„NOKIA“ POLE POOLTKI KAALIT
TARMO TEDER
“KAALI SALADUS”/“HOME OF THE SUN”. Stsenaarium, re˛ii ja offline-montaa˛: Urmas E. Liiv, operaator Ago Ruus, helilooja Janek Murd, teksti kirjutaja Tiit Kändler, tausta uurijad Tiit Kändler ja Kalle Suuroja helioperaator Arvids Celmalis, heli järeltöötlus Andris Krenbergs, produtsendid Uldis Cekulis ja Riho Västrik. Video Betacam SP, 52 min, värviline. © OÜ Vesilind ja „Vides Filmu Studija“, 2003.
“PHAETONIT OTSIDES”, portreefilm Vello Lõugasest (1937—1998). Autorid Karl Kello ja Rūta Celma, muusika Peteris Vasks (“Landscape with Birds”, kasutatud „Eesti Reklaamfilmi“, ETV, „Eesti Video“, firma „Tael“ ning Rein Kärneri filmi- ja videomaterjale. Video Betacam SP, 15 min, mustvalge ja värviline. © Karl Kello 1999.
“NARR JUMALA KOJAS”. Autor Karl Kello, re˛ii Rūta Celma, kaamera: Arvo Vilu. AVID-montaa˛: Lauri Laasik, produtsendid Karl Kello ja Rūta Celma koostöös „Baltic Media Centre’iga (Ilze Gailite Holmberg ja Niels Holm). Video Betacam SP, 52 min, värviline. © Karl Kello 2000.
Ka elusoolast parkunud idealistil on nati nõme otsida „Nokiat“, võrrelda võrreldamatuid. Aga märgiliste totaalkujundite tõlgendamises peitub minu jaoks paradoksaalne võlu ja selles mõneti ka mängulises mõtteväljas peab igatahes mainima, et Kaali kraater (siis küll nimeta rõngasjärv) oli ilmas juba siis, kui mitte ükski olevus siin planeedil ei osanud „Nokia“ kummisaabastest, kaablist ja taskutelefonist vähimatki und näha. Ja Kaali kui ürgne jälg Maa koores on olemas ka siis, kui „Nokia“, „Coca-Cola“ ja „Liviko“ on ammu hingusele läinud.
Kindlasti kaob enne Kaali kadu ka inimene kui selline, aga enne Kaali tekkimist, enne selle kosmosest tulekut olid inimesed ilma igasuguste „Nokia“-unelmateta siin platsis. Vahest just selles paradoksis peitub esmase olija ja hilisema kultuurilise tõlgendaja kohustus. Sest juba varsti võib Maaga põrkuda mõni hiigelasteroid ning sipelgad ega prussakad ei seleta enam midagi.
Kelle jaoks siis vaja üldse seletada!? Öeldakse, et mis tahes vähegi mõtestatud nähtuse kui vaimuga suunatud olemiseavalduse peamiseks väärtuseks on inimlik mõõde, antropotsentristlik dimensioon, seos homo sapiens’i kui “ülima õiega”. Ja seda inimlikku mõõdet, tähendust inimese jaoks on Kaali kraater juba aastatuhandeid, eelkõige mütoloogiliselt ju kandnud. Kaali väe etnomütoloogilise mõju konkreetsus on ühelt poolt unustuse kooriku alla settinud, aga pakub teisalt aina selgemat pinget. Inimeseülese loodusliku võimu märk ja huvi seda teaduslike argumentidega dekonstrueerida pole kuhugi kadunud. Kui päike, vesi, õhk ja muda on eluallikaiks putukatele ja puudele, miks ei või siis Kaali fenomen olla käega katsutav, kuid samas ajaloolis-religioosne vaimutoit inimesele, spirituaalne hingeleib.
Meile pole vaja muu maailma materialiteeti ja välist edu kopeerivat „Nokiat“ või „Lockheed-Martinit“, vaid midagi eriti originaalset, ainuomast, vaid siia keele ja rahvuse territooriumile kuuluvat. Ja see on väga ilmekalt just Kaali kui Euroopa ainus kaardistatud meteoriidiväli oma ürgse ja müütilise peakraatriga, püha järvega. Eesti talupoegliku kalja, karaski, uue vankri ja rammusa lojuse tahtmise esmavajadus paistab nüüd terenduva eurosupikausi foonil täidetud. “Welcome to Estonia!”
Aga Kaali pole ainult mingi kaubanduslik-majandusliku „Disneylandi“-laadne tõmbekeskus turistide tarvis, vaid palju peenema koega eksistentsiaal-kultuuriline allikas, mutta ja gaasi varjunud salakaev, mille aarded vajavad uurimist ja siirded jätkuvat mõtestamist. Selleks on vaja organiseerida entusiasmi, kütta immateriaalsusele suunatud huvi muukida Põhjala muinasaja mütopoeesiat.
*
Eesti ja Läti kineastide koostöös valminud populaarteaduslik dokumentaalfilm “Kaali saladus” (re˛ Urmas E. Liiv) on pandud kandma ka rahvusvahelist missiooni: tutvustada Euroopa televaatajatele Kaali kraatri unikaalsust ja sellega seonduvat problemaatikat. Üle miljoni krooni maksma läinud filmist paistab, et see problemaatika on küllaltki mitmetahuline, liigendusis arusaadavalt välja mängitud, lavastuslike ja animaefektidega huviäratavaks pakitud, tiheda diktoritekstiga teavitatud, nimekate arvajatega markeeritud, nii tugitoolioivikule kui -kulupeale seedivaks töödeldud. Kaalit kui peateemat üldiselt lõa otsas hoidev dokumentaaljutustus tungitseb põnevusega haruliineis, võtab pealtäha erinevad tükid suurelt ette, kuid suudab need ka läbi mäluda ja pealiiniga siduda. Üldarusaadavusega vaheldub täiesti teadusliku uurimistöö nüansse, mütoloogiat, kerge õuduse kastmes teaduslikku fantastikat, mustvalgeid kroonikakilde ajaloost ja poliitikast, tabeleid, tarbeluulet ja simmanit. Tegemises on ambitsiooni ja tulemuseks eesti filmiloo haardekaim populaarteaduslik dokumentaal.
Hakkas häirima ühe filmi läbiva alateema liigne ekspluateerimine: poogiti kosmosest lähtuvat ohtu. Walesis paiknev „Spaceguard Centre’“ direktor Jay Tate jt saavad selles asjas korduvalt sõna. Arvutivõrk ühendab vabatahtlikke “taevavalvureid”, aga nähtavad on alles üle sajameetrise läbimõõduga hulkurtaevakehad, kuid juba kümnemeetrine võib tekitada katastroofi nagu kunagi Kaalis. “Pole kahtlust, et see juhtub,” ütleb Tate. Millalgi kindlasti. Aga asteroidi või meteoriidi langemise ohu üledramatiseerimisest jäi mulje, et “Kaali saladuse” loomegrupp on teadlikult mängitsenud vaatajasse jälje jätnud mainstream-katastroofika (“Deep Impact”, “Armageddon”) tekitatud meeleoludel põnevust kruvides.
Mulle pakkus filmis enim pinget delikaatselt ja objektiivselt, diletandi jaoks selgesti eksponeeritud teaduslik ja ka teadlaste intriig: kui vana on Kaali kraater? Etnomütoloogia järjepidevuse ja folkloori elujõu asjus (eeposed) johtub sellest paljugi. Kokkupõrke dateeringu suhtes esitab film peamiselt kaks teaduslikult väga argumenteeritud (proovid turbakihtidest, kõrgtemperatuurse gaasi ja iriidiumi sulamise jäljed) seisukohta, kusjuures kineastid jätsid oma arvamuse eelistuse delikaatselt vaka alt irgitsema.
Niisiis akadeemik Anto Raukas väidab, et meteoriit kukkus kaugel kiviajal 7500 aastat tagasi, mis on kollektiivse mälu jaoks väga hämar aeg. (Kaali alad kerkisid merest alles 8000 aastat tagasi.)
Lõuna-Taani ülikooli abiprofessor Kaare Lund Rasmussen leidis samal turbapuurimise meetodil ka jälgi, aga erinevalt Raukasest mitte viie meetri, vaid juba 1,73 meetri sügavuselt ning dateeris kokkupõrke aja 370—400 a eKr.
Seda turba ja iriidiumi kui kosmilise indikaatori seotusele tuginevat versiooni toetab jõulise loogikaga Tallinna Tehnikaülikooli vanemteadur Siim Veski, kes õietolmu mikrojääke analüüsinuna sedastab samasse 2400 aasta tagusesse aega suure metsahulga (aga ka nisu, odra, rukki ja kõrreliste umbrohtude) ulatusliku kadumise Saaremaal. Veski küsib: “Kust tekkis Saaremaale iriidium 2400 aastat tagasi? Miks kadusid mets ja viljad? Miks kadus loodus ja inimene sel ajal Kaali ümbrusest paarisajaks aastaks?” Filmi asi pole seda akadeemik Raukaselt küsida.
Uppsala ülikooli teadlased on kraatri tekkimise ajaks pakkunud 3600 aastat tagasi. Küllap tuleb geoloogidel kraatri lähedasis sois veel turvast puurida ja korduvate analüüsidega plahvatuse ajas ühisarvamusele jõuda.
Kaalist ei tohi teha filmi, millest puuduks Lennart Meri, kes ütleb “Kaali saladuses” plahvatuse kohta, et geoloogiline määrang on teisejärguline, sündmus toimus ja inimene nägi seda ja see jättis jälje mütoloogiasse ja folkloori. Just maailma- ja mõtterändur Meri oli esimene, kes püüdis inimeste kollektiivsest mälust Kaali katastroofi jälgi leida. Selle kinnituseks väike loetelu: Saarema suur tulekahju rahvaluules ja -lauludes; Ebavere mäel sündinud saarlaste suur jumal Tarapita; taevatule maa peale kukkumine soome mütoloogias; päike toetas meresaarele jala maha; päikesenägu armas taevapoeg kukkus otse Kaleva järve jne.
Igatahes meteoriidi allasööst oli nähtav tuhandete ja kuuldav sadade kilomeetrite raadiuses. Öösel võis see paista eriti kohutav. Kas Päike kukkus alla idas? Pytheas, kuuldes oma retkel 320 a eKr saladuslikust saarest, kuhu langes päike, otsustas seda saart külastada. Tema kogemus oli nii jahmatama panev, et kandub ainsa autentse tsitaadina “barbarid näitasid meile kätte koha, kus päike heidab magama” läbi ta reisikirja meie aega. Kas Põhjala püdelas justkui meduusses meres valgetel öödel seilanud Pytheas nägi Kaalit 30—40 aastat pärast plahvatust? Miks oli Kaali kui püha järv ümbritsetud 2,7 meetrit laia ja 480 meetrit pika kivivalliga? Miks hoidub film tsiteerimast Liivimaa krooniku Henriku teadet, et aastal 1227 uputati Saaremaal vaarao?
Küsimused kuhjuvad ja küsivad üksteist sigitades edasi. Siit jõuame muinasaja ja kristluse sidemeteni, nende läbikasvanud sümboolikani. Filmimees ja mütoloog Karl Kello on teinud kaks Kaali-ainelist dokumentaali: “Phaethonit otsides” ja “Narr Jumala kojas”. Esimene portreteerib Kaali saladust uurinud arheoloog Vello Lõugast, teine muugib Kaali katastroofi jälgi rahvaluules.
Kaalist hoogu võtva “Narri...” keskseks objektiks saab kraatrist linnulennult viisteist kilomeetrit eemal paiknev Karja kirik. Vahest liiga suvaliselt ja eelarvamuslikult maailma mütoloogilis-folkloorseid avaldusi Kaali kultusega siduv (vt ka ajakiri “Haridus“ 1/2003) Kello käib oma “Narriga...” natuke Andres Söödi “Mälu” (1984) jälgedes, kuid täiendab seejuures Villem Raami Karja-kiriku-kesksust Skandinaavia, eelkõige Norra XI sajandi väikeste puukirikutega. Ükski arukas pastor ei tohiks Kello näidatud muinasusu ja kristluse sümbiootika vastu vaielda ning ükski vähegi tõsine Kaali-uurija ei tohiks Kello julgete seoste hüperboolikast enam mööda vaadata.
“Phaethonit otsides” paistab entusiastlikult põlve otsas tehtud, kuid tänuväärne töö. Enne kui arheoloog Vello Lõugas (1937—1998) jõudis siit ilmast lahkuda, jõudis ta härja moodi tööd teha: kaevas, kirjutas, pumpas, publitseeris, kogus, võrdles, ajas teaduse kõrval muinsuskaitse asju. Just Lõugas oli see, kes kaevas lahti ja kaardistas kraatrit ümbritseva, küllap kultusliku/sõjalise otstarbega hiigelmüüri, püüdis lisaks kivikalmetele võtta proove ka Kaali märjast hauast, kuid järv ei andnud end kätte. Lõugaski uskus Tacitust, kelle teateil käis Pytheas Põhjala saladuslikul saarel, kus oli püha järv (ka põrgujärv), kuhu päike heidab magama.
On fakt, et 1937. aastal meteoriidiplahvatuse hüpoteesi tõestav mäeinsener Ivan Reinwald leidis magnetiga kammides Kaalist 28 grammise taevakivikese. Sellega oli kraatri Maa-väline päritolu tõestatud. Tänaseks on 110 meetrit laia ja 22 meetrit sügava peakraatri kõrval arvele võetud veel kaheksa väiksemat lohku ning Kaali on Euroopas ainus kaardistatud meteoriidiväli. Kuid see on väline asjaolu.
Tähtsam on see, et väga tõenäoliselt just Kaalis asub Põhja-Euroopa mütopoeesia tsentrum. Tacitus ütles, et aestid kummardavad Jumala Ema. Roomas muudeti Kreeka ja Väike-Aasia loodus- ja viljakusjumalaema, Jumala Ema Kybele orgialik kultus ametlikuks, kui suur meteoriit 204. aastal eKr üle Igavese Linna lendas. Aasta hiljem muutis Rooma senat seadust, et tuua Kybele püha kivi Väike-Aasiast Pessinusest Rooma ja Kybelele ehitati Palatinuse künkale tempel. Meieni on säilinud pildid Vesta preestriema Claudiast, kes seisab Tiberi kaldal ja võtab vastu Kybele kivi, mis oli meteoriit.
Saladuslikule Põhjala saarele löödud müütiline päikese haud jättis jälje nii antiiki kui siinsete rahvaste mütoloogiasse. Tuhandel viisil inimeste keelde ja meelde jäänud Kaali kuvand on läbi muinas- ja hansaaja otsapidi XXI sajandisse jõudnud.