EESTI  FILMI  NÄDAL

Nagu traditsiooniks on saanud, toimub ka tänavu märtsis eesti filmide suur-ülevaatus Kinomajas ja mujalgi Eestis. Mitmendat-mitmendat aastat.

Ka tänavu näidatakse sel ajal valdavat osa eesti autorite filmitoodangust. Mõnelegi filmile võib see avalik esitamine olla ainus – vähemalt esialgu või ka üldse -, kuna ju paljudel aladel näib meil olevat nii, et kultuuri pakkumine ületab nõudmise. Täpsem oleks küll tõdeda, et just nii see asi peabki olema: meie kultuur on täna piisavalt rikas ja mitmekesine, et iga tarbija saab valida endale sobivat ja loomulik, et mõnigi asi jääb tema vaateväljast kõrvale või ei kuulu laadilt lemmikute hulka.

Samas peaks iga loominguline saavutus, olgu tegemist kõrgklassi, katsetuse või lihtsalt niisama armastusest sündinud teosega, leidma oma väljundi võimaluse. Nii peaksid huvitavad tekstid saama raamatuks või vähemalt internetikirjanduseks, kunstiteosed leidma endale eksponeerimispinna, muusikud esitamispaiga ning filmid ekraani.

Erialainimestel aga peaks olema piisavalt võimalusi, et valdavat osa oma ala teostest kuulda-näha – evimaks ülevaadet, tajumaks kunstiliigi sisemisi liikumisi, mõjutusi ja arenguid.

Kahjuks nii see sageli pole. Seda kindlasti ka filmikunsti puhul.

Arvan, et äsjaöeldut silmas pidades on just need ülevaatenädalad eesti filmile olulised – ja kahju, kui mõnigi kultuuribürokraat ei oska seda vajalikult hinnata – nagu viimasel ajal kahjuks kogenud oleme.

Et anda väikest ülevaadet üritusest, nimetan paari näitajat 2003. aastast:

filme oli Kinomaja ning ka teiste Eesti linnade ekraanidel 76;

nende hulgas olid nii täispikad mängufilmid, dokumentaalfilmid, eksperimentaalsed lühifilmid, üliõpilastööd kui ka huvitavamad amatöörfilmid;

igaüks neist kogus keskmiselt 70 vaatajat;

pileti hind oli 15 krooni, mis peaks igale huvilisele olema taskukohane (ja lausa inimlik, kui võrrelda kommertskinode hindadega).

Tänavusel filminädalal tulevad näitamisele üle 80 filmi, hinnad on ikka sama madalad.

Ekraanil on nii täispikad mängufilmid nagu „Somnambuul“ ja „Vanad ja kobedad“, kui ka tudengite tööd ja amatöörfilmid. Huvitavatest filmidest võiks veel nimetada niisuguseid teoseid nagu „Elav jõud“, „Valge tee“ ning „Vennaskond. Sügis Ida-Euroopas“ ja mitmed teised.

Uudne on niiöelda ööseansside korraldamine noortele mõeldud filmidest, eraldi filmid kuulmispuuetega inimestele ja muudki. On kavas ka naistepäeva-üllatus.

Mõistagi nõuab niisuguse ürituse korraldamine Eesti Kinoliidu ja selle Filmikultuurikeskuse töötajatelt üsna palju energiat. Aga pole kahtlust, et asi on seda väärt.

Igatahes kutsume kõiki huvilisi filminädalast osa saama. Küllap mitmegi arvestatava teose või huvitava katsetuse puhul on see pika aja jooksul ainus võimalus nendega tutvuda.

Arvo Valton,

Eesti Kinoliidu juhatuse esimees