125     AASTAT SÜNNIST

KADUNUD VIIULIKOOLKONNA MEISTER

JOHANNES PAULSEN  (13. II 1879 — 17. XI 1945)

            Tänu Eevalt Turganile, Hubert ja Zelia Aumerele, Evi Liivakule, Karmen Priile, Jossif Šagalile ja teistele meie nimekaile viiuldajaile oleme hakanud ja jäänud hindama Johannes Paulsenit kui kahe sõja vahel eriliselt esile kerkinud viiulikoolkonna loojat. Tema õpilastelt leiame kättepuutuvamaina kirjajälgi temast Herbert Laanelt, Roman Matsovilt, Vladimir Alumäelt, viimaselt analüütiliseima siinsamas TMKs (1991, nr 1).

            Johannes Paulsen oli tõepoolest silmapaistev metoodik ja psühholoog, mitmekülgne ja laia silmaringiga pedagoog — egas muidu leidnuks ta tõsist tunnustust Váša Přihodalt ja koguni Jacques Thibaud’lt eneselt! Eelkõige pani ta rõhku pillikäsitsemise meisterlikkusele, põlgamata kogu ulatusliku õpiliteratuuri tundmise juures eksperimente nende puhul, kes selle tulemuslikult välja kandsid. Peabki tunnistama, et paljud ei kandnud välja ja nendega muidugi ei töötanud ta kuni kolm tundi korraga, paljud hoopis loobusid. Teisalt oli Tallinn ka EW ajal provintslik, väga jäi puudu suurtest, ajaga kaasa liikuva muusika puudutustest — polegi rumal väita, et eeskätt seetõttu jäi meie noortel annetel tooni kvaliteedist maailmatasemel vajaka, seda käidi 1930-ndate lõpul juba Läänes kuulamas ja edasi arendamas. Maestro ise, pöördunud 1914. aastal lõplikult Tallinna, ei käinud enam siit väljas, nii piirdusid teda otsustavalt kujundanud või otsesed muusikalised kontaktid põhiliselt varasemaga (Fitz Kreisler, EugèneYsaye, Jacques Thibaud, Joseph Szigeti).

            Sündinud on Johannes Paulsen 13. veebruaril 1879 Poltaava kubermangus arsti peres, isa mängis hästi viiulit, ema klaverit. 1885. aastal kolis lesestunud ema kuue lapsega Tallinna, kus Johannes 1897. aastal lõpetas Nikolai (praeguse Gustav Adolfi) Gümnaasiumi, misjärel asus õppima Moskva konservatooriumi. 1907. aastal lõpetas ta professor Jan Hřímalí viiuliklassi hõbemedaliga, õppis samas professor Sergei Tanejevi juures heliloomingut. Aastad 1905—1914 olid kirjud. Vaatamata käevigastusele osales noor Paulsen Moskva nimekates kvartettides, õpetas mitmel pool viiulit (aasta ka Tallinnas) ja muusikat, 1905/06 täiendas end Münchenis viiuli alal, 1912/14 õppis Viinis dirigeerimist. Tallinna Konservatooriumiga liitus ta selle asutamisest peale (prof 1925), tegeles läbi aastate väga tõsiselt ka kooliorkestirga; Roman Matsovi hinnangul oligi ta toonase orkestrimuusika põhja peamisi rajajaid, sealjuures ka üks Olav Rootsi mitteakadeemilisi õpetajaid. Oli erudeeritumaid muusikuid, suure lugemusega, valdas keeli ja maletas hästi.

            1939. aastal tuli Johannes Paulsenil sakslasena koos oma nelja pojaga ümber asuda, algul Poznańisse, seejärel Lüübekisse, kus ta 17. novembril 1945 suri. Matustel mängis Karmen Prii, see osutus luigelauluks mitte ainult õpetajale, vaid sisuliselt kogu ta koolkonnale, mille sõda oli pöördumatult laiali pillutanud.

IVALO RANDALU