INIMESE HING EI SURE

OLEV REMSU

„ELU PISIASJAD“. Autor: Dorian Supin, helirežissöör Mart Otsa, monteerija Kadri Kanter, intervjueerija Eevi Kruuk, eriefektide operaatorid Ago Ruus ja Jan Henriksson, produtsent Reet Sokmann. Video Betacam SP, 55 min, värviline. Film valmis F-Seitse OÜ ja „Jerusalem Productioni“ koostöös. © F-Seitse OÜ, 2003.

Kui ma kuulsin poole kõrvaga, et Dorian Supin on teinud filmi hooldekodust, siis olin juba ette kindel, et küllap läheb lahti metsikuks paljastamiseks — noh, varjupaiga katus langeb kaela, seinte vahelt tuiskab sisse lund ning hooldajad varastavad hoolealuste toitu, söödavad seda oma sigadele. Ja oh seda viha ja tigedust, mis sealt majast välja paiskub!

Umbes niisugune on õhustik meie dokumentaalfilminduse maastikul, just sihuke suhtumine läheb täna nn peale, nagu öeldakse. Ja ega pilt olegi vale, see peegeldab üsna täpselt meie moraalset olukorda. Riiklikku kalkust tulebki aina  piitsutada ja piitsutada, näe, ise istuvad nõukogudes, määravad endale mitmekümnetuhandelisi palku, aga vanade inimeste jaoks ei jätku pennigi.

Ainult et Supin on teistsugune autor, temal on oma tee.

Supini film “Elu pisiasjad” on hooldekodust ja armastusest. Ja mitte armastuse puudumisest, vaid selle olemasolust.

Milline peaks olema üks korralik dokumentaalfilm?

Ma ei räägi kaameratööst, ma ei räägi esteetikast, ma räägin sisust. Esmalt loomulikult paeluv, kino on kahjuks kino, telekas paraku telekas. Vaataja pilk peab olema naelutatud ekraanile. Kes ei suuda üllatada, pangu pillid kotti ja kõndigu koju. 

Ent paeluvus üksinda on kuidagi liiga tühine, otsekui kokakoolareklaam „Coca-Cola Plaza“ räästas.

Supin eelistab sõnumit paeluvusele, paelub sõnumiga.

Kui me võtame aluste aluseks publikuarvu telekate taga, ei püsiks Supin ilmselt kuidagi konkurentsis. Teda lööksid paljastajad ja irvitajad. Rahvas tahab oma tigedust välja elada, igatseb näha, kuidas huntidel lambanahas mask maha rebitakse. Ja kes rebib, see on populaarne, pälvib nii huntide kui lammaste tunnustuse.

Mina olen seda meelt, et riiklikult (olgu otse või vahendatult) ja heategevusfondide finantseeritavad taiesed ei peaks taga ajama suurt vaatajaskonda. Vaataja tuleb endale kasvatada. Just nimelt kasvatada, kõlagu see pealegi veidi sovetlikult.

Ja Supin kasvatabki. Ta näitab inimese väärikust, soliidses eas inimese väärikust. Noh, kui tahate, siis lihtsa inimese väärikust. Ja mis tähendab siin  lihtsa? Vanaks saame me kõik, isegi miljonärid, surma ees oleme võrdsed.

Siit ka põhjus, miks film voogab aeglaselt. Vaataja uudishimu võib rahuldada kähku, ent austuse tekitamine elusügise vastu võtab aega. Tormamine ei sobigi. Ja kellel läheb igavaks, lülitab teleka tapmise ja tagaajamise peale või vajutab eject-nuppu puldil — tema jaoks Supin oma filmi ei teinud.

Supin on pannud ekraanile tunnetuse, fikseerinud filmikeeles nähtuse, mida me nimetame eakuseks. Vene keeles on selle kohta vanasõna — starost ne radost.

Näeme vanurite portreid, portreid, peamiselt visuaalseid portreid. Elulugude jutustamine jääb kuidagi harali, aga niisugune see raukade jutt juba on. Pisut seniilne, mis siin ikka varjata. Sellegipoolest oleksin ma soovinud rohkem ligimeste lugusid kuulata, need olid nõnda paeluvad — ainuke pisiasi ilmestas tervet möödunud elu, piisakeses peegeldus ookean, fakt oli muutunud kujundiks. Ja erinevad elulood oleksid individualiseerinud portreteeritavaid. Kino ei ole ainult „visua“, kino on ka „audio“, ka verbaalne audio.

Veel üks üllatus ootas mind ees. Ma ei kahelnudki, et see küllaltki religioosne film lõpeb surmaga. Noh, küünlad põlevad, kantakse kirstu hooldekodust välja, papp saadab hinge oma teele. Stambid minus pressivad end peale, valisin juba, kes neist portreteeritavatest on siis lahkuja.

Eksisin taas. Surma asemel näeme finaalis haljendaval aasal diskreetset mees- ja naisakti, mõlemad noored ja elujõulised.

Religioossus algab teatavasti uskumisest imesse. Kes ei usu imedesse, see ei ole religioosne inimene. Ta võib omaks võtta religiooni eetika ja kombed, ent oma südames ta ei ole siiski religioosne inimene.

Supin lõpetab imega ning muudab oma filmi tõeliselt ja sügavalt religioosseks ilma igasuguse mustakuuelise pealetükkivuseta. Filmis jääb kõlama ülevus ja puhtus, helgus ja hingesuurus.

Supini hooldekoduvanurid nagu ütleksid meile: sellised, nagu olete seal aasal teie, olime kunagi meie, ja sellisteks, nagu oleme siin surma eel meie, saate kunagi teie. Memento mori!

Supin kasvatab kaastunnet, mis on iga kõlbluse aluseks.

Muide, me elame pensionäride kulul. Me kasutame nende loodud ühiskondlikku vara. Kui me lapsed käivad koolis, siis on need hooned ehitatud raha eest, mis jäeti neile palgaks maksmata või võeti nende teenistuselt maha maksude näol. Ja kui halvasti me oma võlga pensionäridele tagasi maksame!

Ent Supin on maksnud.