PETERBURI JA EESTI MUUSIKA —

ÜKS PÕNEVAMAID UURIMISOBJEKTE

GERHARD LOCK

6. oktoobril 2003 toimus Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis teaduskonverents teemal „St. Peterburg ja eesti muusika”. Lisaks sellele sai kuulata Rein Laulu Kolmandat klaverisonaati Marko Martini ja kolme Miina Härma soololaulu Maila Ploomani esituses (klaveril saatis Siim Selis). Arvukais sõnavõttudes väljendasid külalised oma nõusolevaid või kriitilisi mõtted konverentsi teema üle. Lõpuks järgnes ümarlaud ja vestlusring Peterburis õppinud eesti muusikutega Assauwe tornis.

Ettekannetega esinesid:

Raimo Pullat (TPÜ professor): „Peterburi eestlaste ajaloo uurimisseis“

Alo Põldmäe (TMM muusikaosakonna juhataja, helilooja): „Peterburi konservatooriumist ja seal sündinud eesti muusikast“

Agnes Toomla (EMA muusikateaduse üliõpilane): „Rein Laulu 3. klaverisonaat (1976) – teise dodekafoonilise osa analüüs“

Mart Humal (EMA professor): „Cyrillus Kreegi Peterburis loodud Taaveti laulud“

Igor Tõnurist (etnomusikoloog): „Eesti kannel Peterburis“

Urve Leemets (EMA muusikateaduse magistrant): „Aino Tamme kirjad Peterburist“

Mälestusi oma õpingutest Leningradi Konservatooriumis rääkis Eri Klas, nn dirigentide ümarlauas vestlesid Peterburi konservatooriumis õppinud eesti muusikud

Jüri Alperten, Kuno Areng, Venno Laul, kellega liitus Jüri Trei, Eesti Vabariigi konsul Peterburis aastail 1999—2002. Konverentsi korraldasid Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum koos Eesti Muusikateaduse Seltsiga

Teema „Peterburi ja eesti muusika“ on tänapäeval väga ajakohane, sest suurlinnade sotsiokultuurse elu ja kultuuriliste institutsioonide uurimine on praegu aktuaalne nii üld- kui ka muusikaajaloos, nii välismaal kui ka Eestis.

Peterburil kui kultuurikeskusel oli eestlastele eriti suur tähtsus XIX ja XX sajandi vahetusel, sest omandamaks professionaalset interpretatsiooni- ja kompositsioonialast haridust, siirdusid eesti muusikud põhiliselt Peterburi konservatooriumi. Nad õppisid selliste rahvusvaheliselt tunnustatud muusikute juures, nagu Nikolai Rimski-Korsakov, Louis Homilius, Jacques Handschin, Aleksandr Glazunov, Anatoli Ljadov jt. Ka teiste alade õppijaid (juriste, kunstnikke jne) siirdus hariduse omandamiseks tihti „esimesse eesti linna“ , keelte ja kultuuri Paabelisse Peterburi. Professor Raimo Pullati sõnul toimis Eesti Wabariik esialgu suuresti tänu Peterburis koolitatud eesti haritlastele. Kõrvuti teiste „välismaalastega“ (sakslased, juudid, soomlased, rootslased, poolakad jt.) rajasid ka eestlased mitmetahulises kosmopoliitilises linnas Peterburis oma keskuse (Jaani kirik). Historiograafias Peterburi kohta on sakslased oma suhetest selle linnaga kirjutanud kõige rohkem, ka soomlased ja poolakad on uurinud mõningal määral oma suhteid Peterburiga, aga kirjandust eestlaste kohta Peterburis on veel üsna hõredalt. Pullat märkis oma ettekande lõpuks, et kahjuks on Venemaa arhiivides töötamine veel seniajani raskendatud bürokraatlike takistuste tõttu, aga ka Eesti Ajalooarhiivis leiduks väga palju materjale, mida on siiamaani liiga vähe kasutatud.

TMM-i muusikaosakonna juhataja Alo Põldmäe rääkis Peterburi konservatooriumi ja eesti muusika suhetest. Ehkki see teema näib olevat üldtuntud, andis just Põldmäe ettekanne hea ülevaate muusikalisest õhkkonnast Peterburi konservatooriumis, kus on õppinud palju eesti muusikuid, kes oma oskustega seda omakorda mõjutasid. 1862. aastal Anton Rubinšteini rajatud konservatooriumis pääsesid ka mõned eestlased juhtivatele kohtadele (näiteks Jaan Tamm – konservatooriumi inspektoriks, Artur Lemba – klaveriprofessoriks). Peterburis on õppinud Aleksander Kunileid (esimesena), Johannes Kappel (esimene diplomand), Miina Härma, Mihkel Lüdig, Raimund Kull, Konstantin Türnpu, Rudolf Tobias, Artur Kapp, Peeter Süda, Juhan Aavik, Theodor Lemba, Heino Eller, ja palju teisi. Artur Kapil soovitas Peterburi õppima minna Miina Härma, olles kuulnud tema improviseerimist Suure Jaanis. Mitmed eesti erialakoolkonnad said alguse just Peterburist (Aino Tamme laulu-, Jaan Tamm metsasarve-, Julius Vaksi vaskpillimängijate, Mihhail Prokofjevi oboekoolkond). Samas on Peterburi/Leningradi konservatooriumis õppinud ka paljud tänased eesti muusikud (dirigendid Neeme Järvi, Eri Klas, Tõnu Kaljuste, Peeter Lilje, Jüri Alperten; helilooja Kuldar Sink ning helilooja ja muusikateadlane Rein Laul; muusikateadlased Mart Humal, Andres Pung ja Margus Pärtlas, rääkimata arvukatest interpreetidest). Sellepärast pakub Põldmäe sõnul teema „Peterburi ja eesti muusika“ rohkesti uurimusainet nii XX sajandi alguse kui ka teise poole kohta. TMM-il on valmimas (planeeritud 2004. aastaks) biograafiline leksikon Peterburi eesti muusikutest.

Konverentsi esimese poole viimase ettekande pidas muusikateaduse üliõpilane Agnes Toomla, kes tuttvustas Rein Laulu Kolmandat klaverisonaati (1976). Rein Laul on praegu ainuke eestlasest professor Peterburi konservatooriumis. XX sajandi heliloojaid (Hindemith, Schönberg, Webern, Berg ja Šostakovitš) uurinud muusikateoreetiku ja heliloojana on ta tunnustatud nii Peterburis kui ka Eestis. Toomla analüüsist selgub Kolmanda klaverisonaadi II osa rangelt dodekafooniline struktuur (horisontaalne dodekafoonia, täiskombinatoorsete heksakordite kasutamne), mis annab sellele osale omapärase kõlapildi.

Vaheaja asemel jätkas Eri Klas meenutustega Leningradist. Klasi õpingukaaslased olid mh Juri Temirkanov ja Māris Jansons. Klasi sõnul „ on idakontaktid tähtsad ka tänapäeval“.

Järgmise ettekandega esines Mart Humal teemal „Cyrillus Kreegi Peterburis loodud Taaveti laulud“. Erilist tähelepanu pööras analüütik mõlema 1914. aastal loodud vaimuliku koorilaulu motiivistikule ja kontrapunktile (lähtudes Schenkeri analüüsimeetodist). Kokkuvõttes lisas Humal muusikateadlase Anu Kõlari poolt antud varasemasele iseloomustusele Kreegi nimetatud teoste kohta („otsekui tasakaalustamata dramaatilisus: ülisuured dünaamiilised kontrastid, helistikuline ebapüsivus, ootamatud harmoonilised üleminekud“) veel sellised momendid, nagu ”mitmekesine ja muutlik faktuur” ning ”harmooniliselt staatiliste ja muutlike lõikude järsk vastandamine”. Kõik need iseärasused soodustavad Humala sõnul muusika fragmentaarsust ja seavad ohtu teoste terviklikkuse. Kuid seda lagunemistendentsi kompenseerivad tõhusalt teised, muusika ühtsust tagavad tegurid, eelkõige ühtne motiivistik ja sellega eri tasandeil lahutamatult seotud kontrapunkt.

Igor Tõnurist valgustas eesti kromaatilise kandle kasutamist vene rahvapillina. Huvitaval kombel osutus venekeelses kirjanduses mainitav kannel (gusli) Tõnuristi sõnul tihti eesti uuemaks kandleks, mida näiteks eestlased Esimese maailmasõja ajal sõjaväkke kaasa võtsid. Nii oli ka Peterburis seesama kromaatiline kannel mitme rahva pilliks. Tõnurist nimetas ka 1928. aastal surnud esimest Venemaa pilliuurijat Nikolai Privalovit, kes oli tuttav Peterburis elanud eesti pillimeistri Jaan Normaniga. Norman töötas, nagu ka August Kristal, Zimmermani klaverivabrikus ja Tõnuristi sõnul meisterdas Norman ka esimese vene uue kontsert-gusli (aastal 1913). Eesti uuema kandle muutumist „ka vene rahvapilliks“ seletas Tõnurist asjaoluga, et XIX sajandi teisel poolel elas palju eesti talupoegi teisel pool Peipsi järve, kus oli veel levinud 7–9 keelega vana tüüpi gusli. Nad tõid kaasa oma uuema kandletüübi, mis sel viisil hakkas tänu oma mitmekesisematele kõlavõimalustele laialt levima (ka Petseri ümbruskonnas). Lõpuks täheldas Tõnurist, et Venemaa muuseumides on väga palju eesti päritoluga rahvapille ning et Venemaal hakati rahvapille koguma enne kui Eestis ja neid on hästi dokumenteeritud.

Viimases ettekandes tutvustas Urve Leemets TMM-i fondis leiduvaid eesti lauljanna Aino Tamme kirju Peterburist. Kirjade hulk on kõneleja sõnul muljetavaldav, nad moodustavad ka ühtlasi tervikliku kogu ja pakuvad huvitavat eestikeelset ainest, mis vajab lähemat uurimist (paljud eestlased kirjutasid tollal tihti saksa keeles). Ehki kirjades on rohkesti juttu argielu muredest, leidub seal ka huvitavaid kirjeldusi Peterburi kultuurielust. Leemetsa sõnul näitab Aino Tamm, kuidas võib ka primadonnana säilitada tiheda kontakti kodustega, neid võimaluse korral ka rahaliselt toetades. Ettekandest selgusid ka Aino Tamme elupõhimõtted, näiteks tema suhtumine laste koolitusse ja keelte õppimisse.

Järgnesid sõnavõtud, sealhulgas ka vanema põlvkonna muusikateadlastelt, Tiia Järgilt, Johannes Jürissonilt (selgitused laulu „Metsateel“ teksti ja muusika loomis- ja trükkimisloo kohta), Ivalo Randalult (Narva kui omaaegne tugev muusikakeskus), Tõnu Soosõrvelt (kriitilisi märkmeid Jaan Tamme kohta), Jüri Treilt (endine Peterburi kultuuriatašee, kes rääkis Peterburi kui kultuurilinna aurast).

Tänapäeval on üldine huvi suunatud rohkem läände, vähem itta. Kuid toimunud konverents võiks olla eeskujuks ka sellesuunalistele edaspidistele uurimustele.