
Festivali püsikuulajate enamiku jaoks oli suurim üllataja itaallasest kontrabassimängija ja helilooja Stefano Scodanibbio (1956). Vahel on suure nimega interpreetides tulnud pettuda, Scodanibbio ületas kõik ootused. Pärast kontserti EMA kammersaalis osteti tema CD-de kast paari minutiga tühjaks. Kõigi mulje tundus olevat: uskumatu! Samasuguse reaktsiooni näib ta tekitavat kõikjal. John Cage nimetas tema mängu täiesti nõiduslikuks (absolutely magic).
Nõidusena tundub tema mängu häälte ja registrite rohkus — otsekui terve keelpilliorkester. Ta osutus ka suurepäraseks heliloojaks. “Geografia amorosa” (1994), kolm etüüdi kogust “Sei Studi”/“Kuus etüüdi” (1981/1983) ning kolmeosalise tsükli “Voyage That Never Ends”/“Reis, mis iial ei lõpe” (1979/1997) esimene osa “Voyage Started”/“Teekond algab” — see on XXI sajandi alguse muusika: lähtub helist, “uurib” selle koostist ja piire, kasutab mitmekesiselt ülemhelispektrit, on rütmilt mitmekesine.
ELEKTROONIKA
Elektroakustilist muusikat oli festivalil rohkem kui kunagi varem. Eesti Muusikaakadeemia Elektronstuudio kontserdil esitleti kuut noort autorit, sh EMA üliõpilasi. On suurepärane, et EMA stuudio hea tehnoloogia vastu tunneb huvi ka suurem osa kompositsiooniosakonna tudengeid, mitte ainult elektronmuusika eriala ülipilased. Tehnoloogiasse süvenemine nõuab oma aja ja on selle poolest võrreldav instrumendi õppimisega. Selge, et siin oli taseme erinevusi. Mis aga mõneti hämmastas, oli enamiku teoste lähteidee — mingi muusikaväline, jutustav lugu, mida siis helides illustreeriti. (Sotsialismiaja muusikaideoloogias leiti, et elektronmuusika kõlbab ainult ulmefilmide kujundusmuusikaks...). Silmapaistvaim erand oli Hans-Gunter Locki ”Keeltemäng” kandlele, klavessiinile, klaverile, live-elektroonikale ja fonogrammile, mis oli välja kasvanud spetsiifilisest materjalist, mida pakuvad just nende kolme pilli helid. Tulemuseks oli puhtmuusikaliselt väga kaasakiskuv teos.
Leipzigist pärit, hiljuti EMA magistrantuuri lõpetanud Hans-Gunter Lock töötab EMA elektronstuudios ja temalt oli ka tehnika, esinejate ja publiku paigutuse idee — parim, mida kapriisse akustikaga Soolalaos näha ja kuulda on olnud.
Trio Trionys — Rainer Bürck (klaver), Günter Marx (viiul) ja Martin Bürck (löökpillid) — improvisatoorse muusika kava live-elektroonikaga oli seikluslikult rikas muusikaliste ja kõlaideede poolest. Kõik pillid on ühendatud arvutiga ja elektrooniline osa on programmeeritud, kuid esinemise ajal saab iga mängija valida oma partii elektroonilise kujunduse eri võimaluste vahel. Eelnevalt lindistatud on üksnes alguse pulss. Mängijad on virtuoosid; igaüht kolmest võis kuulda ka suures soolos ning mitmesugustes duodes. Kava üldplaan oli läbimõeldud, samas oli pidevalt kuulda nõtkeid ja musikaalseid reageeringuid üksteise pakutud impulssidele.
Rooma elektronmuusikastuudio Centro Ricerche Musicali esitluskava “Drum Breath” näitas audio- ja videotehnoloogia võimalusi, mille avastamisele stuudio on pühendunud. Teosena oli huvitavaim Michelangelo Lupone “Gran cassa” Alessandro Tomassetti mängitud elektroonilisel trummil (feed drum), mis reageerib mängija liigutuste kiirusele ja suunale. Esitust, mille lõpul trummipulgad “elustusid”, võis jälgida videoekraanilt suures plaanis.
USA klarnetisti David Rothenbergi kontsert koos löökpillimängija John Wieczoreki ning meie ”Weekend Guitar Trioga” (foto ja video Janika Peenralt) uinutas leebe, new age’i naabrusest pärineva muusikaga. ”Weekend GT-l ” suurt mängida polnud ja Wieczorekitki tahtnuks kuulda rohkem. Rothenbergi soolosse olid pikitud tema enda tekstid Eestimaast — püüdlikult ajalooteadlikud, kohati heatahtlikult õpetavad (n-ö poliitilise käitumise retseptid eestlastele).
Kõige pikema tunniajalise kontserdina tundus videokunstnikuna reklaamitud Thomas Köneri hilisõhtu. Videot nimelt polnud (esineja ise otsustanud selle ära jätta), muusika tuli täielikult lindilt ja koosnes suuresti tüüpilistest taustakõladest, millele siis lisandus sämplitud hääli Prantsusmaa põhjarannikult. Lõpu eel tuli üks ilus, jäätükkide kõlina moodi sound.
EESTI ANSAMBLID
Veel üheteist aasta eest kirjutasid eesti heliloojad kammermuusikat eeskätt klassikalistele koosseisudele (keelpillikvartett, puhkpillikvintett jm) vältimaks muude koosseisude puhul mängijate otsimisele minevat ajakulu. Kümme aastat tagasi sündinud ”NYYD Ensemble” on olukorda muutnud ja tõenäoliselt ka suurendanud noorte instrumentalistide soovi uut muusikat mängida: viimase paari aastaga on tekkinud tervelt kolm uut ansamblit, nagu demonstreeris ”NYYD 2003”. Sellest, kes kus mängib, täielikku ülevaadet küll ei saanud, sest ERSO Itaalia reisi tõttu tuli kõigil mõni mängija asendada. ”NYYD Ensemble” laenas (kontrabassimängija) Soomest, teised ansamblid üksteiselt. Näiteks ”NYYD Ensemble’i” klarnetist Toomas Vavilov mängis vähemalt kolmes ansamblis, samuti löökpillimängijad Vambola Krigul ja Anto Õnnis. Koosseisu muudatustega kaasneb muidugi ülemäärane närvikulu proovidel, kuid kontserte ei paistnud see mõjutavat.
”NYYD Ensemble’i” kontsert Olari Eltsi juhatusel oli kõigiti juubelikontserdi tähtsuse kohane: atraktiivse kavaga ja säravalt esitatud. Bryarsi ja Reichi teostest sel kontserdil oli juttu eespool, väga head olid ka kolmeosalise kontserdi ülejäänud osad. Kõik mängijad selles ansamblis on esinenud soolokavaga ja/või väikestes ansamblites. Seekord mängis tšellist Leho Karin nõudlikku, Anssi Karttunenile kirjutatud soolopartiid Esa-Pekka Saloneni teoses “Mania”, mille tämbri- ja faktuurikaleidoskoop kõlas endastmõistetava virtuoossusega. Saloneni muusika kiirgab positiivset energiat nagu Magnus Lindbergi omagi. Viimase teoseid on ”NYYD Ensemble’i” repertuaaris tervelt kuus; seekord kõlas “Jubilées” — samuti virtuoosse faktuuriga nagu Saloneni teos, ent suuremate, ekspressiivsemate kõlapindade ja kontrastidega.
Erkki-Sven Tüüri “Oxymoron” (2003; esiettekanne Eestis), kogu festivali parimaid uusteoseid, näib Tüüri enda loomingus pöördelisena, ehkki samas suunas liikusid juba näiteks “Ardor” ja “Magma”. Nimelt on stiilikontrastidel põhinevad pingeväljad, mis Tüüri aastaid huvitasid, peaaegu taandunud, ilma et oleks kadunud tüürilik väljenduspinge. Pealkiri ”Oxymoron” hõlmab vahest enamatki kui ühe teose ristinime: kujundite ambivalents on Tüüri muusikale olemuslik. Hõõguv jää, valge pimedus, ränk rõõm... Aga erutav pealkirjaidee ei maksaks midagi, kui muusikaline teostus poleks nii suurepärane.
”Ansambel U:” rajajad on Tarmo Johannes (flööt) ja Taavi Kerikmäe (klaver), tuumikusse kuuluvad veel Tarmo Pajusaar (klarnet) ja Vambola Krigul (löökpillid). Ansambel mängib meelsasti ka 1950.—1960. aastate avangardi teoseid, eriti kui need sisaldavad mängu juhusega (Stockhauseni “Kurzwellen”/“Lühilained” seekordses kavas). Muidugi on toonased noored heliloojad muutunud ja küpsenud. Kuna aga Eestis jäid Lääne-Euroopa avangardi teosed omal ajal ette kandmata, on suurepärane, et mõni interpreet praegu huvi tunneb, mis toimus.
Pierre Boulez (“Dérive”/“Triiv”; 1984) ja Tristan Murail (“Treize couleurs du soleil couchant”/“Päikeseloojangu kolmteist värvi”; 1978) on tulnud kumbki eri suunast — Boulez avangardi rangeimast harust, totaalsest seeriatehnikast (mida ta hakkas isikupärase vabadusega teisendama juba 1950. aastate keskel), üle kahekümne aasta noorem Murail pigem avangardivastasest spektraalmuusikast — , ent kohtunud tänaseks peaaegu samas punktis: poeetilises, äravahetamatult prantslaslikus kõlamuusikas. Prantsuse traditsioonid tunneb ära ka alles õppiva Romeo Monteiro loomingus.
Toivo Tulevi ansamblile ja elektroonikale kirjutatud “Swing Low” (esiettekanne) hõõguvalt intensiivne kõlakõne sundis end kuulama eriti algupoolel, kui mängisid üksnes akustilised instrumendid.
”Ansambel U”: mängijad on natuurilt erisugused. Väga elava fantaasia ja aktiivse mänguviisiga Kerikmäe ja Krigul; vaoshoitum, peen Tarmo Johannes; aristokraatselt jahe ja täpne Pajusaar — huvitav, mis juhtuks, kui keegi kirjutaks neile teose just mängijate karakterist lähtudes?
”Ensemble Voces Musicales” koosseis on olnud üsna muutlik, ansambli ilme kujundavad repertuaar — eesti heliloojate suurema koosseisuga ansambliteosed — ja dirigent Risto Joost, kes näib nii tõlgenduse kui manuaalse tehnika mõttes arenevat erakordselt kiiresti, iga kontserdiga.
Festivalikavas esitati kolm Steve Reichi teost vaheldumisi esiettekannetega kahelt väga huvitavalt eesti noorelt heliloojalt. Ülo Kriguli “Kui linnuteede kruusa langeb ingel...” (tekst: Aurelius Augustinus ja Indrek Hirv) on selle jõulise andelaadiga helilooja parimaid teoseid, kindlakäeline ja väljendustihe. Tatjana Kozlova iga teos sisaldab isemoodi värskeid ja kauneid kõlaideid, sageli — instrumentide kõige hapramaid, vaevukuuldavaid nüansse. Teoses “made of hot glass” kasvab neist võimas dünaamiline kaar. Tema pealkirjad viitavad sageli algselt visuaalsetele kujutlustele, mida aga muusika ei illustreeri, vaid kajastab olemuslike protsessidena.
“Reval Ensemble” on noortest eesti ansamblitest staažikaim, siiski kõigest nelja-viieaastane. Selle ajaga on nad sisuliselt väga märgatavalt kasvanud ja kasvavad veelgi, sest nad esinevad palju. Kunstiline juht Aare Tammesalu mängib tšellot, tuumikusse kuuluvad veel Neeme Punder (flööt) ja Lea Leiten (klaver). Seekordne koosseis oli nii suur, et vajati dirigenti; taas oli puldis Risto Joost. Peamiselt esiettekannete kontsert “Eesti — flaami projekt” põhines äärmiselt huvitaval ideel: belgia heliloojad kirjutasid eesti luuletajate ja eesti heliloojad flaami luuletajate tekstile, ikka originaalkeeles. Laulsid meil alati oodatud soomlanna Anu Komsi ja Rauno Elp.
Valitud oli väga hea luule. Külaliste uusteostest — Patrick De Clercki “Circles Fade on the Surface”/“Ringe vallandub, vaibub” (Doris Kareva) ja Wim Henderickxi “Only Darkness and Shadows”/”Ainult pimedus ja varjud” (Triin Soomets) osutus viimane tõeliselt kaasakiskuvaks. “Kaks laulu Leonard Nolensi sõnadele” on veendunult lüürilise loomelaadiga Tõnu Kõrvitsa järjekordne veetlev teos. Helena Tulvel näib iga uus teos kuidagi eriti tugevasti sõltuvat instrumentidest, millele ta parajasti kirjutab, sh instrumentaalselt kasutatud inimhääl(ed). Tsüklis “Lijnen” /”Jooned” (Roland Jooris) rikastasid kõla ka tämbriaktsendid löökpillidelt, mida mängisid (löökpillimängijata) ansambli kõik osalised. Igaühele oli antud tema tavalisele instrumendile tämbrilt lähedane lisapill. Sündis väga kauneid kooslusi, näiteks Anu Komsi hõbeselge sopran ja triangel; tšello vaiksed nüansid ja rainstick.
Küberstuudio keskmes on Monika Mattiesen (flöödid, elektroonika) ja Margo Kõlar (elektroonika). Nendega musitseeris multimeediaetenduses ”Teine kallas” veel kokku seitse instrumentalisti, elektroonikaga aitas Hans-Gunter Lock. Teoseid sidus Ene-Liis Semperi video, Soolalao oli kauniks teinud valguskunstnik Airi Eras.
Tehniliselt keerukaim teos, Philippe Manoury “Jupiter” flöödile ja live-elektroonikale on pikk ja mõneti staatiline, ent kõlaliselt väga paeluv, Karlheinz Stockhauseni “Flööt” ”Orkestrifinalistidest” (ooperisarja “Licht”/“Valgus” üks paljudest eraldi ette kantavaist muusikanumbritest) seevastu kiire muusikalise žestikulatsiooniga.
Kõlas neli eesti helilooja teost, peale Mart Siimeri “Exaltabo”/”Ja ma ülistan” kõik esiettekandes: Margo Kõlari “Tokaata ja ämbient” (taas tema isemoodi peene huumoriga), Märt-Matis Lille õhuline “Tuletäpid pimeduses” (inspireeritud hiinlanna Chiyo haikust ja mõningate idamaiste pillimänguvõtetega) ning lõpuks Toivo Tulevi “Teine kallas, vaikuses hommikune vihm” (autori videoga). Tulev kirjutab akustilistele instrumentidele meistrikäega. Nagu “Swing Low’s”, näib ka “Teises kaldas” elektrooniline partii (lindilt) olevat instrumentide kõlakeskkonnale nimme vastandatud. Ehk on elektroonika Tulevi jaoks mingi kindel märk, võib-olla koguni süžeelis-programmilise rolliga?
Oktoobrikuu kaheksa päeva (15.—22.) peegeldasid nüüdismuusika mitmeid kontraste. Kõiki neid ei mahutaks ühegi festivali kava.