GAVIN BRYARS: LOOJA LASKUB MAA PEALE.

EVI ARUJÄRV

“Gavin Bryars. Uppuva “Titanicu” muusika”

Režissöör Andreas Skipis, Hessischer Rundfunk/RM Associates 2001

Film briti heliloojast, festivali “NYYD 2003” ühest peakülalisest Gavin Bryarsist algab tema läbilöögiteose “Uppuva “Titanicu” muusika” kaadritega. Tükk aega on ekraanil vesi ja voolamine. Hiljemgi on pildis vett ja liikumisi, näiteks autosõit mööda Põhja-Inglismaa askeetlikku maastikku. Filmis valitsevad üsna kiired kaadrivahetused. Pilt ei näita midagi eriti originaalset: kõneleva helilooja taustal korduvad merevaated ja majesteetlikud kaldakaljud; Bryars klaveri taga musitseerimas, Bryars noodipaberiga, roosipõõsa taustal, koos oma ansambliga, kaadrid tema teoste esitustest. Üks “kunstiline” nipp on siiski ka: aegluubis lendlev helilooja.

Veekujundid, voolavad liikumised ja mõõdukalt kiired kaadrivahetused — see kõik näib kehastavat Bryarsi muusika staatilist, “keskmeta” voolamist. Filmi lõpus moodustavad muusikast saadetud loodus- ja veepildid juba pikema keskendunud “järelsõna”. Aga keskne on tekst, helilooja mõtted muusikast. Film jutustab helilooja portreelugu rahulikult, teatud kordustega. Helilooja jutt vaheldub kaadritaguse häälega, mis enamasti ei sisalda uut informatsiooni, vaid kordab tema mõtteid kajana, neid üksnes pisut ümber sõnastades. Selles, mida me kuuleme, on suur hulk geeniuse kaanoni püsitunnuseid. Ainult et tegu ei ole mitte tavalise geeniusega, vaid postmodernsega, sellisega, kes on taevast maa peale tulnud ja tunneb asja mõlemal pool: hindab äriedu, aga annab au ka metafüüsikale.

Mitte siit ilmast

Looja teadagi ei ole “siitilmast”, vaid teisest, erilisest. Nii see ongi:  loomine on kohati üsna saladuslik seisund, mingi energia käivitumine ja ülekanne, millest me väga palju ei tea. Aga usk üksi ei aita: metafüüsika ja looja “teisitiolek” vajab kindlasti ka mingeid elulisi, käega katsutavaid kinnitusi. Nõuab tunnustähti.

Kui romantismi ja ka modernismi loojate “teisitiolek” tähendas alati mingit vaimset üleolekut, hierarhilist suhet, siis postmodernses olukorras lepitakse ka pelgalt geograafilise ja kultuurilise erinevusega. Hierarhilist üleolekut ei sobi täna lihtsalt enam eksponeerida, seevastu teistsuguse, eksootilise, võõra või kurioosse näitamine on lausa nõutud. Ka Bryarsi portreefilmist paistab see selgesti välja: jutt justkui ei käigi meile tuttavast konservatiivsest Inglismaast, vaid (helilooja enda sõnade järgi) kaugest, eksootilisest kohast, kus elavad “üksildased, kuid tugevad, iseseisvad inimesed”. Kohe filmi alguses räägib diktoritekst Bryarsist kui dogmade vastu võitlevast erakust, kui erakordsest loojast, kes ei mahu mingisuguse esteetilise või stilistilise kirjelduse raamidesse. Selge see — pole siitilmast.

Helilooja joonistab välja tuntud loo “kargest, müütilisest Põhjamaast”, kõneldes oma sünnikodust Kirde-Inglismaal Yorkshire’is ja meenutades Inglismaa kohalegende seoses kapten Cooki reiside ja Jules Verne’i “Kapten Hatterase seiklustega”, krahv Dracula ja Sherlock Holmesiga. Ta räägib ka biitnikest kui argipäeva rutiinist väljapääsu otsijatest. Helilooja kommentaaridega näidatakse meile katoliiklikku arvsümboolikat kehastavat itaalia renessanss-stiilis kolmnurkset lossi. Müstika ja kangelaslegendid on Bryarsi jutu korduvad teemad.

Selgub, et ka heliloojana pärineb Bryars “äärealalt”: tegemist on džässmuusikuna alustanud iseõppijaga, kellel puudub akadeemiline muusikaharidus. Pole ime, et ta mõistab korduvalt hukka serialistlikku avangardi, atonaalsust, Boulezi, Stockhausenit ja liiga keerulist muusikat. Bryars räägib Darmstadti koolkonna ummikust ja paigalseisust (“Juba nelikümmend aastat seisab paigal!”). Pisut aegunult kõlab etteheide just seetõttu, et tegemist on pool sajandit vana nähtusega. Aga paradoksaalselt ka seetõttu, et liiga rangete reeglite järgi kirjutatud muusikat eitava Bryarsi helikeelgi on (olemuslikule erinevusele vaatamata) ülimalt  unifitseeritud, “seisab paigal”. Näib ju, et ta kirjutab ühtsama lõputut, avatud vormiga teost.

Etableerunud avangardi hukkamõistu sekka kõlab ka vana hea briti ja gallia vaen: Bryars ülistab inglaste võimet “iseendaks jääda” (mida ideelised vaenlased teatavasti ka vastikuks briti konservatiivsuseks nimetavad) ja võrdleb Prantsuse riigi poolt kinni makstud akadeemilist muusikaelu stalinistliku kultuuripoliitikaga. Tõele au andes mõjub akadeemilise avangardi tõrvaminegi nüüdismuusika üleüldise “demokratiseerumise” taustal nagu avatud uksest sisse murdmine.

Bryars mõistab hukka atonaalsuse ja otsib õigustust tonaalsusele, meenutades hilist Wagnerit ja tuletades meelde Wagneri ooperite kummalisi kammerlikke esitusi, taustaks seesama muusika, millest jutt. Sümpaatia on tunnuslik. Bryarsi muusikas näibki tihtipeale  virvendavat fragmenteeritud, kammerlik Wagneri-visioon, elliptiliste kooskõlade ja tunglevuste vool, mis kõlab suure romantiku tonaalsuse piiridest välja püüdlevates teostes. Võiks öelda, et Bryarsi autoristiili tuum ongi veel wagnerlikke intervallipingeid kandev, kuid jõust ja kõlatahtest ilma jäetud, hakitud ja “asteeniline” Wagner.

Ka Bryarsi esteetilised vaated kõlavad ajuti kokku romantismi esteetikaga, kui ta kõneleb muusikast kui müstilisest sügavama teadvusetasandi mõjutajast ja sellest, et muusikale ei sobi kohaldada  väljendeid “aru saada” ja “meeldib”. Romantikute totaalse kunstiteose toob meelde Bryarsi huvi visuaalsete kunstide ja kirjanduse vastu.

Demokraat ja multimeediamees.

Metafüüsikale ja geeniuse kaanoni tunnustele vaatamata kõneleb Bryarsi suu läbi ikkagi uue aja “tegija”. Postmodernne Bryars avaneb seal, kus temas kõneleb demokraat ja multimeedia-inimene. Tänasele loojale on lubatud ja avatud kõik kultuurilised universumid ja kõik tajukanalid. Ka Bryars kõneleb huvist muusika tajumehhanismide vastu, aja ja ruumi fenomenist, John Cage’i ja Duchampi esteetikast. “Võin sundimatult liikuda erinevate muusikaliste ajastute vahel,” teatab helilooja enesekindlalt „The Hilliard Ensemble’i“ tellimusel valminud, vanast muusikast inspireeritud teoste kohta.

Ta mainib ka tuntud kunstitegijaid ja ühisprojekte. Romantiline looja oli üksildane suverään. Nüüdiskultuuris ei vastandu, vaid pigem lisandub sellele ka autoriteedi “pakettide” esiletoomine: koostöö teiste kuulsustega ei tekita populaarsuse mehaanilist summat, vaid kasvavaid väärtusi.

Oma tööst, muusikakirjutamisest, räägib helilooja argiselt, mainib mehelikke ja inimlikke nõrkusi (kriket ja viski), mis annavad talle rahvalikku ja ilmalikku jumet — nagu toekas raskejõustiklasekujugi. Bryarsi usulistes vaadetes on kesksel kohal inimese omavastutus: ta eelistab “jumalatut” budismi.

            Demokraat ja rahvasõber Bryars põlgab “elevandiluutorni”, kiidab publikut, ülistab edu ja rõhutab korduvalt (avangardi) kaanonite vastu võitlemise tähtsust. Siin on jutus nõrk koht: tema enese unifitseeritud stiil on lausa ehe, tihendatud kaanon.... Pisukesi vastukäivusi on veelgi. Bryars rehabiliteerib modernismi põlatud tundelisust muusikas ja ütleb teise hingetõmbega, et “tuleb mõelda struktuurides” ja “otsida seaduspärasusi”. Ta ülistab publikuedu ja ütleb samas, et “olen ise adressaat”. Asi läheb pateetiliseks ja tuleb väga tuttav ette, kui Bryars kõneleb helilooja sotsiaalsest vastutusest, väites, et looja ei tohi eralduda ühiskonnast, ja keeldudes tollele isegi eraisiku staatust andmast. Pärast mitut sorti enesekinnitust ja õige võitlevaid avaldusi kõlab kombekohane lepitav lõppsõna: kõik teed on avatud, pole olemas “õiget” ega “valet” muusikat.

Ilmselgelt põimuvad Bryarsi mõttevaldustes vana hea romantiline geeniuse kaanon, postmodernne rahva- ja müügimehe mentaliteet, aga ka mõned modernismist pärit autoriteetsed märksõnad.

Miks õieti tehakse selliseid portreefilme ja jutustatakse lugusid loojatest? Kultuuris toimivate automatismide ees on küsimus jõetu ja mõttetu. Lood lihtsalt paljundavad end inimeste kaasabil. Lood (heli)loojatest on ka alati pisut suuremad kui üks konkreetne (heli)looja. Looja, geeniuse, erilise inimese “suur lugu” on ühtaegu nagu üks kindel mõtteline “koht” kollektiivses kultuuriteadvuses, mütoloogiline alusstruktuur kohustuslike tunnustega, mis lausa imab elulist ainet. Ja reklaami- ning meediaühiskonnas on “looja lugu” rohkem kui kunagi standardne ühislugu, milles osalevad kõik osapooled, sealhulgas ka (heli)looja ise. Meil kellelgi ei ole sellest pääsu.

Nii ei ole ka mõtet pahaks panna isikulugude vähest informatiivsust ja eklektikat või eeldada heliloojalt vaadete “ideelist ühtsust” ning komplekssust. Suurem hulk kultuuris vahetatavaid teateid lihtsalt ongi sellised — loitsivad, (enese)kinnitusest ja usust kõnelevad, mõeldud nendele, kes usuvad. Ja mida meil, inimestel, õieti muud vahetada ja vahendada ongi?