NOPRI TIIT JA RUUSI AGO TEEVAD HIRMUS PALJU TÖÖD
Kaheksa päeva nädalas
MADIS JÜRGEN
„KAHEKSA PÄEVA NÄDALAS“. Film on üles võetud Tiit ja Vilve Niilo peres Nopri talus Missos 2000—2002. aastal. Käsikiri, re˛ii ja pilt: Ago Ruus, heli: Rein Urm, heli järeltöötlus: Koit Pärna ja Enn Säde, montaa˛: Sirje Haagel, on-line montaa˛: Kaido Strööm (AA Visioon Stuudio), arvutigraafika: Rene Kelomees, viiul: Taivo Niitvägi, autori teksti lugeja Andres Ots, toimetaja Enn Säde, produtsendid Maie Kerma ja Ago Ruus. Betacam SP, 58 min, värviline. © „Profilm“, 2003.
Ago Ruusil valmis eelmisel aastal järjekordne film maaelust.
Mis me sellest filmist õpime?
Me saame teada, et Eesti põllumajandus on madalseisus ja et Laar on selles süüdi. Meile näidatakse Nopri peremeest Tiit Niilot, kes rühmab ja müttab hullumeelselt sajal rindel, ravib ise oma lehma, sest zootehnikut ei ole (ja lehm sureb sellegi poolest). Et tal on viis last. Et sulased ei pea pühade ajal tööd tegema, perenaine teeb ise. Et peremees käib ise kohupiima ja sõira müümas. Teeb ööd läbi oma projekte, niidab karvakasvand isamaad, ehitab teid ja sideliine ja lööb üles vana meierei. Veab kohalikku hariduselu ja viib 1. septembril õpetajale lilleõie.
Sellised mehed peavadki elu üleval, ütleb peaminister Siim Kallas Vastseliina laadal Nopri Tiidu küüslauguvõid mekkides.
Ago Ruus on ka suure töö ära teinud. Ruus on passinud hommikupoole ööd kaameraga juures, kui Nopri peremees, silmad punased, Euroopa laenude jaoks projekte kirjutab. No eks Ruusi silmad olid samamoodi punased, ma kujutan ette.
Ruus on uurinud välja, et lõikuspäeval tuleb Misso kanti külla põllumajandusminister. Naised on kupatatud kõrge külalise auks leiba tegema. Minister tuleb kohale, aga ei söö ühtainust kotletti ka. Nuusutab ja jookseb minema.
Ruus on isegi talumehed ükshaaval ette võtnud. Ma tean Ruusi. Ruus läheb hoogu ja kui tema juba filmima hakkab, ega ta siis enam kaamerat käest ära ei pane.
Nii need Tiidu päevad lähevad ja nii see Ruusi film meil veereb.
Ja siis tuleb üks suurepärane koht — Nopri Tiidu noorem õde, kes on kakskümmend kaks aastat vana ja kes Tiidu juures töötab, ütleb vennale, et mina sinu juures enam tööd teha ei taha. Et aitab. Et mina ei näe sügavat mõtet niimoodi rabada. Ja selle jutu peale näitab Ruus (õnnestunult), kuidas kõmiseb äike, algab vihm ja mehed joovad jaanitule ääres viina.
Braavo!
Nopri Tiidu õde vaadates jään ma kuulatama. See jutt on siiras. See on tõesti väga hea. Ja tõetera noorema õe jutus nii Nopri Tiidule kui Ruusi Agole. Pidage piiri.
Kui Jaan Tätte Vilsandil oma esimest peldikut ehitas, õppis ta selgeks absoluutse lolluse valemi. Et kui sul on tapp täpne ja diagonaalid paigas, siis tuleb peldik kindel, polegi neid prusse nii palju vaja.
Heas näidendis pole vaja liigseid sõnu ja heas filmis liigseid kaadreid.
Pealkiri oli ka hea. Pealkiri on pool honorari, nagu kunagi ütles kadund ajakirjanik Ilmar Roden.