TELETUHNIJA
OPERATSIOON „OP!“
REIN LANG
Tervelt kaksteist viimast aastat on mul ikka olnud Eesti Televisiooniga mingi kana kitkuda. Siirdeühiskonnas pidanuks avalik televisioon täitma hoopistükkis teist rolli, kui seda on teinud ETV. Aga läks nagu Eestis ikka, nagu alati.
ETV on oma olemasolu õigustamiseks ikka valjuhäälselt kuulutanud ennast rahvuskultuuri kandjaks. Nagu Márqueze „Sada aastat üksildust” peategelane lihtsalt teatas, et edaspidi tuleb teda kutsuda koloneliks. Et oma deklaratsiooni õigustada, on ETV ikka teinud ka kultuurisaateid. Sageli ka selliseid, millel kultuuriga suurt midagi pistmist pole olnud. Ses osas meenub üks ilusa tüdruku juhitud trendisaade, mille sihtrühmaks oli ilmselt tärkav kodanlus.
Ilmar Raag, kelle paljusid seisukohti avaliku televisiooni kohta ma ei jaga, on vaieldamatult kultuurne inimene. Ja seda on tänase ETV ekraanilt ka näha. Üle mitme aasta on sinna ilmunud saade, mis õigustatult võib kanda kultuurisaate nimetust. Muidugi „OP!“
Mis on „OPi!“ väärtused? Esiteks ei soovi selle tegijad, eriti saatejuht, olla maailma naba. ETV saatejuhtide puhul on ikka olnud probleemiks see, et ekraanilt eksponeeritakse rohkem iseennast kui asja, millest jutt. Karl Martin Sinijärve puhul on tegu meeldiva erandiga.
Teiseks, pildikeel. Televisioon annab tegijale võimaluse luua kunstilisi kujundeid ka pildis. Ja anda edasi kujundeid. „OP!“ annab tunnistust, et pildikultuur on eesti teletegijate hulgas täiesti olemas ja pole meil vaja häbeneda midagi. Positiivne on see, et seda tähtsustatakse. Ameerika telekanalid näiteks kunsti telepildis eriti ei hinda. Rõhk on rohkem fakti, sündmuse edasiandmise täpsusel ja atraktiivsusel. Kui pidada televisiooni osaks rahvuskultuurist, siis „OPi!“ valitud tee tundub olevat õigem.
Kolmandaks, teemad. Sinijärvel ja tema taustajõududel on hea taju sellest, mis võiks olla huvitav. Seda võib ka nimetada võimeks teha vahet olulise ja ebaolulise vahel. Ajakirjaniku jaoks kadestamistvääriv omadus!
Neljandaks. „OP!“ edastab tõesti looja mõtteid. Tal lastakse rääkida sellest, mida ta ise peab oluliseks. Teda ei materdata saatejuhi küsimustega, mis tavaliselt inimese mõttekäigu segamini löövad. See seletamisruum, mida pakub intervjueeritavale „OP!“, võiks olla eeskujuks ka teistele saadetele, sealhulgas poliitikasaadetele. Loomulikult ei saa seda teha reegliks, sest siis mindaks jälle teise äärmusesse.
„OP!“ kannab endas minu jaoks just seda vaimsust, millest on Eestis karjuv puudus. Ta edastab sündmusi, fakte ja protsesse nii, et selle taga pole vähimatki soovi kellelegi või millelegi kolakat anda. Selles saates puudub sootuks meie ühiskonnale nii omane kurjus.
Mis võiks olla paremini? Teades pisut ETV rahalisi võimalusi, loodan, et Raag kasutab tema käes olevaid hoobasid just selliste saadete nagu „OP!“ eelistamiseks. Ehk jõuame kunagi ka saateni, mis analoogilises vormis suudaks vaadata maailmakultuuri tervikuna. Seadusandlikult on ETV ülesanne ka maailmakultuuri parimate saavutuste tutvustamine. Ja see ei tohiks küll piirduda friigifilmidega.