1. Algupärane teatritekst, mille ilmumine Eesti lavale 2001/2002. hooajal tundub Teile märkimisväärsena?
2. Põnevaim/ ootamatuim tõlkenäidend eesti teatris?
3. Tugevaim lavastus?
4. ... muusikaline kujundus ja kunstnikutöö?
5. ... naisosatäitmine?
6. ... meesosatäitmine?
7. ... kõrvalosa?
8. Millise eesti teatri repertuaarikujundust tervikuna peate kõige läbimõeldumaks?
9. Kuidas kommenteerite viimase paari aasta jooksu suveteatri maastikul toimunud arengut ja tendentse?
10. Mida sooviksite kommenteerida? (Probleemid, mured, rõõmud, üllatused, vihastamised, tähelepanekud vms.)
11. Millised (arvatavasti) teatripildis olulised lavastused on nägemata?
ÜLEV AALOE:
Kuna olen näinud vaid neljandikku eelmise hooaja uuslavastustest, siis kõhklesin kaua, kas üldse vastama hakata. Samas on suur osa tekste läbi loetud ja seetõttu söandan siiski oma muljetega välja tulla.
1. Vastamisega venitades heitsin pilgu oma viimaste aastate vastustele ja leidsin sealt mõned päris huvitavad tähelepanekud. 1998/99. aasta ankeedis olen öelnud: „Tätte kui dramaturg on tulnud selleks, et jääda.” — Eelmise hooaja uutest tekstidest on Unduski „Goodbye, Vienna” muidugi olulisem kui Tätte „Kaotajad”, aga eesti dramaturgia seisukohalt on võib-olla veelgi tähtsam Tätte „Silla” jõudmine Skandinaavia ühe tugevaima teatri, Göteborgi Linnateatri lavale — Jaanus Rohumaa lavastuses.
Tähelepanu tahaksin juhtida ka mitmetele toredatele uutele algupärastele lastenäidenditele, mis sel hooajal lavale tulid: Andres Noormetsa „Lumejänesed”, Paul-Eerik Rummo „Aknalaua Juss”, Andrus Kivirähi „Siim ja saladused”.
Aga jah, küsimus kõlas ju tegelikult nii: „Algupärane teatritekst, mille ilmumine Eesti lavale hooajal 2002/2003 tundub teile märkimisväärsena?” — Siinkohal oleks küll kõige täpsem vastus: Rakvere Teatri „Täismäng”! Kust algab siiski „algupärand”? Ja kust läheb eetiline piir?
2. Mulluses TMK ankeedis kirjutasin: „Prantslase Éric-Emmanuel Schmitti näidendite tõlked on juba mitmeid aastaid Eesti teatrites ringelnud, (…) nüüd tuli lõpuks välja ka „Enigma variatsioonid” ja järg ei lase enam loodetavasti kaua oodata.” — Eelmisel hooajal esietendusid „Kuldne mees” Rakvere Teatris ja „Don Juani öö” „Ugalas”, lisaks veel „Alasti tõde” Vene Draamateatris.
3. Kaarin Raidi „Onu Vanja” „Ugalas”. Väga õnnestunult valitud mängukoht ja väga head näitlejatööd, mis vääriksid ka eraldi äramärkimist punktides 5, 6 ja 7.
4. Linnateatri „Kaotajate” muusika(line kujundus) — Olav Ehala (ja Riina Roose) ning lava — Iir Hermeliin. Põnevad olid ka kahe külaliskunstniku tööd: Karin Lindi „Kummituste” kujundus Eesti Draamateatris ja Ellen Cairnsi „Bent” „Vanalinnastuudios”.
5. ? — vastamisega raskustes, nagu peaaegu alati „parima naisosatäitmise” puhul. Kaudselt sai sellele vastatud 3. punkti all, lisaksin siia veel Anne Reemanni („¡Ay, Carmela!”) ja Evelin Pangi („Kaotajad”) ning kasutaksin võimalust teha kummardus kahele endiselt kõrgvormis püsivale grand old lady’le: Herta Elvistele („Tšehhovi kolm õde”) ja Ita Everile („Hotell California”).
6. Aarne Üksküla imeline aasta: topeltroll „Isades ja poegades”, sisseõppimine kandvasse rolli „Kuritöös ja karistuses”, peaosad VAT Teatri „Teenris” ja „Vanalinnastuudio” „Lindudes” (viimane jäi küll aasta lõppu ja seega järgmisesse hooaega), aga jäägu see siinkohal rõhutama niigi aukartustäratavat rida.
7. Indrek Sammul „Pühapäevas”, Priit Võigemast „Koturnijates”.
8. Repertuaari loetelu järgi kindlasti „Ugala”.
9. Pole enamikku suvelavastusi näinud. Aga rahval paistab huvi ja sõitmislusti olevat, nii et teatrite otsinguline vaim (eriti uute mängukohtade leidmisel) on igati tervitatav.
10. Ajakirjanduse suhtumine: asjalikku kriitikat enam praktiliselt ei ilmu. Enamik lavastusi vaikitakse lihtsalt maha. Ja kui vahel harva ka kirjutatakse, siis on selle põhjal väga raske otsustada, mida autor lavastusest ise tegelikult arvab. Aga samas on näitlejaist kui „avaliku elu tegelastest” oi kui palju juttu: kes kellega käib, kes kui palju jõi, kes lapse sai jne. Tahaksin Strindbergi sõnadega ohata: „Kahju on inimestest!”
11. „Proovid” ja „Kaasavaratu” „Endlas”, „Kuldne mees” Rakvere Teatris, „Niskamäe kired” „Ugalas”, mõlemad „Nipernaadid”...
JAAK ALLIK:
1. Mart Kivastiku „Teener”, Andrus Kivirähi „Helesinine vagun”, Jaan Unduski „Goodbye Vienna”.
2. M. Shermani „Benti” ja koguni kolme É.-E. Schmitti näidendi jõudmine lavale ühe hooaja jooksul ( „Alasti tõde”, „Kuldne mees”, „Don Juani öö”).
3. Priit Pedajase „Nipernaadi(mäng)”, Peeter Tammearu „Niskamäe kired” ja „Toomas Nipernaadi”, Kaarin Raid „Onu Vanja”. Tõstaksin esile ka kahte lavastajadebüüti: Rainer Sarneti „Lumi” Von Krahlis ja Raimo Passi „Teener” VAT Teatris.
4. Ene-Liis Semperi „Lumi” ja „Roberto Zucco”. Mae Kivilo ja Sirli Bergströmi „Pühapäev”.
5. Piret Rauk („Deemon ja ingel”), Leila Säälik („Niskamäe kired”), Maria Soomets („Onu Vanja”), Liina Olmaru („Nipernaadi(mäng)”), Tiina Tauraite („Lumi”).
6. Aarne Üksküla („Teener”), Hannes Kaljujärv („Nipernaadi(mäng)”), Peeter Tammearu („Onu Vanja”), Andrus Vaarik („Bent”), Mait Malmsten („Bent” ja „Inishmore’i leitnant”), Tiit Sukk („Inishmore’i leitnant”), Andero Ermel („Kaotajad”).
7. Indrek Sammul („Pühapäev”), Peeter Volkonski („Goodbye, Vienna”), Tõnis Mägi („Aida”).
8. Kõnesoleval hooajal paraku „Ugala” ja Nukuteater.
9. Vt TMK 2002, nr 12.
10. Ajakirjandus pühendab viimasel ajal teatrile üsna palju ruumi, kuid lõviosa sellest kulub mõne projekt või suvelavastuse mõõdutundetule esietenduseelsele ülereklaamimisele. Paraku hakkavad selliste lavastuste puhul ka retsensioonid muutuma reklaamikampaania osaks. Alles hiljem mõnest ülevaatest saad teada, et mägi on ikkagi hiire sünnitanud. Teine ajakirjanduslik meelisteema on teatrisisesed (finants)skandaalid. Nende lugemisel võib tõdeda, et teater on ajakirjanikele sama võõras ala kui näiteks parlamentki.
11.”Vaene kunstnik”, „Hotell California”, „Revident”, „Kohtamised juunis”, „Hingetõmme”, „Tšehhovi kolm õde”, „Vend Antigone, ema Oidipus”, „Kaasavaratu”, „Õitsengu likvideerimine”, „Kuldne mees”, „Džinnimäng”, „Heategijad”, „Kiilaspäine lauljanna”.
1. Andrus Kivirähi „Helesinine vagun”, „Kalevipoeg”, Andres Noormetsa „Lumejänesed”, Jaan Unduski „Goodbye, Vienna”; Mart Kivastiku „Teener”, Mati Undi „Kärbeste saar”.
2. Eve Ensleri „Vagiina monoloogid”.
3. Asjalikumad teatritööd: Tartu Teatrilabori „Maja Jaama uulitsas”, „Endla” „Proovid”, Von Krahli „Luikede järv”, „Vanemuise” „Roberto Zucco”, „Ugala” „Onu Vanja”, VAT Teatri „Teener”.
4. Muusikaline kujundus: „Arabella ja Taaniel” (Ardo Ran Varres). Kunstnikutöö, samas ka kaaslavastajad — majad-ruumid: „Goodbye, Vienna” (Silver Vahtre), „Maja Jaama uulitsas” (Liina Tepand), „Onu Vanja” (Krista Tool). Kunstnikutöö poole pealt ka Nukuteatri „Suur ime” (Liina Unt), „Ugala” „Vagiina monoloogid” (Dagmar Kase) VAT Teatri „Oskar Aleksanderi jõulud” (Liina Keevallik).
5.—7. Näitlejad, kes oma tööd meeldejäävalt tegid: Katrin Saukas („Hingetõmme”), Maria Soomets („Onu Vanja” ja „Deemon ja ingel”), Kersti Heinloo ja Tambet Tuisk („Roberto Zucco”), Tarvo Sõmer („Kalevipoeg”), Riho Kütsar („Vend Antigone, ema Oidipus”), Aarne Üksküla, Tõnu Oja ja Aleksander Eelmaa („Teener”), Evald Aavik („Goodbye, Vienna”).
8. Läbi on need kõik mõeldud. Eks püütakse ikka loometöö majanduslikku ja kunstilist vahekorda normaalsena hoida. Aga pole ju ka mingi uudis, et raha paneb, paraku, asjad paika. Vahel pole ka raha aidanud. Üldiselt paistab kogu hooaeg pisut vesine.
9. Pole huviline, aga seda on liiga palju!!! Rääkigu tegijad mida tahes, aga kõik on kokku ikkagi üsna triviaalne kommerts.
10. Muusikal levib kui umbrohi. Suur osa rahvast peabki seda teatriks. Reklaam levib kui umbrohi ja lämmatab selle, mida just reklaamis. Hääbub nukuteatrikunst, aga enamikul suurematest otsustajatest on ükskõik. ER Nukuteatril on teised eesmärgid. Linnateatri sära hakkab tuhmuma. Kõikjal tehakse raha pärast liiga palju mõttetut tööd. Aga jama ei paistaks ju välja, kui poleks häid asju. Ja neid on!
11. „Meie isa”, „Inishmore’i leitnant” Draamateatris, „Äike” Vene Draamateatris, „ Theatrumi” „Kiilaspäist lauljannat” ja Salong-Teatri „Richard III”.
MARIS BALBAT:
1. Mart Kivastiku „Teener”. Kivastiku näidend, mis näiliselt argipäevastes situatsioonides avab vägagi olulisi asju, vääriks tõlkimist ja väljaspool Eestit levitamist mitte vähem kui Jaan Tätte näidendid. Tähelepanuväärne on aga terve rühma noorte draamakirjanike esiletõus ja nende teoste lavale jõudmine.
2. Neist, mis endal ka laval nähtud — Martin Shermani „Bent”.
3. Tiit Ojasoo „Inishmore’i leitnant” Eesti Draamateatris. Eriti isikupärane lavastaja! Georg Malviuse tähelepanuväärsete näitlejatöödega „Bent” „Vanalinnastuudios”. Peeter Jalakase „Luikede järv” Von Krahli Teatris — vaimukuse ja lausa pidurdamatu fantaasia poolest.
4. Ellen Cairnsi lavakujundus „Vanalinnastuudio” muusikalile „Cabaret” — midagi väga erinevat sellest, mida seni meie oma kunstnikelt oleme näinud.
Jaak Vausi kujundus „Niskamäe kirgedele” „Ugalas”.
Ruumikasutuselt oli huvitav Tartu Teatrilabori „Goodbye, Vienna” TÜ ajaloomuuseumis Toomemäel (kunstnik Silver Vahtre), kus vaatajaid talutati näitlejate kannul läbi suurejoonelise hoone unikaalsete ruumide. Samas — kas see lõputu treppidest üles-alla ronimine ei seganud keskendumist lavastusele endale?
5. Leila Säälik kui mõjuv Vanaperenaine „Ugala” „Niskamäe kirgedes” ja stampettekujutustele mittevastav Ema sama teatri lavastuses „Rongid siin enam ei…”
6. Mait Malmsten peaosalisena „Bentis” ja „Inishmore’i leitnandis”. Koos neist hoopis erineva Konferansjee rolliga „Cabaret’s” (selle lavastuse parim osatäitmine!) näib ta olevat kujunenud meie üheks kõige huvitavamaks näitlejaks. Aleksander Eelmaa peaosalisena VAT Teatri „Teenris” — nii paindlik, nii nüansirikas, nii naljakas ja nii hästi teose tagamaid avav.
7. Ita Ever Roman Baskini „Roosades prillides” „Vanalinnastuudios” — tema paruness on tark, ülekarikeerimata ja samas nauditavalt koomiline. Selle lavastuse pärl! Aarne Üksküla ja Tõnu Oja „Teenris” — koos Aleksander Eelmaaga moodustavad nad harvanähtavalt köitva näitlejate ansambli. Andrus Vaarik „Bentis” — suurepärane koosmäng Mait Malmsteniga. Tõnu Aava Boss Magnani „Südamete murdumise majas” Käsmu meremuuseumis — peen ja ootamatu kujujoonis.
8. Väga raske öelda, kuna sedavõrd palju lavastusi on nägemata (nutkem taga vanu häid aegu, kui kriitikutele organiseeriti väljasõite lavastuste vaatamiseks erinevates linnades. Seekord organiseeris ühe väljasõidu „Ugalasse” Jaak Allik). Hinnata repertuaari abstraktselt, lavastusi nägemata, ei pea ma õigeks.
9. Nägin Roman Baskini „Südamete murdumise maja” Käsmu meremuuseumi õuel. See lavastus näib kinnitavat, et peaaegu mis tahes teose võib sama õnnestunult (või õnnestunumalt!) kui teatri seinte vahel välja tuua ka lageda taeva all. Bernard Shaw meretuulte vallas oli köitev ja publikumenu suur. Huvitav oleks vabas õhus katset teha näiteks „Godot’ ootamisega”!
10. Probleeme tekitas festivali „Draama 2003” ametliku programmi valik, ning seda eeskätt rahvusvahelise žürii huve silmas pidades. Nimelt nurisesid žürii välismaalastest liikmed üsna üksmeelselt, et neil jäi nägemata eesti uus dramaturgia, mis neile erilist huvi oleks pakkunud. Tõsi, festivali omadramaturgia programmis olid nii Kivirähi, Kivastiku, Lennuki, Unduski kui teistegi näidendid (mitmed neist ka lavastustena tugevad), kuid Tartu — Tallinna — Pärnu — Olustvere vahet sõitval žüriil ei jäänud aega vaadata lavastusi väljaspool ametlikku programmi.
Retsepti alternatiivseks valikuks ei oska anda; eks me ju mäleta üht eelmist draamafestivali, kuhu praegusest erineva valikuprintsiibi alusel sattusid peaaegu et ainult Tallinna ja Tartu teatrite lavastused — olukord, mis samuti tekitas nurinat.
Kuid ometigi: kui kahe aasta n-ö parimate hulka (st ametlikku programmi) ei pääse ning jäävad seega auhindamise võimalusest ilma väga tugev „Eesti matus”, unikaalsete näitlejatöödega „Teener”, kahe silmapaistva rolliga võrratu Leila Säälik ja muudki esiletõstmisväärset; kui kahe aasta loomingut haaravas konkursiprogrammis pole näiteks Pedajase ja Rohumaa lavastusi, kusjuures kolmeteistkümnest ametlikus programmis olnud lavastusest olid kuus teinud välislavastajad, siis näib midagi ikkagi paigast ära olevat.
11. Ugala „Onu Vanja”, Linnateatri „Mandragora”, „Vanemuise” „Roberto Zucco”, „Tšehhovi kolm õde” ning „Kihnu Jõnn”, Rakvere teatri „Džinnimäng”, „Endla” „Õitsengu likvideerimine”.
Nagu ikka viimastel aastatel, on tervikuna nähtud „Vanalinnastuudio” repertuaar.
LUULE EPNER:
1. Jätkuvalt on märkimisväärne Kivirähi fenomen, sel hooajal siis „Kalevipoeg” ja „Helesinine vagun”. (Unduski „Goodbye, Vienna” oli sees juba eelmise hooaja ankeedivastustes, muidu nimetanuksin ka seda.)
2. Olulisim sündmus — prantsuse moodsa kirjanduse klassiku B.-M. Koltèsi „Roberto Zucco” lavaletulek. Nii 1. kui 2. punkti alla võiks käia antiiktragöödia ilmumine repertuaaripilti Mati Undi ülekirjutatud kujul („Vend Antigone, ema Oidipus”).
3. Tiit Ojasoo „Roberto Zucco”, Peeter Jalakase ja Saša Pepeljajevi „Luikede järv”. Originaalse idee poolest paistis silma „Maja Jaama uulitsas”.
4. Ene-Liis Semperi ja Pille Jänese lavakujundused, eeskätt esimese „Roberto Zucco” ja teise „Kajakamägi”. Muusikaline kujundus: „Nipernaadi(mäng)” (Toomas Lunge ja Indrek Kalda), „Onu Vanja” (Peeter Konovalov).
5. Eredamalt on meelde jäänud Katrin Saukas („Hingetõmme”), Kersti Heinloo („Vend Antigone, ema Oidipus”), Liina Olmaru („Nipernaadi(mäng)”), Leila Säälik („Niskamäe kired”), Liisa Aibel („Arabella ja Taaniel”).
6. Meelde on jäänud Tambet Tuisk („Roberto Zucco” ja „Vend Antigone, ema Oidipus”), Andrus Vaarik („Bent”), Andres Noormets („Onu Vanja”), Hannes Kaljujärv („Nipernaadi”, „Arabella ja Taaniel”), Mait Malmsten („Inishmore’i leitnant”). Tahaksin nimetada ka üht sügava mulje jätnud diplomirolli: Tambet Seling Viljandi Kultuurikolledži „Vanemas pojas”.
7. Katrin Pärn ja Kaie Mihkelson („Roberto Zucco”), Jaan Rekkor („Kaasavaratu”), Tiit Sukk („Inishmore’i leitnant”).
8. Näib, et kõige paremini tunneb ja arvestab oma publikut „Ugala”. Mulle isiklikult meeldis rohkem „Vanemuise” eklektilisem ja riskialtim valik, kuid annan endale aru, et kuulun vähemusrühma.
9. Jätkuvad tuttavad suundumused: eelistatakse eesti tükke, armastatakse rahvalikku klassikat, leitakse uusi mängupaiku mitmel pool kesk kodumaist loodust — mere ääres Käsmus, Neeruti mägedes, Abja mail. Tänavu nähtust oli huvitavaim linna-suveteater: Priit Pedajase „Nipernaadi(mäng)” Jaama tänava ajaloolises pargis. Tundub, et suveteater on nii küps juba küll, et seda võiks mutatis mutandis vaadelda muu teatriga samas kontekstis, teisi kriteeriume ta ei vaja.
10. Probleem, millele olen ikka rohkem mõtlema hakanud, on publik. Saime teada, et 53 % inimestest käis viimase aasta jooksul teatris, et armastatuim teater on „Estonia” ja lemmikžanr komöödia, kuid need üsna ettearvatavad andmed ei ütle midagi sisulist retseptsiooni kohta. Mida enam teatrite elu sõltub publiku rohkusest, seda tähtsam on aga mõista vaatajate hingeelu — iseasi, kuidas seda teadmist kasutada. Mõnikord on lavastuse edu või ebaedu põhjused intrigeerivam fenomen kui lavastus ise. Näiteks ei saa midagi olla realismi ja psühholoogia vastu, aga paneb mõtlema, kui inimeste samastumisvajadust hakkavad rahuldama näidendid-lavastused, mis osavalt simuleerivad realismi ja psühholoogilist sügavust, aga tegelikult taastoodavad seriaalidest, laiatarbefilmidest ja naisteajakirjadest tuttavaid stereotüüpe. Või markeerivad intellektuaalsust, nii et publik langeb illusiooni, et ta mõtleb — kui kasutada ühe ameerika kolleegi tähelepanekut. (Nimesid ei taha nimetada, ent olgu öeldud, et angloameerika menudramaturgia pakub näiteid küll.) Tundubki, et sageli ei sõltu vastuvõtt mitte esteetilistest faktoritest (teater kui kunst), vaid sotsiaalpsühholoogilistest ja viimasel ajal eriti tugevalt ka imagoloogilistest mehhanismidest (vrd ka Ivar Põllu ja Ene Paaveri eelmise aasta ankeedivastused).
11. Tantsuteatrit olen vaadanud vähem kui tahtnuksin, üldpilti ei oma, mistõttu kasutaksin selle punkti all võimalust avaldada rõõmu Mai Murdmaa „Armastuse tango” üle. „Kummitused”, „Mandragora”, „Helesinine vagun”, „Teener”, „Lumi”, kindlasti veel midagi.
SVEN KARJA:
1. Üht-kaht eriti esiletõusvat ei tea, lihtsalt märkimisväärsete nimekiri tuleks liiga pikk.
2. Bernard-Marie Koltèsi „Roberto Zucco”, Michael Frayni „Heategijad”, Gregory Burke’i „Gagarini puiestee”, Hanoch Levini „Kummikauplejad”.
3. Tiit Ojasoo „Roberto Zucco”, Peeter Jalakase, Saša Pepeljajevi „Luikede järv”, Mai Murdmaa „Armastuse tango”.
4. Muusikaline kujundus: Peeter Konovalov ja Jaana Kukk („Onu Vanja”). Kunstnikutööd: Ene-Liis Semper („Roberto Zucco”), Arne Noest („Arabella ja Taaniel”); kolmandana riskiks (küll lavastust nägemata, ainult fotode põhjal otsustades) nimetada ka Lilja Blumenfeldi „Liiliat”.
5. Maria Avdjuško („Äike”, „Kummitused”), Maria Soomets („Deemon ja ingel”, „Onu Vanja”), Katrin Saukas („Hingetõmme”), Laine Mägi („Kummikauplejad”), Leila Säälik („Niskamäe kired”).
6. Ain Lutsepp („Kummikauplejad”), Guido Kangur („Kummikauplejad”, „Cabaret”), Andrus Vaarik, Mait Malmsten („Bent”), Tambet Tuisk („Roberto Zucco), Ivo Uukkivi („Gagarini puiestee”).
7. Kaie Mihkelson, Kristel Leesmend, Riho Kütsar („Roberto Zucco”), Raivo Rüütel („Bent”, „Gagarini puiestee”), Karol Kuntsel („Onu Vanja”), Arvo Raimo („Helesinine vagun”).
8. —
9. —
10. Kaksipidiseid mõtteid on viimasel ajal tekitanud teatri ja publiku suhte erinevad aspektid. Kui mõni aasta tagasi vaieldi teemal, kas multikultuursesse maailma sisenev eestlane teatrit nüüdsest üldse vajab, siis praegused vaatajaarvud kinnitavad teatri kui kaubamärgi tõusvat trendi. Kusjuures see ei puudutagi ainult Linnateatri fenomeni, sest hetkel leidub vist iga teatri repertuaaris lavastus, millele pileti saamine polegi niisama lihtne (Rakverel „Täismäng”, „Ugalal” „Onu Vanja” ja „Helesinine vagun”, „Vanemuisel” „Mesimees” ja „Viiuldaja katusel” jne), rääkimata kõigist suve-, jõulu- ja muusikaliprojektidest.
Ometi jälitab mind miskipärast paranoiline mõte, et publikupoolne tellimus teatrile on just viimase aasta-paari jooksul muutunud kuidagi primitiivseks, et mitte öelda lapsikuks. Suveteatri klient tänab teatrit eelkõige ilusa ilma ja kutse eest rohelisse ümbrusse, teatrisaalis istet võtnu on liigutatud võimalusest, et suur hulk meeldivaid inimesi talle kultuurses keskkonnas midagi räägib ja laulab ja liigub. Ent teater ise? Kindlasti oleks skisofreeniline süüdistada eesti teatrit arenevas infantiilsuses, kuid järjest enam võib üles lugeda lavastusi, mis teostatud (kas tervikuna või üksikutes lõikudes) võtmes „lasteteater täiskasvanuile”. On ju ikka põhimõtteline vahe, kas lavastuse visuaalse partituuri aluseks on ratsionaalselt organiseeritud kunstikavatuslik motivatsioon või paaniline kartus, et vaataja tähelepanu köitmiseks tuleb iga natukese aja tagant lehvitada tema nina all midagi värvilist või tuua sisse mõni tantsunumber.
Paljuklohmitud teatrikriitika hetkeseisu taustal tõusid esile Aare Pilve ja Eero Epneri kirjutised 2003. aasta TMK-des kui kinnitus sellele, et siiski mitte kõik ei ole veel kadunud.
11. Peaaegu kõik suvelavastused, „¡Ay, Carmela!”, „Mandragora”, „Liilia”, „Meie isa”, „Kuldne mees”.
ANDRES KEIL:
1. Märkimisväärseimana kindlasti kirjanduslikul laupäevakul kirjutatud Mati Undi, Mart Kivastiku ja Andrus Kivirähi algupärased teatritekstid „Oodates Godot’d” Draamafestivali telgis. Kahju ainult, et lavastused repertuaari ei jõudnud, aga ehk pole veel hilja. Seoses Tartu Teatrilabori kui lavastusi tootva institutsiooni hingusele minekuga võiks ehk Teatriliit nende tekstide produtsendi rolli enda õlule võtta?
Samuti Eva Koffi „Meie isa”, Jaan Unduski „Goodbye, Vienna (Gertrud)”, Andreas W — Jaak Tombergi „Aurora temporalis”.
2. Põnevaim: Eve Ensleri „Vagiina monoloogid”; oodatuim: Bernard-Marie Koltèsi „Roberto Zucco”.
3. Kui rääkida ühest lavastusest, siis Peeter Jalakase—Saša Pepeljajevi „Luikede järv” Von Krahli Teatris. Samas, ka lavastuste kogumit on minu arvates võimalik ühe lavastusena käsitleda, tajuda, presenteerida ja representeerida.
GERDA KORDEMETS:
a) Andrus Kivirähi „Kalevipoeg” — vaimukalt eestlust ning eesti ühiskonda (läbi aegade!) analüüsiv ning soojalt pilav tekst. Koos „Helesinise vaguni” ja möödunud aastasse jäänud „Eesti matusega” annab täpse, kuid hella naljapildi armsast veidrast eestlasest. Kummalisel kombel ühevõrra leebelt vastu võetud nii noorte kui ka vanemate inimeste poolt, mõistetav nii kodu- kui ka väliseestlaste meelest. Võrreldav ainult ehk sellega, kuidas venelased iseendi üle naerda mõistavad.
b) Doris Kareva „Mandragora”. Kui haruldane on luuletekst tänasel laval. Ja kui oluline, et aasta parim luuleraamat selliselgi viisil avataks.
2. Hanochi Levini „Kummikauplejad” ja José Sanchis Sinisterra „¡Ay, Carmela!” — enim uut teatrimõtet toonud ja lavalist kultuuripilti avardanud tekstid.
Éric-Emmanuel Schmitti „Alasti tõde” — lihtsalt väga hea näidend, milles kaks suurepärast rolli, peaks kindlasti lavastama ka mõnes eestikeelses teatris.
3. „Kummikauplejad” I (Priit Pedajas, Eesti Draamateater) ja „Onu Vanja” (Kaarin Raid, „Ugala”).
4. Muusika: „Kummikauplejad” I (Priit Pedajas, ED), „¡Ay, Carmela!” (Riina Roose, Linnateater). Kujundus: „Roberto Zucco” (Ene-Liis Semper, „Vanemuine” Sadamateatris).
5. Laine Mägi — Bella Berlo („Kummikauplejad” II), Anne Reemann — Carmela („¡Ay, Carmela!” Linnateatris), Maria Soomets — Sonja („Onu Vanja”).
6. Tiit Sukk — Jonahan Tsingerboi („Kummikauplejad” I) ja Davey („Inishmore´i leitnant” Eesti Draamateatris), Elmo Nüganen — Paulino („¡Ay, Carmela!” Linnateatris), Aleksandr Ivaškevitš — Diderot („Alasti tõde”), Andrus Vaarik — Horst („Bent” Vanalinnastuudios), Mait Malmsten — Shmael Sprol („Kummikauplejad” I) ja Max („Bent”), Peeter Tammearu — Ivan Petrovitš Voinitski (Vanja) („Onu Vanja”).
7. Erik Ruus — Soome sepp — „Kalevipoeg”, Karol Kuntsel — Telegin („Onu Vanja”), Ivo Uukkivi — Gary („Gagarini puiestee”), Andrus Vaarik — Tuuslar („Kalevipoeg”).
8. Ma ei näe hooajal mitte ühtegi läbimõeldud repertuaarikujundust.
9. Vaatajana tajun väsimust. Juba paar suve suudan vaadata üht-kaht lavastust, ei rohkem. Pettumuse valmistas „Kaotajad”, „Kalevipoeg” üllatas teksti häädusega, kuid samas oleksin lavastuselt rohkem oodanud. Võib-olla siiski just siseruumis? Samuti painab juba mitu suve küsimus, kas suvine „papi” kokkuajamine ei lase verd välja põhihooajast? Aga mis siin ikka targutada, suveteater on üha sagedamini turumajanduslik fenomen ja üha harvemini kunst.
10. Uskumatult keskpärane hooaeg — kui tagantjärele tervikut vaadata. Mitte ühtki päris tipplavastust, aga ega eriti miski vihastanud ka. Omamoodi tore, et Georg Malvius on asunud täitma üht haigutavat auku meie suhteliselt hõredal professionaalsete lavastajate kaardil. Iseküsimus, kas ja kuidas peaks korrastama „Vanalinnastuudio” ja „Smithbridge” Productionsi vahelised tootmissuhted.
Aasta lõpuossa jäi tõeline rõõm Taago Tubin ja Võru Ateljeeteatri uuest Kõivu tõlgendusest „Ennola”. Kui väikelinna harrastajad on suutelised pakkuma sellisel tasemel kunsti, siis on Eestil veel lootust: mitte kogu rahvas pole mandunud klants-klatšiajakirjade vaimuvaegusesse. Teisalt, nähtus nimega Taago Tubin. Jätkuks tal ometi jaksu ka seal Võrumaal edasi talitada, olenemata sellest, et ka kutseline lava ei saa enam tõenäoliselt ilma temata hakkama.
Kooliteatrid — suur rõõm juba mitu aastat. Kui palju vilju sealt juba lavakoolis idaneb. Ja kui head teatrit kooliteatrite festivalidel ikka näeb. Peaks kuidagi innustama teatrikooli õpetajaid ja teatrite pealavastajaid selle arenguga kaasas käima.
11. Enamik „Estonia” lavastusi.
MARTIN KRUUS:
1. Mihkel Ulmani „Kajakamägi”.
2. Stanisław Przybyszewski „Lumi”.
3. „Roberto Zucco”.
4. Muusika: Ardo Ran Varrese „Arabella ja Taaniel”, kunstnikutöö: Ene-Liis Semperi „Lumi”, „Roberto Zucco”.
5. ?
6. Tambet Tuisk, Peeter Tammearu.
7. Andres Noormets, Jaan Rekkor.
8. Von Krahli Teater.
9. Süvenev voolusäng.
10. —
11. Millised (arvatavasti) teatripildis olulised lavastused on nägemata?
„Inishmore’i leitnant”, „Vend Antigone, ema Oidipus”, „Tšehhovi kolm õde”, „Niskamäe kired”.
PIRET KRUUSPERE:
1. Eva Koffi „Meie isa”. Jõudsalt jätkav Kivirähk. Rahvusliku klassika poolelt torkab silma Gailiti taastulek.
2. Ühte ja ainulist ei oska nimetada; on rõõm, et eesti lavadel mängitakse nii Schaefferi ja Przybyszewski, McDonaghi ja Schmitti, Sinisterra ja Koltèsi kui ka näiteks Lenzi draamatekste.
3. Nähtuist (vt p 11) on enim korda läinud Mati Undi „Vend Antigone, ema Oidipus”, Tiit Ojasoo „Roberto Zucco” ja Priit Pedajase „Nipernaadi(mäng)”.
4. Muusika: Olav Ehala („Kaotajad”), Indrek Kalda ja Toomas Lunge („Nipernaadi(mäng)”).
Kunstnikutöö: Lilja Blumenfeld („Liilia”), Ene-Liis Semper („Roberto Zucco”), Riina Degtjarenko („Kärbeste saar”, „Nipernaadi(mäng)”).
5. Maria Avdjuško („Kummitused”), Kersti Heinloo („Vend Antigone, ema Oidipus”, „Nipernaadi(mäng)”), Liina Olmaru („Nipernaadi(mäng)”), Katariina Lauk („Blue Room”).
6. Mait Malmsten („Bent”, „Kummikauplejad”, „Cabaret”), Andrus Vaarik („Bent”, „Kalevipoeg”), Taavi Tuisk („Roberto Zucco”).
7. Kaie Mihkelson („Roberto Zucco”). Ja kuna ankeet laseb-lubab uuesti hinnata Unduski—Lensmendi „Goodbye, Viennat”, siis tõstaksin (Draamafestivalil nähtud etenduse põhjal) veel kord esile Peeter Volkonskit.
8. „Ugala” ja Draamateatri oma.
9. Mullu sui mõjus suveteatris sümpaatselt oma dramaturgia eelistamine.
10. Rõõmu tekitas Draamafestivalil nähtud Nukuteatri noortestuudio lavastus „Kõigepealt sa sünnid” (lav Reeda Toots).
11. „Inishmore’i leitnant”, „¡Ay, Carmela!”, „Onu Vanja”, „Kuldne mees”, Von Krahli „Luikede järv”, „Kummikauplejad II”, ...
JAANUS KULLI:
1. Andrus Kivirähi „Helesinine vagun” „Ugalas”.
2. Hanoch Levini „Kummikauplejad” Eesti Draamateatris, Éric-Emmanuel Schmitti „Alasti tõde” Vene Draamateatris.
3. Kaarin Raidi „Onu Vanja” „Ugalas”; Priit Pedajase „Kummikauplejad” I Eesti Draamateatris ja „Nipernaadi(mäng)” Emajõe Suveteatris; Georg Malviuse „Bent” ja „Cabaret” „Vanalinnastuudios”; Ain Prosa „Kalevipoeg” Rakvere teatris.
4. Muusikaline kujundus: Ingomar Vihmari ja Üllar Saaremäe „Täismäng” Rakvere teatris; Indrek Kalda ja Toomas Lunge „Nipernaadi(mäng)”; Peeter Konovalovi „Helesinine vagun” „Ugalas”. Kunstnikutöö: Anna Hodorovitši „Revident” Vene Draamateatris, Igor Kapitanovi „Alasti tõde” Vene Draamateatris, Ellen Cairnsi „Bent” „Vanalinnastuudios”, Krista Tooli „Onu Vanja” „Ugalas”.
5. Anne Reemanni Carmela „¡Ay, Carmelas!” Linnateatris; Maria Soometsa Sofia Aleksandrovna „Onu Vanjas” „Ugalas”; Gerly Padari Sally „Cabaret’s” „Vanalinnastuudios”.
6. Mait Malmsteni Max ja Andrus Vaariku Horst „Bentis” „Vanalinnastuudios”; Elmo Nüganeni Paulino „¡Ay, Carmelas!”; Tiit Suka Johanan Tsingerboi ja Mait Malmsteni Shmuel Sprol „Kummikauplejates”; Jaan Rekkori Serebrjakov ja Peeter Tammearu Voinitski „Onu Vanjas”; Ilja Nartovi Hlestakov „Revidendis” Vene Draamateatris; Eduard Salmistu Sergei Litko „Täismängus” Rakvere teatris; Ivo Uukkivi Gary „Gagarini puiestees”;
Hannes Kaljujärve Taaniel Tina „Arabellas ja Taanielis „ Rakvere teatris.
7. Ines Aru Laine Taube „Täismängus” Rakvere teatris; Andero Ermeli Rudy „Bentis” „Vanalinnastuudios”; Karol Kuntseli Telegin ja Jaana Kukk vene romansside esitajana „Onu Vanjas”; Helgi Sallo proua Schneider ja Guido Kanguri härra Schultz „Cabaret’s”.
8. „Ugala”.
9. Muutunud pole midagi. Teater, mis suudab tulla välja uue mängukoha ja arvestatava lavastusega („Nipernaadi(mäng)”, „Kalevipoeg”), kogub täismaja, olgu tegu siis rohkem või vähem meelelahutusega.
10. Tervikvaates kahetsusväärselt nõrk hooaeg. Eriti Draamateatri, Linnateatri ja „Endla” hooaega vaadates. Näiteks Eesti Draamateatri mahukast repertuaarist vääriks esiletõstmist vaid Pedajase „Kummikauplejad” I ja II, mõningaste mööndustega ka Ojasoo „Inishmore’i leitnant”, samas kui eeldatavalt kõige suurema honorari tasku pistnud Hilda Hellwigi „Kummitustest” meenuvad vaid uhked kostüümid, ei midagi muud. Kuigi trumme kõmistades lubati enneolematut Ibseni tõlgendust. Ja Linnateatri hooaja päästis vaid Lembit Petersoni „¡Ay, Carmela!”, seda ennekõike tänu Reemanni ja Nüganeni suurepärasele mängule. „¡Ay, Carmelas!” räägitakse muuhulgas kunstniku vabast vaimust, mis andis endast selgelt märku Jaan Tätte tellimusnäidendit „Kaotajad” vaadates.
Rõõmustavalt üllatas Võru Teatriateljee „Ennola” Taago Tubina lavastuses ja Tarmo Tagametsaga peaosas, kus lavastaja täpsele, peenele ja väljapeetud stiilile sekundeeris nimiosalist Ernst Ennot kehastava Tagametsa hurmav mäng. Hingega tehtud ja hinge minev lugu. Järjekordne tõdemus, et täistabamuse korral võivad asjaarmastajad pakkuda professionaalidest kosutavamat teatrielamust.
11. Roman Baskini „Südamete murdumise maja”, Jaanus Rohumaa „Mandragora”, Tiit Ojasoo „Roberto Zucco”, Andres Noormetsa „Lumejänesed”. Lisaks „Estonia” ja Nukuteatri repertuaar.
ANDRES LAASIK:
1. Kivirähi „Helesinine vagun” ja Kivastiku „Teener”.
2. Kaheksakümnendatel aastatel ahvatles „Roberto Zucco” teatriinimesi seda
näidendit ikka ja jälle tegema, hea et ta nüüd Eestiski on tehtud.
3. „Onu Vanja” „Ugalas” ja „Luikede järv” Von Krahli Teatris.
4. Muusika mängis hästi Von Krahli Teatri „Sünnipäevas”. Lavakujundusena tasub esile tõsta Ene-Liis Semperi „Roberto Zuccot”.
5. Anne Reemann „¡Ay, Carmelas”.
6. Meesansambel „Teenris” ja eriti just sellepärast, et tehtud treeneri ja mitte lavastajaga. Variant B-na tuleks arvesse Jan Uuspõllu Osvald „Kummitustest”.
7. Põnevaid kõrvalosi on meeles mitu, mõned isegi untsuläinud lavastustest. Poliitilise trikina võiks kõik „Ugala” „Onu Vanja” osatäitmised ju nimetada ideaalseteks kõrvalosadeks.
8. Von Krahli Teater.
9. Tundub, et teater on publiku survele lõplikult järele andnud ja midagi on ära kaotatud. Võidetud on osa inimeste puhkuserahast.
10. Piinlik on selle pärast, et Mart Kivastiku „Teener” käis kolme riigiteatri repertuaariplaanidest läbi ja kuskil ei leitud otsusekindlust see ära teha. Rõõmu valmistab aga, et „Teener” sai ikkagi tehtud ja seejuures võidukalt.
Mulle tundub viimasel ajal, et eesti teater kui ühiskonna osa ei ole selle parem ja huvitavaim osa isegi neis piirides, mida teatrilt oodata võiks. Võrreldes muu ühiskonnaga on tegu paindumatu, raskepärase ja mingi kandi pealt vaadates apaatse ühiskonnaüksusega. Ja samal ajal on näha selle vana ja paindumatu teatri lagunemist ja üksikuid toredaid selginemise kohti, kus inimesed teevad hingega midagi head ja olulist.
11. Jäid nägemata „Kummikauplejate” mõlemad koosseisud. Rakvere teater.
VALLE-STEN MAISTE:
1. Mart Kivastiku „Teener” on selline näidend, mis meie aja inimese niimoodi lahti võtab ja läbi lõikab, nagu kuulsad märgilise tähendusega näitemängud XIX sajandi aadlikest või modernistlikest üksiklastest lahkasid ja raputasid oma ajastut Sellised näitemängud ei sünni sugugi mitte igal aastal ja enamasti üldse mitte Eestimaal.
2. „Vagiina monoloogid”. Au ka trupile ja eelkõige lavastajale, kes võib-olla mitte kõige soodsamas institutsionaalses kontekstis delikaatse ainese mõjuvalt ja piinlikust tekitamata välja tõi. Et ta üldse lõpuni välja võitles.
3. ja 10. Vaatasin umbes veerandsadat etendust, mille põhjal tundus tegu olevat ühe hallima hooajaga, mida eesti teatrist mäletan. Vanad lemmikud näisid väsinud või võtsid ette projekte, millega ma ei haakunud. Ka rõõmsaid ootamatusi oli minimaalselt. Põnevaim lavastus oli Von Krahli Teatri „Luikede järv”.
Et mitte nii viril olla, kirjutan juba väga etteruttavalt, et uuel hooajal ehk äsjasel sügisel nägin jälle asju, mis taastasid usu, et teatris tasub käia ja et eesti teater võib rõõmsaid ootamatusi pakkuda. Mati Unt tõestas „Stiiliga”, et koostöös Von Krahli Teatri trupiga ja nendele omases laadis on ta jätkuvalt kõrgvormis. Taago Tubina Võru Teatriateljees valdavalt harrastajate trupiga lavastatud Madis Kõivu „Ennola” ületas teksti tugevuse ja lavastajatöö tundlikkuse poolest enamikku lavastustest, mida olen lähiaegadel ka meie parimate koosseisudega teatrites näinud. Ain Mäeotsa „Mesimehes” nägin lahedust ja näitlejate mängu, mis mõjus peale ohkama panevat Draamafestivali repertuaari täitsa mõnusalt.
4. —
5. 6. 7. Mait Malmsteni ja Andrus Vaariku füüsilise kokkupuuteta orgasm „Bentis”. Selline asi vähimagi rõveduseta ja vastikust esile kutsumata välja mängida on tase. Sarnases laadis hiilgas küll mitte väga ammu ka Taavi Eelmaa Mati Undi lavastatud „M. Butterfly” nimirollis. Raivo E. Tamme osalus näib olevat iga lavastuse või episoodi ehteks.
8. Von Krahli Teater. Teiste teatrite repertuaaris on liiga palju meelelahutuslikku kommertsi, mille tasemes niikuinii kommertstelekanalite meelelahutusega konkureerida ei suudeta.
9. —
11. „Ashes and Sand”, „Roberto Zucco”, „Onu Vanja”, „Helesinine vagun”, „Arabella ja Taaniel”. Éric-Emmanuel Schmitti näidendite lavastused.
ENE PAAVER:
1. Isegi kui see hooaeg ei sisaldanud kõige paremaid näidendeid, on siiski märkimisväärne eesti autorite huvi aktiivselt teatrile kirjutada (ja teatrite huvi nendega jätkuvalt koostööd teha): Kivirähk, Tätte, Lennuk, Unt, Kivastik, Ulman, sel hooajal jõudsid lavale ka Koffi, Noormetsa, Unduski, Andreas W ja Jaak Tombergi ning Illar Mõttuse tekstid (mille tase küll väga erinev). Lisagem eesti autorite pildi täienduseks klassikud ja dramatiseeringute kaudu lavale jõudnu: Pervik, Raud, Kareva, Gailitilt kaks Nipernaadit ja „Ekke Moor”, Kitzberg, Bornhöhe, Raudsepp, Smuul ning veel mõned dramatiseeringud nukuteatris jm lastetükid. Lisagem tagasivaatavalt, et ENA on juba aastaid dramaturgiakursusi korraldanud, ja etteruttavalt, et lavakoolil on plaanis hakata dramaturge koolitama. Tahan uskuda, et sellise üldpildis kui peetub märkimisväärsete algupäraste teatritekstide sündimise potentsiaal ja enne.
2. Margaret Edsoni „Hingetõmme”. Näidendid meil vähem esindatud keeltest, kultuuridest, meie jaoks uutelt autoritelt: José Sanchis Sinisterra „¡Ay, Carmela!”, Hanoch Levini „Kummikauplejad”, Gregory Burke „Gagarini puiestee”, Stanisław Przybyszewski „Lumi”.
3. Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi „Roberto Zucco”, Von Krahli Teatri rahvusvahelise tiimi „Luikede järv”. Lavastaja Georg Malviuse jätkuv töö muusikalidega, oskus muusikali mootor võimsalt käima saada ja panna näitlejad maksimaalselt ja mitmekülgselt pingutama, keskenduma, juurde õppima.
4. Muusikaline kujundus: Hilda Hellwig („Kummitused”). Ene-Liis Semperi püsiv vormisolek: (Roberto Zucco”, „Inishmore’i leitnant”, „Lumi”). „Kaotajate” valgus — Iir Hermeliin ja Kalle Karindi; Ellen Cairns („Bent”). Mati Undi kui oma lavailma totaalse looja hämmastav ja jätkuv fenomen (lisaks sagedasele tekstiautorsusele ka stsenograaf ja muusikaline kujundaja).
5. Anne Reemann „¡Ay, Carmelas!”, Kersti Heinloo „Nipernaadi(mängu)s” ja „Roberto Zuccos”.
6. Jan Uuspõld „Kummitustes”, Mait Malmsten ja Andrus Vaarik „Bentis”.
7. Tiit Sukk „Cabaret’s” ja „Inishmore’i leitnandis”.
8. Von Krahl ja „Vanalinnastuudio”.
9. —
10.
Rõõm: eesti autorid on esil (vt 1. küsimus).
Rõõm: lühikese aja jooksul on ilmunud mitu head teatriraamatut, mis on osutunud ka enam-vähem müügiedukaks — näiteks „Hermaküla”, „Lavastajaraamat”, klassikatõlgete jätkuna „Grotowski”, teatrimõtet avardav „Teatrielu 2002”, Jaak Rähesoo ingliskeelne eesti teatri ülevaade jt. Peale selle näidendikogumikud Vahingult, Tättelt, Kivirähilt ja tõlkenäidendid! Väga meeldiv on publiku huvi näidendite ettelugemiste vastu.
Tähelepanek: näib, et üsna meelsasti kutsutakse välislavastajaid ja -kunstnikke: „Luikede järve” ja „Sünnipäeva” loominguline trupp Von Krahli Teatris, Hilda Hellwig ja Karin Lind („Kummitused”), Mihhail Tšumatšenko („Deemon ja ingel”), Annabelle Comyn („Ashes and Sand”), Elina Männi („Vagiina monoloogid”). Palju külalisi töötab meie teatrites ka käesoleval hooajal.
Mure: hirmuäratava regulaarsusega jätkuvad teatrite juhtimis- ja/või majandamiskriisid.
11. „Vend Antigone, ema Oidipus”, „Onu Vanja”, „Goodbye, Vienna”.
1. Andrus Kivirähi „Kalevipoeg”. Jaan Unduski „Goodbye, Vienna”.
2. Võib-olla Éric-Emmanuel Schmitti „Kuldne mees” (Golden Joe)?
3. Tiit Ojasoo — „Roberto Zucco”, „Inishmore’i leitnant” ja oma ainukordsuses tähelepanuväärselt üldistusjõuline „Kodutud teosed” Draamateatri ühe etapi lõpu tähisena. Kaarin Raid — „Onu Vanja”. Tõnu Lensment — „Goodbye, Vienna” Jaanus Rohumaa — „Pühapäev”. Mati Unt — „Vend Antigone, ema Oidipus”. Ain Prosa — „Kalevipoeg”. Priit Pedajas — „Nipernaadi(mäng)”. Roman Baskin — „Südamete murdumise maja”.
On isikupäraseid ning poleemilisi lavastusi, mis nii või teisiti puudutasid: Hege Tvedti „Arabella ja Taaniel”, Andres Noormetsa „Kuldne mees”, Tiit Palu „Ekke Moor”, Mikk Mikiveri „Tšehhovi kolm õde”.
4. Muusika ja muusikaline kujundus: Ardo Ran Varres — „Arabella ja Taaniel”, Olav Ehala — „Kaotajad”, Peeter Konovalov — „Onu Vanja” jt.
Kunstnikutöö: Ene-Liis Semper — „Roberto Zucco”, „Lumi”, „Kodutud teosed”; Iir Hermeliin — „Kaotajad”; Kristiina Münd — „Ekke Moor”. Toomas Hõrak ja Kersti Varrak — „Kalevipoeg”; Mae Kivilo ja Sirli Bergström — „Pühapäev”.
5. Merle Palmiste — Gertrud („Goodbye, Vienna”); Leila Säälik — Loviisa („Niskamäe kired”); Liina Olmaru — Maret („Nipernaadi(mäng)”); Maria Soomets — Sonja („Onu Vanja”); Laine Mägi — Bella Berlo „Kummikauplejad”).
6. Andres Noormets — Astrov („Onu Vanja”) ja Juhani („Niskamäe kired”); Mait Malmsten — Shmuel Sprol („Kummikauplejad”), Padraic („Inishmore’i leitnant”) ja Konferansjee („Cabaret”). Guido Kangur — Johanan Tsingerboi („Kummikauplejad”); Roman Baskin — kapten Shotover („Südamete murdumise maja”); Hannes Kaljujärv — Taaniel („Arabella ja Taaniel”) ja Toomas Nipernaadi („Nipernaadi(mäng)”); Riho Rosberg — Daniel („Ashes and Sand”); Anti Reinthal — Kalevipoeg („Kalevipoeg”); Tambet Tuisk — Roberto Zucco („Roberto Zucco”) ja Dionysos („Vend Antigone, ema Oidipus”).
7. Jaan Rekkor — Serebrjakov („Onu Vanja”), Knurov („Kaasavaratu”) ja Donny („Inishmore’i leitnant”); Meelis Rämmeld — Heinrich („Neetud talu”); Raivo Rüütel — Frank („Gagarini puiestee”); Piret Laurimaa — Pille Riin („Ekke Moor”); Peeter Volkonski — Middendorf („Goodbye, Vienna”); Arvo Raimo — Anton („Helesinine vagun”); Andrus Vaarik — Tuuslar ja Tarvo Sõmer — Siil („Kalevipoeg”); Tõnu Aav — boss Mangan ja Raivo E. Tamm — Randall Utterword („Südamete murdumise maja”); Alo Kõrve — Paul ja Indrek Sammul — Glendenning („Pühapäev”); Argo Aadli — Joonas, Elisabet Tamm — Marina, Rain Simmul — Martin („Kaotajad”).
8. Kõige lootusrikkam ja loomingulisem aeg näikse olevat „Ugalas”.
9. Suveteatri keskendumine eesti klassikale ja algupäranditele muutis teatrisuve väga huvitavaks, teatritalvele üllatavalt ja „ohtlikult” tõsist konkurentsi pakkuvaks.
10. Mure: Eesti Draamateatri juhuslik, läbimõtlemata repertuaar teeb rahutuks teatri tuleviku pärast, eks ka remondiaeg võimenda ebakindlust. Rõõm: et XX lennu lõpetanud noored näitlejad on end meie teatripildis leidnud ja tõestanud nii loominguliselt, töökalt, mänguliselt ja vaimuerksalt. Iseäranis vahvaks nähtuseks on kujunenud „Ugala” noorte iseseisev lavastus „Koturnijad”: ansamblitajuline, mängulustiline, publikumenukas.
11. „Alasti tõde”, „Äike”, „Deemon ja ingel”, „Don Juani öö”, „Õitsengu likvideerimine”, „Aurora temporalis”, „Kingitused” jt.
JAAK RÄHESOO:
1. Päris tugevat algupärandit minu meelest ei olnud. Väikest tunnustust võib jagada Mart Kivastiku „Teenrile” (VAT Teater/Raimo Pass) ja Eva Koffi „Meie isale” (Eesti Draamateater/Ain Prosa). Ja Tartu Teatrilaborile ning Tõnu Lensmendile, kes suutsid Jaan Unduski „Goodbye, Vienna” tekstivoha lavaliselt talutavaks teha.
2. Jälle pole mul tugevaid eelistusi. Võib-olla B.-M. Koltèsi „Roberto Zucco” („Vanemuine”/Tiit Ojasoo). Sama lavastaja „Inishmore’i leitnant” Eesti Draamateatris oli esimene neist neljast Eestis seni lavastatud Martin McDonagh’ näidendist, mis tundus mulle ka tekstina huvitav, kuna tolle autori hollywoodlikku vägivaldsust kandis seekord oluline poliitiline satiir. Headeks näidenditeks peaksin tükati veel David Storey „Pühapäeva” (Tallinna Linnateater/Jaanus Rohumaa) ja Hanoch Levini „Kummikauplejaid” (Eesti Draamateater/Priit Pedajas).
3. Uudsuse poolest Tiit Ojasoo eelnimetatud lavastused — „Roberto Zucco” ja „Inishmore’i leitnant”. Oli kaks nii või teisiti köitvat uuema klassika lavastust: Ibseni „Kummitused” (Eesti Draamateater/Hilda Hellwig) ja Tšehhovi „Onu Vanja” („Ugala”/Kaarin Raid). Vene Draamateatri ning Mihhail Bõtškovi väike-Tšehhovitest („Kohtamised juunis”) võis lõbuga vaadata „Kosimist”. Vanemast klassikast muidugi Mati Undi kreeka triloogia „Vend Antigone, ema Oidipus” („Vanemuine”). Ja ka lavastuse poolest tahaks kiita juba eelmises punktis nimetatud „Pühapäeva” ja „Kummikauplejaid”. Ääreteatritelt tulid visuaalselt põnev ja pillav „Luikede järv” (Von Krahli Teater/Peeter Jalakas ja Saša Pepeljajev) ning Ionesco „Kiilaspäise lauljanna” askeetlik verbaalsus („Theatrum”/Marius Peterson).
4. Juba nimetatud „Roberto Zucco” ja „Inishmore’i leitnandi” kujundus (Ene-Liis Semper). Midagi tunnustavat peaks ütlema „Ugala” mastaapsest publikutõmbajast „Niskamäe kired” (lav Peeter Tammearu, kunstnik Jaak Vaus), samuti kahest muusikalavastusest — „Cabaret” („Vanalinnastuudio”/Georg Malvius/Ellen Cairns) ja „Armastuse tango” („Vanemuine”, lav ja kujundaja Mai Murdmaa).
5.—7. No ei jõua kõiki neid osi silme eest läbi lasta.
8. Endiselt Tallinna Linnateater, Eesti Draamateater, „Ugala”. „Vanemuist”, mida näen kõige rohkem, ei oska tema paljužanrilisuses hästi teistega võrrelda. Eelkõige kahetsen, et siinsed tihtigi korralikud või rohkem kui korralikud ooperid ja balletid jäävad veidralt publikuvaeseks.
9. Arvulise lae saavutamisest ja laadilisest hargnemisest on vist juba piisavalt räägitud. Siinpuhul võib soodsalt nimetada Priit Pedajase intiimsemat „Toomas Nipernaadit” Tartus, nimiosas Hannes Kaljujärv.
10. Teatrilugu kirjutades olen mõtetes rohkem viibinud minevikus.
11. Peaaegu täielikult on nähtud „Vanemuine” ja „Endla”. Täiesti nägemata on „Estonia” ja Salong-Teater/”Trumm”. Ainult üksikuid lavastusi olen näinud „Vanalinnastuudiolt” (võib-olla peab eraldi mainima, et nägemata jäid „Miss Saigon” ja „Bent”), Nukuteatrilt, Rakvere Teatrilt, VAT Teatrilt. Linnateatrilt on teiste hulgas nägemata „Mandragora” ja Eesti Draamateatrilt suvelavastus „Südamete murdumise maja”.
ANNELI SARO:
1. Andreas W ja Jaak Tombergi „Aurora Temporalis”, Jaan Unduski „Goodbye, Vienna”, Andres Noormetsa „Lumejänesed”, Mihkel Ulmani „Kajakamägi”, Andrus Kivirähi „Helesinine vagun” ja „Kalevipoeg”.
2. Eve Ensleri „Vagiina monoloogid”, Margaret Edsoni „Hingetõmme”, Bernard-Marie Koltèsi „Roberto Zucco”.
3. ZUGA ühendatud tantsijate „Maja Jaama uulitsas”, Tiit Ojasoo „Roberto Zucco” ja „Inishmore´i leitnant”, Peeter Jalaka ja Saša Pepeljajevi „Luikede järv”, Mai Murdmaa „Armastuse tango”, Liis Kolle „Salakütt”, Andres Noormetsa „Lumejänesed”.
4. Ene-Liis Semperi kunstnikutöö „Roberto Zuccos” ja „Inishmore´i leitnandis”, Riina Degtjarenko „Kärbeste saar”, Riina Degtjarenko ja Tartu aguli koostöö „Nipernaadi(mängus)”, Mathias Werneri kunstnikutöö „Salakütis”, Peeter Konovalovi muusikaline kujundus „Lumejänestele”.
5. Kersti Heinloo „Nipernaadi(mängus)”, Katrin Saukas „Hingetõmbes”.
6. Tambet Tuisk „Roberto Zuccos”, Mait Malmsten „Inishmore’i leitnandis”, Peeter Tammearu ja Andres Noormets „Onu Vanjas”.
7. „Luikede järve” trupp, Peeter Volkonski „Goodbye, Viennas”, Priit Pedajas „Kummitustes”, Karol Kuntsel „Onu Vanjas”, Rasmus Kaljujärv „Kärbeste saares”.
8. Kuna teatrid on praegu jälle väga tugevasti rahakoti lõa otsas, siis kõige terviklikuma repertuaari väljaselgitamiseks tuleks silmas pidada ka teatrite majanduslikke näitajaid ja publikuhuvi — neid andmeid mul kahjuks ei ole —, et kaaluda neid koos suhteliselt keeruliselt määratletavate kunstiliste saavutustega.
9. Millal ja kus küsitakse talveteatri maastikul toimunud arengute ja tendentside kohta? Suveteater saab meedias niigi teenimatult palju tähelepanu, nii et ma ei tähtsustaks seda erilise nähtusena. Kui käsitleda suveteatrit rahva(liku)teatrina, siis on ju sümpaatne ja sümptomaatiline, et sel suvel tegeldi rohkem rahvuslike algupäranditega.
10. Nöör eesti teatri kaela ümber tõmbub üha rohkem koomale. Tuleb ellu jääda ja edasi võidelda!
11. „Kummikauplejad” ja „Südamete murdumise maja”.
ENN SIIMER:
1. Gailiti „Toomas Nipernaadi” nii „Ugala” kui ka Emajõe Suveteatri mängukavas, Andrus Kivirähi „Helesinine vagun” „Ugalas”, Eva Koffi „Meie isa” Draamateatris.
2. Bogusław Schaefferi „Proovid” „Endlas” Andres Lepiku lavastuses, Martin McDonagh’ „Inishmore’i leitnant” Draamateatris ja B.-M. Koltèsi „Roberto Zucco” „Vanemuises” (mõlemad Tiit Ojasoo lavastuses), „Luikede järv” Von Krahlis Peeter Jalaka seades.
3. Gailiti—Tammearu—Saare „Nipernaadi” „Ugalas”, „Roberto Zucco” „Vanemuises” Tiit Ojasoo lavastuses ja Kaarin Raidi lavastatud „Onu Vanja” „Ugalas”.
4. Tõnis Mäe laulud ja Peeter Konovalovi muusikaline kujundus „Ugala” „Nipernaadile”, Ene-Liis Semperi kujudus „Inishmore’i leitnandile” Draamateatris ja „Roberto Zuccole” „Vanemuises”, Von Krahli „Luikede järv” nii muusikalise kui kujundusliku külje pealt.
5. Leila Säälik — Vanaperenaine „Ugala” „Niskamäe kirgedes”, Triinu Meriste „Ugala” „Onu Vanjas”.
6. Hannes Kaljujärv — Nipernaadi Emajõe Suveteatris, Peeter Tammearu ja Andres Noormetsa duett „Ugala” „Onu Vanjas”.
7. Andres Noormets — Kirjanik „Ugala” „Nipernaadis”, Hilje Murel ja Maria Soomets „Ugala” „Niskamäe kirgedes”, Arvo Raimo — Anton „Ugala” „Helesinises vagunis”, Karol Kuntsel — teener „Ugala” „Onu Vanjas”.
8. Rakvere teater. Kui hakkasin võrdlema teatrite repertuaari, selgus, et väljapaistvate lavastuste suhtarv hooaja kõigi lavastuste arvus on peaaegu kõigis teatrites enam-vähem võrdne. Laias laastus on iga kolmas kuni viies lavastus nii või teisiti märkimisväärne. Samas tegi „Vanemuine” hooajal 17 uuslavastust (kuid seal on ka suurem trupp ja rohkem saale), „Ugala” 13, „Endla” 7 ja Rakvere 5. Viljandi pole Rakverest sugugi väiksem linn, kuigi teatrisaal on Rakvere teatril märgatavalt väiksem. Ehk ei peaks „Ugala” sugugi nii meeleheitlikult uuslavastuste suurt arvu taga ajama. See võib teatrile kurnavalt mõjuda ja ongi juba mõjunud, sest aeg uute tükkide väljatulekuks jääb napiks. Rakvere näib oskavat oma ressursse ökonoomsemalt kulutada. Rakvere teatri repertuaar on ka stabiilsem ja ühtlaselt mitmekülgsem kui teistel.
9. Suveteatritega on viimastel aastatel toimunud märgatav nihe tõsiduse ja taseme tõusu suunas. Hõlpsa rahateenimise allikast on saanud valdavalt kunstilist elamust pakkuv teater. Sellele viitavad kõige otsesemalt „Ugala” ja Emajõe Suveteatri „Nipernaadi” — tõsised ja meeldejäävad nii kontseptuaalselt kui ka näitlejate-lavastaja töö tasemelt.
10. Näitlejaprobleemid. Kurdetakse noorte näitlejate rohkuse üle ja selle üle, et paljud neist jäävad tööta. Sellel medalil on ka teine pool, mis puudutab mitte ainult näitlejaid, vaid näiteks ka teatriteadlasi. Ka nende seas valitseb tööpuudus ja võib isegi küsida, miks Tartu Ülikool neid töötuks teeb? Kui vaatame aga praegust pilti teatrites ja teatriteaduses ning kriitikas, võib täheldada rõõmustavalt uusi tuuli ja nähtusi. Seega — ehk just noorte näitlejate rohkus on tinginud eesti praeguse teatripildi elavnemise ja värskuse. Kuigi eesti teatris kasutatakse praegu vägagi palju külalislavastajaid välismaalt, näib mulle siiski, et ka meie enda lavastajate seas annavad järjest enam tooni noored. Pole seegi paha, et mõned neist on märgatavalt elavdanud harrastusteatrite palet. Seda just neis kohtades, kus puudub kutseline teater. Võrus, Põltsamaal, Kuressaares. Rõõmu on teinud Dvinjaninovi ergas ja tulemusrikas töö Nukuteatris ja kindlasti ka Tammearu tõsiselt alustatud „Ugala” juhtimine.
11. „Kummikauplejad” Draamas, „Kärbeste saar” „Vanalinnastuudios”, „Vend Antigone, ema Oidipus” ja „Hingetõmme” „Vanemuises”, „Teener” VATis, „¡Ay, Carmela!” ja „Pühapäev” Linnateatris.
IVIKA SILLAR:
1. Andrus Kivirähi „Helesinine vagun”.
2. David Storey „Pühapäev”.
3. Tiit Ojasoo „Roberto Zucco”, „Inishmore’i leitnant”, „Kodutud teosed”.
4. Ene Liis Semper — „Lumi”, „Roberto Zucco”. Parimat muusikalist kujundust kuulsin-nägin Linnateatri sünnipäeval, kus kogu teater, piletöörid, administraatorid, grimeerijad, rääkimata näitlejatest, ennastunustavalt laulis, tantsis ja kõikvõimalikke pille mängis umbes seitse tundi järjest. See polnud lavastus, see oli pidu iseenda ja oma teatri jaoks. Eestvedajaks Riina Roose.
5. Merle Palmiste („Goodbye, Vienna”), Tiina Tauraite („Lumi”), Hilje Murel — üleüldse.
6. Aarne Üksküla kaksikroll „Isades ja poegades” (asendus 2003), tandem Raudsep—Rämmeld „Helesinises vagunis”.
7. Indrek Sammul („Pühapäev”), Tiit Sukk („Inishmore’i leitnant”).
8. Eristujat ei tabanud.
9. Vähe näinud.
10. „Ugala” vupsatas üsna kiiresti teatrikaardile tagasi. Põhjus rõõmustamiseks. Aga lausa vihastab see, et eesti lavadel on veel küllaldaselt isikuid, kelle jaoks laval mängimine tähendab kõva häälega rääkimist ja natuke käte-jalgade vibutamist. Ja on ka teistsuguseid isikuid, kelle lavaline tegevus on niivõrd enesekeskne, et millest tema tegelane räägib või mille üle muretseb, jääbki ainult tema enda ja autori teada. Kumb neist variantidest on halvem? Ehk noorte lavastajate nõudlikkus paneb asjad paika?
11. „Onu Vanja”.
ÜLO TONTS:
1. „Kihnu Jõnn” muidugi. Hilinemisega vaatasin ära Rünno Saaremäe „Jaanitule” lavastuse Rakvere teatris. Aasta tagasi kiitsin siinsamas loetud teksti. Lavastus kinnitas, et kiitsin asja eest.
2. Hanoch Levini „Kummikauplejad” Draamateatris — ei eriti põnev ega ootamatu, aga hea repertuaarileid ja kenasti lavale jõudnud (vaatasin Laine Mägi, Guido Kanguri ja Ain Lutsepa esitust). Küsimuse sõnastusest lähtudes oleks küllap kõige täpsem vastus: M. Koltèsi „Roberto Zucco” „Vanemuise” Sadamateatris.
3. Veel kord „Roberto Zucco” — T. Ojasoo lavastus.
4. Ikka „Roberto Zucco” — Ene-Liis Semperi kujundus.
5. Laine Mägi Helene Alving („Kummitused” Draamateatris).
6. Riho Kütsari Jõnn („Kihnu Jõnn” „Vanemuises”), Tambet Tuisu Roberto Zucco („Roberto Zucco” „Vanemuises”), Jan Uuspõllu Osvald Alving („Kummitused” Draamateatris).
7. Kersti Heinloo Kati („Nipernaadi(mäng)” Emajõe Suveteatris), Maarja Jakobsoni Eneken Üüve („Ekke Moor” „Endlas”), Lembit Eelmäe Jaak Lõoke („Nipernaadi(mäng)” Emajõe Suveteatris).
8. Eesti teatri eksistentsiaalselt keerulist olukorda silmas pidades selle ankeedi kõige tähtsam küsimus. Ei oska vastata. Kes oskab? Kokkuvõttes oleneb eesti teatri tulevik publiku hoiakust, eesti inimese valikutest. Kui suur on teatri võimalus neid valikuid mõjutada — tingimusel, et teater jääb kunstipaigaks?
9. Konkreetset kogemust napib, aga julgustavat on omajagu — „Vanemuise” „Kihnu Jõnn” ja Emajõe Suveteatri „Nipernaadi(mäng)”. Julgustab nendele lavastustele osaks saanud publikuhuvi. Lahing häbitult pealesuruva kommertsiga ei ole kaugeltki veel kaotatud. Küll näikse osa arvustajaid juba arvavat, et peale meelelahutuse ei ole suveteatrilt midagi oodata.
10. Väga ebameeldivalt üllatas Tartus vaadatud „Kajakamägi”. Mispärast niisuguse aine puhul jämekoomiline ja mõnitav farss? Esteetika esteetikaks, aga teatri eetiline seisukohavõtt? Kevadel loetuna meeldis Veiko Märka arvustus „Kajakamäele” (Tšehhov prügimäel, TMK nr 5), seda just nõudlikkuse pärast teatri sotsiaalsusest kõneldes. Vaatajana olen arusaamatuses: mispärast Tšehhov sellesse näotusse loosse on segatud?
Päevalehtede lugemisel koguneb nukraks tegevaid kriitikamuljeid. Palju juhukirjutajaid ja veel rohkem juhuslikke tekste, milles teater ja arvustatav lavastus võib hoopis kõrvaliseks jääda. Jutt on nn kvaliteetlehtedest.
11. Uuslavastuste loetelu ülevaatamine ütleb, et olulisi lavastusi teab kui palju nägemata olla ei saa. Neid on lihtsalt olnud vähe. „Onu Vanja” „Ugalas”.
LEA TORMIS:
1. Algupärandid on õieti kõik märkimist väärt. Nii näidendid, muusikateosed („Vargamäe tõde ja õigus”, „Kaotajad” jm) kui ka kompositsioonid/lavatekstid/dramatiseeringud. Näiteks „Mandragora” või mõlemad „Nipernaadid” või omapärane „Ekke Moor” (kas äkiline Gailiti-huvi peegeldab nn ühiskondlikku tellimust?). Kas Mati Undi „Kärbeste saar” või antiigi-kompositsioon on algupärandid või tõlketükid?
Näidendeist: Jaan Unduski „Goodbye, Vienna”, Andres Kivirähi „Kalevipoeg” ja „Helesinine vagun”, Andres Noormetsa „Lumejänesed”, Mart Kivastiku „Teener”, Eva Koffi „Meie isa”, Mihkel Ulmani „Kajakamägi”. Klassikast: „Neetud talu”, „Roosad prillid”, „Kihnu Jõnn”.
2. Põnevaid esmakordsusi me laval: Shaw’ „Ullike ootamatuste saarelt”, Storey „Pühapäev”, Koltèsi „Roberto Zucco”. Ootamatu: Lenzi „Hofmeister” Nukuteatris.
Huvitavaid taastulekuid: Shaw’ „Südamete murdumise maja”, Vampilovi „Vanem poeg”, Ostrovski „Kaasavaratu”, Molnàri „Liilia”, Schaefferi „Proovid”, Ionesco „Kiilaspäine lauljanna”. Kas on juhuslik, et Schmitti näidendid ilmuvad korraga koguni kolmes teatris? Või tekkinud huvi A. Ostrovski näidendite vastu, ka eesti teatris?
Võrdlemisvõimalus on juba ise põnev ja loob uusi tähendusi. Näiteks Levini „Kummikauplejad” I ja II (loodan veel ära näha!). Või see, et „Luikede järve” pealkirja all etendati paralleelselt kaht vastandlikku lavastust „Estonias” ja Von Krahlis — mõlemad sobivas vastavuses oma teatri ja oma loojate esteetiliste põhimõtetega ja mõlemat mängiti väga edukalt! (+ lisaväärtus — Heili Einasto väga huvitav neid võrdlev analüüs TMKs.)
3. (Tugevuse või paremuse pingeridu ma ei tunnista!) Mõned olulisemad, mida näha õnnestus. Näiteks: kaks väga erinevat ja kumbki omas laadis väga head lavastust: Kaarin Raidi „Onu Vanja” ja Tiit Ojasoo „Roberto Zucco”.
Veel huvitavaid lavastusi:
Hästi profilt tehtud „Cabaret”. Malvius on perfektsionist ja igal näitlejal kindlasti kasu tema käe all töötamisest. Kas publiku enamik ka Malviuse ühiskondlikust sõnumist osa saab või lihtsalt head meelelahutust naudib — seda ei tea. Nagu sedagi, kas üha kasvav muusikalibuum teatrite repertuaari mitmekesisuse ja publiku ostujõu mõttes mitte kahe teraga mõõgaks ei osutu. Unt võib žanri seestpoolt õõnestada („Aida”), aga see ei muuda asja.
Muusikalistest lugudest üks omalaadsemaid oli Perviku/Varrese „Arabella ja Taaniel”, tehtud Tvedtil laulu-liikumise-sõna dünaamilises koosluses ja taas hea kool ka näitlejale.
Külalislavastajalt veel Hilda Hellwigi „Kummitused” — samuti kindla käega tehtud. Mõnigi näitleja sai end uuest küljest avada. Üldtõlgendus oli siinse tegelikkuse suhtes siiski mingis faasinihkes ega pääsenud päris mõjule.
Tõnu Lensmendi „Viennat” nägin alles draamafestivalil, pärast pikka mängupausi. Seda oli ka tunda lavastajatõlgendusse muidu nii täpselt sobivate peategelaste Merle Palmiste ja Tõnu Oja mängus — oluline nendevaheline pingeväli oli seekord nõrgavõitu. Aga hooaja tipprollide seas on nad ikka ja põnev oli vaadata. Pluss lisaväärtus kaasatud noorte teatriuurijate ja tavapärasest suurema kirjaliku retseptsiooni näol.
Andres Lepiku „Proovid” — suvekuumas õhuta saalis nähtud, ometi tavarepertuaarist huvitavam.
Taago Tubina „Helesinine vagun” aitas paremini mõista mulle seni võõrast nostalgiat lähimineviku järele ja selle lapsepõlvetaustu.
Balletilavalt — uudsed olid nii Mai Murdmaa „Armastuse tango” kui ka L. Cannito „Cassandra”.
Eraldi kategooria on teatrikoolide diplomilavastused, mis mind alati huvitavad (Normeti „Liilia”, Undi „Kärbeste saar”, Raudsepa „Vanem poeg”). Aga avalikke hinnanguid üliõpilaste töödele on esialgu vara anda.
4. Kõigis eelnimetatud lavastustes oli enamasti ka huvitav kujundus, valguslahendus ja helipilt. Eriti võlub, kui nn leitud koht või maja sulandatakse kujundina mängutervikusse. See hooaeg pakkus mitu sellist näidet, nähtust täiuslikem ehk Külliki Tooli ja Peeter Konovalovi töö „Onu Vanjas”. Ning Ene-Liis Semperi erakordselt adekvaatne, tähenduslik ja funktsionaalne „Zucco” kujundus.
5. (Taas paremusjärjestuseta.)
Mida terviklikum lavastus, seda täiuslikum näitlejaansambel. Nii „Onu Vanja” kui „Zucco” puhul väärivad õieti kõik naistegelased nimetamist — ja kes neist on pea-, kes kõrvalosas? Erilise pühendumuse poolest märgiksin Maria Soometsa Sonjat („Onu Vanja”), vapralt oli tehtud ka tema Jentl („Deemon ja ingel”).
Liisa Aibel — Arabella. Maria Avdjuško — Regine („Kummitused”). Diana Tammisto — Larissa („Kaasavaratu”).
6. Kõik „Onu Vanja” meesosatäitjad, aga nähtud (festivali)etenduse järgi eriti Andres Noormets Astrovina.
Tambet Tuisk — Zucco. Mängu kiirgava keskendatuse ja intensiivsuse poolest. Mait Malmsten — Konferansjee („Cabaret”). Madis Kalmet — Paratov, Jaan Rekkor — Knurov („Kaasavaratu”).
7. Karol Kuntsel — Telegin („Onu Vanja”), Priit Pedajas — Engstrand („Kummitused”). Helene Vannari ja Guido Kanguri paar („Cabaret”). Peeter Volkonski ja Evald Aaviku paar („ Goodbye, Vienna”).
8. Sellele küsimusele ma tavaliselt vastata ei oska. Pealegi oli mõnes teatris remont jne. Võib-olla „Ugala” — valiku mitmekülgsuse poolest?
9. Polnud seekord eriti võimeline „ekstreemturistlikust” suveteatrist osa saama. (Aga tuvastasin, et trükiajakirjandus, raadiote teatrisaated + lühinäited TVs andsid neist kokku päris hea ülevaate.) Kord külm-vihmane, ajuti lämbelt kuum vabaõhuhooaeg tõestas, et eestlane on suvel vist kõigeks valmis! Konkurents aiva tiheneb nii tõsikunstilisel kui ka kommertslikumal poolusel — ometi paistis vaatajaid kõikjale jätkuvat? Kes võtaks täpsemalt uurida, kas üldse ja kuidas mõjutab suvine teatrivaimustus talihooaja külastatavust ja publiku ootusi (nagu sedagi, kas kodumaiste TV-seriaalide ja -seepide populaarsed näitlejad meelitavad oma l a v arolle vaatama ka seni teatrikauget publikut).
Algupärandite ülekaalutendents meeldib väga. Eriti „kohavaimuga” seotud lood, olgu siis kutselistelt või asjaarmastajate truppidelt. Samuti meeldib jätkuv julgus tõsiste näidenditega välja tulla (näiteks „Südamete murdumise maja” Käsmus. Seda võiks isegi talvel mõne katuse all edasi mängida välisatmosfääri kaotamise hinnagagi — minusugustele, kes kohale ei jõudnud?).
10. Killustumise aegadel oli r õ õ m u eriti ühisüritustest ja neid vedavatest missioonitundega inimestest. Näiteks: teatrifestivalid (M. Kasterpalu, A. Laasik ja nende meeskonnad). Huvitavad külalislavastused. Eriti no-teater Jaapanist, aga ka Ginkase „Must munk” ja Pedajase ning Fomenko trupi hästi klappiv võluv koostöö „Lõikuspeo tantsudes”.
Teatrikoolide toimima hakkava koostöö märgid — Karl Adra juubelipäev Viljandis; üksteise lavastuste vaatamine, ühised arutlusseminarid kevadel Tartus.
Mõnede asjaarmastustruppide (kooliteatrid niikuinii) omanäolised, kogu üldist teatripilti rikastavad lavastused. Mõistan kutselisi, kes nendega meelsasti koostööd teevad (näiteks Raivo Adlas)!
Et TMK on hakanud end uuesti leidma. Ja päris mitu huvitavat teatriraamatut on taas ilmunud. Ju siis kultuur on visa, ei anna nii kergesti alla.
Mõnigi vahepeal nagu varju jäänud teater (Nukuteater, Vene Draamateater) on asunud end üsna veenvalt kehtestama. Tekivad uued ootused, jõuaks aga kõike ära vaadata!
Teatrielu peamised m u r e d ja p r o b l e e m i d on niigi kõigil meeles. Tahaksid pikemat lahtirääkimist, aga ankeet pole kummist.
11. Nägemata on palju, mis huvitanuks. Mõnd suveteatri lugu lubati tuleval aastal korrata, ehk siis. Veel mõni olulisematest: „Inishmore’i leitnant”, „Pühapäev”, „¡Ay, Carmela!”, „Äike”, „Vend Antigone, ema Oidipus”, „Salakütt”, „Lumejänesed”, „Ullike ootamatuste saarelt”, „Niskamäe kired”, „Koturnijad”, „Kuldne mees”, „Maja Jaama uulitsas”, „Teener”, „Lumi”.
BORIS TUCH:
2. David Storey „Pühapäev” („The Contractor”) Linnateatris; Martin McDonagh’ „Inishmore’i leitnant” Draamateatris.
4. Muusikaline kujundus — Olav Ehala „Kaotajad”, lavakujundus — Silver Vahtre „Tasuja”.
5. Laine Mägi — pr. Alving („Kummitused”), Maria Soomets — Sonja („Onu Vanja”).
8. Kui rääkida viimasest hooajast, siis siin ei sädelenud ükski teater kuigi selge repertuaaristrateegiaga. Teistest parem on see „Ugalal” (tähele tuleb panna mitte ainult repertuaari kui sellist, vaid ka linna konteksti, milles teater töötab).
1) mastaapsed showd, kus on kõige tähtsam vaatemängulisus; 2) „vaiksed” lavastused, mis on suunatud vaataja mõistusele ja südamele.
Juhtub harva, et vaatemänguline lavastus omab lisaks ka kunstiväärtust. Sellised olid näiteks mõlemad „Musketärid”. Sel suvehooajal selletaolist šedöövrit ei olnud.
„Kaotajad” — hea „elus” muusika ja laul väga naiivse ja üksühese dramaturgia järgi. Lavastus näitas, et ainult efektide najal ei ole võimalik saavutada täisväärtuslikku kunstilist tulemust. Muidugi kui sellist ülesannet üldse püstitati.
„Tasuja” — kõige mastaapsem suveprojekt isegi mitte hooaja, vaid kümnendi kohta. Võimas lõuend, nii žanriline kui ka võitluslik. Näitlejate mängust on siin raske rääkida — peale Indrek Sammuli ei ole kedagi esile tõsta, kuid näitlejatelt eriti palju ei nõutudki. Kahju ainult, et nad halvasti vehklesid. Kõige vaieldavam selles projektis on instseneering. Ma ei ütleks, et see on nõrgalt kirjutatud, see on täiesti dramaturgiline, kuid väga raske on ühte sobitada tänapäeva inimese teadmisi seitsmeteistaastase Bornhöhe lihtsameelsusega.
Väga huvitav, et ühel hooajal tuli kaks suveprojekti „Nipernaadi” järgi. Kui Viljandi oma oli esmajärjekorras vaatemänguline, siis Priit Pedajase Tartu lavastus oli väga sügav, sellel oli mitmetähenduslik teine plaan ja üldse oli see üks paremaid Pedajase lavastusi, täiesti võrreldav „Punjabaga…“
Paljutõotav tundus „Südamete murdumise maja”. Roman Baskin mängis suurepäraselt kapten Shotoveri ja sulandas lavastuse väga veenvalt Käsmu meremuuseumi olustikku. Üleüldse olid ainult Tartu „Nipernaadi(mäng)” ja Käsmu lavastus tehtud ilma hinnaalanduseta sellele, et suveteater — see pole ikkagi päris teater.
Rõõmustasid kaks lavastajat: Tõnu Lensment ja Tiit Ojasoo. Tõsi küll, esimesel ei õnnestunud Ostrovski „Kaasavaratu”, seevastu tegi ta Tartu Ülikooli ajaloomuuseumis väga stiilse lavastuse „Goodbye, Vienna”, milles Merle Palmiste, tundub, et esmakordselt, näitas, et ta pole mitte ainult ilus, vaid ka hea näitlejanna.
Ojasoo tegi kahes teatris väga huvitava diloogia igasuguse vägivalla absurdsusest. Postmodernse kvaasitragöödia žanris „Roberto Zucco” Tartus ja musta huumori žanris „Inishmore’i leitnandi” Eesti Draamateatris. Teine lavastus on tugevam.
Rõõmustas Vene Draamateater. Tema välja tulemine kriisist on ilmselt seotud sellega, et lahkus palju aastaid direktoriks olnud Aleksandr Iljin. Uued ülemused hakkasid kutsuma tõeliselt huvitavaid lavastajaid. Isegi kui mitte iga lavastus ei õnnestu sajaprotsendiliselt, ei ole ka enam lootusetuse ja laostumise tunnet nagu Iljini ajal.
Ainus probleem on siin selles, et külalislavastajad ei saa luua teatri repertuaaristrateegiat. Kolm esietendust vene klassikast kahe ja poole kuuga — see on muidugi paljuvõitu. Isegi kui kõik kolm lavastust kahtlemata avardasid trupi väljendusvõimalusi. Kuid kõike ühekorraga ei saa.
Paljutõotav näis Georg Malviuse tulek „Vanalinnastuudiosse”.
Kurvaks tegevat ei ole rohkem kui tavaliselt. See, et Mati Unt on sügavas kriisis, on juba tavaline asi.
Linnateatrile võiks ehk esitada teatud pretensioone, kuid seda ainult võrdluses möödunud hooajaga, kus olid „Võlumägi” ja „Isad ja pojad”.
Hilda Hellwigi „Kummitustest” ootasin pisut rohkem, kuid arvatavasti ei saa panna liiga palju lootusi, lähtudes üksnes lavastaja CVst.
Kahju, et ei teostunud Ženovatši lavastus Eesti Draamateatris.
11. Kõik Nukuteatri lavastused. „Tšehhovi kolm õde”. „Ugala” „Vanem poeg” ja „Vagiina monoloogid”.
VAINO VAHING:
1. Jaan Unduski „Goodbye, Vienna”.
2. Eve Ensleri „Vagiina monoloogid” „Ugalas”.
3. „Armastuse tango” „Vanemuises”.
4. Kunstnikutööna Ene-Liis Semper „Roberto Zucco” „Vanemuises”.
5. Kersti Heinloo-Mati Undi „Vend Antigone, ema Oidipuses”.
6. Hannes Kaljujärv Toomas Nipernaadina Emajõe Suveteatri „Nipernaadi(mängus)”.
7. —
8. „Vanemuine”.
9. Alustasin eelmisel suvel Võõpsust, kus Räpina harrastusnäitlejad esitasid Aapo Ilvese „Võõpso pallas” Raivo Adlase lavastuses. Plaanis oli ka sõita Käsmu, et vaadata Bernard Shaw’ „Südamete murdumise maja”, kuid see ei saanud teoks. Jäin Tartusse toppama, sest siin oli mida vaadata: maikuu lõpul „Vanemuise” „Kihnu Jõnn” Sadamateatris, juunis Tartu laululaval jälle „Vanemuise” lavastus „Aida”, ja juulis Emajõe Suveteatri „Nipernaadi(mäng)”. Abjas etendunud „Ugala” „Neetud talu” jäi ka kahjuks vaatamata.
Kui mõelda viimase paari aasta suveteatrile, siis esmalt torkab silma lavastuste arvu tohutu kasv, lausa buum — igas Eestimaa nurgas etendab keegi ja midagi. Ülekaalus on eesti dramaturgia, eesti autorid (Kitzberg, Smuul, Gailit, Kivirähk, Bornhöhe jt). Ehk on see osaliselt tingitud ka sellest, et vabaõhuetendus eeldab, et mängitakse publikule enam-vähem tuntud lugu (storyt), midagi, mis mõnes mõttes eestlasele juba arhetüüpseks kujunenud („Tasuja”, „Kalevipoeg”, „Kihnu Jõnn”, „Toomas Nipernaadi” jt). Iseendastmõistetavaks on saanud muusikal suveetendusena, olgu see siis linnaplatsil või laululaval ( Tartu).
Mõned muremõtted seoses suveteatriga, vabas õhus mängimise ja lavastamisega.
HELIVÕIMENDUS. Esimestel läbimängudel on see tihti saanud komistuskiviks. Näitena võiks tuua „Kihnu Jõnni” Emajõe kaldal. Kontrolletendusel streikis see mitmeti. Ja peaks mõtlema ka sellele, et lutikas kõrva taga või suunurgas, ei saa ikka saltosid visata ega kõrtsikaklust pidada, rääkimata kuuldavast dialoogist. See ei ole ainult helitehnikute kapsaaed, vaid sellest peaksid teadlikumad olema ka koreograafid, loomulikult lavastaja ise.
LAVAKUJUNDUS. Tuleks rohkem arvestada tausta, taustdisaini, õigemini seda panoraami, mille taustal mäng toimub. Vabaõhulavastuste lavakujundusel on omad spetsiifilised jooned. Arvatakse, et oh kui ilus maastik (kusagil seal Abja kandis „Neetud talu” jaoks), järvesopp, metatukk, jõekäär (Emajõgi „Kihnu Jõnni” puhul), aga unustatakse ära, et „vabaõhu disain” ei pruugi alati teatraalselt mõjuda. Vabaõhu looduslik kujundus tekitab vaatajas küll nostalgiat, kuid tihtipeale jääb vajaka tinglikkusest, mis teatrikujunduses ju obligatoorne. Lavakujundus võib olla looduslähedane, loomulik, naturaalne, eht, aga ometi ei pääse kunstiliselt mõjule. See on juba väga vana tõde, aga ikka unustatakse ära. Olen arvamusel, et selline naturaalsus vabas õhus tapab sageli ära ka väga hea teksti. Silm ja kõrv ei tööta enam sünkroonis nagu siselaval.
Lavakujundus ja mänguplats on ju praktiliselt üks ja seesama. Mänguplatsil ei tohi jääda tühja ruumi. Ja selle heaks näiteks oli Tartu Raekoja platsil etendunud „Evita” 2002. a suvel. Tihe „asustus” tõi kuuldavale kogu muusikali muusikalise poole. Ja kimpus ei oldud ka koreograafiaga. Sama aga ei saa öelda läinudsuvise „Aida” kohta Tartu laululaval. Kuidas sa seal ka ei liiguks, tantsiks või laulaks, kolossaalset kiviastmestikku ei suuda ikkagi täita. Muusikal ei ole laulupidu ega mingi ratsarügemendi võidusõit, see on midagi intiimsemat.
LAVATEKST. Ka sellele peab lähenema spetsiifiliselt, sest siselava psühholoogia ei pääse vabas õhus alati maksvusele. Vabas õhus domineerib ikkagi tegevuslik liin, kehakeel, kehaplastika — teiste sõnadega nn vabaõhtuteatri koreograafia. Samas aga, kui intensiivne ka poleks vabaõhuteatris tegevus, ei saa ju seda teha papist või vineerist majafassaadide ees. Kui juba, siis ehtsad esemed!
Suveteatri, õigemini vabaõhuteatri, repertuaarist oli juba juttu, tahaks aga veel kord toonitada, et selle repertuaar vajaks teatritevahelist kooskõlastust, et ei juhtuks, et näiteks Nipernaadit mängitakse kahes kohas. Selles pole midagi halba, aga lõppkokkuvõttes siiski lõhnab ühekülgsuse järele.
Ja veel üks tähelepanek. Kummaline küll, kuid vabas õhus on harrastusteatrid, harrastusnäitlejad, täiesti võrdväärsed konkurendid proffidele (meenus kaks vabaõhulavastust Räpinas).
10. Ei pääse mööda dilemmalikust küsimusest: kas repertuaariteater on oma aja ära elanud? Vastaksin, et jah, sellisel kujul küll, nagu ta meil enamikus teatrites püüab toimida. Teisalt aga, ainult projektid ja lühiajalised lepingud ei sobi väiksele Eestile oma kutseliste teatrite ja näitlejate hiigelarvuga. Oleks vaja midagi vahepealset. Ja kohe turgatab pähe, mis oleks, kui alternatiiviks kujuneks mõni erateater? Sellisele mõttekäigule viisid (majandusliku) arengu raskused viimasel ajal „Vanemuises”. Palju mänguplatse, aga rahapuudus. Vähe sellest — puudujäägid eelarves. Jään juba varem avaldatud seisukoha juurde, et paarimiljoniline puudujääk „Vanemuise” eelarves ei ole tinginud veel kunstilise taseme langust. Sest piletiläbimüük ei ole veel kunstilise taseme näitaja, need on kaks ise asja. Samas muidugi — suur tükk ajab suu lõhki. See käib konkreetselt jällegi „Vanemuise” kohta. Tore, et „Vanemuisel” on Sadamateatri näol omataoline filiaal, kuid miks ei võiks selle omanik Rein Kilk sellest teha erateatri? Rein Kilgi Alternatiivteater! Ja veel üks lühis: sporti spondeeritakse iseendastmõistetavalt, nii riigi tasemel kui ka firmade ja eraisikute poolt. Pole aga kuulnud, et mõni rahakas institutsioon („Lukoil“ näiteks) või ainuisikuline rikkur oleks teatrit spondeerinud? Või on? Auhinnarahadest ja stipendiumidest rääkimata. Jah, sportlase karjäär on lühem kui näitlejal, aga siiski…
11. „Vargamäe tõde ja õigus” („Estonia”), „Kajakamägi” (Eesti Draamateater), „Onu Vanja” („Ugala”).
1. Vana hea Gailit — mõlemad „Nipernaadid”, nii Tartus kui Viljandis, koos oma seekordsete lavastajatepoolsete valikutega. Uutest tekstidest Andrus Kivirähi „Helesinine vagun” „Ugalas”, Mart Kivastiku „Teener” VAT Teatris ja Jaan Tätte „Kaotajad” Tallinna Linnateatris.
2. Hanoch Levini „Kummikauplejad” Eesti Draamateatris; Andres Byströmi „Suur ime” Nukuteatris; José Sanchis Sinisterra „¡Ay, Carmela!” Tallinna Linnateatris.
3. Kaarin Raid („Onu Vanja” „Ugalas”); Tiit Ojasoo („Roberto Zucco” „Vanemuises” ja „Inishmore’i leitnant” Eesti Draamateatris) Liis Kolle („Salakütt” „Vanemuises”) Mati Unt („Potilaadale” Eesti Draamateatris) Hege Tvedt („Arabella ja Taaniel” Rakvere Teatris) Georg Malvius („Bent” „Vanalinnastuudios”) Peeter Jalakas („Luikede järv” Von Krahli Teatris) Tõnu Lensment („Goodbye, Vienna” Tartu Teatrilaboris).
4. Muusikaline kujundus: Olav Ehala & Co (Kaotajad”) Ardo Ran Varres („Arabella ja Taaniel”).
Knstnikutöö: Ene-Liis Semper („Roberto Zucco” ja „Inishmore’i leitnant”) Pille Jänes („Kajakamägi”) Ellen Cairns („Bent” ja „Cabaret”) Rosita Raud („Hofmeister ehk Lärm”).
5. Maria Soomets („Onu Vanja” ja „Nipernaadi”) Laine Mägi („Kummitused” ja „Kummikauplejad”)
6. Jan Uuspõld („Kummitused”) Hannes Kaljujärv („Nipernaadi(mäng)” ja „Arabella ja Taaniel”) Mait Malmsten („Inishmore’i leitnant”) Rein Oja („Potilaadale”). Kogu Eesti Draamateatri „Kajakamäe” rahvas, kes neist õigupoolest kõrval-, kes peaosatäitjad on...? Sama ka Tallinna Linnateatri „Kaotajate” kohta.
8. Jälgides Georg Malviuse sõnavõtte ning teatri mängukava, jääb mulje, et „Vanalinnastuudio”. Ja miks ka mitte? Tegelikult on oma repertuaaripildi terviklikkuse eest sunnitud vastutama eelkõige kindla kodupublikuga nn „väiketeatrid”: Rakvere,Von Krahli Teater, VAT Teater... ja nad teevad seda tõesti. Ka Tallinna Linnateatril on nüüd juba väga keeruline midagi juhuslikult lati alt läbi lasta.
9. Loodan, et teatrid ei kuula kriitikuid, kes keset juunit hakkavad nõudma Shakespeare’i või Gorkit, ja teevad rahulikult edasi asju, mis neile endile (ja ka publikule) korda lähevad. Minu meelest on tõepoolest sümpaatne heade algupäraste tekstide tulv suvelavadele.
10. Eriti distantsilt vaadates on tänane eesti teater loomingulises mõttes tõesti heas seisus ja selle üle on loomulikult siiras ja puhas rõõm! Ka on heameel VAT Teatri õnnestunud koostööst Kuressaare Linnateatriga, loodan, et selliseid ettevõtmisi sünnib veelgi.
11. Paraku endiselt muusikalavastused ja mitmed Vene Draamateatri lavastused.