NELI AASTAT UNESKÕNDIJAID

Tudengifilmifestival „Sleepwalkers“

MARJE JURTŠENKO

      Et kõik ausalt ära rääkida, peaks alustama sellest, et loodus tõepoolest ei salli tühja kohta. Ja inimene looduse osana on eriti valvas tühje kohti ära märgistama — kohati ehk igavusest, siis jälle ahnusest, mugavusest või hoopis millestki muust.

      Mõte luua tudengitele oma filmifestival sai ka alguse tühja koha märkamisest, tagataskus oli veel üsna palju energiat, millele oli samuti vajadus mõistlik rakendus leida.

            Niimoodi jõudsimegi ideega hakata korraldama tudengifilmifestivali Tiina Loki juurde, et paluda tema abi festivali käimalükkamisel. Aasta oli 2000, õues möllas kevad, puud puhkesid lehte, õhus oli tunda värskust. Ise veel pisut ebakindlad oma oskustes ja suutlikkuses, sattus Lokk mõttest vaimustusse, koguni sedavõrd, et tegi meile ettepaneku liituda Pimedate Ööde filmifestivaliga selle ühe osana. Tummaks löödud, oskasime vist tollal vaid innukalt noogutada, veel aru saamata, mida see kõik tähendab ja mida enesega kaasa toob. Aga mootor oli sellega loodud, jäi vaid üle leida õli, millega see käivitada.

            Ühe festivali korraldamine osutus siiski ootamatult keeruliseks — logistika seadmine ja paika panemine ei valmistanud erilisi raskusi, aga festivali ideelise poole välja mõtlemine oli päris paras pähkel. Mida me selle festivaliga öelda tahame, milliseid filme näitame, kellele me seda festivali teeme — küsimused, mis pidid saama vastuse, ja vastused, mis pidid kujundama festivali näo. Tudengid on väga eriline seltskond, nad ei hooli üldjuhul paljust, aga kui hindavad, siis tõeliselt.

      Nende jaoks on vaja ennast korra tõestada, kui see korda läheb, siis pead vaid taset hoidma.

            Samamoodi oli vaja leida ka festivali väline vorm — nimi „Uneskõndijad“/ „Sleepwalkers“ tuli kuidagi mängeldes, aga imidži kujundamisele läks oluliselt rohkem vaimu ja valu. Tänaseks on ka need asjad paika loksunud, uued vormiotsingud toimuvad igal aastal, aga juba suhteliselt kindlates raamides ja sirgjooneliselt sobiva tulemuse suunas.

            Tänaseks on „Sleepwalkers“ nelja aastaga suutnud panna aluse ühele korralikule rahvusvahelisele tudengifilmifestivalile — välja on kujunenud neli festivali põhisuunda, mida pidevalt tuleb arendada. Need on võistlusprogramm, rahvusvaheline žürii, eriprogrammid ja filmikool. Võistlusprogramm on aastatega muutunud mahult väiksemaks, kuid selekteeritumaks — kui esimesel aastal olid filmid üheteistkümnest riigist, siis viimati suurenes osalevate riikide arv koguni kahekümne kolmeni. Siiski, kurvaks teeb asjaolu, et kui esimesel aastal oli programmis üle kümne eesti filmi, aga viimastel aastatel on olnud tõsine probleem rohkem kui kolm korraliku eesti filmi. Mõnes mõttes on see kindlasti märk millestki, lootuses, et tegemist on vaid ühe vaheetapiga meie noorte filmitegijate väljakujunemisel.

            Rahvusvaheline žürii moodustab alati väga kummalise koosluse, mis hingab täiesti omamoodi. Me oleme püüdnud igal aastal kokku koguda ka suhteliselt erineva seltskonna, nii praktikuid kui teoreetikuid, erinevate filmikultuuride edasikandjaid. Igal aastal on žüriis kindlasti ka üks Eesti esindaja põhjendamaks kohalikke iseärasusi.

Eriprogramm on aastatega üha tähtsamaks kujunenud, osalt annab see rohkem valikuvõimalusi pakkuda publikule midagi väga „isuäratavat“ ja eksklusiivset, teiselt poolt on läbi eriprogrammide võimalik ka laiema publiku tähelepanu köita. Tutvustatud on erinevaid filmifestivale (up-and-coming, Oberhausen, Cannes’i „Cinéfondation“), filmikoole (FAMU Tšehhist, Super16 Taanist), oleme näidanud juba tunnustatud filmirežissööride esimesi näpuharjutusi — nimede hulk on pikk ja väärikas, alustades Lars von Trierist, Thomas Vinterbergist kuni Sergei Eisensteini, Andrei Tarkovski, Roman Polanski ja Krzysztof Kieślowskini välja.

            Filmikool on senini olnud festivali kõige ebaühtlasem lüli ja sellel on mitu põhjust. Esialgsete plaanide kohaselt pidi sellest üritusest sündima festivali omaette osa, mis areneks suureks ja ilusaks. Paraku pole siiani seda imerohtu leidnud, mis paneks filmikooli jõulukuusena särama. Senised filmiseminarid on pigem juhuslikud ja eraldi seisvad, keskenduvad rohkem loengupidajale kui üldisele teemale, aga vaja oleks süstemaatilist lähenemist, mõttes on olnud ka workshop’i vormi loomine. Arenguruumi on piisavalt.

            Märkimisväärne on asjaolu, et mitmed „Sleepwalkersil“ pärjatud filmid on hiljem saavutanud suuremat rahvusvahelist edu. Näiteks esimesel festivaliaastal peaauhinna pälvinud film “Portree” (Portret, rež Sergei Lutšišin, Venemaa, 2000) võitis pool aastat hiljem ka Cannes’i „Cinéfondationi“ alaprogrammi esimese preemia, 2002 aastal „Sleepwalkersil“ võitnud film „Meeste asi“ (Meska Sprawa, rež Sławomir Fabicki, Poola, 2002) jõudis hiljem tudengifilmi „Oscari“ nominentide hulka. See peaks juba üsna tõsiselt näitama festivali taset.

            „Sleepwalkers“ on eriline tudengifestival ka rahvusvahelises mõõtmes — alates sellest, et tavaliselt korraldavad tudengifilmifestivale filmikoolid. See on loogiline, lähtudes aspektist, et eelkõige peaks olema kooli huvi oma õpilasi erialaselt harida selle kõige laiemas tähenduses — otsima võimalusi nende silmaringi avardamiseks, tooma kohale filme, õppejõude ja filmitudengeid mujalt maadest. Tudengid saaksid oma töid analüüsida, vahetada mõtteid ja vabal ajal arendada sõbralikke suhteid. Koostöö võiks alata juba rohujuure tasandil ja seda peaks kool mitte ainult toetama ja soosima, vaid ka ise tagant tõukama. Meil, pisikeses Eestis, pole selline mõttelaad jõudnud veel koolistruktuuri mõjutama hakata või kui on, siis jäänud peamiselt mõttetasandile. Võib-olla on „Sleepwalkersi“ tekkimine ja kestmine soodustanud omamoodi laiskusepisikute levikut, jätnud koolihärrad pisut toetuma arusaamisele, et selline võimalus on tudengitele juba loodud.

            Siit edasi võib rääkida ka sellest, millised on raskused ühel eraldi seisval tudengifilmifestivalil pääsemisel filmikoolide ringi ja seal aktsepteerimist leida. Esimestel aastatel oli filmide küsimine ja saamine tõeline probleem, meisse suhtuti kui ebausaldusväärsesse ja kahtlase väärtusega undeground-festivali kusagil Metsikus Idas ja seletamist oli palju. Tekkis ka olukordi, kus korduvalt lubatud kassetid jäid ikka ja jälle meile miskipärast saatmata ning esilinastusel olevad filmid tuli eelneval ööl lennujaama tollist välja manguda. Pärast teist festivaliaastat on toimunud aga suur muutus, paljud filmikoolid saadavad ise õigeaegselt võistlusprogrammi valikuks filme ja see annab jõudu igal aastal mõne uue maa juurde haarata. Süsteem töötab, oleme rahvusvaheliselt tunnustust leidnud, aga suur osa meie oma taimelavast ei saa festivali tähtsusest ja vajalikkusest veel aru. Ja see on taas märk millestki.

            Viimastel aastatel oleme üha rohkem kasutanud filmitudengite eneste mõtteid ja jõudu festivali korraldamisel. On üsna oluline, et nad saaksid ise asja sees olla, töötada ja avastada iseenda jaoks. Ehk viib see ka mingil teisel tasandil arusaamisele.

            Tudengifilm ideaalis peaks olema püüe vormistada vabadust kinematograafiliste vahenditega ja tudengifilmide festival peaks seetõttu olema üks tõeline vabaduse kants, vaba eelarvamustest ja hoiakutest, levitades healoomulisi ja aktiveerivaid pisikuid. Ettevaatust neile, kes andunud mandumisele, unes kõndimine võib saada saatuslikuks.

Vaim teab, et magamine ainult kosutab. Film toidab.

Meie — see on peda kultuuriteaduskonna režiieriala III lennu lõpetanud Helen Valkna, Katrin Kissa, Kadri Kilp ja Marje Jurtšenko.