100 AASTAT SURMAST

SILMAPAISTEV NOODIKIRJASTAJA  PEETER JÜRGENSON

17. VII 1836—2. I 1904

VLADIMIR IGOŠEV

Olen viimasel ajal otsustanud oma teosed välja anda eranditult Jürgensoni juures. [- - - ] Jürgenson on minu suhtes olnud alati erakordselt peenetundeline, helde ja tähelepanelik. Ta trükkis mu teoseid juba siis, kui keegi ei pööranud mulle tähelepanu.

Pjotr Tšaikovski

Revolutsioonieelse Venemaa suurima muusikakirjastuse asutaja ja omanik, Eestist pärit Peeter Jürgenson jäi pärast oma surma peaaegu pooleks sajandiks unustusse ja vääriliselt hindamata. Alles 1986. aastal, tema 150. sünniaastapäeva puhul, ilmusid mõned artiklid Eestis¹ ja Venemaal, kus ta oli veetnud põhilise osa oma elust. Esimene osa Jürgensoni kirjavahetusest Pjotr Tšaikovskiga anti välja küll juba 1938. aastal (Boriss Assafjevi eessõnaga) ning kirjavahetus Mili Balakireviga ilmus 1958. aastal (Anastssia Ljapunova eessõnaga), kuid need nõukogude ajal kirjutatud eessõnad on võrdlemisi ebatäpsed. Esimene akadeemiline väljaanne Peter Jürgensonist ilmus alles 2001. aastal akadeemik Sergei Belovi sulest,  St. Peterburgis, pealkirjaga „Muzõkalnoje izdatelstvo P. I . Jurgensona“ Venemaa Rahvusraamatukogu kirjastuselt. 

Peeter Jürgenson armastas kirglikult muusikat ja püüdis sellega  siduda paljusid inimesi, nähes muusikas moraalse ja esteetilise mõjutamise vahendit. Muusikakirjastamises leidis ta oma elu kutsumuse ja mõistis hästi oma tegevuse tähtsust ühiskonnas ja kogu kultuuris.

Pärast Peeter Jürgensoni surma jätkasid isa alustatud suurejoonelist valgustuslikku tegevust ka tema pojad. Nii Boriss kui Grigori Jürgenson töötasid pärast Oktoobrirevolutsiooni 1917. aastal Vene Föderatsiooni Rahvakomissariaadi muusikaosakonna kirjastuses, millest moodustati hiljem riikliku kirjastuse muusikakirjanduse osakond, 1930. aastal kirjastus “Muzgiz” ja 1964. aastal juba kirjastus “Muzõka”. Viimane jätkas samasugust valgustuslikku tegevust, millele pani aluse rohkem kui sada aastat tagasi Peeter Jürgenson. On sümboolne, et kirjastus “Muzõka” ja tänapäeval üks populaarsemaid noodikauplusi Moskvas asuvad majas Neglinnaja 14, kus omal ajal tegutses Peeter Jürgenson.

Peeter Jürgenson sündis Tallinnas (Revalis) 5. juulil 1836 ja sai alghariduse linnakoolis. Pärast isa, kalalaeva kipperi surma kolis ta Peterburi, olles sel ajal neljateistkümneaastane. Jürgensoni vanem vend Joosep teenis Peterburis müüjana Moritz (Matvei) Bernárd’i² muusikaäris. Peeter Jürgenson õppis ametit Bernárd’i firma noodigraveerijatelt. Ehkki ta omandas selle raske ala meisterlikult, läks ta tööle müüjaks Fjodor Stellovski³, hiljem A. Bittneri ärisse. Saanud ettepaneku Moskva firmalt, siirdus Jürgenson Moskvasse K. Schildbachi muusikaäri osakonnajuhtaja kohale. Pärast firma sulgemist kaks aastat hiljem, otsustas Peeter Jürgenson Nikolai Rubinšteini soovitusel 1859. aastal asutada isikliku noodipoe, asukohaga elava liiklusega Stolešnikovi põiktänavas Moskvas. Alates 1861. aastast alustas ta ise noodikirjastamist. Tema esimesteks väljaanneteks olid Johann Sebastian Bachi gavott klaverile, Aleksandr Dargomõžski ja Anton Rubinsteini romansid ning Carl Maria von Weberi klaveriteosed. Esimene tema kirjastatud partituur oli Aleksandr Dargomõžski „Kasatšok“, 1863. aastal ilmus vene keeles (Pjotr Tšaikovski tõlkes) belgia muusikateadlase ja helilooja François Gevaert’i orkestratsiooniõpik „Traktat ob instrumentovke“⁴.

Järgneva neljakümne aasta jooksul sai Moskva tagasihoidliku noodipoe omanikust Peeter Jürgensonist Venemaa suurim noodikirjastaja, kelle asutatud kirjastus omandas rahvusvahelise tähtsuse. Oma edu võlgneb ta nii isiklikele omadustele kui ka tema jaoks igati soodsaks kujunenud oludele. Nimelt langeb Jürgensoni tegevus kokku Vene Muusikaseltsi (Russkoje Muzõkalnoje Obštšestvo, lüh RMO)⁵ Moskva osakonna loomisega 1860. aastal, kus avati ka muusikaklassid. Nende baasil asutati aga juba 1866. aastal Moskva konservatoorium. Nii muusikaseltsi osakonda kui konservatooriumi juhtis Nikolai Rubinštein, kelle suurt poolehoidu Jürgensoni algatuste vastu tundis viimane igakülgselt. Rubinšteini toetusel sai temast Vene Muusikaseltsi Moskva osakonna ja Moskva konservatooriumi komisjonär (äritehingute vahendaja), kes sai mõlemalt asutuselt tellimusi noodiväljaannetele. Tugevad sõprussuhted tekkisid ka Pjotr Tšaikovskiga, kelle teoste peamine ja hiljem ainus kirjastaja oli Peeter Jürgenson. Heliloojast neli aastat vanema kirjastaja sõbralikku suhtumist tema loomingusse saab tänapäeval hinnata metseenlusena. Kirjas Tšaikovskile 28. detsembril 1878. aastal ütleb Jürgenson: ” [- - - ] Ma palun Sind minuga arvestada, kui vajad raha. Võin Sulle anda avanssi (…) või laenu, nii nagu Sulle sobib. Ka saata Sulle Genfi tuhat või paar franki immediatement. Saadaksin kohe (...). Hüvasti, mu armas sõber, ole terve! Sinu P. J.”⁶

 Trükkides kõike, mis tuli Tšaikovski sulest, ja makstes heliloojale ainsana autorihonorari tol ajal tavaks olnud täies mahus, kandis kirjastaja kahju täiesti teadlikult. Samal ajal teisi heliloojaid tasustas Jürgenson palju kokkuhoidlikumalt ja avaldas nende teoseid ka valikuliselt. Kirjas Tšaikovskile 12. novembril 1879. aastal kirjutab ta: “Armas sõber! Oled jälle väljamaale sõitnud, jälle oma armsasse Pariisi! Issand kui kergemeelne! Peterburis korraldan rahaasjad Sinu soovi kohaselt. Meie arved esitasid Sa tõepäraselt (…). Siia saabus Henryk Wieniawski⁷, sama haige kui mullu. Teda on kurb vaadata. Ta ei ela ilmselt enam kaua, ent kuidagi ei tahaks teda Moskvas suretada. Ta võiks sõita pigem  Brüsselisse omade juurde, kui siin asja venitada — rahata, tervis läbi, mis teha? Aega viitmata andsin välja muidugi tema kaks uut viiulilugu klaveriga (…). Hüvasti, mu armas misantroop.”⁸

Olles ühtaegu võimekas ettevõtja ning terase pilguga ümbritsevat muusikaelu jälgiv inimene, varustab Jürgenson Tšaikovskit, kellel õnnestus põgeneda kaugemale olustikumuredest, igakülgsete uudistega Moskva muusikaelust, tuttavatest, sõpradest, omaenda ja teiste meelelahutustest: “Möödunud laupäeval mängisime Rubinšteini ja Henseltiga (…) visti. Issand! Kui igav seal oli ja milline pedant on see vanamees, milline isemeelne sakslane! Meie ei lasknud ennast mõjutada (…)” (Kirjast 19. oktoobril 1878.) ⁹

Ta jutustab kõigest tabavalt ja kainelt, seepärast kujutab Jürgensoni kirjavahetus Tšaikovskiga valitud muusikaringkonna elu ja meelelaadi üsna üksikasjalikku kroonikat. Jürgensonil kujunesid tihedad isiklikud ja ärialased suhted paljude heliloojate ja kaasaegsete muusikategelastega. Olemata ise muusik, suutis ta tungida muusika- ja ühiskonnaelu südamikku, hinnata õigesti ühe või teise teguri tähtsust ja ära kasutada talle vajalikke inimesi. Jürgensoni toimekus on hästi tuntud. Ta oli arukas ja energiline, vaba seisuslikest ja teistest eelarvamustest, mis iseloomustasid paljusid muusikamaailma esindajaid, ametnikke või kaupmehi, kellega tal tuli asju ajada. Ta vaatas elule mõistlikult, kujutades sellisena kodanliku keskklassi tüüpilist esindajat, kes kasutab püstitatud eesmärgini jõudmiseks kõiki võimalusi. Jürgenson ei teinud saladust sellest, et ta ettevõte oli rajatud võimalikult suure kasumi saamiseks. Kuid koguda vahendeid isikliku heaolu nimel ei olnud siiski tema eesmärk. “Ma ei ole ahne ega kitsi,” on ta enda kohta kirjutanud. Kirjavahetuses Balakireviga, kus on juttu Glinka teoste väljaandmisest, ta ütleb: “Pean alati meeles, et ma pole rikas, ja ei unusta kunagi, et rahalisi vahendeid mul pole. Mu tegevusväli on lai ja ainet leidub seal külluses, kuid pole ka mõtet anda välja hääli ilma Glinka partituurita — ei au ja kuulsust ega raha selle eest!”¹⁰

 Jürgenson elas ise küllaltki tagasihoidlikult, paigutades tulud oma tegevuse laiendamisse. Elu lõpul kirjutas Jürgenson Balakirevile: “Kui võin end pidada asjatundjaks, siis saan seda tõestada sellega, et neljakümne aasta jooksul tegutsesin edukalt ning professionaalselt. Suvorovgi eitas lakkamatut edu, öeldes, et täna on õnne, homme  õnne, millalgi peab ju ka oskusi rakendama. Armastan väga oma kirjastustegevust, kuna see pole tühine ega üksnes toida mind, vaid on paljudele vajalik. Ja seepärast mulle meeldiv.”¹¹

Jürgenson oli suurepärane organisaator, kes sidus oma firma tegevusega ka lähedased sugulased. Tema vend Joosep ja vennapoeg Artur pidasid Peterburis pealinna suurimat muusikaäri. Moskvas aga korraldasid tema reisil olles asju abikaasa Sofia Ivanovna, keda aitas poeg Boriss. Tegevjuht oli kogenud raamatupidaja ja trükikoda juhtis suurepärane polügrafist. Siiski pühendus Jürgenson kirjastamisele peamiselt isiklikult, sukeldudes kõigisse äri ja kirjastustegevuse üksikasjadesse. “Ma ei või lubada, et mu enda asjadest teaks keegi rohkem kui ma ise,” kirjutas ta Balakirevile 1900. aastal.¹²

Mili Balakirevi ja Peeter Jürgensoni suhted olid üksnes asjaliku iseloomuga, erinevalt viimase sõprusest Tšaikovskiga. Avaldades oma teoseid ja olles Glinka teoste toimetaja, väljendas Balakirev avameelselt arvamust Jürgensoni kirjastuse ja tema väljaannete kvaliteedi kohta. Ta andis nõu polügraafilise stiili ja muu sellise kohta. Ehkki Jürgenson arvestas paljusid Balakirevi nõuandeid, jäi ta kindlaks oma nägemusele. Ta tutvustas oma ärilisi kavatsusi, kuid ei teinud neis järeleandmisi. See sai nende ühistegevuse katkemise üheks põhjuseks, mistõttu Balakirev lahkus Jürgensoni juurest ja hakkas oma teoseid avaldama Julius Zimmermani kirjastuses.

Jürgensoni trükikoda asutati esialgu väga tagasihoidlikult — tööliste koosseisu kuulusid trükkal ja õpipoiss. Tööd tehti algul ühe käsipressiga. Firma 50. aastapäevaks 1911 oli selle tegevus kasvanud 8000 väljaandeni aastas, koosseisus oli 18 graveerijat. Jürgenson püüdis oma töötajatele anda ka muusikalist haridust. 1895. aastal asutas ta väikese koduse laulukoori, kus laulsid nii tema lapsed kui ka trükikoja noodigraveerijad.

Ta rakendas oma firmas ka kõige eesrindlikumaid tehnilisi uuendusi. 1895. aastal ehitati vana nooditrükikoja juurde uus kolmekorruseline korpus, kuhu mahtusid vabalt uued soetatud trükimasinad. Alates 1902. aastast mindi üle elektrienergiale, selleks ehitati spetsiaalne alajaam.

Tehnilise uuendamise järel hakkas Jürgenson kirjastust laiendama, neelates teisi väiksema võimsusega käsitöönduse tüüpi kirjastusi, kel ei olnud piisavalt vahendeid ja algatusvõimet nooditrükkimist moderniseerida. Päevakorrale oli tõusnud noodihindade alandamise küsimus, mistõttu ettevõtted ei saanud endist tulu ning omanikud olid sunnitud neid müüma. Jürgenson kasutas seda olukorda arukalt ja omandas need odavalt. Ta jätkas väikeste kirjastuste allaneelamist halastamatult ja järjekindlalt.

Jürgenson ei olnud küll muusikainimene, kuid nagu ta ise tunnistas, “miski muusikaline ei olnud mulle võõras”. Kolmekümne aasta jooksul oli ta üks Vene Muusikaseltsi Moskva osakonna direktoreid. Ühest küljest meelitas tema enesearmastust koostöö selliste juhatusse kuuluvate Moskva miljonäridega nagu Nikolai Aleksejev, hilisem Moskva linnapea Sergei Tretjakov, üks Tretjakovi galerii asutajaid. Teisest küljest oli Jürgensonile kohati koormav osavõtt kingituste tegemisest ja külaliskunstnikele korraldatavatest suurejoonelistest lõunasöökidest. Siiski oli ta palju aastaid juhatuse liige ja täitis ka laekuri kohuseid. Olles raha tegelik valdaja, mõjutas ta sel viisil muusikapoliitikat, nagu näiteks sümfooniakontsertide külalisdirigentide kutsumine, Moskva konservatooriumi juhtkonna koosseisude määramine jm. Jürgenson kuulas ka konservatooriumi üliõpilaste eksameid ja lävis tihedalt õppejõududega.

Peeter Jürgensoni noodi- ja raamatuäri, nagu ka kirjastus, tegutses 57 aastat (1861—1918), üle poole sajandi, mille jooksul ilmus üle 500 vene helilooja teose — Aljabjevi, Arenski, Balakirevi, Borodini, Bortnjanski, Varlamovi, Gödicke, Glinka, Glieri, Gnessini, Gretšaninovi, Dargomõžski, Ippolitov-Ivanovi, Kalinnikovi, Cui, Ljadovi, Ljapunovi, Medtneri, Mussorgski, Prokofjevi, Rahmaninovi, Rimski-Korsakovi, Anton Rubinsteini, Nikolai Rubinšteini, Skrjabini, Stravinski, Tanejevi jpt omi.

Esimene Pjotr Tšaikovski teos ilmus Jürgensoni kirjastuses 1868. aastal, mille järele samas kirjastuses kõik teised selle geniaalse helilooja teosed. Välismaistest heliloojatest avaldas Jürgenson Mendelssohni, Schumanni ja Chopini koguteosed, kõik Beethoveni sonaadid, Wagneri ooperid, Bachi, Haydni, Händeli, Mozarti, Schuberti, Liszti  tuntumad teosed jpm.

Vene muusikalise intelligentsi mitu põlvkonda on kasvanud üles Peeter Jürgensoni kirjastatud nootide ja muusikateooria ning -ajaloo alaste raamatute mõjul. Sellega on ta tegevus igaveseks jäädvustatud maailma muusikakultuuri lehekülgedele.

Kommentaarid ja viited:

¹  Vt Ilmar Ojalo, „Peeter Jürgenson 17. VII 1836 — 2. I 1904“ „Teater. Muusika. Kino“ 1986, nr 9, lk 78—83.

² Moritz Bernárd (1794 Miitavi — 1871 St. Peterburg) — vene muusikakirjastaja, pianist pedagoog ja helilooja; John Fieldi õpilane. XIX sajandi keskel sai tema muusikaäri Vene noodikaubanduse keskuseks. 1885. aastal ostis Bernárd’i kirjastuse ära Peeter Jürgenson. (Vt Muzõkalnaja entsiklopedia, 1. kd, koost. J. Keldõš, Moskva, 1973.)

³ Fjodor Stellovski (1826—1875, St. Peterburg) — vene muusikakirjastaja. Avas 1853. aastal Peterburis oma noodikirjastuse ja kaupluse ning muutus XIX sajandi keskel üheks suurimaks noodikirjastajaks revolutsioonieelsel Venemaal. (Vt Muzõkalnaja entsiklopedija, 5. kd, koost Juri Keldõš, Moskva, 1981.)

⁴ Gevaert’i õpikut peeti Venemaal kaua aega üheks tähtsamaks omas valdkonnas.

⁵ Vene Muusikaselts (Russkoje Muzõkalnoje Obštšestvo) asutati 1859 Peterburis.

⁶ Vt P. I. Tšaikovski, Perepiska s P. I. Jurgensonom, 1. kd, „Muzgiz“, Moskva, 1938, lk 66.

⁷ Jutt on poola heliloojast ja viiuldajast Henryk Wieniawskist (1835—1880), kes suri Moskvas.

⁸ P. I. Tšaikovski. Op cit, lk 120.

⁹  P. I. Tšaikovski. Op cit, lk 49—50. Mõeldud on ilmselt saksa pianisti Adolf (Georg Martin von) Henseltit (1814—1889), kes tegutses Venemaal alates 1838. aastast ja pälvis tiitli „keisrinna kammervirtuoos“.

¹⁰ Vt M. Balakirev. Perepiska s notoizdatelstvom P. Jurgensona, Moskva, 1958, lk 146.

¹¹ M. Balakirev. Op cit, lk 147.

¹² M. Balakirev. Op cit, lk 154.

Kasutatud kirjandus:

I. Ojalo. Peeter Jürgenson. „Teater. Muusika. Kino“ 1986, nr 9, lk 78—93.

ENE 4. kd, lk 175.

B. Volman. Russkije notnõje izdanija XIX — natšala XX vv. Leningrad, 1970.

M. Balakirev. Perepiska s notoizdatelstvom P. Jurgensona. Moskva, 1958.

S. Belov. Muzõkalnoje izdatelstvo P. I. Jurgensona. Sankt-Peterburg, 2001.

V. Bessel.  O notnom izdatelstve. Sankt-Peterburg, 1896.

Detskaja muzõka v izdanii P. Jurgensona (Kataloog). Moskva, Leipzig, 1914. N. Žegin. Dom Petra Iljitša Tšaikovskogo v Klinu. St. Peterburg, 1920.

G. Ivanov. Notoizdatelskoje delo v Rossii. Moskva, 1970.

V. Lenzon. Glava Rossiiskogo notopetšatanija. „Muzõkalnaja žizn“ 1986, nr 12.

R. Maslovataja. Muzõkalnoje izdatelstvo P. I. Jurgensona. Moskva, 1981. Muzõkalnoje izdatelstvo P. Jurgensona v Moskve. 1861—1911. 1911, Moskva.

Muzõkalnoje izdatelstvo P. Jurgensona. Kataloog. Moskva, 1914.

G. Riman. Muzõkalnõi slovar. Moskva, 1901.

A.  Snegireva-Jurgenson. P. Tšaikovski v semje P. I. Jurgensona. Moskva, 1979. 

M. Tšaikovski. Žizn Petra Iljitša Tšaikovskogo. 1. kd. Moskva, Leipzig, 1896. P. Tšaikovski. Perepiska s P. I. Jurgensonom. 1. kd. Moskva, 1938.

P. Tšaikovski. Perepiska s P. I. Jurgensonom. 2. kd. Moskva, 1952.

P. Jurgenson. Otšerk istorii notopetšatanija. Moskva, 1928.

50-letnii jubilei firmõ P. Jurgensona. „Russkaja muzõkalnaja gazeta“ 1911,    32/33, 7.—14. august.

Brokgaus, Efron. Entsiklopeditšeskii slovar. XLI, 4. kd. Sankt-Peterburg, 1904.

Tõlkinud MARIS VALK-FALK