VASTAB VELJO TORMIS

EHK KUIDAS ELAB (EESTI AINUS) EMERIITHELILOOJA

Esimene lugu sinu enda nimekirjas on „Soolaul”, mis valmis Lea Rummo sõnadele 1949. aastal. Nüüd oled juba ligi neli aastat olnud tegev vaid iseenda „mänedžerina”. Miks loobusid nüüd kirjutamast? Oleksid võinud ju näiteks keerulistel nõukogude aastatel protesti märgiks vaikida ja avada suu hoopiski siis, kui Eesti sai vabaks?

Rasketel aastatel, ma, otse vastupidi, ei vaikinud, vaid kirjutasin protesti märgiks! Mis nüüd enam innustuda, kui vabadus juba käes. Siis oli mu kirjutamistel tõesti mõtet, eesti ühiskonna mingi osa nähtavasti ka vajas minu tegemisi, oli mida tahta ja nõuda. Nüüd pole „eestirahva” huvi omaenese muusikalise emakeele vastu enam hoopiski nii märgatav. Muud huvid on esiplaanil — ”erakonnamängud”!^* raha! autod! kuritööd! skandaalid! klatš! meelelahutus!

Kuid pöördelistel augustipäevadel 1991 lamasin infarktiga haiglas (olen sellest sulle jutustanud sinu enda koostatud raamatus „Jonni pärast heliloojaks”). Pärast seda mu loominguline potents langes puhtfüsioloogilistel põhjustel. Sellele lisandus pettumustunne, sest tundsin end uuel ajastul kasutuna.

Ja kuulutasid end „emeriitheliloojaks”?

Emeriidiks otsustasin end kuulutada oma 70. sünnipäeval 2000. aasta augustis. Pärast seda kirjutasin veel ainult „Lauliku lõpusõnad”, sõnad „Kalevala” viimase runo lõpust. Aastatuhande vahetusel, pärast ühe suurema teose ettekannet sain aru, et ma ei tohi enam kirjutada — viletsat muusikat on ilma minutagi küllalt… See ongi olulisim põhjus. Olin enda arvates juba teinud kõik, mida tahtsin ja oskasin.

Pealegi, elu ise on alati huvitav ja põnevgi.

Elad praegu oma loomingut korraldades ning seda trükki ja plaadile toimetades teoste sündimise aegu ju ikka uuesti läbi? Kas pole olnud tahtmist midagi ümber teha?

Ei ela ma midagi läbi. Need lood ja laulud elavad ise oma elu — kui elavad. Ümbertegemised lähtuvad sageli interpreetide soovidest. Olev Oja on mitut asja soovinud naiskooriversioonis, samuti Aarne Saluveer tütarlastele, Ants Soots ... Olen ka ise tahtnud mõnda asja ümber seada teisele kooriliigile: „Vision of Estonia” teise plaadi jaoks tegin „Mõtisklusi Hando Runneliga” ümber meeskoorile (4 osa), need on ka juba sisse lauldud; „Sampo tagumise” tegin tütarlastekoorilt ümber meeskoorile, „Lauliku lõpusõnad” segakoorilt meeskoorile, sellega mu loomingu täielik nimekiri lõpeb. Aarne Saluveer soovis oma lastekoorile kaks osa „Ingerimaa õhtutest”. Ja nii edasi. „Lauliku lõpusõnad” sättisin Ruth Mirovi abiga eesti keelde… Aga see pole enam uus looming, vaid leppimine sellega, mis on.

Koorid tellivad ja sina sead neile üht-teist, neid töid sa enam oma loomingu nimekirja ei pane?

Jah, ega ma loomingulisi tellimustöid ei tee ju — mul seisab ka visiitkaardil Composer emeritus. See tähendab seda, et tellimustöid (uutele teostele) ei võeta enam vastu.

Su sünnikodu asub praegu Kuusalu vallas, suvekodu aga Jõelähtme valla mail — sinu lõputuist aurahadest, -lintidest ja -medalitest olen viimasel ajal su rinnas märganud vaid Kuusalu valla aukodaniku märki?

Minu sünnikodu asus  Kuusalu kihelkonnas Kolga vallas Aru külas, nüüd on see küla Kuusalu vallas. Ma ei ütle „suvekodu”! See on ikka maakodu, nii suvel kui talvel. Ta asus ka kunagi Kuusalu vallas…, vabandust Kuusalu külanõukogus. Siis, millalgi seitsmekümnendail aastail sõlmiti mingi Kuuli-Vungi salaprotokoll… Kas sa tead, kes olid Kuul ja Vunk? — Kirovi ja Kuusalu kolhoosi võimsad esimehed! — Ja küla töörahva saadikute nõukogu hääletas ennast vaguralt Jõelähtme valla…, vabandust külanõukogu alla. Miski vägi ei too meid enam tagasi, vaatamata külarahva avaldustele ja kirjadele juba poolteist aastakümmet. Nii elamegi seal Kuusalu kihelkonnas ja Jõelähtme külanõukogus…,  vabandust,  vallas — ühtaegu!

Kuusalu aukodanik olen tosin aastat. Esimene aukodanik oli Hugo Lepnurm, mina olen number kaks. Sel märgil on minu jaoks tõesti kaalu ja tähendust.

Kui palju sa oma juurtest õieti veel tead?

Möödunud aastal oli väga huvitav kohtumine Undritzite suguvõsa esindajatega Saksamaalt. Minu ema on sündinud Undritz, see on suur suguvõsa Lõuna-Eestist, Sangastest, ja levinud nüüd üle terve maa(ilma). Üks kesksem kuju neist on advokaat Erik Undritz, kes elab Hamburgis. Mõned Undritzid on saksastunud ja läinud Saksamaale, kusjuures arvavad, et nende suguvõsa on tulnud kunagi Saksast. See on muidugi absurd, sest pole vist ühtegi teadet sellest, et mõni sakslane oleks kunagi „eestistunud”. Aga esimese teada oleva Undritzi nimi Sangaste kirikuraamatus XVII sajandi lõpul oli Ott, mitte Otto! Ja need „sakslased” peavad leppima sellega, et nad on eesti talupoja päritolu... Undritzid korraldavad suguvõsa kokkutulekuid nii Saksamaal kui Eestis, nagu ma nüüd nendelt kuulsin. Mul on pool portfelli sugupuu nimekirja täis. Naised on ju abiellumisel nime vahetanud, nagu mu emagi. Koorijuht Enn Oja on samal viisil vanaema kaudu üks minu sugulasi. Niimoodi on teisigi sugulasi leitud. 

Isa sugupuu uurimine on olnud vähem süsteemne. Siiski on Sturmid Kuusalu kirikukirjades jälgitavad samuti peaaegu XVII sajandi piirilt.

Aga Vigalas sündis koguduse ilus algatus, ilmselt Andres Uibo initsiatiivil. Lisaks kirikuõpetajate-pastorite nimetahvlitele, mis paljudes kirikutes olemas, avati Vigala kirikus esimesena mälestustahvel ka köstritele-organistidele. Seal on kirjas nii minu kui Andres Uibo isad. Ja veel toodi kirikusse sel puhul üle köstrimaja endine orel, mis oli kolmkümmend aastat Vigalas meie kodus, ja hiljem kolmkümmend aastat Uibode kodus.

Mida tähtsat on sinu elus viimasel ajal sündinud?

Sa tahtsid teada mulle rõõmu toonud töödest, tegemistest ja kohtumistest aastal 2003? Kirjutasin siin välja kaks lehekülge motiive ja teemasid, — väga palju on ju olnud üritusi aasta jooksul, millest olen pidanud osa võtma... kuigi esimene veerandaasta läks mul out’i… Aasta alguses oli mul kaks professionaalset kohtumist kirurgidega. Usun, et  dr Leonhard Kukk suutis anda mulle piisavat ajapikendust…

Millalgi kevadepoole hakkasin muusikaelus kaasa tegema, näiteks istusin üleriigilise koolisegakooride konkursi žürii kõrval Kuusalus, seal olid minu laulud kohustuslikus kavas, see oli väga armas kogemus. Peaaegu samal ajal oli Tallinnas Lepo Sumera nimeline heliloomingu konkurss, kus žüriiliikmeks oli mu kunagine Moskva koolivend helilooja Roman Ledenjov, oli hea meel jälle kohtuda, ja tunda kahetsust selle üle, et me suhtlemine ida poole, näiteks Moskvaga, on lausa ära kadunud. Kevadel olin ka koorifestivalil „Tallinn ‘03”, kus mulle väga meeldis, kuidas Pärnu Kammerkoor esines.

Pärnu „Tervise” sanatoorium, kus juba 11 aastat oleme suveti käinud, pluss Oistrahhi festival, oma sünnipäeva ajaks Pühajärvele pakkuminek, nagu nüüd kombeks...

Igal aastal olen ma aktiivselt osa võtnud ka Otepää rahvalaulupäevast, mis toimub alati augusti esimesel pühapäeval, — eeslauljana või -rääkijana, mõnikord on ka mu teoseid seal ette kantud. Seal on esinenud TÜ naiskoor, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, kohalikud koorid, rahvalauluansamblid jne. Selle üks korraldajaid on Pühajärve hotelli „Bernhard” perenaine, koorijuht Seidi Mutso. „Bernhardis”on olemas nii Tormise kui ka Pärdi nimeline sviit. Oleme seal vahel isegi Arvoga kokku sattunud.

Mulle meeldisid väga ka kaks suvist matka Tammsaare maile, mis kaasa tegin, Tammsaare muuseumi korraldusel — Vargamäe ja Suure-Jaani kanti, kust Tammsaare vanemad pärit. Jüriõue tamme all Tammsaare ema (Krõõda prototüübi) sünnikohal sai jälle „sink sale prood” lauldud.

Oli veel 21. kooli juubel, pean end selle vilistlaseks, lõpetasin seal kuueklassilise algkooli 1944, siis keskkooli veel polnud.

 Olen mitmeid huvitavaid kontserte kuulanud, kõik eesti muusika päevad ja „NYYD’id” olen kohal käinud... Varem ei olnud selleks nii palju aega…

Ja oli ootamatu kohtumine Tallinnas vanahärra Wilfried Brenneckega...

 ...kes töötas 1980-ndail Kölni raadios kammermuusika toimetuse juhatajana. Tema korraldas seal juba nõukogude ajal terve hulga eesti muusika ettekandeid, lindistas West-Deutsche Rundfunk’i kooriga, kes muide varsti tulemas Eestisse, aga nüüd juba ilma minu lauludeta!, „Hamleti laule”, „Raua needmist”, „Pikse litaaniat”, „Põhjavene bõliinat”— tean ainult seda, mis ta minu osas tegi, aga see on kümneid lehekülgi pikk nimekiri, mis ta salvestas. Ja ta kasutas iga juhust, kui mõni meie koor sinna sai, et kohe neid lindistada, — RAM-i ja Eesti Filharmoonia Kammerkoori, kellega olin ise kaasas 1984, kui esitasime „Jaanilaule”, „Liivlaste pärandust” jm. Nüüd Brennecke helistab ootamatult: ta on Toompeal, vene kiriku ees, saab olla Tallinnas kaks tundi, on kruiisimatkal. Sõidutasin teda siis tunnikese ise mööda vanalinna. Ta oli väga huvitatud, kuidas saaks tulla tänavu Eesti üldlaulupeole. Ei tea, kas on nüüd niisugust südametunnistusega instantsi, kes ta suvel siia kutsuks? Laulupeo aukülalise pileti võiks talle ikka anda, kuigi korterit pakkuda ei saa.

Nüüd oled päris palju kirjastajatega koos?

Olen tõepoolest väga palju tegelnud kirjastamise asjadega, enam-vähem on see juba korda saamas, teosed on kirjastuste vahel laiali jaotunud, nüüd tegeleme nende vormistamisega.

Nii et sul ainukirjastajat ei ole?

Ei. Kõige rohkem on minu asju Fennica Gehrman’i käes, mis on endine Warner/Chappell Music Finland ja veel endisem Fazer Music. Väiksemad nimekirjad on Carus-Verlag’il Stuttgardis ja Eres Edition’il Breemenis /Tallinnas. Siis on veel Eesti kirjastused: „Muusika“, kel on suur nimekiri kooriteoseid, enamasti kergemaid — sega- ja naiskoorirepertuaar ning laste- ja koolimuusika; ja sama palju „SP Muusikaprojektis”, seal on palju meeskoorilaule, ka „Meestelaulud” jt vokaaltsüklid ning üksiklaulud. Need tuli kõik korralikult vormistada, osa asju on veel pooleli, näiteks Sven Petersoni (SP) kirjastuses jne. Niimoodi ma nende asjadega tegelen aasta läbi.

Nüüd, kui sul on oma internetiaadress, saad suhelda oma kirjastajate, kooride ja dirigentidega üle kogu maailma?

Aastaks 2003 sai korda minu kodulehekülg internetis www. veljotormis.com, selle tegi Kanadas elav suur eesti muusika fänn Alan Teder. Seal on tõepoolest kirjas viimanegi kui minu kirjastatud teos, andmed tulevaste ja äsjaste kontsertide kohta, samuti väga põhjalik CD-de loetelu koos sisudega (kõik 12 autoriplaati, mis mul olemas, samuti ka kõik muud plaadid). See on suur asi. Pere nooremad muretsesid mulle arvuti, nüüd istungi pooled päevad selle taga. Ja pean kirjavahetust, mis on võrratult kiiremaks läinud tänu sellele võimalusele.

Ja see aitab palju kaasa ka sinu loomingu tutvustamisele ja levikule?

Ma usun küll. Sidemed ameeriklaste, prantslaste ja teistega, ning kirjastustega…

Noodid ilmuvad kiiresti, aga plaadid?

Pikalt on olnud tegemist Eesti Rahvusmeeskoori teise CDga „Vision of Estonia II“ firmale Alba Records. Plaat takerdus, kuna tekstiraamat oli purusassis, asi jäi venima terveks aastaks, hakkasin tekstivihikuga ise uuesti otsast peale, kuigi muusika oli kõik paigas. „Visiooni” kolmandast, viimasest plaadist on pool Rahvusmeeskooriga salvestatud, veebruaris plaanime selle lõpule viia. On aga veel teisi lugusid, ikka meeskoorile, mis ei kuulu sellesse sarja, ja nii võiks saada viis-kuus plaati täis, kui oleks tegijaid...

Siis oli veel tore ja tulemuslik koostöö ETV tütarlastekooriga ja Lasteekraani Muusikastuudio lastekooriga — ühed New Yorgis, teised sügisel BBC konkursil, mõlemal Pärdi ja Tormisega. Nad laulavad väga kenasti ”Kadrilaule” ja „Talvemustreid”, see on suurepärane.

Mis on eriti rõõmu teinud ja korda läinud?

Vaata sinna, seal see kõik on, riiulitäis uusi, ilmunud noote. Ma pean sulle neist nimekirja koostama, sest ei oska ühtegi neist eraldi välja tuua…kõik on rõõmustav! Näiteks Fennica Gehrman on välja andnud kõik olulised sarjad: „Unustatud rahvad”, „Eesti kalendrilaulud”, „Looduspildid”, viimati ilmus tsükkel „3 eesti mängulaulu”, varem tulid „Piiskop ja pagan”, „Sampo tagumine”...

Sul on üle kümne liivi, vadja, isuri, vepsa, karjala, läti, udmurdi, mordva või vene, lisaks ungari, itaalia, rootsi rahvalauludele põhineva teose.

Sinuta poleks Euroopa ega Ameerika kuulsatesse kontserdisaalidesse ning heliplaatidele küll paljude hääbuvate rahvaste muusika jõudnud? Nüüd ilmuvad veel lisaks ka noodid!

No mis ma pean vastama? Neid lugusid tehes ma kuulsate saalide peale küll ei mõelnud, mõtlesin ikka rohkem nende rahvaste saatuse peale, ning sealt edasi oma rahva ennustamatu saatuse peale. Aga väga hea meel on, et nii on läinud.

Oled oma muusikas välja toonud hulga kauneid põhjanaabrite tekste, nii soomekeelseid kui ka tõlkeid soome keelest — „Kalevalast”, „Kanteletarist”, rahvalauludest, Eino Leinolt — kokku kahekümne kahes erinevas teoses. Minu meelest oled sa Soome(s) tuntud heliloojatest kõige soomelikum, mida põhjanaabrid pole vist veel siiani päriselt märganud?

Seda ma ei ütleks, et üldse pole märganud — sain ju Soome ordeni! Sügisel anti mulle Soomest üks vägev lõvirist, Lõvi rüütelkonna aumärk, saime selle koos Arne Mikuga. Ja ”Kalevala” seltsi auliige olen ammust aega. Soomlased on hakanud märkama, et ka Eestis arendatakse meievahelisi kultuurisidemeid.

Vahest Soome muusikateadlased pole taibanud, et olen helikeelelt paljudes teostes soomlane… Ma ei näe Soomes ühtegi rahvuslikku heliloojat, kes oleks endale eesmärgiks seadnud rahvusliku helikeele saavutamise — nii nagu meil Mart Saar ja Cyrillus Kreek, osaliselt ka Tubin. Ja mida ka mina olen püüdnud — avastada enda jaoks muusikalist emakeelt. Soomes ei ole seda keegi soovinud ja proovinud — kas räägime Sibeliusest? Aga ka Sibelius on vähe seotud soome rahvamuusikaga. Mingeid seoseid, tantsuviisikesi sealt kostab, aga sellisel kujul nagu meil ei ole… Võtame minu „Karjala saatuse”, mis on karjala runolaulude peal, st taotlen seal soome rahvuslikku helikeelt, mida soome heliloojatest keegi pole minu teada kunagi teinud…

Võib-olla omal ajal siiski Uuno Klami. Ja nüüd on seal mõned (kuuldavasti võib-olla minu järgijad?), nagu Pekka Kostiainen või Pekka Jalkanen. Aga kuulsamail, nagu Sallinen või Rautavaara, pole niisugust püüdlust kunagi olnud…

Nüüd kuulsingi, et Teatri- ja Muusikamuuseum tahab koos Soome Instituudiga seda teemat käsitleda — „Tormis, soome helilooja”. 8. septembriks on neil plaanitud eesti-soome teemaline konverents. Tahaks, et ka kirjastusest Fennica Gehrman tuldaks, ja oleks hea meel, kui sellel konverentsil esitataks nende kirjastatud „Karjala saatus”, näitena minu taotlustest ja soodumusest.

Muusikateadlastest on pannud midagi sellest tähele Outi Jyrhämä ja ka kurikuulus kriitik Seppo Heikinheimo, kui ta tegutses, aga... Rohkem on mind Soomes tähele pannud kooriinimesed. Näiteks Erkki Pohjola, kelle algatusel sai kunagi kirjutatud „Laulusild”, Tapiola koorile ja ”Ellerheinale” ühislaulmiseks.

Mul on olnud head sidemed Soome kooriühingutega, mind tõmmati kõrvuti Ernesaksaga sinna kaasa, olen olnud mitmel nende laulupeol aukülalisena, seal on mõnda minu lugugi lauldud.

Hea sõber on mul Soomes meeskooritegelane Uolevi Lassander, kes just äsja sai kaheksakümneseks. Lassander on aastakümneid hoolitsenud muusikakontaktide eest, alates sealse kooriühingu ”Sulasol” „muusikalistest laevareisidest” koorikontsertidele Tallinna (kord käidi isegi „Eesti ballaadide” etendusel), meie kooride esinemiste organiseerimisest Soomes kuni eesti muusika väljaandmiseni. See kõik toimus veel nõukogude ajal. Ta on suureks toetajaks olnud Ernesaksale, aga ka Soome enda heliloojatele, näiteks modernist Erik Bergmanile, kes omaaegse koorijuhina palju ka koorimuusikat kirjutanud. Nüüdki oli üheksakümne kahe aastane Bergman haiglast väljas Lassanderi juubelil, nagu ka juubilari hea sõber Einojuhani Rautavaara. Viisin meie Kooriühingult selle auliikmele Lassanderile aukirja ja oma Tormise „klanni” poolt samuti juubelikingituse, olime seal koos minia ja pojapojaga, Lea istus Toompeal Lavakunstikooli eksamikomisjonis ja ei saanud tulla.

Viimastel aastatel on tekkinud prantslastel sinu vastu suur huvi?

Seoses Prantsuse kammerkoori Mikrokosmos huviga minu vastu — nad tegid 2002. aastal minu autorikontserdi Kesk-Prantsusmaal ja on laulnud mu asju mitmel pool, ka välismaal — on tekkinud vajadus prantsuskeelsete tõlgete järele. Ja nüüd on Pariisis tõlkimisel mitmed laulud, sh ”Vastlad” ”Liivlaste pärandusest”, „Undarmoi ja Kalervoi” „Isuri eeposest”; „Lauliku lapsepõli”. Loodan et ette võetakse ka „Sügismaastikud”, mis minu arust peaks prantsuse keelde pareminigi sobima. Tõlkijaks on Tarah Montbélialtz, kes on tõlkinud ka Karl Ristikivi möödunud aastal ilmunud luulekogu, — ilmus kõrvuti eesti ja prantsuse keeles. Mikrokosmos on võtnud temaga kontakti ja teeb nüüd koostööd laulude tõlkimisel, mida nad enne algkeeltes laulsid.

Ja sul on juba kuue-seitsme aasta tagused lähemad sidemed kooridega üle ookeani, USAs?

Suvel juhtuski see, et USA Läänerannikult jõudis siia kontserdireisile Portlandi Riikliku Ülikooli kammerkoor Bruce Browne’i juhatusel. Tutvusin nendega juba 1997. aastal, kui Portlandi estofiilid korraldasid seal mu autorikontserdi. Tookord oli peakorraldajaks Clackamas Community College’i kammerkoori dirigent Lonnie Cline ja estofiilid ning eestlasedki tema ümber. Nende kaudu saime tuttavaks Bruce Browne’iga, keda kutsuti tookord sellest kontserdist osa võtma. Saatus on tahtnud, et side Portlandi ja Oregoniga jätkuks — olin suvel 2002 seoses rahuteemaliste laulude konkursi võiduga taas Oregoni osariigis Eugene’is, Helmuth Rillingi Bachi-festivalide paigas. Sain uuesti kokku ka Browne’iga. Selgus, et tema juhatatav Portlandi Riikliku Ülikooli kammerkoor tahaks tulla Eestisse ja siia kanti kontserte andma. Plaan sai teoks, nad esinesidki möödunud suvel Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Riias. Minuga oli neil siin ka workshop, koos Hirvo Survaga, kes samuti oli 1997. aastal Portlandis minu autorikontserdi üks läbiviijaid. Mul paluti tutvustada oma uuemaid noote, et Hirvo Surva siis nendega töötaks. Tellisime kirjastusest Carus-Verlag inglise tekstidega „Kolm laulu eeposest” ning „2 laulu Ernst Enno sõnadele” ja need võtsime siis töötoas läbi. Nad laulsid siin enne juba minu asju, nagu „Jaanilaulu” ja „Helletusi”— neil olid väga head solistid … Käisin nendega kaasas, terve tee tagasisõidul Pärnust nad intervjueerisid mind ja seal tekkiski neil mõte minuga midagi suuremat ette võtta. Tulemuseks oli kutse tulla pikemaks ajaks nendega töötama novembris 2003, kavatsus teha CD just inglise tõlgetega lauludest. Mind on ikka kurvastanud, kui lauldakse mingis „metsmeeste” võõras keeles ja ei lauljad ega kuulajad saa aru, millest. Võõras keelekõla on muidugi huvitav ja eksootiline, laulude algkeelt peab austama, aga laulja peab ikka aru saama igast sõnast, mida ta laulab, ja publikul on ka kasulik laulu sisust aru saada. See käib ka Eestis lauldava kohta. Haarasin ettepanekust kohe kinni: Portlandi koor laulab nüüd Carus’e nootidest; valisin välja veel kõikvõimalikke muid lugusid, kus on inglise tekst. Fennica Gehrman’ilt on neil kavas kogu tsükkel „Jaanilaulud” inglise keeles. Pärnu koor oli ameeriklastele suvel ette laulnud „3 eesti mängulaulu”, ka need pakkusid huvi. Tellisin kohe Harry Mürgilt tõlked, Gehrman jõudis noodid välja anda ja needki sain kaasa võtta, kui novembris läksin.

Häid laulutekstide tõlkijaid ikka leiab?

Olen kõigil aegadel püüdnud hoolitseda, et lauludel oleks all peale autentse algkeelse teksti ka lauldav tõlge „rahvusvahelise suhtlemise keeles” —enne vene, nüüd inglise.

Omal ajal tegi seda kenasti Venemaa jaoks Valentin Ruškis. Väga palju on neid välja antud Leningradis ja Moskvas, kõik minu suuremad tsüklid. Vahepeal, 1990-ndate algul tekkis „auk”, kuna Eestis polnud kusagilt võtta tõlkijaid, kes oleksid mu tekste inglise keelde pannud — õigemini tõlkijaid, kes tahaksid ja oskaksid teha lauldavaid tõlkeid. Krista Kaer tegi siin mulle mõned, hästi küll, aga  siiski vaid üksikud. Kuni ma siis mõni aasta tagasi Mimi Daitzi juurest New Yorgist leidsin Ritva Poomi, kes valdab hästi eesti, soome ja inglise keelt ja on nüüdseks ära tõlkinud mitmed minu suuremad tsüklid:  „Eesti kalendrilaulud”, neljaosalise naiskooritsükli „Looduspildid”, üksikuid veel, enamikus Gehrman’i väljaanded. Aga alles läinud suvel oli mul rõõmustav kohtumine eesti kirjamehe Harry Mürgiga Kanadast. Ta on ikka suveti siin viibinud, ja muu hulgas teinud sisu- ehk proosatõlked „Eesti rahvalaulude antoloogia” kolmele CD-le — kunagine Herbert Tampere suurväljaane, mis oli vinüülplaatidel. Kuulsin teda raadios esinemas sel teemal, võtsin kohe ühendust, ja ta oli nõus mind aitama ka lauldavate tekstide osas. Kõigepealt valmisid „3 eesti mängulaulu”, mis, nagu öeldud, mul juba Ameerikas kaasas olid. Praegu teeb ta „Laule laulust ja laulikust” meie „Muusikale” jne, sealhulgas „Lauliku lapsepõli” on juba tõlgitud. Kõik see on väga rõõmustav, asi, mis mind on elevil hoidnud aasta läbi.

Sügisel 2003 olidki Ameerikas, toimusid mitmed huvitavad kohtumised?

Ameerika sõiduga novembris läks väga kiireks ja vaid e-kirjade abiga sai asi teoks. Portlandi ülikooli koor avaldas soovi, et tuleksin ja teeksin nendega nädal aega tööd. Aga nad tahtsid, et ma kohtuksin ka sealse koorijuhtide sõprusseltsiga Liederkranz, kes käib aastakümneid koos kolmest eri osariigist — Washington, Oregon ja Colorado. Nüüd pühendasid nad oma kokkutuleku minule ja mu loomingule. Hommikust õhtuni oli mul nendega vestlusi, ühel päeval isegi kuus loengut, järgmisel veel kaks. Loenguid pidasin eesti keeles, tõlgiks oli Helle Merilo, sealne Eesti kultuurisidemete pidaja, kelle majas Portlandis ka elasin. Tänu ETV-le, Eva Potterile ja Heidi Pruulile oli mul kaasas ameerika süsteemis video, millel „Ingerimaa õhtud” ja „Raua needmine” kahes erinevas variandis, lisaks mängisin CDsid ning viisin sinna suure kohvritäie noote, mis ma Gehrman’i poolt kaasa sain ja mis seal kõik — kirjastusele müügiagendina! — maha müüsin ning raha tagasi tõin.

Siis paluti veel, et käiksin ka Seattle’is ja esineksin sealsetes ülikoolides. Sinna tuli kaasa mul juba vestlustel Portlandis abiks olnud Mimi Daitz NYst. University of Washington’is kuulasin sealse kooriga Geoffrey Boersi juhatusel osi „Sügismaastikest” (eesti keeles) ja tutvusin eesti keele õppijatega. Kohtumist, kus esines loenguga ka Mimi Daitz, juhatas mulle juba varasemast tuttav lätlane Guntis Smidchens, ülikooli skandinavistika osakonna juhataja. Seal tegin juttu ka sellest, kuidas Kaljuste „Raua needmise” ettekandel korjaki trummi lõhki lõi. Kohtumise lõpul kingitigi mulle siis indiaani šamaanitrumm! Vabal päeval aitas minu võõrustaja, perekond Kask, üles otsida indiaani kunstigalerii, tegin seal kaupa ja ostsin juurde veel kaks indiaani trummi; üks neist on võimsalt üle võõbatud, aga teine tehti mulle 24 tunni jooksul — see oli veel märg, kui ta sain; —sest ütlesin, et mul pole vaja värve ega võõpa, vaid seda, kuidas ta kõlab. Galeriis andsin neile külakostiks plaadi Eesti Raadio Segakoori esitatud „Raua needmisega”, kus mängiti korjaki trummi. Nad olid sellest vaimustatud…

Kui juba pillidest juttu, siis vahemärkusena: otsisin endale ka „palktrummi” (log drum), mida mul on vaja mitmes teoses (orkestripillid on väga kallid!); ühest poest leidsin, aga mitte selles häälestuses, mis mul vaja. Lõpuks New Yorgis ühest vanakraamipoe väljanägemisega muusikariistade kauplusest sain ühe väiksema pilli, nii-öelda kaasaskantava kohvikupilli, aga see oli mul tegelikult suur vedamine: täpselt minule vajalikud helikõrgused on sellel olemas. See on väike kast, mille kaane sisse lõigatud keeled. Oled sa näinud niisugust pilli? — Ja see teeb siis natuke palgi häält. Mul on seda vaja „Sampo tagumise” juures.

Käisin ka Seattle Pacific University’s, selle koor tutvustas minu soovil ameerika kaasaegset koorimuusikat, oldi ka eesti koorielust elavalt huvitatud. Tutvustasin seda ju igal pool. Mul oli kaasas materjale Eesti Kooriühingust. Kõik olid väga toredad kohtumised!

CD plaan Portlandiga ikka kehtib, just tuli kiri, et vaja oleks minna sinna lindistamise ajaks, juunis. Tahaksin minna küll, õigemini — peaksin minema.

            Lisaks kooridele olid head kontaktid ka eestlaskonnaga nii Seattle’is kui ka Portlandis. Viimases olevat tahtnud kohtumisele tulla kõik sealsed 150 eestlast, lõpuks valiti väiksem koosseis, kes muusikast tõeliselt huvitatud, et saaks ka omavahel suhelda.

            Peale eestlaste on Portlandi fenomen — eesti sõpruskond, eestlasi armastavad ameeriklased, estofan’id. Näiteks see Clackamas Community College’i koor, keda juba mainisin, sattus Eesti-vaimustusse vist tänu „Lääneranniku Eesti päevadele”, mida seal on eri linnades korraldatud, viimati jälle Portlandis. Nad hakkasid ka oma kontsertidel laulma eesti laule ja meie laulupidudel käima — nad on juba paar korda siin olnud ja tulevad tänavu jälle. (Dirigent Lonnie Cline on selle kõrval olnud veel vahetusõppejõud G. Otsa nim Tallinna Muusikakoolis, vahetuses Hirvo Survaga, kes omakorda Portlandis käis.)

Nad õppisid seal laulud eesti keeles ära, ja on huvitatud ka muudest Eesti asjadest. Sealne Ameerika-Eesti kultuurisidemete pidaja Helle Merilo on käinud neil eesti keele hääldust treenimas, jne. Kui nad kolledžist välja kasvasid, tekkis uus koor, jäädi edasi koos laulma, ja nad võtsid endale uue eestikeelse nime, selle koori nimi on nüüd „Unistus” (ehk „Many voices, one dream”!). Koor on välja andnud CD, mis on tervenisti eesti lauludest, peamiselt eelmise laulupeo repertuaar. Eelmine kord võtsid nad mind lennuväljal vastu Lüdigi „Koiduga”. Näed siis — nemad unistavad eesti keelest, mina inglise keelest!

Tänavusuvisele laulupeole tuleb ka Mimi Daitzi koor New Yorgi osariigist

Riverdale’ist.

Sinu loomingut siin põhjalikult uurinud estofiilil Mimi S. Daitzil on ju valmis sinust inglise keeles suur monograafia.

Raamat on veel korrektuuri tasemel, kirjastus on asjaga venitanud.

Aga toredaid kohtumisi oli sul Ameerikas ju veelgi ?

 New Yorgis oli tore kohtumine veel ansambliga Equal Voices (kuus vokalisti), kes laulis seal mulle ette minu „Kullervo sõnumi”. Nad olid õppinud ära ka „Kiigelaulukuuiku kiigelaulu”, ühe minu viimase laulukese. Kohtumise korraldas Mimi Daitz, kes kutsus nad lõunale oma koju. Neid võiks ka siia esinema kutsuda, nad laulaksid siin toredasti ka ameerika muusikat. Aga — nad on täiesti ”õhus”, ilma mänedžerita…

            Käisin New Yorgis ka oma onu Rudolf Alarit ja onunaist vaatamas. Minu onu, „Vanemuise” esitenor enne sõda ja kuni põgenemiseni 1944. aastal, sai just nüüd, paar päeva pärast minu äratulekut, üheksakümne kahe aastaseks. Vanade inimeste elu pole kuskil kerge, tean seda juba omast käest…

Ka plaadipoodides käisin, tundsin huvi, kas on näha ka eesti muusikat, nii

Portlandis kui New Yorgis: on täiesti olemas eraldi sildid ja sahtlid — Pärt, Sumera, Tormis, Tubin, Tüür… New Yorgi keskses Tower’i plaadikaupluses Times Square’il oli minust kolm-neli plaati väljas: „Vision of Estonia I”, „Unustatud rahvad”, Kaljuste plaat „Pikse litaania ”...

   Aga sel aastal pole mul juurde tulnud ühtegi plaati.

Ja enne seda reisi oli veel tähtis kontsert Stockholmis?

„Balti mere” festivalil. Tänu Tõnu Kaljustele, kes surus selle festivali kavva sisse — seal olid Venemaa, Saksamaa, Rootsi, Soome, kas seal Eestit muidu üldse oleks olnud? Eesti Filharmoonia Kammerkoor laulis seal „Tormise ringi” tüüpi kava, ma käisin ka kohal, sel oli hea vastuvõtt.

Mis on „Tormise ring”?

Video ”Tormis Circle”, mille ETV koos soomlaste, inglaste ja sakslastega tegi 2002 suvel. Vahepeal tekkis tootjatel vist majandusraskusi. Nüüd sai üks lühem versioon lõpuks valmis. Osa kammerkoori lauldust ritta pandud. Viisin selle ka ameeriklastele näha, nemad ei saanud tekstist aru! Jälle oleks vaja inglise keelt! Antud juhul subtiitreid.

Kaljuste ja lauljate sõnul oli publik Stockholmis väga üllatunud, et Tormis oli ise saalis ja rahva hulgast välja tuli!

Et täitsa elus helilooja veel... Aga minul oli suur rõõm seal kohata oma vana sõpra Harry Olti, istusime kõrvuti, ja ka Seimide pere oli seal, teisigi tuttavaid.

See kontsert äratas ajakirjanduses mitmel pool väga elavat vastukaja, olles mõnedel hinnangutel kogu festivali üks eredamaid sündmusi. Ilmekaim on kriitik Larry L. Lashi suurt üllatust väljendav kirjutis Financial Times’is: (29. VIII 2003): „Pole midagi nii virgutavat kui laks vastu vahtimist, mille saad geeniuse hilinenud avastamise järel: kus on olnud Veljo Tormis terve minu elu ja miks ei ole keegi mind teavitanud tema olemasolust? ”

Milles mina süüdi olen?!

Seejärel oli veel kontsert Berliinis, taas EFK ja Kaljustega, see polnud nimetatud minu autorikontserdiks, vaid toimus „Balti mere rahvaste laulude kontserdi ” nime all. Sinna kahjuks ei saanud ise kohale, sest dr Männisalu ei lubanud põletikus hambaga lennukisse istuda. Ja Berliinist ei tulnud ka mingit vastukaja.

Nüüd oleme juba päris aastas 2004

Kammerkoor Mikrokosmos on meid Leaga kutsunud jälle ka Prantsusmaale, alates 22. aprillist algab töö uue Tormise kavaga ”Musiques shamaniques”. Sinna tulevad ka Eesti solistid Mati Turi ja Allan Vurma: kontsert toimub 2. mail Blois’s. Seejärel on plaanis veel sama kontsert Eesti saatkonnas Pariisis 5. mail, arvatavasti Euroopasse astumise puhul (šamanismiga Euroopasse !). Mai lõpul on mind kutsutud Pärnusse rahvusvahelise koorifestivali folkloorikonkursi žüriisse. Juuni algul siis tõenäoline CD salvestamine Portlandis, kui tervis ja olud lubavad; edasi: Andres Uibo tahab teha minu autorikontserdi Suure-Jaani muusikapäevadel 23. juunil. Mõni päev hiljem toimub Tartus üldlaulupeo eel Europa Cantat’i laulunädal. Sinna tulevat ka eesti heliloojaid, loen programmist, sh Tormis. Eks Tormis siis ka läheb...

1. juulil saabub ka Mikrokosmos Eestisse laulupeole. Firma Consono korraldab neile Eestis, Soomes, Peterburis ja Lätis kümmekond kontserti. Ning augustis tuleb Tallinnas ülemaailmne Soome-ugri kongress, millest kindlasti tahan osa võtta.

Ja edasi rohkem ei räägi.

Eestis on olemas ka Tormise fond?

            Aastal 2003 sai täis sai minu nimelise fondi põhikapital Eesti Rahvuskultuuri Fondi juures. See sai asutatud juubelikingina iseendale koos Kooriühingu ja Veljo Tormise Kultuuriseltsiga 2000. aastal. Pidin siis ka ise seda fondi kõvasti täitma (naerab). Elutööpreemia andis selleks häid võimalusi. No tühi sellega. Varsti saab fondi protsentidelt hakata stipendiume jagama. Statuut on: „r a h v u s l i k u  s u u n i t l u s e g a  k o o r i l o o m i n g u  v ä ä r t u s t a m i s e k s”. Ei tea, kas ma ise jõuan esimese premeeritu ära oodata? Muret teeb see, et ei näe praeguste eesti noorte heliloojate seas kedagi, kes tunneksid huvi eesti rahvusliku suunitlusega koorimuusika ja üldse rahvusliku suunitlusega muusika vastu (ei oska lühidalt defineerida, mis see täpselt on)…? Ainuke, kes on silmapiiril, on Ester Mägi — annaksin talle selle stipendiumi küll kohe ära, kui saaks. Ma tahaksin näha, kas Eestisse sünnib üldse veel selliseid heliloojaid, kes oma päritolu mäletavad ja seda vaimselt ning loominguliselt tunnistavad…

Ühe eesti uue teose esiettekande puhul kirjutas „Eesti Päevaleht” (29. XI 2003), et selles teoses õnneks „ei läinud õõvastavaks raua needmiseks ega šamaanitrummi tagumiseks, mis sisemuse pööritama paneb… ”

Ega siis trummi tagumine iseenesest pole rahvuslik. See kujutlus tekkis Lennart Meri Kamtšatkalt toodud trummi kasutamisega ühes teoses nimega „Raua needmine” 1972. aastal. Rahvuslikkus on ju mõtte- ja lähenemisviis ja see „emakeel”, mis pole trumm ega tsitaadid või rahvalauluteemade arendus. Ja jällegi — milles siis mina süüdi olen?! Tunnengi ennast juba eesti praeguses kultuuris ülearusena. Kõik taovad niigi ainult trummi…

Juba teist aastat on Kuusalu valla kõigi kultuuriürituste korraldamine antud sealse Veljo Tormise Kultuuriseltsi hoolde. Vallavalitsus eraldab seltsile vastavalt raha, ja samuti mina ise toetan seda seltsi — Kuusalu valla aukodanikuna saan igakuist toetust miinimumpalga suuruses, selle ma annetan kultuuriseltsile.

Meie jutuajamise lõppedes kingib Veljo Tormis mulle lahkumisel kolm sügisest õuna maakodust Kullamäelt. Väga maitsvad.

 Ja veel üks lumine-talvine P. S. Siinne vestlus pole peaaegu välja toonud Tormise loomingu järjest arvukamaid välisettekandeid. Ent 2004. aasta jaanuari keskel pidi sündima unikaalne esituste sari Tormise populaarsest Avamängust nr 2 — kaheksa päeva sees viis (!) ettekannet Ühendriikides. Kolmel kontserdil Oregon Symphony Orchestra’ga Portlandi Arlene Schnitzer Hall’is (10.—12. jaanuaril) pidi seda oma kavas „Winter in Scandia ” juhatama Eri Klas. Tolle plaanitud sarja esimese kontserdi päeval on tehtud ka käesolev intervjuu. Lugesime koos Tormisega arvutist Malle Kollomi Portlandist saadetud kirjast: suure lumetormi tõttu suleti Portlandi lennujaam, dirigent Klas suunati lennukil San Franciscosse ja kui ta lõpuks Portlandi jõudis, polnud enam aega proovideks ning kõik kolm kontserti jäid ära...

Seejärel oli Tormise Avamäng avapalaks kahel kontserdil (16. ja 17. jaanuaril) Cincinnati Music Hall’is Cincinnati SO peadirigendi Paavo Järvi juhatusel, kus kõlasid veel Max Bruchi Viiulikontsert nr 1 kuulsa solisti Hilary Hahniga ning Bruckneri Kolmas sümfoonia. Need esitused said teoks …

Küsinud PRIIT KUUSK ,

jaanuaris 2004 Sibulakülas Lauteri tänaval

*)Vihje oma teosele ”Eestirahva erakonnamäng” — Toim.