VASTAB PEETER TAMMEARU

            Mis teed?

Praegu mööduvad tööpäevad nii, et hommikul lähen ja öösel tulen. Ma ei jõua enam näidendeidki lugeda, ega vaadata, mida peaks vaatama. See mõni tund, mis ma saan kodus olla, üritan võimalikult vähe teatri peale mõelda. Mul on siin palju muudki teha, näiteks oma kahe pojaga tegelda.

Muudkui juhid?

Kui lavastad, siis küll ei jää aega muuga tegelda. Seda ütles mulle juba Allik, et prooviperioodil annad ainult trepiotsa peal allkirju. Olengi praegu kogu aeg lavastanud, kevadel „Nipernaadit“, sügisel „Thijl Ulenspiegelit“, ei jõua juhtkonna koosolekutki ette valmistada ja kokku võtta. Mööda koridori minnes on sul igaüks hõlmas kinni: „Ma ei saa seda vetsupaberit“, „Kas sinna ei peaks panema ühte kruvi?“, „Millal see väljasõit teha?“ jne. Ma saan aru Raivo Põldmaast, sain ka varem, aga nüüd tunnen omal nahal, kuidas oleks vahel vajalik istuda sekretäri selja taga, sest Raivo päev on ürituste poolest kindlasti märksa tihedam kui mul. Mingisugune filtreerimine peab olema, sa ei ole lihtsalt hea juht, kui sa suudaksidki kõikide probleemidega käigu pealt tegelda.

Hea küll, alustame otsast. Kust kandist sa siis pärit oled?

Mu ema ja isa on mõlemad Pärnu kandist. Isapoolne vanaisa oli Reiu metsavaht. Isal on kolm vanemat õde, tema oli siis see kauaoodatud poeg, juba küllaltki vanade vanemate laps. Sõda jooksis neil ikka paar korda üle õue, kuidas nad seal ise puutumata jäid, on päris imeasi: jumala teeäärne maja — ühed tankid ja teised tankid, kord istusid sul saksa sõdurid laua taga, järgmisel päeval toodi mingid vangid. Lähedal metsas lasid sakslased juute maha, pärast poola vangid matsid neid, need löödi ka sinna otsa mättasse. Kuskilt puu otsast isa poisikesena neid pauke kuulis. Aga tegelikult andis elule tooni metsa kõrval hoopis meri: enamik mehi tegeles kalapüügiga Pärnu lahest. Talvel jää peal ja suvel mõrdadega, see oli nagu igapäevane elu osa. Kell neli hommikul minna, seejärel kõik kalad ära teha — naised muidugi tegid — ja kõik mõrrad puhastada. Isa lõpetas TPI ja oli tegelikult ehitusinsener, töötas Pärnus, EKE Projektis, aga mina oma lapsepõlvest mäletan aina, et isa läheb merele, isa läheb merele, isa läheb merele... Kala oli lapsena nii igapäevane asi, et päris imestasid, kui mõni inimene ütles: „Oi, kala saab!“

Kas su nimi, Peeter, tuleneb siis Peetrusest, sellest kalurist?

Ei, meie suguvõsas läks rida niimoodi, et kui mu isa nimi on Mart ja vanaisa oli Rein, siis vanaisa isa oli jälle Mart ja enne seda oli vist ka Rein. Mina oleksin siis pidanud olema nime poolest Rein, aga isa oli selle loo kuidagi ära unustanud ja pannud oma sõbra, Pärkma Peetri järgi lapsele nimeks Peeter. Kui vanaisa oli solvunud, et miks pole Rein, siis oli isal see perekonnalugu meelde tulnud, nii ta siis panigi järgmisele pojale, minu vennale, nimeks Rein, kes omakorda pani oma pojale jälle nimeks Mart. Aga mina olen prii ja võin oma poegadele panna neid nimesid, mis ma tahan. Ja nad ongi nüüd Tobias ja Pärtel.

Mind on alati huvitanud pärandus. See pärandus, mida vanemad ja vanavanemad on sinusse jätnud. Räägi siiski pikemalt, milline on olnud su lapsepõlvekodu, millised su vanemad?

Oma vanematest ma midagi põrutavat või eriskummalist ei oskagi rääkida, sest nad ei ole mingisugused sajandivanused inimesed, kellest võiks pajatada teab mis lugusid. Isa tuli EKE Projektist lõpuks ära ja töötas nüüd kuni pensionini Pärnu maavalitsuses ehitusinspektorina. Ema oli meditsiiniõde, töötas Pärnu haiglas röntgeni laborandina, aga hiljem hoopis EKE Projektis — tegi kalkade peal paljundusi ja köitis neid. Kuna mõlemas kohas oli tervistkahjustav töö, nii röntgen kui ka see paljundus, kus olid nuuskpiirituse aurud, sai ta pool liitrit piima päevas ka kümme aastat varem pensionile. Pluss Siberi-aastad, nii et tal on n-ö tööaastaid rohkem kui eluaastaid. Ema isa oli apteeker Pärnu linnas, Norilskisse ta läks ja sinna ta jäigi. Minu ema käis ka Siberis ära: sel 1949. aasta küüditamisel koos oma emaga, minu vanaemaga, viidi. Ta oli seal kuus aastat. Vähe sellest, et nad Siberisse viidi, vanaema pandi seal veel vangi ka, mingite venevastaste laulude laulmise pärast viidi ta 1952 Karagandasse.

Vanaema oli koloriitne kuju. Temal olid sellised otseväljendid. Kui tulin koju koos klassivennaga, keda tema ei tundnud, siis kohe küsis: „Kes see uulitsapoiss on?“ Ega ta halvasti mõelnud, lihtsalt suhtles humoorikalt. Ma mäletan, kuidas ma üritasin talle kolmandas klassis selgeks teha, et oled kuulnud midagi timurlastest, me tuleme sulle klassivendadega aeda appi. „Ei, mul pole siin midagi tarvis. Ei taha ma mingeid timurlasi näha!“ Ta nii hirmsasti vihkas igasuguseid nõukogulikke asju. Kui ta Siberisse viimisest ja maja läbiotsimisest rääkis, siis kommentaar asja kohta oli: „Poolik telliskivi oleks neile paras olnud.“ Vanaema abiellus pärast Siberit uuesti, kuna esimene mees jäi ju sinna. See mees oli mulle siis nagu teise vanaisa eest. Tema oli ka laagris olnud, sealt tagasi tulnud, nad kohtusidki. Ta oli olnud Eesti ajal selline hästi ärgas inimene. Raeküla seltsis oli ta sekretär, tegutses pitsumeeste seltsis, tegeles näitemänguga. Kuuris olid tal Taavet Mutsu kirjastuse näidendiraamatud. Sealt leidsin ma ka seltsi protokolliraamatuid. Tal oli olnud enne sõda kalligraafiline käekiri. Hiljem, kuna ta käed peksti seal vanglas ära, oli ta käekiri võimatu. Muide, taadil oli olnud Kasahstani vangilaagris, Spasski asulas, — kohviklubi.

Kust küll võis Spasski asulas, laagris, kohvi saada?

Eks ta võis olla niisama, sümboolne nimi, vanade aegade mälestuseks. Ilmselt rohkem jututuba, diskussiooniklubi. Ja ma sain aru, et sinna kuulusid siis pastor Elmar Salumaa, Otto Tief, meie taat ja keegi venelasest füüsikaõpetaja, kes, nagu hiljem selgus, oli Solženitsõn. Nii et sealt kuskilt on võib-olla pärit ka see „Üks päev Ivan Denissovitši elus“. Praegu mõtlen, et küll oleks huvitav taadiga rääkida. Ta suri liiga vara ära. Nagu isapoolnegi vanaisa, kes oli metsavaht.

Su lapsepõlve muretud mängud?

Igal järgmisel põlvkonnal on ju tavaliselt see eelis, et tal on kõik vanemate raamatud ees ootamas. Need tuleb kuidagi süstematiseerida. Eks ma hakkasin varsti juba mingit valikut tegema. Keskkoolis oli mul üks hetk, mil võtsin voodil jalad alt ära, sest raamatud, mis olid ümber voodi, läksid varsti voodi alla ja siis ei saanud neid enam kätte. Seda juttu ei tasu võtta nii, et inimene luges metsikult palju; mulle meeldis eelkõige tuustida — siit midagi, sealt midagi, mul oli 120 raamatut ümber voodi. See, et mul on kolmkümmend raamatut korraga pooleli, on tänapäevalgi üsna tavaline.

Kuidas need raamatud siis teie koju sattusid?

Vanemad on eluaeg lugenud. Kui ma mõtlen, et Balzaci ja Tolstoi raamatusarjad ilmusid 50—60-ndatel aastatel ja mu isa oli siis 20—25-aastane. Üks tehnilist ala õppiv 20-aastane noormees on endale kõik need sarjad ostnud! Praegu ta kindlasti lahendab rohkem ristsõnu, kuigi näiteks sõjameeste memuaare, mida talle tuuakse, loeb hoolega. Mäletan, kui ma olin ise aktiivne “Loomingu Raamatukogu“ lugeja, siis ma ikka soovitasin ühte ja teist, aga tema ei võta. Ja siis ema ükskord ütles: „Tead, Peeter, me oleme ju alalhoidlikud nagu „Libahundi“ Tammarud...“ (Meil on võetud nimi, me olime Teinburgid, vanaisa võttis Tammearu, kui oli eestistamine. Teinburg (Steinburg) — kivilinn, teine suguvõsa pool oli siis Pärnu peaarhitekti pere, kes võttis Linnakivi.) Ema luges Puškinit vene keeles, aga tema raamatukogu läks kõik, „tänu“ sellele Siberisse viimisele. Nad võtsidki kaasa ainult kaks raamatut, ja need kaks tõid nad ka tagasi. Üks oli Nobeli sarjast, Tagore „Aednik“ ja „Gitandžali“, mille — mul on häbi tunnistada — virutas keegi konsi ajal ära. Mul käis seal igasugust rahvast, kaasa arvatud raamatuhulle hipisid. Ja teine raamat oli „Peetrikese reis kuule” eestiaegsest „Kuldraamatu“ sarjast. Mu ema loeb jube hästi ette. Olen paar korda püüdnud kõrvalt jälgida, et mida ta siis õieti teeb, nii et laps kuulab teda väga usinalt? Ja ma ei olegi sellele sitile pihta saanud. See ei ole see, et ta loeks kuidagi ilmekalt või elavalt. Aga ta oskab heas mõttes pinevust säilitada. Kunagi ta kirjutas meile vennaga raamatuid. Töötas haiglas, ja öösel valve ajal seal masinal trükkis. Ise joonistas pildid ka sisse. Ma mäletan, et näitasin teistele lastele seda ikka aastaid uhkusega: vaadake, minu ema on mulle raamatu kirjutanud   — „Peetri raamat“, ja vennal oli siis „Reinu raamat“. Oma raamat! Nööriga kinni köidetud!

Sealt siis ka su enda head suhted raamatutega?

Ma olin klassis kõige kiirem lugeja. Minu meelest ei olnud ses midagi imelikku. Hakkasin juba kolmeaastaselt enam-vähem veerima. Olin viiene, kui ma „Vürst Gabrieli ehk Pirita kloostri viimased päevad“ läbi lugesin, raamatus on sinise pliiatsiga iga natukese aja tagant tõmmatud kriips vahele — kas kutsuti sööma või toimus midagi muud, mille tõttu lugemine jäi pooleli. Ja ma mäletan, kui „Reliikvia“ film tuli. „Kevadest“ ma võib-olla ei osanudki niipalju arvata, kuigi kõik Tootsi-lood olid mul juba lapsena selged. Neid loeti korduvalt ette. „Tulgu lugeja meiega vaimus Kiusna küla poole kaasa...“ See oli meil ikka kohustuslik värk. Ja muidugi siis need Abeli-Orgulase plaadid, mis kuulati ribadeks ja tehti neid hääli järgi. Aga vürst Gabriel kinos — see oli mingi imeasi! Ma mäletan ühte ärkamist. Oli olnud vist isa sünnipäev ja ma ärkasin hommikul selle peale, et isa näitas mulle „Agnese“ ja „Gabrieli“ tühje pudeleid. „Vaata! Näe, mis meil on!“ Need olid just välja tulnud. Ja kuidas ma imetlesin! Sest need olid ikka lemmikkangelased. Mäletan, et sel ajal ma lubasin suureks saades teha ühe teatrilavastuse ja ühe filmi. Lavastus pidi tulema Kalevipojast. Aga ma kujutasin ette ainult üht sellist metallivärvi Kalevipoja varju, nägin varjuteatrit. See pidi olema nagu balleti moodi, suurel laval. Ja film pidi tulema vist Aleksandr Nevskiga seoses, midagi Jäälahingust. Lasteaiaga seoses meenub, et kui kasvatajal ei olnud lasteaias parajasti millegagi tegelda, siis ta ütles tihti: „Peeter, räägi lugusid.“ Aga ma mäletan ka, et ta katkestas mind: „Ei jaga jälle osi!”, sest ma tahtsin näitemängu teha. „Pipi Pikksukka“ tegin nii, et mina ise olen Pipi. Ema on hiljem meelde tuletanud, et ma tahtsin prožektoreid saada. Ma ei teadnud, mis need on, aga ma tahtsin prožektoreid. Teadsin, et on niisugused mustad asjad, teatris ma olin ju käinud, lapsena viisid ema-isa mind palju teatrisse. Mäletan, kuidas ma avastasin kodunt Shakespeare’i teosed, ja siis hakkasin mängima. Tegelased. Ega ma ei lugenud neid näidendeid läbi. Natuke siit-sealt, midagi aru ei saanud. Aga ma tegin endale kavalehti, kirjutasin: aadlik Paduast, ja siis osatäitja — „Pärnu Kommunistist“ otsisin inimeste nimesid. Mul olid kõigi Shakespeare’i näidendite kohta oma kavalehed. Mingid Alma Pütt ja Julius Tamverk siis mängisid mul. Niisugune mõtteline näitering või teater.

Mis mänge sa peale mõttemängude veel mängisid?

Mind ei rahuldanud see, et poes ei olnud selliseid mänguasju nagu vaja. Ma ei ole elus autodega mänginud. Minul pidid olema kas ratsanikud või kõik see, mis ma kinost või raamatust ammutasin. Mul oli vaja, et mulle joonistataks samad tegelased. Ja siis ma lõikasin nad kääridega välja ja värvisin ära. Praegu on mu poisil kõik multikate tegelased kohe poest võtta. Aga nad on piiratud, nad on samasugused kui Barbie nukud, millega ei ole muud teha kui kätt üles tõsta. Paberist asjaga sai kõike teha. Ma olen palju õppinud tädipojalt. Praegu on ta kooliõpetaja, lõpetas Tartus psühholoogia. Tal oli tohutult hea fantaasia, mis määras väga palju minu elus. Ma sain kõik kätte nendest raamatutest, mida tema neli aastat vanemana mulle soovitas, muusikast, mida tema lindistas ees ja mina järel, filmide sõjamängudest. Kõike, mida ta vene filmidest nägi, mängis ta jube hästi ette. Need olid omamoodi rollimängud, kui ma tagantjärele mõtlen. Tinasõduritega mängiti nii, et vanaema pehme vedruvoodi peale tehti patjadest ja tekkidest mäed, siis võttis tädipoeg kausist sõdurid — oli kohe teada, kes olid venelased, kes olid sakslased, — paigutas need laiali, ja siis käis täielik film. Kui ühed olid maha notitud, võeti abiväge jälle juurde, kuni kauss oli tühi. Ta kogu aeg kombineeris. Vaatasid pealt, nagu praegu arvutimängu vaadatakse. Mul on kõik nii elavalt meeles, see kujundas fantaasiat. Mingis mõttes nagu teater, mingis mõttes nagu kino, pealtvaatamise põnevus oli see, mis hoidis selle asja juures.

Kust siis ikkagi see veri, mis rähnipoja puu otsa viis?

See esinemise asi?... Ma kujutan ette, et mingisuguse teatraalsuse olen saanud oma emapoolselt vanaemalt, sest need lood, mis tema rääkis oma lapsepõlvest, mis tükke tema tegi... Täielik artist! Maal, Jäärjas, Läti piiri ääres, mängis ta koolilapsena omaenda talus teistele mustlast — määris ennast millegagi kokku, vanad riided seljas, — pettis poollollakad sulased nii ära, et õhtuks toodi hobused karjamaalt sisse, sest mustlased on tulnud. Nagu poiss, puu otsas, — seda tüüpi. Ta teadis palju jutte, laule ja salme peast. Kitzbergi „Karjase kauplemine“, see „Illi-kuku perenaisekene...“, oli mul esimeses klassis peas. „Ikka see rahapalk ja... siis see tubakakotikene“ — kõik niimoodi meelde jäänud, nagu tema seda peast esitas. Kui ma seda teksti nüüd hiljem üle vaatasin, avastasin, et ega ma kõiki nüansse küll ei teadnud. Aga ma esinesin sellega koolipidudel, tehes kord peremehe ja siis jälle mutikese häält. See oli mingil hetkel nagu leivanumber.

Pärnu teatris käisin ma palju. Praegu ma vaatan, kuidas mõned inimesed tulevad nii kergelt teatrisse tagauksest. Minu jaoks oli tollal valvelaud Pärnu teatris aukartuse lävepakk. Ma ei armasta siiamaani minna sealt valvelauast, mul on kuidagi piinlik alati selgitada, miks ma siia tulen ja kuhu ma tahan minna. Kõik kavalehed olid mu lapsepõlves meil kodus alles. Sellest on väga palju abi olnud, sest kui ma teatrikooli astusin, teadsin ma paljusid vanu tükke nende kavalehtede järgi. Ma polnud lavastust ise näinud, aga mul oli mingiks hetkeks juba niisugune tunne, et olen, sest ma mäletasin, kes seal mängisid — neid kavalehti oli kümneid kordi lapatud ja uuritud.

Keskkooli ajal sa kavalehti ei lapanud? Olid ise kavalehel?

Tegime, jah, vahel koolis näitemängu, kuid ilma eriliste resultaatideta. Aga Eduard Ralja luuleteatris tegin kaasa. Helle Kuningas käis proovides vahel abiks. Sealt kõik see varu, millega lavakasse astuda. Mingi stuudium sai ses mõttes läbitud, et loomaetüüdid on ikka tehtud, samuti kiirkõne harjutused jms, ja „Elasid kord kolm jaapanlast“ loetud. Ma ei tulnud Toompeale nii, et üldse ei kujuta ette, mis on etüüd. Mulle meeldis, et Ralja tegi ühe luuletusega jube kaua tööd. Koolipoisile jättis mulje analüüs ja nõudlikkus, mis Raljal oli. Omadel põhjustel teatrist lahti lastud, töötas ta lõpuks katlakütjana, aga ta oli härrasmees, väljapeetud. Paar korda nädalas käisime koos. Lõpuks tuli Pärnu teatri väikeses saalis välja üks luulekava, ja siis minu monoetendus Umar Hajjamist. Mul läheb tekst üldiselt kiiresti meelest ära, aga neid rubaiisid on siiamaani veel mõni peas. Tollal olid moes ju ka luulelugemise võistlused. Koolis ma neid ikka võitsin. Ja vahel juhtus, et linnas võitsin ka. Teised lugesid luuletusi, mina „Colas Breugnoni“. Aga mõtlemine oli ikka veel selline, et „nalja peab ka saama“ — mingi takuparukas pidi pähe pandama ja nägu hirmsa grimmiga kokku tehtama. Otsustati, et las läheb vabariiklikule ülevaatusele, aga kuna pole luulekava, siis mitteametlikult. Sellest jutustas just hiljuti Andres Noormets ühele noorele näitlejale teatri saunas, mul oli seda huvitav kuulata. Tema kirjeldus oli midagi niisugust: „Ja siis tuleb ta lavale, viskab jala üle põlve, ja vaatad — täielik vanamees.“ Ühesõnaga, talle olevat olnud see esinemine paras pauk. Muidu tuldi, loeti luuletus ilusti ära, tundega, andega ja puha, aga see oli midagi muud, midagi tema jaoks... Noh, ju ta ise oli siis sel ajal säärane...

Käisime klassivennaga keskkooli ajal vahel siin-seal Pärnus esinemas, ma lugesin põrandaalust Runnelit, tema mängis kitarri. See läks kõigile nii peale. Ma olin juba kolm korda esinenud, kuid ikka ja jälle kutsuti lugema... Millega mina riskisin, eks ole? Aga mis seal ikka, julgeolekul oli muud ka teha. Oh, jumal, mis sigadusi me ikka kokku keerasime! Ükskord saatsime sõbraga kahele klassivennale kirjad — ja veel vanemate töö juures masinal trükitud, EKE Projektis, kus, nagu räägiti, olid julgeoleku poolt kõikide kirjutusmasinate kohta proovid võetud, sellise kirja klassivendadele, et ilmuda Balti jaama, et Afganistani sõit läheb kohe lahti. Mingi linna olime ka otsinud kaardi pealt. Ja kui mitu kilo võib midagi kaasa võtta. Läheb motoriseeritud jalaväebrigaadi. Pärast saab autoostuload ja mida kõik veel. No täitsa loll kiri. Kusjuures kirjutasin eesti keeles, kes siis vene keeles niisugust kirja oskas koostada! Ühe kuti isa läks nii närvi, et viis selle kirja sõjakomissariaati. Tuli välja, et tema oli omal ajal teeninud mingis analoogilises motoriseeritud jalaväebrigaadis ja arvas, et äkki on nüüd isa ja poeg segi aetud. No siis oli jänes püksis, mõtlesime, et nüüd tuleb küll kinnivõtmine. Helistasime teisele klassivennale ja ütlesime, et kui sa selle kirja saad, siis, kulla mees, ära võta teda lahti, ära hakka isegi lugema. Aga see üks läks, jah, sõjakomissariaati. Oleks seal istunud mingi idioot, oleks ta võinud jumal teab mida kokku keerata. Aga arvata võib, et see kiri visati lihtsalt prügikasti. Siiski, ega ei tea ka, oma toimikut ei ole näinud, ei tea ju, mille pärast mind teatrikooli ajal sinna Panso preemia Doonau-reisile ei lubatud, miks ma Ristlaanele ei meeldinud. Mina teda ei tundnud, tema mind ka mitte, süsteem oli selline.

Niisugune see Brežnevi aja lõpu elu siis oli...

Eks see on olnud üsna tavaline, tüüpiline nõukogude inimese elu — oktoobrilaps, pioneer ja komsomol. Ja siis komsomolist otse kirikusse. Nagu see tollal käis. Kui maailm hakkas avarduma, siis olid hoopis teised huvid. Mäletan, et koolis oli lõpuaktus. Mul paluti lahkujatele kõne pidada, olin aasta noorem. Pudistasin sinna mingit dammapaddat ja mida kõike kokku — see kõne oli täielik skisofreeniline absurd. Ajasin mingit absoluutset soodat, kusjuures täiesti teadlikult, ega ma ei mõelnud, et küll ma nüüd panen õudselt filosoofiliselt teile. Õpsid rahul, kõik väga hea. Oleks seal vähimatki mõtet olnud.

Tegelikult olin ma vilets õpilane, matemaatikad ja füüsikad ja keemiad olid minu jaoks... Püha müristus! Ma olin igasugused aluspõhjad juba niivõrd varakult ära kaotanud. Aga eesti keelega, kirjanditega, ajalooga, selliste asjadega ei olnud mingit muret. Koolil ei olnud vaimsus teab mis suurem asi, jah, Brežnevi aja lõpp, suhteliselt käega löömise meeleolu igal pool. Sel juhul läheb noortel aur igasuguste muude asjade peale. Vähe poisse oli klassis, 8-9 poissi, aga saime ikka näiteks sellise sigadusega hakkama, et kirjutasime poiste poolt õpsile kollektiivselt ühe kirjandi. Mina ja pinginaaber muidugi kirjutasime, teine-kolmas andis ka veel nõu. Pealkirjaks panime „Kollektiivis peitub jõud“. Õps andis tagasi, oli joti maha tõmmanud — „õud“. See kirjand oli filmistsenaariumi vormis, kuidas klass sõidab Alatskivile. Väljamõeldud situatsioon. Sõidab Alatskivile Juhan Liivi paikadesse. Hästi kujundlik lugu oli: kuidas buss sõidab juba tükk aega Tartu poole ja keegi ei pane tähele, et bussi kõrval kõnnib üks väike vanamees, kellel on seljal silt „Hull-Juhan“. Klassi tüdrukud hakkasid pärast ettelugemist poisse sõimama: „Kuidas ikka nii võib!?“ Aga nad polnud Tuglast lugenud, mõtlesid, et me mõnitame nüüd Juhan Liivi, turakad.

Üritasin kunagi kooli ajal ka näidendit kirjutada. Istusin Pärnus väikeses kohvikus — oli rannas üks „Hiire urg“, kus sai suitsu teha —, seal ma siis haudusin mingit lugu, ükskord läksin isegi kirjutusmasinaga kohvikusse ja toksisin natuke. Õudselt kõva mees olin. Seal jäin ma ka emale suitsetamisega vahele... Tulime pinginaabriga Mark Soosaare filmiklubist, t näitas Rannakinos väärtfilme. Väga palju sai siis ära vaadatud. Bergmanni ja Fellinit ja... Kust ta neid hankis? Tõi vist Venemaalt... Läksime siis sõbraga pärast seda „Hiire urgu“. Kohe suitsud näkku, ja äkki tuli ema oma sõbrannaga teise lauda. Nii istusimegi: ema ühes lauas, meie teises lauas, ja ega me siis ära ei kustutanudki, niikuinii olime juba vahele jäänud. Pärnu oli ju väike, mis seal ikka teha oli. Vahel läksid hommikul muuli peale luuletama.

Sinu noorpõlve „sigade revolutsioon“ — malev? Vist koos Elmo Nüganeniga?

See oli Vormsil. Elmo oli tegelikult eelmisel, mina järgmistel aastatel, aga ta käis üsna kestvalt meil külas. Kui mina lavakasse astusin, astus Elmo koos Noormetsadega pedasse, ja siis hakkas see ring kuidagi kokku tõmbama, omavahel suhtlema. Vormsil oli meil tookord selline „must malev“, suhteliselt ainulaadne ses mõttes, et väga iseseisev elu, aga sinna kuulusid ikkagi keskkooliõpilased. Ja teiseks oli see niisugune salapärane meretagune asi, piirivalve ja... Mismoodi sinna tuldi… Heinte all oleme saarele tulnud ja muud põnevat. Kui kirikut restaureerisime, kukkus mulle aknaraam pähe nagu Chaplini filmis. Vormsi kirik oli konserveeritud, polnud veel selline aeg, kus teda taastama oleks hakatud. — Ülemine aken, ja see veel neljaks ruuduks, õnneks ei olnud seal klaasi, ainult väikesed killuribad; ühel mehel läks üleval käest lahti ja aken tuli mulle suurt ruutu pidi kolksti otse pähe, prille ka ei viinud ära, nii puhtalt tuli. Ja see, kes akna ülevalt pillas, pidi naeru pärast alla kukkuma. Kuradi lollakas, ta oleks mu ära tapnud! Aga ta ei suutnud naeru pidada, sest see oli tõesti naljakas. Ei midagi, hüppasin veokasse, sõitsin kõrval asuvasse haiglakesse ja lasin kohalikul venekeelsel sanitaril endale ilmatu pika venekeelse paberi välja kirjutada, et olen peapõrutuse saanud. Selle paberiga ma hiljem võitlesin igasugustes sõjakomissariaatides. Lavaka ajal kulus see marjaks ära.

Nii et teatrikooli tulek oli paratamatu?

Kuna Vormsil oli selline kollektiivne elu, siis sain korduvalt teiste poolt soovitusi, et sa mine õige lavakasse. Ka Üksküla poeg Sander, kes oli minust aasta vanem koolivend Pärnus, soovitas. Eks ma ise tahtsin ka muidugi teatrikooli. Pärast, nagu ikka, küsiti, ja ma olen isegi mõtelnud, et mis siis, kui ei oleks sisse saanud. Ega mul mingit ideed küll ei olnud — et ma lähen siis pedasse näitejuhtimist või Tartusse filoloogiat õppima. Ma ei teadnudki neist teistest kohtadest midagi. Elukutsevaliku praktilise poolega polnud ma üldse arvestanud ja seetõttu ei osanud väga kartagi. Teadsin ju küll seda suurt konkurssi, aga kõik oli sellele orienteeritud: et tont võtaks, peab sisse saama — seal tahan õppida, ja kogu lugu. Eksamitest ei mäleta kuigi palju. Meenub ainult üks etüüd, iluuisutamisvõistlus, ja mäletan, kui hea julgustav tunne oli, et saalist kostis naeru. Tegime seal kolmekesi kellegagi mingeid poognaid ja samme, lõpus kummardasime, ma läksin kohe tagasi ning korjasin nagu kõik lilled maast ära, endale. Plahvatas äkki selline mõtteke. Ja kui siis naerdi, sain ma aru, et see vist oli hea. Elasin kuidagi omaette nende eksamite ajal. Kuna mul oli jälle mingi hallitus, vunts nina all, siis sosistati: “See on see vana “Ugala” näitleja. Viies kord juba astub, ikka ei ole sisse saanud.” Niisugust infot, nagu mulle hiljem jutustati, olevat keegi sisseastumise ajal minu kohta levitanud.

Tegin ühe massifoto lavakunstikateedri aknast sinu lennu sisseastumiseksamite eelvoorust, kus lavakasse soovijate nimesid pannakse kirja vastasmaja, s.o balletikooli trepil. Mis illusioon see ajas sadu noori kokku sinna Toomkooli tänavale? Ja mis vaim seal reaalsuses pesitses?

Algus on ilmselt alati võrdlemisi jabur. Kõik see muusika, mida kuulasid, kõik need pikajuukselised, kes su ümber olid — seda kõike pidi ju kuulutama. Ei ole vist lavakast läbi käinud poissi, kellel poleks olnud pikki juukseid ja kiilaspead. Umbes nii, äärmusest äärmusse peab lavakas ikka ära käima. See kool on niisugune muutumiste maailm. Ja samas — väga püsiv maailm. Hästi kodune vaim. Aga armas oli see vana maja. Ma ei mäleta, mis lennuga see juhtus, igatahes läksime me kellegagi sinna Toompeale ruume ette valmistama. Kas Liisu või Kipsi peied võisid jätkuda Toompeal? Ühesõnaga, me pidime minema sinna varem. Läheme, võtame kusagilt trepi vahelt naela otsast võtme — aga uks juba lahti! Ja seal sees on keegi kuuendast-viiendast-neljandast lennust. Küsisime siis: „Kuidas te siia sisse saite?“ „Ei, noh, me võtsime võtme oma tavalisest kohast.“ Nendeaegne võti, nende tavalises kohas, absoluutselt kuskil mujal, keeras ukse lahti täpselt samamoodi kui meie oma, kuigi kümneid kordi vahetatud ja muudetud lukk. Ja nad ei imestanud üldse. Nii et kellel oli õigus Toompeale tulla, see pidi ikka Toompeale saama ka.

Kas sa päevikut oled pidanud?

Ei ole. Ega meie kursusel ei nõudnud te ju ka niisugust näitlejapäeviku pidamist. Järgmisel, Komissarovi 13. lennul on kõik kirjas. Nad ikka räägivad, mida nad oma näitlejapäevikust loevad. Mul on küll absoluutselt kõik kooliaegsed märkmikud-kaustikud alles, ja kohati on nad tihedalt täis kirjutatud, aga sinna ma panin segamini kõike — loengute konspekte, oma uitmõtteid, pistelisi märkmeid erialatunni kohta, aga see on ikkagi rohkem aforismi tasemel. Kui ma võtan nüüd mõne Neimari konspekti ette ja loen veidi, siis emotsionaalne mälu hakkab tööle ja ma saan sealt kohe selle tunde kätte, mis tol ajal koolis valitses. Ja rohkem ei olegi vaja mäletada.

Millised kooliaegsed tööd sulle meelde on jäänud?

Albee „Loomaaialugu“ oli Oja Petsi idee. Eks me ise teda omaenese tarkusest tegime. Lõpuks tuli muidugi Üksküla appi, lõpetas lavastuse ära, kui otsustati, et seda võiks publikule ka näidata. Muidu, koolilaval ja eksamikomisjonile, me ju mängisime nagu nokk loodud. Aga kuna me andsime hiljem Noorsooteatri Kaminasaalis sellega ikka päris palju etendusi, koolilavastuse kohta palju — nii 25—30 korra ringis, siis jättis „Loomaaialugu“ kindlasti oma jälje. Paras hirm oli iga kord, sest seal olid tohutud monoloogid. Ega meil Petsiga olnud alati ühesugused arvamised asjadest, ühesugused eluvaated. Aga vahel võib-olla tuli tema nukram pool mulle vastu, ja vahel mulle meeldis lasta oma lõbusam pool temaga kaasa mängima. Temal oli ju see kompleks, et teda peetakse naljameheks, teda peetakse õudseks koomikuks, aga ta ei taha. Ja temale omased küsimused: „Aga kuidas käituda, kui saan homme kuulsaks?“ Ta tegi nalja, noh, nüüd on see tal käes. On nüüd kerge elada? Mäletan, kord enne lavakõne eksamit: „Aga kui saan hindeks kuue? Kuidas käituda?“ Ja sai vist kolme.

Üks maru asi oli meil ikka see Mrożeki „Ulgumerel“, sina ise lavastasid, aga autor keelati NSV Liidus ära ja seetõttu avalike etendusteni asi ei jõudnud. Ainult eksamietendus oligi. Ja kord vist mängisime seda Tiina Mägi palvel tema „Kodulinna“ lastele.

Mida diplomilavastuste aeg õpetas?

Normet andis hästi praktilise, argipäevase teatrikogemuse kätte, kui tegime Brechti näidendit „Mees on mees“. Esimest korda töötasid ikka päriselt teatris. Nägid, kuidas üks korralik teater, nagu Pärnu teater oli, töötab, teater, kus on kingsepad, õmblejad ja muud värgid... Köögipool muutus palju selgemaks. Lastelavastusega „Ferdinand Vahva“ saime jälle selle ringreisu-värgi kätte. Ringreis oli ikka täielik, mängisime vist viisteist etendust Lõuna-Eestis, Saaremaal ja mujal. Selles mõttes jube hea, et see kogemus väga liitis kursust. See aeg, ühised praami- ja bussisõidud, oli lahe. Niisuguseid asju peaks tegema minu meelest alati. Kui kursusel on tunda mingisugust kriisi või väljakujunematust, amorfsust, siis olgu üks ringreisutükk, saada nad koos minema, ja nad tulevad palju parematena tagasi.

Ja siis tuli Kaarin Raidi „Lõõmav pimedus“ „Ugalas“. Mikk Sarv oli seal ka tegev, mulle väga meeldis see inkade jõulumuusika, mida ta kasutas. Mäletan, et partner Oja kuulas enne etendust alati mingisugust muud muusikat: „Ma ei suuda seda „Allegriat“ kuulata. Ma ei taha ennast sellega häälestada.“ Siis ma mõtlesin: näe, inimene on iseseisev, mõtleb oma peaga, aga mina nagu loll teiste järgi… Tegelikult oli see armas lavastus ja tõsiselt väärt näidend. Meie ei teinud seda ju tookord mingisuguse fašistliku diktatuuri sümbolina. Autoril silmas peetud allegooria ei olnud üldse vajalik. Ta oli lihtsalt loona väga selge. Olen praegu mõelnud, et ehk tuleks „Lõõmavat pimedust“ „Ugalas“ uuesti lavastada. Lihtsalt sellepärast, et see on hea näidend. Tegelikult võiks seda veel kord teha Raid. Kaarin on ju oma asju ennegi üle lavastanud.

Miks sa ise teha ei taha?

Ma kardan, et jään ise liiga omaaegse nägemuse vangiks. Nooruselamused on väga tugevad, ja siis hakkad nagu punnitama, et sellest mööda minna. Aga Raid võiks teha rahulikult samasuguse lavastuse, nagu ta meiega tegi. Seal olid Oja, Taimla, Tammearu, Tennosaar, Kohv — ega need praegused noored ikka täpselt niisugused ole. Tulevad teised inimesed lavale, ja rõhud lähevad kohe teiseks.

Nüüd vaadaku igaüks ise, kuidas ja kuhu ta tööle saab, aga siis oli veel riiklik suunamine.

Kõigepealt kutsus mind Normet Pärnusse. See oli kolmandal kursusel, lavastuse „Mees on mees“ ajal. Ja ma kohe lubasin ka. Mõtteviis selline, et kuhu ma ikka mujale lähen kui kodulinna. Noorsooteatrisse oleks vist põhimõtteliselt ka saanud, aga Allik kutsus kogu meie kursust väga aktiivselt Viljandisse. Ma ei tea, kuidas see tegelikkuses võimalik oleks olnud, et kohe 12 näitlejat juurde võtta, aga eks ta eeldas muidugi ka, et kõik ei tule. Ja lõpuks Anne Türnpu, Piret Päär ja Toomas Volkmann ei tahtnudki minna ühtegi olemasolevasse teatrisse. Lasid end suunata Puhkeparkide Direktsiooni. Mind hakkas eelkõige maja, suur võimas lava „Ugala“ suunas kallutama. Saabusime „Ugalasse“ kolmekesi, Katrin Kohv ja Toomas Taimla ka. Praegu mõeldakse märksa pragmaatilisemalt, kuhu minna ja kuidas see karjäärikene olema hakkab, aga tookord ei olnud nagu üldse niisugust kaalutlust. Ei olnud ka nii, et lähed Viljandisse ja paari kuu pärast mõtled: issand, kuhu ma sattunud olen, tahaks ära. Praegu on seda ilmselt rohkem, et tullakse nagu ajutiselt. Ja ma olen sügavalt veendunud, et Tallinna inimesel on raskem mujale tulla ja koduneda. Kes on pärit muudest kohtadest, nende jaoks on kohanemine võõras linnas märksa kergem.

Nii et vägisi sa Viljandisse ei läinud?

Täiesti vabal tahtel. Esimesel hooajal oli mul hirmsasti tööd — üksteist osa koos sisseõppimistega. Vastu kevadet, kui tegime “Seitset venda”, harjutasid naised paralleeltükina üht puht naiste lugu, ja siis ma tabasin end mõttelt, et imelik, kas ma seal proovides ei olegi. Oleks tahtnud ennast sinna ka veel sokutada. Pluss see, et kevadel tuli mul juba esimene lavastusekene välja. Oli hästi tihe aeg. Gvozdkov tegi “Hommikusööki tundmatutega”, see oli mu esimene roll teatris: vargapoiss Ivan. Siis “Othello” ja “Häda mõistuse pärast”, “Ninasarvik Otto” ja “Seitse venda”, sisseõppimine “Kihnu Jõnni”, “Naljahambasse”, “Lautensackidesse” ja “Kuldrannakesse”. Mõnda aega ma mängisin “Ugalas” ka kirjandusala juhatajat ja lavastajat, siis hakkas osi vähemaks jääma, sest kui sa lavastad, siis sa samal ajal paralleeltükis kaasa ei mängi.

Kust see lavastajaks hakkamine tuli?

Noh, eks kooli ajalgi oleks juba tahtnud, aga siis ei julgenud ennast alati välja käia. Näidendeid oli ju palju loetud ja tookord tundus, et absoluutselt iga asi on lavastatav. Nagu novelli läbi lugesid, kohe mõtlesid, kuidas seda laval teha võiks. Praegu saad aru, et see on kena asi küll, aga pole päris sulle. Või — tore küll, aga millal sa seda teed? Siiamaani ahvatlevad mitmesugused tekstid. Vähem otsin lavastamiseks tõuget näidenditest kui muudest vormidest. Mulle tundub, et seal ei ole palju vahet. Olen virnade kaupa lugenud näidendeid, mis oleksid võinud olla jutustused, mis ei ole näidendina nii kütkestavad. Juba tudengina oli pelgus ka suure tuntud näidendi ees. Ma ei oleks mingil juhul valinud esimeseks tööks Shakespeare’i või Tšehhovit. Ma pole neid ka iialgi teinud. Esiteks tundus, et aega on, pole mõtet ronida nende meeste mängumaale oma napi elukogemusega. Võimalik, et asjatu respekt, ehk tulebki noorena julgelt peale minna. Hiljem juba nagu teaks, kuidas teha, aga enam ei tee, sest puudub nooruse julgus. Hakkad liiga palju kaalutlema, näed ette seda tulemust, mida sa tegelikult suudad saavutada. Noorena ei kujuta oma taset ette. Minul seda häda nooruses polnud, et teha tingimata teistmoodi. Mina rahuldasin edevust just materjalivalikuga: teha seda, millel ei ole jälgi ees. Mitte sellepärast, et kardaksin lavastada halvemini kui eelkäijad, vaid mulle lihtsalt tundus, et maailmas on nii palju huvitavat, miks siis teha sedasama, mis meil on juba laval olnud? See ongi teine ja olulisem põhjus. Kui ma ise tõlgin, katsun väga hoida autori stiili, kuid ma nämmutan eestikeelseid lauseid korduvalt mõttes läbi, et tekst oleks orgaaniline, et seda saaks mängida. Kõige hullem, miks mulle paljud näidendid ei meeldi — see ei ole keel, mida saab rääkida. Mis ei tähenda üldse, et tingimata peaks olema kõnekeel, aga see ei ole lavakeel, mida oleks mugav rääkida. Lause peab näitleja suus elama. Osa näitlejaid ei tee sellest mingit numbrit, räägivad rahulikult täiesti ebaorgaanilist teksti. Mulle hakkab säärane asi vastu. Olen kogenud ka seda, et ei saa tõlkida lihtsalt lauset, väljaspool konteksti. Kui ma “Söögituba“ tõlkisin, siis oli seal ju mitmeid novelle, kus meil ei olnud üldse võimalik aru saada inglise kontekstist; mäletad, me ju kohandasime eestlastele ta lihtsalt naljakamaks. Nali ei tööta, kui me ei suuda seda tõlkida oma konteksti. Ja tänu sellele tekkis meil üldse see söögitoa kujund.

Tegelikult õppisin aga proovi tegema või proovisse teisiti suhtuma alles Linnateatris, väga palju sain Elmolt ja Šapirolt. Kui ma kunagi üldse midagi oskama hakkan, siis ainult tänu sellele, et ma olin selles teatris vahepeal õppimas. Igaüks peab ikka kunagi ise kuskil kaevul ära käima. Ei saa niimoodi, et kogu aeg tuuakse pudeliga vett koju. Selles mõttes on kliimavahetus kasulik. No mis ma räägin, see oli lihtsalt õnnelik aeg elus. Ma ei läinud ju kusagile tagasi, allapoole, vaid templisse. Andku jumal, et inimestel oleks selline võimalus. Aga kuskil peab vahepeal igatahes ära käima, kas või töötu olema, kui paremat võimalust ei leia. Nagu “Ugalas” on Peeter Jürgens hoopis midagi muud pärast seda, kui ta vahepeal viis-kuus-seitse aastat oma äriga tegeles. Ta on inimesena täiesti teist kvaliteeti, tajub seda, et ei ole aega ja mõtet kakelda iseenda ega lavastajaga. Ta on niisugune, et anna ainult kätte. Sellepärast ongi vaja vahepeal ära käia, et siis ringiga jälle tagasi jõuda.

Kas räägime nüüd edasi Linnateatrist või “Ugalast”?

Linnateatrist, mu lemmikteatrist. Eks selle Linnateatrisse minekuga jooksid kokku nii elu- kui tööasjad. Kui juba Triinu Meriste mängu tuli, siis paratamatult pidi tekkima probleem... Võib-olla ma muidu oleksin jäänudki inertsist “Ugalasse”, aga siis tekkis otsene vajadus otsustada. Ja oli pisut müstiline, et sel hetkel, kui ma Elmole helistasin, ütles tema mulle kohe, et ma pidin sulle just praegu helistama. Ilmselt jooksid need asjad kuidagi paralleelselt. Sest me olime temaga mõni kuu varem rääkinud Viljandis küllaltki põhjalikult, terve öö istusime üleval. Siis ei olnud veel konkreetset juttu, et ma tahaksin sinu teatrisse tulla, vaid ma rääkisin talle, et mingid asjad on umbe jooksnud ja mingid asjad on käest ära ja kuidagi ei leia motivatsiooni... Eks see nii talle meelde jäigi. Ja edasi läks suure hurraaga. Nagu ma, kott ja kohver käes, Tallinna jõudsin, nii läksin kohe “Musketäride” kostüümiproovi. Oli vaja ju ruttu asendajana sisse õppida. Alles pärast seda läksin Aida tänava korterit vaatama, kuhu ma elama pidin asuma. Tõesti nagu Indrek Mauruse juurde, kohver käes.

Mis oli kohvris siis, kui sa Linnateatrist läksid?

Põhimõtteliselt olid mul Linnateatris peaaegu kõik rollid sellised, mis läksid endale korda. Mulle uus asi — tükke mängiti väga pikalt, väga palju kordi. Naljakas, et just need lavastused, mida kõige rohkem mängiti, nagu „Kuritöö ja karistus“ või „Hamlet“ või „Pianoola“, ei muutunud rutiiniks, mul oli iga kord nagu esietendus. Polnud võimalik, et ma ei närveerinud enne Claudiust, enne „Hamleti“ etendust. Alata ikka kohe suure troonikõnega — see oli kokkuvõtmine. Ja kui veel oli olnud pikk vahe ka eelmise etendusega... Ning „Kuritöö“ Porfiriga samamoodi. Istud kogu aeg, enne etendust ja oma stseenide vahel, tekstiraamat peos. Mitte sellepärast, et nüüd äkki teksti enam ei teaks, vaid ma ei suuda vist muud moodi kontsentreeruda. Eks see käi igaühel erinevalt. Arvan, et kui oled kogu aeg mõtetes tükiga kaasas, on see kasulikum kui nullist peale hüpata. Ma olen näinud paljude puhul ka seda, et nullist peale hüpates see asi sinna nulli jääbki. Ei pruugi, aga kui pea on laiali otsas, siis on laval ikka kehva olla. Ja teiseks, ma ei taha, et mul oleks vaja mõtelda teksti peale selles tähenduses, et ma mõtlen mingit lauset välja, tuletan meelde, tekst olgu mul niimoodi lõuas, et ma saaksin temaga siis juba midagi teha ka, et see oleks vaba. Tekst peab olema tegevusega paralleelselt kaasas, nagu korvpall peab olema käe küljes. Et ma ei mõtle pallile. Alles siis saab minu meelest tulla välgatusi või plahvatusi, mingeid ootamatuid teistmooditegemisi.

Mida oled kõrva taha pannud kokkupuutest Rohumaa, Nüganeni, Šapiroga?

Õppimine on ka hästi individuaalne — mida kellelgi vaja on, mida keegi mingil hetkel taipab. See ei ole asi, mida võiks näiteks noortele täpselt öelda, et te saate sellelt või teiselt lavastajalt õppida seda või toda. Vaata, kui ma ütlen, et ma õpin kusagilt ka laiskust, siis on see hea selles mõttes, et ma olen lõpuks kogenud, et kõik ei peagi proovis kohe välja tulema, kõik ei pea otse praegu sündima, kõige jaoks on aega. Me võime kulutada proovides hulk tunde mingite juttude peale, tavaliselt on see puhas ajaraiskamine, aga Rohumaa lavastuste puhul hakkas see mingil hetkel toimima. See oli minu jaoks algul võib-olla kõige võõram asi, sest olin suhteliselt kiirele tulemusele orienteeritud: kui ma umbes aiman, kuidas ma seda kohta mängin, siis ma tahan selle kohe realiseerida. Mitte nii, et ma enamik proove ujun kuidagi muidu ja alles väga lõpus üritan ennast kokku võtta ja mängida seda, mida ma juba algusest peale oleksin võinud mängida. Vaat, ajamõõde oli Jaanuse proovides sedavõrd veider. Ma olen kaasa teinud tema lavastustes: „Impro 2 — Nanseni pass“, “Öö hommik” ja “Noorem Edda”. Näitlejatel oli “Edda” puhul mingil etapil isegi kahtlus, kas seda tükki teha või mitte, aga kui ma mõtlen tagasi sellele ajale, kui me käisime alguses Hiiumaal Jaanuse maakodus proove tegemas, siis nüüd tundub see hästi kihvti ajana ja mul on kahju, et praegune elutempo ei anna enam sellist sisseelamisaega, et hakata niimoodi kompides ja rahulikult proove tegema. Töö ei alga sel juhul mitte osaraamatust, kus igaühel on oma roll, millele mõtlema hakata. Seal mõeldi läbi kogu lugu. Ja siis sain ma lõpuks aru, et ahaa, niimoodi võib ka tükk välja tulla.

Nii nagu ma sain alles Elmo puhul, Šapirost rääkimata, aru sellest, mida tähendab ikkagi proovi intensiivsus, mis on tegelikult kogu teatri intensiivsus. Mitte nii, et proovi tehakse kella kolmeni, venitatakse ettenähtud aeg täis, vaid tehakse üle selle. Ei ole seda häda, et materjal, mida täna teha, otsa lõpeks. Pigem läheb proov neljani ja viieni, mitte ei vaadata kell üks, et täna vist ei ole mõtet rohkem teha, saame homme jälle kokku. Lavastaja puhul on oluline, kas sa näed ainult seda, kuidas sinu lahendust realiseeritakse, või sa tabad ka selle ära, et praegu toimub siin proovis midagi muud, midagi sünnib nende näitlejate vahel, ja sealt tuleb üks uus lahendus.

On küllalt lavastajaid, kes ei suuda märgata, mida tegelikult pakutakse. Nad ajavad taga oma pilti, ja kõik peab toimuma täpselt selle järgi. Muidugi on see mõnes mõttes kergem ja mugavam tee, aga see on ka igavam tee. Mina olen näiteks alati olnud väga palju tekstis kinni. Olen arvanud, et kui sa annad näitlejale osa, siis tema tekst on praktiliselt kogu partituur. Aga see, et Elmo võis julgelt töötada terve plokiga... No näiteks “Mu süü on jälk, ta lehkab taevani...” — ta ei teinud seal tekstirežiiliselt peaaegu üldse mingit lavaproovi. Teksti mõttes monoloog, eks ole? Ma mõtlesin, et Shakespeare’i puhul tegeleks nagu aina sisuga, aga ei, me otsisime, kas teha seda monoloogi mikrofoniga, kas ma olen redeli peal, muid vorminüansse. Ta tahtis, et oleks sosin. Ta töötas seal läbi vormi. Võib-olla seetõttu “Hamletis” mõned asjad ka kannatasid, räägiti küll tekst ära, aga...

Elmo lavastustest oli minu meelest just “Hamleti” puhul tegemist kõige suurema vahega selle vahel, millise tulemuseni jõuti proovisaalis ja kuidas lavastus hakkas välja nägema laval. See oli Taevalava esmakordne kasutamine — palju muutus seal väliselt atraktiivsemaks, aga see ülipeen ja huvitav sisemine struktuur, need põnevad leiud, see lahendus, mis oli proovisaalis, asendus hoopis teistsuguse lavastusega.

“Kuritöö” puhul oli see vastupidi. Kuna Elmo ise kirjutas instseneeringu, siis oli see tal sisuliselt ikka väga läbi mõeldud. “Kuritöös” oli mul ainult kolm stseeni, aga just stseenisiseselt käis intensiivne töö, Elmo oli väga heas vormis. Sain sealt hästi palju õpetlikku ja põnevat. See lõpmatu varieerimine, kombineerimine, uute võimaluste leidmine — see avab mingisugused kanalid teises inimeses ka. Muidu mõtledki, et malts on meetri kõrgune, kõrgem ega madalam olla ei saa. Või et maja peab kindlasti olema nelinurkne. Silmapilk, käigu pealt tegi Elmo ümber ka valmis lavastusi, pakkus välja uued variandid. Kas või kõik need väljasõiduetendustel tehtud muudatused, proovid võõras kohas, ruumidega kohandumised. Juba algul lõi ta Linnateatris kõik segamini. Selgus, et ei peagi leppima sellega, et on üks väikene lavakene ja kõik. Nii “Pianoolas” kui ka “Romeo ja Julia” puhul, kus Nüganen võttis kasutusele diele, käis mäng ju totaalselt. Kui ta vajab muud, spetsiifilisemat ruumi, siis tuleb see ruum leida. Kõik see vaba õhk, Lavaauk jne. Oma kitsikusest teeb ta vooruse. Ja teiseks, mis mulle väga on meeldinud, kuigi ma tean, et see võib teatri rütmis mõjuda hullumeelsusena — et keegi ei tea, kes uues tükis mängib, millal see täpselt tuleb ja lõpuks isegi seda enam mitte, mis tükk see ikkagi on. Tegelikult on see õige hetke äraootamine. Mitte panna nagu vorstivabrikus, plaan valmis, ja vuhime kiiresti lavastajad-tükid peale.

Ma ei räägi sellest, et teinekord võib mõni asi sattuda ka äärmiselt juhuslikult repertuaari, aga see, et ootame paremat ideed, ootame lahendust, ei ole vaja tormata, see hoiak mulle meeldib. Ei ole kaugeltki ainus võimalus, et 1. augustil olgu kõigil teada, mida ma maikuus lavastan. Selles taktikas on ka loomingulist suveräänsust, sest niikuinii on probleem, kas me peame nii palju, nii tohutu tihedalt mängima, ja vastus kõlab: jah, kui me tahame üldse teatrimajal hinge sees hoida; jah, et me saaksime teha järgmise lavastuse. Sellele poolele on vaja aga vastukaalu — võiks jääda aega ka natukene süveneda, mõtelda, rahuneda. Iseküsimus, kuidas seda võimalust targalt ära kasutada, sest kui teatud piirist üle minna, võib see viia selleni, et majas keegi enam midagi ei tea ega otsusta... Igal juhul on korrigeeriv planeerimine teatris otstarbekam. Pead aeg-ajalt kaaluma, kas on mõtet teha poole aasta pärast analoogi tükile, mis on tulnud vahepeal mängukavva või mida saab vanast repertuaarist veel edasi mängida. Selliste asjade peale olen hakanud alles Elmo juhtimisviisi jälgides mõtlema.

Kaarin Raidiga oled ära leppinud?

“Lõõmava pimeduse” järel tulin ma üsnagi suurte ootustega just Raidi pärast “Ugalasse”, aga kui ära läksin, ei olnudki ma rohkem tema lavastustes mänginud. Üht küll alustasime, aga seal, jah, läksime tülli, hakkasime vaidlema ja läksime lahku. Küllap mina olin süüdi, ma ei tundnud veel Raidi nii hästi. Tahtsin, et ta paneks misanstseenid paika, aga talle polnud see üldse tähtis; minu jaoks oli laval õudne kaos, seitse inimest tulid kaheksast uksest, see segas mind. Aga nüüd, kui me aastate möödudes “Vanja” kallale asusime, töötasime nagu vanad sõbrad kunagi. Kummaline on Kaarini puhul see, et ma ei saa aru tema ettevalmistusest. Olen ju õppinud küll inimesi kuigipalju läbi nägema, aga tema puhul juhtub, jah, tihtipeale nii, et kui ta ütleb näiteks ootamatult “maur on valge”, siis ei saa aru, kas see on väga pikaajalise mõttetöö tulemus või on ta selle peale tulnud viis minutit tagasi suitsupausi ajal. See oli nüüd natuke liialdatud näide. Hea on see, et ta ei hoia mingitest valmisskeemidest kinni. Intuitsioon on tal võimas. Hakkab lugu tegema, ja teab, et vaat seal peab olema see muusika, mingi värv, mida ta näeb, üks niisugune liikumine... Tema märkusedki on vahel sellised: “Ole nagu lumehelbeke.” Aga need võivad olla tegelikult nii täpsed, et kohe aitab. Muidugi väga hea silm näitlejaliku edevuse väljakraapimiseks, staaritsemise lõpetamiseks. Igasuguse labasuse, stampide, melodraama, kõige selle puhul, mida Kaarin ei kannata, sekkub ta jõuliselt. Kui näitleja sätib endale mingit paremat misanstseenikest või mõtleb, et ta paneb siin nüüd eriti efektselt, siis Raid tõmbab selle kohe krõpsti maha.

Milline on hea näitleja?

Hea näitleja on mõnes mõttes tark näitleja. See on oskus laval lahtiste silmadega mängida, tajuda situatsiooni muutumist, seda, kui olukord laval äkki muutub, kui partner teeb midagi muud — sellega kaasa minna. Ja kui midagi on läinud stseeni tempos või koguni dialoogis viltu, siis oskus võtta ohjad enda kätte ja olukord sealt august välja tõmmata, kui roll võimaldab. Teha see tagasi, mis jäi võib-olla kümne sekundi eest mängimata. Ma ei räägi sellistest asjadest nagu sarm või anne. Ega sarmi vist nii väga ei õpi? Teatritrupp võiks olla heas mõttes egoistide ansambel, igaüks oma kõrgendatud mina-tundega, oma kõrgendatud tahtmistega. Nagu on laval olnud vahel suurepärased partnerid inimesed, kes elus ei sobi kokku. Näitleja maksimalism on rakendatav ka tagapool, stseeni foonil. See seisneb teadmises, et kui teine räägib, siis mul on vaja maksimaalselt kuulata, mitte vahele segada, mitte esile tungida, vaid ka teist plaani tuleb peene tunnetusega, maksimaalselt mängida. Kui näitleja ego areneb selle äratundmiseni, siis on väga kihvt. Enamikul headel näitlejatel ongi vaikimine sama huvitav kui rääkimine.

Proovis ma ei talu hästi seda huupi mängimist, kui väga oma sõnadega pläterdatakse. Nagu ma ei kannata sedagi, kui valmis etenduses mängitakse nagu juhtub — oma sõnadega. Kujuta ette, et klaverimängija hakkab Bachi harjutama ja mängib umbes, enam-vähem Bachi moodi. Sul on ju näidend! Ja näidend ongi draamanäitleja partituur. Enne omanda see idioodi järjekindlusega, alles siis võid hakata seda interpreteerima nii ja teisiti. Osaraamat ei ole ju sugugi teistmoodi asi kui Bachi noodid.

Kuigi kõik on väga täpselt paigas, jääb ju ruumi ka improvisatsioonile?

Etendustes toimuvad kõige paremad improvisatsioonid siis, kui sa murdosa sekundit enne, kui sa seda teed, korraks veel kõhkled, kas teha või mitte, ja otsustad teha. Aga mitte nii, et ma mõtlen mingi triki kodus valmis ja lähen seda proovima. Siis ma olen tavaliselt juba enne läbi põlenud, või selleks ajaks nii edev, et see ei tule enam välja. Mul on seal “Onu Vanjaski” praegu hea julge improviseerida: kui ma ka mingi lollusega hakkama saan, on mul nii head kolleegid, et nad ei pane mulle selle eest vastu pead. Ja ma üritan rollil elu sees hoida, sest kui on kolmene plokk mängida, kolm etendust järjest, siis tunnen, et ei saa, ei taha sedasama korrata. Tunnen kohe, et eilse etenduse slepp on sees, mängin eilset etendust. Aga mul on vaja mängida tänast etendust.

Millist näitlejat sa oma järgmisse lavastusse võtta ei tahaks?

Näiteks mulle ei meeldi, kui osaraamat unustatakse proovisaali. Võib-olla mõnele lavastajale on see kama, aga mulle mitte. Samuti see, kui hakatakse kohe algul proovist ära küsima? Või see, et “kuule, mul on selline väike suts, kas ma pean ikka homme tulema?”. Ilmselt on need siiski üsna ühesugused omadused, mis lavastajatele ei meeldi.

Mida andis sulle lavakoolis õpetamine?

Elmoga sai vist alguses kokku lepitud, et minu aine ei ole mitte lavakõne, vaid interpreteerimise alused. Ehk siis lihtsalt see, mida ise olen õppinud oma õpetajatelt: üritada võtta mingist luuletusest nii-öelda viimast, teha see mänguliseks ja leida sellele väga erinevaid katteid ja variante. Nii palju, kui materjal võimaldab. Et avardada mänguvõimalusi, interpretatsioonivõimalusi. Et õppijal läheksid selle koha pealt silmad lahti: tekst ei ole ainult üksüheselt esitatav. Märka, mis pinged võivad tekkida sõnade ja pauside vahel, mis on sõnade erinev kaal, sõna jõud, sõna tähendus, sõna ja sõna omavaheline suhe. Muidugi, kellele on jumal andnud, sellele on jumal andnud — talle on vähem vaja seletada ja otse kätte anda. Siiski tuleb ütelda, et see kursus, XX lend oli väga tubli. Aga kool paneb muidugi sellele, mis sa ise teed, natuke süstemaatilisemalt või metoodilisemalt mõtlema ja vaatama.

Võtan sõnasabast kinni. On paras aeg küsida: kust su süstematiseerimiskirg, tähestiku järjekord, kavalehtede tegemine, katalogiseerimine?

Olen ennegi nalja visanud, et ma olen elukutselt tegelikult raamatupidaja. Kuigi ma ei tea raamatupidamisest midagi, aga nagu sinagi — arhivaar. Kui ma saaksin teada, mitu tähte on kokku kõigis neis raamatuis, mis mul on, oleksin õnnelik. Ei usu, et leidub palju neid hulle, kes tahaksid sellist asja teada saada. Süstemaatilisus — see on lihtsalt üks mäng, üksiolemise viis, soov millegagi keskendunult tegelda. Mulle meeldib ka malet mängida, kuigi ma ei oska absoluutselt iseseisvalt mängida. Mängin teiste mänge läbi. Mul oli vahepeal täitsa hullumeelne periood, veel eelmist ringi Viljandis elades — ma mängisin sadu, sadu, sadu malepartiisid läbi. Terveid maleõpikuid. Ega mulle midagi külge jää, olen niivõrd vilets maletaja: pane mind kellegagi mängima, ma saan kohe pähe, lasen endale mingi „karjapoisi“ teha. Aga põnev on jälgida, kuidas suurmeister on selle mängu ajal mõtelnud. Seda uurides ma liigutan oma ajusid ka. Mul on praegu mitu head maleraamatut, mis ootavad, et ükskord enne surma tuleb aeg, kui ma saan nendega tegelda. Kui sul ei ole mündikogu või margikogu, siis hakkad muid asju korjama ja süstematiseerima, kuigi sa tead küll, et see tegevus ei saa kunagi lõpuni jõuda — näiteks muusika kogumine või raamatud. Aga see on kunagi alguse saanud hobi, mida on võimatu lõpetada. Sellega pidi inimene ostma enesele kübekese igavikku.

Sa oled ka ise teinud hulga dramatiseeringuid…

Rääkisin hiljuti Prantsuse saadikuga, kes „Ugalat” külastas, ta väitis ka, nagu varemgi teada, et selline adaptsioonide tegemine, instseneeringute lavastamine on mujal maailmas üsna vähelevinud asi. Valdavalt mängitakse teatrites näidendeid. Ja siis niisugused korüfeed nagu Albee, Friel või Stoppard lubavad enesele aeg-ajalt mingitest „Sortsidest” teha instseneeringut või kirjutada tuntud teoste teemadel. Mis on ju Eestimaal äärmiselt tavaline asi. Olgu see siis mis tahes materjal, ta tuleb teatrivormi panna. Ka Venemaal on kombeks tegelda proosa lavale seadmisega.

Minul tuli see täiesti kogemata, ei olnud mingit taotlust. Alguses mulle lihtsalt tundus, et leidub huvitavaid asju, mis on teatris tegemata. Olgu see siis „Loomingu Raamatukogu” või mingi paks romaan. Dramatiseerimine on üks pagana põnev tegevus. Viimasel ajal on Trass tellinud Tammsaaret... Järjest hullemaks, raskemaks või vastutusrikkamaks asi läheb. Oli „Elu ja armastus”, oli „Kõrboja...”, viimati juba „Põrgupõhja...” Mulle on öeldud: „Sa kirjutad neid romaane ümber nagu Särev. Tee nii nagu Osvald Tooming!”

See pole tõsi! Sa ei dramatiseeri ju nii nagu Särev!

Vaata, Osvald Tooming kirjutas ju spetsiaalselt Jaanile, Jaan Toominga nägemust mööda, milles oli selgelt üks liin, üks kontseptsioon. Kontseptuaalne instseneering lavastajale. Mina niimoodi ilmselt tükke näha ei oska. Ma teen tõesti nii, et lool oleks ikka algus ja lõpp, see liin ja teine liin.

Kuidas sa ise repertuaari valid?

Uskumatult pragmaatiliselt. Kümmekond aastat tagasi, kui lavastajatel tõesti sundi ei olnud, lükiti repertuaar niimoodi kokku, et iga lavastaja valis kõik lood oma huvidele vastavalt. Tulid näitlejaharidusega noored — kes tahtis proovida lavastust teha, kel oli idee, sai seda teha. Ma ei mäleta, et kunagi oleks keegi käe ette pannud või öelnud, et seda te ei saa enne teha kui 2009. aastal. Kuidagi sai, kõik mahtus sisse. Praegu on nii, et enam ei mahu, tervikstruktuur peab olema nii täpselt kaalutud ja arvestatud, kogu see lavastuste pakett. Aga me teeme kaksteist või kolmteist tükki aastas, mitte kolm-neli. Metsik arvestamine. Me peame eriti hoolega repertuaari valima. Ministeerium ütleb: tahaks, et etenduste arv oleks optimaalne, näiteks kümme uuslavastust hooajas. Mis võiks mul selle vastu olla? Me saaksime rohkem keskenduda, tuua ehk välja vaid seitse lavastust aastas. Ainult et meil ei ole siis varsti enam mitte midagi õhtuti näidata, sest need 1700 inimest, kes siin Viljandis üldse teatrit vaatavad, tahavad juba midagi uut näha. Siin ei saa ka teha suvalist neljainimesetükki. Igal asjal peab olema mingi konks, mingi pähkel, mingi vigur, mispärast just see esietendus on eriline ja pilkupüüdev, miks just seda peaks vaatama: kas külalisstaari nimi või skandaalne autor või Olustvere loss või nelisada näitlejat korraga laval, ja kui seda ei ole... siis polegi mõtet väljaspool Tallinna teatrit teha. Hooaja sees, ma pean silmas. Õues käiakse praegu meelsamini, aga ka sinna minnakse ilmselgete peibutuste peale.

Sul on kaks kabinetti. Mis küsimustes sa peanäitejuhina kellegi direktori jutule saadad?

Arvad, et ma käin ühes toas istumas ja siis teises toas? Nojah, nii vahel ongi. Eks ma punnita kõigega toime tulla, olen optimistlik pessimist. Mulle meeldib juhtimine rohujuure tasandil, see on see, et tehke kõike, mida te tahate, ainult ärge tulge minu käest küsima, mis te homme tegema peate. Kõige kohutavam, et sul on tarvis inimeste jaoks välja mõelda asju, mis peaksid olema nende enda välja mõelda. Jube on see, kui mõõdetakse sentimeetrit, loetakse minutit ja räägitakse, et see pole minu lepingus sees, see pole minu töökohustus. Siis tuleb tahtmine kõik kuradile saata. Mis mind tõesti sügavalt häirib, on see, et näitlejad on mul aastase lepinguga, näitleja, vaeseke, peab värisema iga aasta aprillis, aga enamik muid töötajaid on nagu paigale naelutatud. Kui kord mingiks ametimeheks teatrisse tuli, nii surmani “hea ametimees olen” ja mul puudub igasugune võimalus teda välja vahetada. Minu meelest peaksid kõik inimesed teatris töötama tähtajalise lepinguga. Ma saan aru, et see seab teiste elud sõltuvusse justkui direktori suvast, aga praegu on asi ka natuke ebanormaalne: kui lõputult vahetuvad lavamehed välja arvata, siis kõige liikuvam kaader, ühest teatrist teise, ongi näitleja. See, tänu kellele teater eksisteerib, kelle pärast inimesed teatrisse tulevad.

Kuidas sa suhtud Viljandi teatri näitlejate töödesse-tegemistesse väljaspool oma teatrit?

Oleks ju väga tore ütelda, et mulle meeldib, kui mu näitlejad esineksid igal pool ja mina vaataksin uhkusega linnahallis või kinosaalis ringi, et näete, see on ju “Ugala”... Samas on olnud juhtumeid, kus ma pole saanud mõnda inimest ära lasta lihtsalt sellepärast, et tal on siin tööd. Alati on Eesti teatrites üksteisele vastu tuldud, aga projektiteatriga, kus pannakse ühtvalu järjest iga päev sama lugu, ei saa vist suhteid hoida. Mis ma teen, kas panen oma poe kinni? Kui ma annan näiteks kaks „Ugala” näitlejat vabaks kaks kuud järjest igal reedel ja laupäeval projektietendusteks, siis ei saaks me samal ajal ise mängida ei “Koturnijaid”, ei “Niskamäed”, ei “Ulenspiegelit”, ei “Onu Vanjat”, “Minu peret ja muid loomi”, no mitte midagi. Kui teatritöö ei võimalda, kui nende ja meie ajad lihtsalt kattuvad, siis pole midagi parata. Minu meelest on see normaalne nõudmine. Ja ma ei ütle veel, et iga poole aasta järel väljatulev “suurmuusikal” võtab ära tohutu osa eesti teatri publikust, kes käivadki üks kord aastas teatris, ja sellega on nende büdžett ammendunud, aga kui see niimoodi peaks minema, on niisugune projektiteatri sissetung repertuaariteatrisse siiski kurb. Teisest küljest, ma saan väga hästi aru, et kui sa võtad noortelt ära võimalused, siis nad on ühel päeval kibestunud ja tekib see tunne, et Tallinnas on kõik parem. Seal on kogu aeg muusikalid, seal on pildinäitused. Aga mis siin on? Isegi trammi ei ole!

Mis on sul neile trammi asemel pakkuda?

Meie oma, „Ugala” noored peaksid lavastajana vedu võtma. Vähemalt ära proovima selle töö. See oleks Viljandi teatri kestmise ainuke võimalus, kui siin kasvaksid trupi seest noored lavastajad. Tekiksid inimesed, kellel on vähemalt huvi vedada ja nuputada.

Teiselt tiivalt tulevad muidugi koolitatud lavastajad...

Mõni neist võib olla vägagi erudeeritud ja intelligentne, kuid kahjuks puudub neil tihti see oma repertuaari „portfell”, oma tahe — ei ole ühtegi asja, mida ilmtingimata oleks vaja teha. Pakutakse juhuslikku materjali. Varem, kui noor lavastaja või lavastajahuviga näitleja läks teatrisse, oli tal välja kujunenud oma maitse, autorite ring, mingid huvid ja ideed. Aga praegu nad lappavad raamatukogus näidendeid ja tundub, et otsustavad nagu eneseväliste asjade järgi. Nad on turu meelevallas. Ei saa ju olla ainuvõimalik, et kui Pelevin on raamatuturul pop, siis ma teen Pelevinit, kui tuleb “Harry Potter”, siis ma teen “Harry Potterit”. Ilmub uus Umberto Eco, kindlasti tahab keegi seda nüüd varsti teatris kasutada; ilmutab Kivirähk järgmise novelli, tahavad kõik seda lavastada. Aga mujalt otsida... Keegi ei tule mulle ligi ega paku näiteks O’Neilli pikka triloogiat või ei ütle, et nüüd oleks kindlasti aeg “Mäeküla piimamees” lavale tuua. Mulle tundub, et eelkõige on jäänud suunamata või kujunemata maailmapilt.

Aga kui me mõtleme kas või noore Jaanus Rohumaa asjadele, siis need olid ju selles mõttes jõledamad julgustükid. Minule niisugused trikid algul ikka pähe ei mahtunudki — võtta “Stepihunt”, mätsida seda veel mingite teiste fragmentidega kokku ja kallata budistliku soustiga üle ning lõppu panna veel Nansenit ka. Tal on selles mõttes hea fantaasia. Ta tahab kõik need asjad ära teha, mis teda huvitavad, ja et tal ei ole eraldi aega neid teha, siis ta julgeb nii kihvtilt nad kokku viia. Vahel mõned asjad veavad alt ja siis jäävad traagelniidid suurelt näha, kuid Rohumaal on olnud selgesti mingi oma asi ajada!

Kindel see, et ega noorel lavastajal kerge elu ei ole. Eriti veel suhtlemises näitlejatega. Meie näitleja piinab ka ilmselt lavastajat rohkem kui keskmine näitleja Läänes, ta pärib rohkem, ja võib-olla vahel ka niisuguseid asju, mida ehk ei peakski. Aga samas me ei muutu siis ka iialgi niisugusteks marionettideks, kes on kõike valmis kohe tegema, pliu-pläu, vähimagi mõtteta, vähimagi küsimiseta, miks seda kõike tehakse. Lääne teatris on keskmisel tasemel neid päris palju. Siis tulevadki sellised mõttetud vormieksperimendid, nagu meil oli see sakslanna “Clavigo”. Imelik, et noortel lavastajatel on praegu pea täis projektoreid — mõte algab projektoritest. Ja iga projektoriga käib kaasas jutt: “Ostke, see on ju investeerimine teatri tehnoloogilisse parki!” Mind ajab see juba naerma. Aga oma repertuaari ei ole kellelgi eriti pakkuda. Mina oma praeguses funktsioonis pean olema pragmaatik, nemad peaksid olema veel idealistid.

Sul oli Linnateatris hea elu — huvitavad rollid, palju tööd; miks sulle seda suurt majapidamist oma suurte muredega üldse tarvis oli?

Viljandisse tagasituleku põhjused, ütlen ausalt, olid äärmiselt praktilised. Elu seal Toompeal, vanalinna vana maja paaris ruumis oli väga tore ja romantiline, aga kahjuks täiesti õhu peale rajatud. Ajutine üürnik — need toad polnud minu omad. Ja kuna Allik oli meid kogu aeg Viljandisse kutsunud, mõtledki ühel päeval nende elu suurte väljakutsete peale, et mis vanuses siis veel…? Kui ma siia “Ugalasse” tagasi tulin, siis ma olin ise veel nii Linnateatrit täis, ja olen seda praegugi, et pean end võib-olla vahel tagasi hoidma, et ma kogu aeg ei võrdleks “Ugalat” Tallinna Linnateatriga. Aga kes teab, võib-olla teen ma oma elus veel sellise triki, et lähen Linnateatrisse kunagi tagasi. Ma ei tea, kui tahetakse... Näiteks kümne aasta pärast? Seda ma võin kindlasti, käsi südamel, kinnitada, et mingit muud teatrit mina küll enam ei vali.

mai   — november 2003

Küsinud KALJU ORRO