ANTS LAUTERI LAHKUMINE JA „ESTONIA“ KRIISID ESIMESE VABARIIGI AJAL EHK ÜTLEN „ESTONIA“ JA MÕTLEN „VANEMUINE“
KATRI KAASIK-AASLAV
„Estonia” teatri peakoosolekul 1925. aasta kevadel (sel ajal elasid koos ühe katuse all draama, ooper ja operett) pidas näitejuht Ants Lauter kõne, milles teatas oma lahkumisest. See oli teatrirahvale üllatus. Oma pöördumises teatrijuhatuse poole rääkis ta, et teatri poliitika pole sirgjooneline ega luba teda tegutseda nii, nagu ülesanded nõuavad (mõistan seda nii, et Lauter ei saanud teha, nagu tema tahtis), et teatri direktori Karl Jungholzi ja talitlusjuhi August Eineri töökorralduses on suuri puudusi — tegelikult juhib teatrit hoopiski Einer, kes on ületanud jämedalt oma volituse piirid. (Tänases mõistes on talitlusjuht midagi tegeliku majandusdirektori ja kultuuriministeeriumi teatrinõuniku vahepealset.) Talitlusdirektori ülesanded teatri kodukorra järgi olid: kogu asutuse tegelik majanduslik juhtimine, juhatuse koosolekute kokkukutsumine, nende päevakorra kokkupanemine, koosolekul tehtud otsuste täideviimine, seltsi vara ja ruumide heakorra ja puhtuse järele valvamine, asutuse raamatupidamine, aruannete ja eelarvete koostamine, juhatuse poolt lubatud rahasummade määramiste redigeerimine, palkade eelarve, mis läks juhatusele kinnitamiseks.
Lauteri põhisüüdistus oli, et Einer toetavat vaid operetti, seadvat selle kõrgemaks kui draama. Ega Lauteri kõne sisu olnud teatrirahvale uus, konflikt talitlusjuhi ja draamatrupi vahel, mille esindaja Lauter oligi, oli juba küpsenud mõnda aega, aga ootamatu oli Lauteri otsene väljaastumine koosolekul. Lauteri taga seisis vaid osa draamatrupist, kes jagas vastuseisu Eineri „omavolile“, need olid nooremad: Erna Villmer, Toomas Tondu, Hilda Gleser ja Hanno Kompus, moodustades nii-öelda rahulolematute rühma. Nad süüdistasid ka teatridirektor Jungholzi suutmatuses Einerile vastu seista, kaitsta teatri n-ö kunstilisi huve. „N-ö“ on kirjutatud sellepärast, et ei ole teada, mis kõik mahtus „kunstiliste“ huvide alla.
Kriisi lahendusena nähti, et „Estonia“ trupid (draama, ooper ja operett) eraldataks üksteisest, igale osakonnale antaks eraldi rahakott hoidmaks ära alandavaid märkusi operetinäitlejailt ja seltsi juhatuselt, nagu elaks draama opereti kulul.
Nimetatud koosoleku järel vallandusid „Estonias“ suured muutused. Jungholz lahkus direktori kohalt ja asus Eineri asemel talitlusjuhi ametipostile. Einer viidi üle teatri raamatupidaja kohale. Lauter siiski kohe teatrist ära ei läinud, nagu oli lubanud. Teatri loominguliseks juhtimiseks loodi kolleegium, kuhu kuulusid lavastajad Jungholz, Kompus ja Lauter ning dramaturg Paul Olak. Töötati välja teatri uus kodukord, mille järgi draama-, opereti- ja ooperitrupp lahutati üksteisest, igale alale anti omaette otsustamisõigus, eraldi eelarve. Lauter oli nüüdsest draamatrupi juht, Kompus ooperijuht ja Alfred Sällik operetijuht. Alajuhtide tööd ohjas teatrijuhi ajutiseks kohusetäitjaks seatud Kompus, kelle ülesanne oli eri alasid koordineerida ja eelarveid tasakaalus hoida. Olak nõudis eri alade juhtidele veelgi enam iseseisvust, kuid Jungholz oli sellele vastu, arvates, et teatril peab olema ikkagi üks juht, kes otsustab ja vastutab teatri kui terviku eest. Meeldetuletuseks — teater kuulus tegelikult „Estonia” seltsile, kes teatritöö sisemistesse ümberkorraldustesse ei sekkunud.
„Estonia“ näitleja Albert Üksip tõlgendab sündmusi ligi nelikümmend aastat hiljem aga hoopis teise kandi pealt:
Samal kevadel olid „Estonia” teatris ärevad päevad. Ammu tuha all hõõgunud tuli lõi nüüd eredalt leegitsema. Ilma, et lähemalt seda „tormi veeklaasis“ vaatlema hakata, ütlen lühidalt, et sellel oli „putši“ iseloom ja see sai kahe primadonna — H. Eineri ja E. Villmeri ning nende ümber koondunud leeride vahel ära võideldud. Aprilli lõpus jõudis asi niikaugele, et Jungholz ja Lauter korraga lahkumispalve sisse andsid. Hakati välja töötama teatri uut kodukorda, millega loodeti tulevikus hõõrumisi ja käärimisi vältida võivat. Elavat mõttevahetust tekitas uue direktori kandidatuur.[1]
Jutt on sellestsamast kuulsast koosoleku kevadest. Üksipi mälestus viitab sellele, et konfliktil oli peale kunstiliste põhjuste ka veel teisi, isiklikke ajendeid. Huvitav on see, et ta ei pane tüli keskmesse mitte teatrijuhte, vaid kaks naist, kaks esinäitlejannat, Erna Villmeri ja Helmi Eineri.
Helmi Einer oli sündinud 1888. aastal, seega oli Villmerist aasta vanem, lauluhariduse oli ta omandanud Peterburi Maria teatri lauljannalt N. J. Paninalt. 1911. aastal palgati ta „Estoniasse” (aasta varem, 1910 saabus Moskva Kunstiteatri juurest Adaševi kursustelt Villmer), kus töötas kuni 1935. aastani. Teda peeti „Estonia” ooperi- ja operetilaval silmapaistvaks lauljannaks. Niisiis oli Helmi Eineri lavaline ettevalmistus ja kogemus Villmeriga sarnane, mõlemad olid kahtlemata kunstnikena ühtmoodi andekad, nõudlikud ja enesekesksed. Püüdsin ka nende tüli põhjuste ja olemuse kohta rohkem teada saada, see aga ei õnnestunud. Nii jääb vastuseta küsimus, milline oli täpsemalt Villmeri ja Eineri osa neis sündmustes, ning Üksipi vaatenurga õigsust ei saa kontrollida. Fakt on aga see, et näitlejanna Villmer oli lavastaja Lauteri elukaaslane, lähim mõttekaaslane ja kolleeg teatris, ning lauljanna Helmi Einer oli talitlusjuhi August Eineri abikaasa. Siit edasi võib fantaseerida mida tahes, kuni sinnamaani näiteks, et prouad Villmer ja Einer olid mõlemad äärmiselt võimukad naisterahvad ja nemad juhtisid tegelikult teatrit. Aga öelda, et asi nii oli, ei ole võimalik. Lisaks tuleb Üksipi puhul arvestada, et ta oli siis alles „Estoniasse” tööle asunud ja ei võinudki kõiki asjaolusid teada, ta rääkis vaid seda, mida hetkel nägi ja kuulis.
Üksipi arvamust „primadonnade putšist” toetab aga ka Andrus Roolahe tagantjärele tõlgendus, tema mäletab, et „Estonias” peeti „abielupaaride sõda”[2]. Roolahe puhul on oluline mainida, et ta oli 1935—1940 Riikliku Propagandatalituse tsensor, kes valvas peale kirjanduse ning ajakirjanduse ka teatreid, sealt ongi ilmselt pärit mingid teadmised teatri sisemistest probleemidest. Küll aga oli ta 1925. aastal üheteistkümne aastane ja ei saanud „Estonia” asjust vahetult teada, võis vaid sündmustest hiljem kas kuskilt lugeda või kuulda. Lisan veel, et tema mälestused on kirjutatud aastail 1966—1988 ja raamat ise ilmus 1990. aastal. Üksipi ja Roolahe arvamised esindavad minu jaoks n-ö avalikku arvamust. Kõiki selliseid pealtvaatajate tõlgendusi ja kuulujutte tuleb võtta ettevaatlikult, olgugi see äärmiselt ahvatlev tee leida suurtele konfliktidele pisikesi, isiklikke põhjusi. Olukorra lähemal tundmaõppimisel saab selgeks, et nii lihtne see ei olnud; asi ei olnud vaid intriigides, konflikti taga, nagu eespool mainisin, oli ju draamatrupi tuumik. Ja selge on see, et teater vajas uutes ühiskondlikes ja majanduslikes oludes töö ümberkorraldust.
Roolaht mainib veel, et „Estonia” tüli vallapäästjaks oli hoopis ajakirjandus, täpsemalt teatrikriitiku Rasmus Kangro-Poole teravad arvustused „Estonia” aadressil. Kangro-Pool töötas neil aastail „Päevalehe“ teatri- ja kunstikriitikuna, teda iseloomustati kui laia silmaringiga ajakirjanikku, ta oli õppinud Heidelbergi ja Hamburgi ülikoolis kunstiajalugu ja esteetikat ning tema teravad asjakohased arvustused olid vallandanud nii mõningaidki skandaale. Teatriinimestest ei maini aga keegi Kangro-Poole osa neis sündmustes, ei asjaosalised ega lähimad pealtvaatajad, arvati ikka, et kriis algas teatri sisemistest vastuoludest ja suhetest.
Ajakirjanduses tõusis tõepoolest 1925. aastal „Estonia” teema teravalt üles. Iga nädal ilmus teatriprobleeme käsitlevaid lugusid, küll juhtide suhetest, küll intriigidest ja isiklikest vastuoludest; tundub, et „Estonia“ teema oli ajakirjandusele tasuv. (Nii müüb ka praegusel hetkel, sügisel 2003, hästi „Vanemuise” kriis.) „Päevaleht”, „Vaba Maa”, „Kaja”, „Postimees” — kõik, tihti ka samadel päevadel, arutlesid teatris toimuva üle. Sõna võtsid peale Kangro-Pooli ka Nigol Andresen, Eduard Hubel, Bernhard Linde jt. Rahulolematud oldi nii teatri kunstilise taseme kui ka juhtimise suhtes. Kriisi peapõhjusena leiti, et teater kuulub seltsile, kes ei juhi teatrit mitte kunstilistest, vaid rahalistest kaalutlustest lähtudes. Lahendust nähti selles, et „Estonia” selts tuleb likvideerida ja teater tervenisti riigi alluvusse viia, selts oleks vaid abiks rahade, ruumide ja tehnika korraldamisel. Sündmustest ette rutates: seda ei juhtunud ei siis ega ka hilisemail aastail, kuni nõukogude ajani, teater jäi ikka seltsi valdusse, kuigi riigi toetus aasta-aastalt suurenes.
Toon ära „Päevalehe” kriitiku Kangro-Pooli tõlgenduse sündmuste käigust:
Tõsteti häält, et „Estonia” saab iga aasta riigilt miljonid toetuseks rahva raha. Rahval on õigus lavakunsti nimel nõuda, et teatris kunst oleks ülemaks mureks. [- - -] Ilma tingimusi loomata tõsteti toetussumma seitsme miljoni peale, tehes „Estonia” pooleldi riigiteatriks. [- - -]Rahaline baasis laieneb, aga kunstiliste väärtuste järele ei päri keegi, ei saa salata, et läinud aastal isegi repertuaar oli õige vilets.[3] Kangro-Pool käsitleb samas ühes teiste puudustega ka noorte näitlejate vähesust esindusteatris:
Kogu meie kunstipoliitika on sattunud roobastesse, mis võtnud uuelt noorpõlvelt iga võimaluse just teatri alal oma töövilju näidata. Teatreid on vähe ja kohapeal olijad hoiavad kramplikult oma kohtadest kinni [- - -] Nüüd on välja kuulutatud, et 13 ja 14 aug. on „Estonia” juures eksamid neile, kes soovivad „Estoniasse” tegevusse astuda kas lauljatena või näitlejatena. Missugune on eksamikomisjon, seda ei ole kahjuks avalikult teatatud, aga nagu kuulnud olen, istuvat eksamineerijatena ja otsustajatena koos „Estonia” kunstiline kolleegium ja seltsi juhatuse esindajad.[4]
Kommentaariks. Sel dramaatilisel 1925. aasta sügisel toimus teatris tõepoolest ka positiivne sündmus: esimest korda pärast sõda võeti teatrisse tööle noored näitlejad — Ants Eskola (tollal Erhardt Esperk), Kaarel Karm (Kaarel Länts), Vidrik Gutman ja Meta Luts, kui nimetada praeguseks tuntumaid.