LORA MISA LORA, KA UMMI KIILEH

JÜRI PINO

Tiiä’i kiäki, mis ta Setomaa õiguperast om. Ma’ki es tiia ja mo imä lätt väega mõrost egä kõrd, ku ma üritä seto kiileh võ Setomaast mitä kirodada.

Mis sa, poiskene, ka tiiät, ütel imä ja ta’l om õiguh. Tõsi ta om, ma es mõista’i nippallo häste taad kiilt, taaperast imä ka ütel niimuudo.

Ka mis tettä, nüt om jo Setomaa sääne suurmood võ koes na mõtsiku ütlese. Om õks.

Viimäne suvi oll ju kõkk raadio ja televiisore täüs seto juttu. Ja ikä viimene ku kirätsura käve vähemaste kõrra sääl kandih är ja kirot, määnes illos maa se om ja määnse ulli inimesetükü sääl eläva. Tiiate, seto kiileh om sääne illos kiitos: võt sa olet hää inimesekene, õkvalt sääne ku ma’.

No ja nüt om kats vilmi ka tettü. Ja ma kaesi näid ja ma es mõista suurt mitä näist kõnõlda. Tõsi. Mõista’i joht. Üts, taa Hõrna Aare vilm om jo ku üts tavalinõ etnograafiavilm võ mitä säänest; ta tõõne, potiseto vilm om mu meelest üts hää palagan hääst palaganist.

No kia usk täämbä viil potisetot? Kia viil mõist taad kiilt ja kial viil om nartsu setole anda. Kiäkil ole’es ja es taha kiaki inämb savist tsirko jo ummi latsile perseht puhko. Mäledad taad salme: ku olesi ma savist tsirk ja kiäki puhko perseht minno… No kae.

Võis olla, et ma olõ’i õks õige miis taast ülepiä kõnõlõma. Mis tiiä ma vilmist, mis tiiä ma setost. Ei hobestki. A ma kiroda õks, om tiile, mõtsigile, jälke veitkest eksootikat pakut.

Ku see Hõrna Aare vilm. No mis ta’h vilmis sõs õks nii väega juhtu? Ei määnestki. Ellä üts miis üteh küläh, tege uma asje, kõnõlõ veitkest seto kiilt, veitkest kiräkiilt, mis taah sõs nii erilist om, et liinaherra tuleva vilmi tekemä. Ei määnestki. Ja viil säänse illosa vilmi tegeva, lika pallo mu meelest näüdatas taad ullikest sääl taamal kõk aig, ma nakse jo pelgäma, et tahetas näüdata, koes kõik me, setokese, ole säänse aia taade lännu inemisetüki. Et väikse külä tihedaste liki, kõk oma sukulase, no koes sääl tõõstmoodu saaseki, ku puule latse meneva aia taade. Es ole nii, mi tiiäme umi sukulasi väiga häste ja om suur patt… tiiäte külh. Kaege hinnast, mõtsiku, koes ti külädeh tettäs.

Võt ti es tiäki, kiä om mõtsik? Ja na vilmi es seleta jo ka mitäki. Mõtsik om mitteseto. Luterlane. Võõras. Mõtsik ole’i halb sõna. A hää ka mitte. Mõtsik om sääne inemisetükk kiä kaes mii’d veitkest no ülevält alla: no mis te, setokese, säänse ulli jootkukese, ku ti olete, ka ilmast tiiäte. Mi lasemeki nena norgu ja kõnõlõmõ: pai herra, sa olõt liinah kõrgest kooltetu, oppa siis miid, ku sa nii tark olõt. A eis mõtlõmõ jo, koes mõtsikile är tettä. Es taha mi taale halba, a veitkest oppust kuluss egäütele eloh är. Ja mõtsik, sääne, kia meid põlgass, om jo enamaste nippallo ull inemine, et taale veitkest valskust tettä om jo väega lihtne. Petät ta’l kaatsa jalaht, ta es märkägi. Perast, ku näet, et inimene om oppust saanu, annat õks takasi. Miil pole võõraht vajja.

Taaperast mu’l tund, et taa edimäne vilm, ta Hõrna Aarest, om veitkes mõtsiku tettü. Arvo na es saa, mis om, õks setokese veitkest petsiva näit sõs. Ku sa usut, et seto ommaki säänse, oi, latsekene, tule kae eis, mi oleme pallo hullema. Ja ullima ka, ta om õks tõsi.

A tõõsest ma tiiä’i mita kõnõlda. Väega illos, ku nuure inemise otsise taad müütilist juurt, mitä neil hindal ole’es, ka näil jääss olõmada üts, mitä peris potiseto väega häste tiidva: mõtsiku es salli setot. Seto jo pure, ku talle sõrme suuhu panet. Olesi mõtsiku tiidnu, ku pallo setokese taast nartsuveost teenisi, na olisi umma uhke hobese vankre ette säädnu ja padavai Repina puule ajama. Nartsost saase jo kõgõ parem pabõr. Ja Setomaal om jo inemisi väega pallo, a maad vähhe. Nii piat seto minema mõtsikide maale ja sääl rahha tekema, om si koes om. Ti es tiiäki, ku pallo setosi müüdä Eestimaad ringe lask, oi esäkene, mid om siin pia ikä kümnes, vähämbalt. Naksite pelgäma? A nii pitiki.

Ku ti nüt sest lorast puul uskma jäite, olete pettä saand ka nii puule. A mitte kurä pärast. Tulgõ kaega ta maa ülõ, ku suvi jälle käeh, kullõge ka veitkest, mitä tii’le kõnõldass ja… sõss otske uma juurt. Ti hindä vanaimä, kiä ja koh ta ka polõss, tiiad tii’st hindäst säänseid lukusi ja legende, et kuku persili. Mii’l setodel om vedänu, mii’d om ammo jo uuritu ja puuritu, väega lihtne om seto olla. A koes olla harjukas? A te otske! Mi võme alati aidada.