T

ASJADE SEIS*

TAMUR TOHVER

Asjade seis on praegu selline:

Eesti Näitemänguagentuur korraldas esimese näidendivõistluse aastal 1995. Sealt edasi on see toimunud iga kahe aasta järel. On see piisav intervall? Tundub, et Eesti kohta küll.

1995. aastal esitatakse ideevooru 105 kavandit, millest hiljem võistleb 17 valmistööd. Neist lavastatakse võidutööd: Janno Põldma „Sõber Kurk” (Nukuteatris 1996) ja Jaanus Rohumaa/Mari Tuulingu „Ainus ja igavene elu” (Tallinna Linnateatris 1996), teostamata jäävad Villu Tamme „Haned võlgu”, Hilli Ranna „Lihtsameele talus”, Valeria Räniku „Mullamustuke”, Eva Pargi „Palveränd”.

1997. aastal laekub 55 võistlustööd, esimene preemia jäetakse välja andmata. Teiseks platseerub Jaan Tätte „Ristumine peateega ehk Muinasjutt kuldkalakesest” (lavastatud mitmes žanris, mitmes keeles ja mitmes teatris), kolmandaks Toomas Hussari/Ervin Õunapuu „Tule minuga lendama” (lavastatud Eesti Draamateatris 1998) ja Enn Vetemaa „Kellele lüüakse laevakella” (lavastatud Eesti Draamateatris 1999). Ergutusauhind — Mairold Vaik, „Piir”.

1999. aastal laekub juba 67 võistlustööd. On laiendatud võimalus kirjutada ka tele- või raadiostsenaariume. Preemia telenäidendi kategoorias: Toomas Hussari/Ervin Õunapuu „Romanss trompetile” (teostus jääb Teleteatri finantsseisu taha). Lastenäidendite kategoorias: Urmas Vadi „Varasta veel võõraid karusid” (lavastatud nii „Ugalas” 2001 kui ER Raadioteatris 2002). Sõnalavastusteatri kategoorias: Hannes Hamburgi „Kulupõletajad” (ER Raadioteatris 2000), Mihkel Ulmani „Iseendal võõrsil” ja Mihkel Tiksi „Muulane ja Kohtlane” (lavastatud „Endlas” 2001). Ergutuspreemia: Triin Sinissaare „Me kohtume sealpool pilvi” ja Andres Keili „Shoot!” (lavastatud Haapsalu rahvateatris „Randlane” 2002). Võistlustöödest jõuab lavale veel Mihkel Ulmani „Imede torn” („Endlas” 2000).

2001. aastal suureneb tööde arv veelgi. Lisaks laulurahvaks olemisele on eestlased oma teatriarmastuses ka näitekirjanikeks saamas. Laekub 75 võistlustööd. Esimene preemia: Eva Koff, „Meie isa” (Eesti Draamateatris 2002) ja Urmas Lennuk, „Rongid siin enam ei...” („Ugalas” 2002); teine preemia: Ilmar Vink (pseudonüüm), „Esik” ja Jaan Tätte, „Nabatants” („Palju õnne argipäevaks”, Tallinna Linnateatris 2000); kolmas preemia: Hannes Hamburg, „Punane ja kollane; roheline” ja Triin Sinissaar, „Elisabethi lugu”. Ergutuspreemia: Ervin Õunapuu, „Püha perekond”. Ära märgitud näidendid: Urmas Lennuk, „Liivakellade parandaja” (valmimas film), Kaari Sillamaa, Virgo Sillamaa, Jaanika Sillamaa, „Juudas”, Paul-Eerik Rummo, „Tipus”.

2003. aastal toimub taas laiendatud võistlus, kus on oodatud ka tele- ja raadiostsenaariumid. Võistlus kuulutatakse välja kevadel, tööd laekuvad augustiks, võitjad kuulutatakse välja Eesti Näitemänguagentuuri sünnipäeval oktoobris. Laekub tõusujoones juba 107 tööd. Žürii tööd hakkab juhtima Peeter Tammearu („Ugala”). Lisaks Tammearule kuuluvad võistluse žüriisse Ene Paaver (Eesti Draamateater), Triin Sinissaar (Tallinna Linnateater), Kalju Komissarov (Viljandi Kultuurikolledž), Tiit Ojasoo (Eesti Draamateater), Tamur Tohver (ER Raadioteater ) ja Ilmar Raag ( Eesti Televisioon).

Pärjatute nimekiri:

Esimene preemia: Urmas Lennuk, „Boob teab”; Jaan Undusk, „Quevedo”. Teine preemia: Anu Allas, „Lendav rõdu ehk Nagu nad tahtsid”; Raivo Kütt, „Papa (Sõtse ja venna)”. Kolmas preemia: Jakob Karu, „Asjade seis”; Hans Nordberg, „aaron: juuni”. Ergutuspreemia: Urmas Lennuk, „Kadunud kindapood”; Urmas Vadi, „Kadunud kosmoses”; Jaan Võõramaa, „Mamma”. Ära märgiti: „Kõrgeim karistusmäär» (märgusõna: Rostovskije rebjata), „Kuusk” (Kuusk), „Raamid” (Maja), „Volli” (Mõtstaga), „Ela, kui tahad!” (Pessoa), „Sexy (Suve kool)” (Suliko). Preemiaid rahastab nii nagu eelmistelgi aastatel Kultuurkapital.

Toetudes eelnevale kogemusele ning lähtudes laekunud võistlustööde suurest arvust, luuakse süsteem: žürii jaguneb kolme rühma ja lugemiseks on n-ö kolm ringi. Esimeses, suures ringis loeb iga rühm teatud arvu neile määratud töid, mitte kogu võistlusportfelli. Sealt praagitakse järgmisel kohtumisel välja tööd, mille puhul rühma liikmed on üksmeelel, et need ei peaks jätkama. Sellega ei koormata liigselt teist, kitsamat ringi, ja jäetakse välja silmnähtav-tuntav grafomaania. Žüriiliikmed usaldavad selles kaasliikmete professionaalsust. Kui me vaatame koosseisu, siis leiame sellest neli tegevlavastajat ja kaks tegevteoreetikut.

Seega jätkavad teises ringis juba tööd, mida on kohustatud lugema kõik liikmed.

Kolmandaks kohtumiseks jääb nõnda sõelale ca 15 tööd, mille hulgast selgitatakse tipud. Pärast mõningast (tihedat!) mõttevahetust on pärjatavate hulk kahanenud üheksale, ülejäänud otsustatakse ära märkida. Ja nagu ikka, on see lõpp kõige huvitavam. Hoolimata sellest, kuidas liikmed ka ei rühmitu, ei saa esialgu selget ülekaalu keegi, sest tööd on väga erinevad nii autori lähenemise, žanri, teema kui ka raskusastme poolest. Selle nõutushetke kestel otsustatakse tugevate tööde rohkuse tõttu anda välja kaks esimest, teist ja kolmandat kohta, jättes kolm tööd nn ergutuspreemia seisusse. Võõristav on muidugi ergutada näiteks vanameistrit või varemgi priise võitnud kirjutajat, siin peaksid tulevased žüriid midagi paremat välja mõtlema. Muidugi on rumal öelda ka „loominguliste püüdluste eest”…

Lõpuks leitakse lahendus, et iga žüriiliige annab üheksast tööst igaühele punkte skaalal ühest kümneni. Saadud punktiarvust moodustuvad kohad. Näib nagu Eurovisioon, aga ennäe imet, kui summad kokku löödud, on kõik tulemusega rahul. Ja seda tänase päevani. Allakirjutanu niisamuti. Kui tagasi vaadata, siis suuri lahinguid aruteludel ei peetudki, hoolimata žürii kirevusest. Johtus see siis kas mitmest ühisest maitse ja analüüsi kriteeriumist või lihtsalt tippude nii selgest eristumisest ülejäänud materjalihulgast.

Enne kui rääkida 2003. aasta võidutöödest ja teemadest, tuleb tõdeda, et hoolimata oma tasemest, ei jõua teps mitte kõik äramärkimist leidnud tööd teostuseni. Milles on põhjus?

Ilmselt on eluaeg olnud teatud käärid küsimuses, mis on hea teatriteksti kriteerium? Kas see on ennekõike kirjandus iseeneses või algmaterjal millekski enamaks? Tänapäeval võetakse seda suuresti omaette kirjandusvormina. Seda tõestavad ka näidendiraamatutele jagatud kirjandusauhinnad või kirjandusteadlasena tuntud Jaan Unduski saabumine näitekirjanduse maailma 1999. aastal just kirjanduse aastapreemia pälvinud näidendiga „Goodbye, Vienna” (lavastatud alles 2002. a. Tartu Teatrilaboris).

Seegi kord oli žürii fakti ees, kas hindamisel tuleks arvestada ka näidendite edasist käekäiku. Sest mitte igast heast loetavast tekstist ei pruugi haaravat lavastust saada ja samas võib tagasihoidlik tekst meisterliku lavastaja ning trupi käe all nauditava lahenduse leida. Ette rutates võib küll öelda, et õnneks, hoolimata sellest, et žürii enamiku moodustas seekord eri vanuseastmes lavastajate seltskond, küsimus eriti teravalt üles ei kerkinud. Lihtsalt puudusid väga kõrgelennulised dialoogitööd, mis oleksid sundinud tõdema: tore tekst küll, aga kuidas või kes seda lavastama hakkab. Vahest ainult Urmas Vadi „Kadunud kosmoses” tekitas arutelu teemal, et näidendi absurdiaste ja tegelaskujude lahendused ületavad teostatavuse piirid. Seega, lugemiseks huvitav ja naljakas, kuid kas ka lavastatav? Teine näidend, mis tekitas lavastajates küsimusi publikuhuvi seisukohalt, oli Jaan Unduski „Quevedo”. „Quevedo” dialoog on kõrgelennuline ning sobib hästi looga, millel lisaks ka piisavalt intriigi ja sõnumit. Kuid kas see siiski tänases päevas lavastajat inspireerib või publikust liiga kaugele ei jää? Nõnda on see lugu leidnud tänaseks koha ennekõike lugemisnäidendina „Loomingu Raamatukogu” kaante vahel, mis muidugi ei välista ka tema lavale jõudmist. Huvitav sõna: lugemisnäidend. Peaks teda siis näitama või lugema?

Nüüd viimase võistluse töödest ja ennekõike laureaatidest.

Kui mainisin, et taas oli võimalus kirjutada mitmes kategoorias (lava-tele-raadio), siis autoritel väga konkreetselt lahterdatud töid oli vähe. Ka varasematel kordadel on laisemad-lohakamad saatnud sama teksti kolme kategooriamärgistuse all, lootes, et küll näkkab. Aga ei näkka. Seega ootaks kirjutajatelt selgemaid nägemusi, aga ka žanrivõimaluste tundmist. Seevastu need, kes konkreetsele väljundile olid mõelnud, olid vastavalt sellele ka täpsemad. Samas võis aga kohata ka nähtust, et lavastaja pilguga vaadates töötaks mõni tekst hoopis teises žanris, kui autor seda mõelnud oli.

Sada seitse võistlustööd kattis (nagu ikka) väga laia seinast seina žanriskaala. Dokumentaalsetel sündmustel põhinev draama (olustikuks kaevanduse miljöö, metsavendlus või koguduse-elu), lastenäidendid (ühel autoriks suisa laps), absurdikomöödia, kristliku maailmavaate propaganda (enamikul paraku vahitornlikult läbipaistev), sotsiaalne satiir, psühholoogilised „vanad—noored”, „mehed—naised” jms inimsuhtedraamad, vähem krimi ja ulmet.

Paari sõnaga pärjatud tööde sisust.

Millegipärast (ja mitte niivõrd teema või sõnumina) jääb minule nendes töödes ühe läbiva joonena kumama suhe, nn mehe-naise suhe. Lahtiseletatult maailmade vastandumine, aga samaaegne paralleelsuski. Sel korral avaldub see just intiimsemas, peenemas, vihjamisi vormis, mitte niivõrd suurelt ja sotsiaalpsühholoogiliselt. Võib-olla alati isegi mitte tingimata põrkumisena, pigem ajutise kooseksistentsi ja taas teede lahknemisena. Mainides seda edaspidi siin-seal, ei pea ma niisiis silmas mitte konkreetseid tegelasi.

Rakvere teatri dramaturgi Urmas Lennuki „Boob teab” on lugu mehest, kes on lahkunud kodunt, uskudes, et nüüdsest on ta koer. Umbes nagu Jaan Tätte laulus „Pikk ja sirge”, kus mees tuleb pere juurde tagasi, kui ta on enne näinud, kas käänaku taga ka midagi on…Või on see lugu koerast, kes ihkab inimeseks saada, et kogeda oma perenaisega „mees-naine” armastust … On see nüüd absurd või lihtsalt sisemaailmade avanemine?

Teise võidutöö, Jaan Unduski „Quevedo” tegevus toimub XVII sajandi Hispaania õukonnas. Näidend on nimetatud peategelase, poeet Francisco Gómez Quevedo Y Villegase nime järgi. Ajastutruu dialoogiga ehitatakse üles küllalt põnev intriig, seostades huvitavalt mehe-naise suhet suhtega vaim-võim. Nii teksti lavastuslikkust kui ka žürii erimeelsusi selles vallas puudutasin juba eelnevalt.

Teisele kohale tulnud autorite nimed olid siiani teatripraktikutele/huvilistele tundmatud. Kunstiteadlase Anu Allase „Lendav rõdu” on nagu grupiviisiline sisekaemus (mehe-naise suhteid rohkem, mitte lihtsalt väljakutsete otsimine, vaid painetest pääsemise otsing — minek polegi nii väga vabatahtlik, minnakse, teadmata, kes ise ollakse või mida tahetakse, minnakse justkui protestist, ei puudu ka lõbusad absurdilaadsed vahepalad). Olme vaheldub läbi absurdivirvenduse millegi kõrgemaga, meenutades väga tänapäevast reality-TV mängu inimeste tõeliste tunnetega kunstlikult loodud vägivaldses situatsioonis.

Suure-Jaani ravimtaimekasvataja ja kirjamees Raivo Kütt tuleb meie ette värvika dialoogiga soojas ja inimlikus loos „Papa (Sõtse ja venna)”. Vana mees, kellesse on kätketud kogu selle ilma järelejäänud sügav inimlik halastus, mõistmine ja tahtmine näha kuni lõpuni asjade helgemat poolt. Oma taassünniks valib ta veel oma eluajal välja noore naise, kellest saatuse tahtel saab ka tema õde… Üsna omapärane mehe-naise suhe ja samas inimlik oma lihtsuses.

Kolmanda koha näitemängud on oma ülesehituselt vahest tavapärasemast erinevad. Tõsi, professionaali nad ei üllata, publikut aga võib-olla küll — või kes seda tänapäeval enam teab… Jakob Karu „Asjade seis” on omapäraselt liigendatud „publiku sõimamine ühes osas”, nagu autor ise teda Peter Handkele viidates tituleerib. Ja seda ta ongi, tegelased sõimavad eesti ajakirjanikke nimeliselt, pilkavad kohalikku rassismi, eestlase olemust jne. Seda läbisegi skandeerides, lauldes, dialoogi andes. Aeg liigestest lahti on…

Hans Nordbergi „aaron: juuni” on armastuslugu oma kõige lihtsamas, otsesemas „mees-naine”-suhte tähenduses. See jõuab meieni suuresti liikumise kaudu, mis läbi väga napi dialoogi ning kohatise monoloogi kasvab tantsuks või saab sellest alguse. Oluline tähendus on lavastaja jaoks remargil, isegi remargi sõnastusel.

Ergutusauhindadega on lood kokku võttes järgmised. Urmas Lennuki „Kadunud kindapood” meenutab žürii arvates oma diskreetse keele ja üldise vaoshoitud tonaalsuse poolest skandinaavia näitekirjandust (minule pigem Tennessee Williamsi lühilugusid). Lugu ise räägib orvuks jäänud vennast ja õest, kes ei taha mõista tõsiasja oma toimetuleku suutmatusest. Urmas Vadi „Kadunud kosmoses” lugu pööritab kõikvõimalikke tegelasi, alates rääkivast koerast ning taskurätist ja lõpetades ETV diktori, jänese ja Gagariniga. Kõik toimub jõuluvana ootuses, Vadile omases absurdihuumori võtmes. Jaan Võõramaa „Mamma”-näitemängus kohtuvad samal õuel, kuid erineva inimliku headuse astmega „esimene” ja „teine” Eesti. Nagu arvata võib, ei ole kõik nii, nagu algul paistab.

Nagu ikka, jõuavad žüriini ennekõike varasematel aegadel sahtlisse kirjutatud tööd. Suuresti on see žürii lugemisprotsessi esimese laine materjal ikkagi madala kvaliteediga, kvantiteet hakkab mõnikord võistlust, täpsemini žürii tööd, ummistama. Esimesse lainesse jõudvad tööd on tihtilugu kas sisuliselt küündimatud kogemuste puudumise tõttu või on nende (võib-olla kunagine) kõnekus ja aktuaalsus aegunud. Oli seegi kord üsna palju metsavendlust ja nõukogude algusaastaid. Tõsi küll, metsavendluseteemaline „Volli” märgiti ära, kuid pigem loo inimlikkuse ja inimsuhete, kui rahva kannatuste kujutamise eest. Sellesse ringi satuvad ka tööd, mis on kunagi mingil muul eesmärgil kirjutatud, erinevatel põhjustel tagasi lükatud ning mida autor on kohendanud või koguni kohendamata jätnud, vastavalt sellele ka tulemus.

Seekordne tase tundub premeeritud ja äramärgitud tööde rohkust ning tugevust vaadates küllalt kõrge. Kindlasti tasub silma peal hoida ka märgitud autoreil ja järgmine kord võib keegi nende hulgast olla juba esikümnes. Mitmed ideed olid paljutõotavad ning dialoogi kohenemine (järgmiseks võistluseks?) on täiesti ennustatav, eriti kui autorid juhendamist leiavad. Pisut lahti seletamata on minu arvates žürii esimehe Peeter Tammearu ühes intervjuus välja öeldud mõte, et kahju on eesti näitekirjanduse hetke tippude mitteosalemisest, mis lisaks võistlusele pinget. Ühest küljest on Tammearul muidugi õigus, aga selline „pinge tõstmine” toimib ainult juhul, kui nende osavõttu promotakse intervjuude kaudu juba e n n e võistluse algust avalikult. Sel moel oleks see ehk provokatiivne stiimul osalejatele. See aga ilmselt luhtuks, sest vaevalt keegi kirjutajatest veksleid välja annaks, olemata pealegi õnnestumises kindel. Ja samal ajal võib see tekitada teistes osalejates tõrke: mis ma nende staaridega ikka rinda pistan. Minu kogemuse põhjal on kirjainimene pigem tagasihoidlik kui võitlushimuline. Teisalt ei tahaks meie riigis ka neid tippe nii väga kinnistama hakata. Muidugi on tore, et Tätte ja Kivirähk end dramaturgiast elatada suudavad, aga ka tänavuaastased (taas)võitjad Urmas Lennuk ja Jaan Undusk ei ole enam algajad, ehkki nende nime kohtab afiššidel vähem. Kui vaadata Lennuki produktiivsust (heas mõttes: nii lühikese aja jooksul nii palju teostusi headest lugudest), teemavalikut ning seda, et hoolimata elulähedasest dialoogist on ta näidendid ka teatud viisil poeetilised, siis sama kvaliteedi ning kvantiteedi suhte korral võib ennustada talle üsna pea kohta nn tippude hulgas. Ja miks mitte ei võiks Rakvere teater sarnaselt Tallinna Linnateatriga omada näitekirjaniku ametikohta. Andku siinkohal Jaan, Andrus ning Urmas mulle andeks, mina lavastaja/produtsendina küll kedagi ritta seadma ei hakka. Täiesti eraldi koht on sellel maastikul Jaan Unduskil oma ajaloolis-filosoofiliste, kuid samal ajal põnevate intriigide ning sündmustega näitemängudega „Goodbye, Vienna” ja seekordne „Quevedo”. „Vienna” sobib siinkohal heaks näiteks väljaspool võistlust sündinud tugevast tekstist, mida kahjuks vaid kord lavastatud. Kas see oleks omaette nn Kõivu—Krossi kategooria?

Üldiselt vohab naivistlik dialoog, naivistlik selles mõttes, et ei ole usutav. Isegi kui suudetakse luua põnev intriig ja/või vähegi „söödav” sündmustik, ei osata kirjutada usutavat dialoogi, või ka vastupidi. Seekordsete tööde puhul võis palju kohata just kahte äärmust: realistlik sotsiaaldraama logiseb seetõttu, et tegelaste keel on ääretult kirjanduslik (kohati lausa kujundlik) ja seda mitte taotluse või võõritusefektina, vaid lihtsalt ebakompententsusest — autoril puudub ettekujutus kõnekeelest ja sellest tulenevalt hakkaks dialoog näitlejate suus laval võõristavalt kõlama. Lihtsam on neil autoreil, kes on ise ühel või teisel moel teatriga kokku puutunud või kellel on loomulik teatritaju. Nii auhinnatud kui ka märgitud tööde autoritel õnneks seda oligi — kohati oma elulises minimalistlikkuses, aga ka mõnetises poeetilisuses. Sama lugu on huumorimeelega. Auhinnatööd olid kohati koomilised või iroonilised, kuid alati õiges mõõdus, vastavalt loole. Seda aga ei saa kahjuks öelda enamiku osalenud tööde kohta, kus vohasid nõrgad katsed nalja visata, olles teinekord suisa labasuse piiril või lihtsalt ammuste anekdootide versioonid. Teine äärmus oli katse matkida antiiktragöödiat/komöödiat (?) teksti rütmistatuse poolest või siis tabada mingit kõrgelennulisust, mis jällegi kukkus kokku argilobaks, nõnda et tekkisid käärid tegelase üleva olemise ja ta kõne vahel. Loomulikult oli (nagu igal võistlusel) ka kohutaval hulgal lihtsalt tegevuse ümberjutustamist — ilmselt, nagu alati nõrga autori puhul, tingituna hirmust, et lavastaja-näitleja-publik ei saa muidu öeldu mõttest aru. Head kirjutajad, ärge kartke, kui te selle mõtte näidendisse sisse ikka kirjutanud olete, küll me selle siis ka üles leiame! Praktikuid on vähemalt neli aastat koolitatud otsima seda võtit, millega laekaid avada. Siin annab muidugi tugevasti tunda eesti dramaturgiaõpetuse kui näidendi kirjutamise käsitööoskuse puudulikkus. Küll on püütud teha seda erinevate õpikodade vormis (ENAs), küll kursustena (EMA Kõrgemas Lavakunstikoolis), aga see ei ole järjepidev, pigem hooajaline ning tihtilugu sõltuv rahastamisest. Ja mitte kõik meie dramaturgid ei ole võimelised edasi andma just nimelt seda käsitööoskuse alust, millele andekus oma vormi peaks andma. Siinkirjutaja on seda korduvalt kogenud ka produtsendina tööalases kokkupuutes inimestega, kellel on annet ning häid ideid, kuid kes ei suuda seda vormistada. Samas on ilma stabiilse koolita (instantsita, riikliku toetuseta) keeruline rahastada välismaiste spetsialistidega õpikodasid. Ehk oleks aeg, võttes aluseks näiteks kas või aasta-aastalt näidendivõistlusele laekuvate tööde hulga suurenemist, mõelda siiski dramaturgia õppetooli loomisele näiteks Tartu ülikooli või Tallinna lavakooli juurde, kus noored tulevased dramaturgid oma töid ka laval katsetada saavad, — mis toimib, mis mitte? Seda enam, et me oma teatrit vajame. Aga aitäh nendegi katsete eest ning olgu see märguandeks asjaomastele.

Millest tunda head näidendit? Intrigeerivusest, usutavast ja napist dialoogist, mis ei ava kuigi palju, kuid vihjab, pöördelistest-põnevatest sündmustest ja saladusest. See kutsub end avastama. Kuidas selliseid kirjutada? Kes suudavad, kirjutavad neid juba praegu. Aga teised: minge välismaale õppima!

Seal räägitakse teile ekspositsioonist, kulminatsioonist ja puändist, karakteritest ja nende keelekasutusest, kogu loo struktuurist ja kõige selle kaudu idee vormistamisest. See ongi käsitööoskus. Siis tulge tagasi, unustage see kõik ära ja olge rahulikud. Siis ta tuleb. Kui on määratud.

Tore on taas lugeda autoreid, keda juba eelmistel kordadel oled kohanud, ning näha, et nad ei ole kirjutamisest loobunud… Ja et uustulnukate ring muutub üha laiemaks. Seega, žürii ootab kõigilt äramärgitud autoreilt üha osalemist tulevastelgi võistukirjutamistel. Kui see kõik nii läheb ja aastal 2005 on võistlustööde arv suurenenud näiteks kümnegi töö võrra, on eesti algupärasel näitekirjandusel kindel lootus eesti teatris kanda kinnitada. See oleks vahva väljavaade…

Seega on asjade seis järgmine. Kui vaadata aastaid 1995—2003, on teostuseni jõudnud või jõudmas käesoleva jutu kirjutamise ajal umbes 13 algupärandit. Siia juurde tuleks eraldi teostusena arvestada kindlasti näiteks Tätte näidendi „Ristumine peateega” jõudmist mitmesse teatrisse ja filmiks saamist ning Vadi „Varasta veel võõraid karusid” etendumist raadioteatris ning laval. Kaheksa aasta jooksul 17 esietendust. Eesti oludes hea tulemus rahva arvu silmas pidades. Ja võrdleme vastavaid näitajaid välisilmaga — on see nüüd kahju, et meid nii vähe on, või mine sa tea…? Milline on meie koht üldse maailma draamakirjanduses? Üksikud sööstud üksikute lavastajate näol. Aga eks vastavalt ole ka publikuarvud suuremad, eriti raadioteatris ja filmilevis.

Värskemalt. Seekordsetest töödest on lavale jõudnud Jakob Karu „Asjade seis”, esietendus 13. I 2004 Eesti Draamateatris (EMA Kõrgema Lavakunstikooli 21. lend, lavastaja Tiit Ojasoo). Terviktekstist säilis ca kolmandik, monoloogid Andrus Kivirähilt ning muu tekst lavastajalt kahasse kunstnik Ene-Liis Semperiga. Esietenduseni peaks jõudma Urmas Lennuki „Boob teab” nii Tallinna Linnateatris (28. II 2004) kui ka Rakveres ja raadioteatris. Jaan Unduski „Quevedot” saab lugeda esialgu „Loomingu Raamatukogus” raamatuna. Märtsikuus korraldab Eesti Näitemänguagentuur Tallinnas Kirjanike Majas uudisnäidendite ettelugemise. Ja kõik ülejäänud tekstid on saadaval kõigile teatrihuvilistele, produtsentidele või muidu isetegijatele ENA riiulitel Väike-Karja tänavas.

Mine ja vaata.

Ristuvad peateed?

Ühineksin siinkohal žürii liikme Triin Sinissaare mõttega samateemalisest artiklist „Sirbis” (23. X 2003), et üsna paljus on seekordne tulemus sissepoole vaatav ning kujundirohke.

Kui eespool mainisin läbiva joonena suhet „mees-naine”, siis käibenaljana tuntud fraasi „millest lugu räägib — ah, inimestevahelistest suhetest nagu nad kõik” võib siin isegi vaat et tõsiseks määratluseks pidada. Aga lisaksin omalt poolt veelgi. Üks ühistest joontest oli minu arvates äng ja igatsus millegi uue ja puhtama järele. Kõlas otsekui palve, andke meile võimalus ja me alustame otsast, aga nüüd juba paremini. Me ei vaja, et keegi meie eest midagi ära teeks, ja me ei heida kellelegi ette, et meid on sunnitud. Me tahame tõestada, et ka puhtalt on võimalik.

Ja sellega seotult teine lause, mis sõnastab teineteiseni mittejõudmise ka kõige parema tahtmise korral, ehkki lootus jääb… Üksindus esimesest silmapilgust, nagu pealkirjastas oma essee üks lavakooli 21. lennu tudeng. Irdelu.

Seega nagu alati, peegeldab teater nüüdki ühiskonnas toimuvaid protsesse. Näen tänases Eestis jõuetust vastutada, otsustada, nii sotsiaalses, poliitilises ja, mis salata, teinekord ka vaimses sfääris. Ja kuni mul endal ei ole vastuseid, ei saa ma end kellegi teisega siduda, võttes vastutuse tema või selle suhte eest enda kanda. Hoolimata sündimuse mõnetisest suurenemisest, hoolimata abielude arvu tõusust, kasvust pidevalt ka üksikhooldajatest vanemate ja ka lihtsalt üksikute arv.

Ka üksi teatris käijate arv.

* Pealkiri laenatud 2003. a samanimeliselt võistlustöölt.