PERSONA GRATA

URMAS LENNUK

Kui Jaan Tättet ja Andrus Kivirähki juba „vana kooli meesteks“ arvata, on Urmas Lennuk (16. X 1971) eesti noore dramaturgia hetkel kiireima eduga esindaja. Tema näidendid on saanud ametlikku tunnustust — “Rongid siin enam ei…” pälvis Eesti Näitemänguagentuuri 2001. aasta näidendivõistlusel I preemia, “Liivakellade parandaja” ergutuspreemia; 2003. aasta võistlusel sai I preemia näidend “Boob teab”, ergutuspreemia aga “Kadunud kindapood”; 2003. aasta teatripäeval anti “Rongide” eest üle ka ENA preemia lavalaudadele jõudnud uue algupärandi kategoorias. Samuti on need leidnud kohe tänulikku rakendust teatris — Andres Noormetsa lavastatud “Rongid siin enam ei…” püsib kolmandat hooaega menukalt “Ugala” repertuaaris, möödunud sügisel tõi Kalju Komissarov Rakvere teatris Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti õppetooli V näitlejalennu koolitööna välja sotsiaalse noortedraama “Ellumõistetud”, jõulude ajal võis Eesti Draamateatris näha lastelugu “Taksitrallitajad” Ain Prosa lavastuses. Peagi esietendub Tallinna Linnateatris Jaanus Rohumaa lavastus “Boob teab”, Anu Auna režissöörikäe all valmib aga film “Liivakellade parandaja”.

            Kommentaar järjestikuse edu kohta ENA näidendivõistlusel: Kaks aastat ja mitte mingit edasiminekut, täpselt samad kohad, on üsna iseloomulik Lennuki huumorimeelele ja enesemääratlusele ka teistes valdkondades. See ei ole põlevate silmadega auahne fanatism ühe piiritletud eesmärgi nimel, vaid pigem väline kõhklus ja alternatiividele avatud eneseiroonia, mis aga ei vähenda sisemist pühendumist hetke ülesandele. Nagu seegi, et põhiliseks liikumapanevaks jõuks peab dramaturg pigem oma suutmatust ei öelda. Küllap seetõttu ei jõudnud ta ka päristeatri ligidusse mitte otse keskkoolist, kus mingil määral siiski juba teatrit tehtud. Üheks näiteks Pink Floydi “The Walli” ainetel loodud sümboleist kubisev lava-show, mis kulmineerus “halva õpilase” ristilöömisega. Ometi jäi 1990. aastal lõpetatud Tamsalu gümnaasiumi ning EMA Kõrgemasse Lavakunstikooli astumise vahele kuus aastat eneseotsimist muudel elualadel: Rakvere linnust restaureerides, ehitustöödel, õlut müües, ka Pedagoogikaülikoolis eesti filoloogiat õppides ning koolis õpetajana töötades.

Enne lavakat töötasin venna juures haljastuses. Tema mind töölt minema kupataski, ütles, et mine vii avaldus ära, täna on viimane päev. Kogemata vedas ja nii sellega läks, nagu näidenditegi kirjutamisega. Olen suhteliselt pehme inimene ja ei suuda kunagi vastu panna sellele, mis ümberringi toimub. Enda meelest võin ju aru saada, et nüüd on õige hetk ei öelda, aga alati on hirm, et äkki ütlen ei ja sellest muutub midagi hoopis halvemaks, et äkki jätan tegemata midagi sellist, mis viiks mind kuskile edasi. Eelnevalt olin teatrist mõelnud üksnes periooditi. Ega kooli jõudeski olnud seda „õige“ äratundmist. CV-d vaadates Ingo Normet isegi küsis, et kui ta mu vastu võtab, kas on mingi lootus, et tekib püsivus. Vastus oli: ei tea. Endale aga tundus, et ehk saab nüüd mingi väljundi. Siiamaani rohkem nurga taga rabeldud ja enda tarbeks novellikesi kirjutatud. Tagantjärele ei tundu see kuus aastat aga sugugi raisatud ajana. Ega muidu targaks saa, kui peksa ei anta. See aeg kulus õppimisele, kuidas end teiste sussidesse panna ja aru saada, mida teised võivad mõelda.

Ligineda kultuurielule “maalt” ja eelneva slepita on mõnes mõttes kergem, kuid teisalt tekitab ka komplekse, millest mõned püsivad siiani. Lavakooli lõpuaegadel ütlesin ühele koolikaaslasele, et kuidas sa lähed Ükskülaga proovi. Tahaks nagu autogrammi küsida. Hirm autoriteetide ees on siiamaani. Püüad olla parem, kui tegelikult oled, kuid praegu õnneks edevus enam nii väga peale ei tungi.

Urmas Lennuk lõpetas lavastajana Panso kooli XIX lennu, kust võrsunud ka lavastajad Tiit Ojasoo, Tõnu Lensment ja Vahur Keller. Kooliaegsele Melfi “Linnubasseinile” järgnesid bakalaureusetöödena Koidula ainetel “Säärane Mulk ehk Sada tangu” „Vanalinnastuudios“ ning Williamsi “Iguaani öö” peagi põhitöökohaks saanud Rakvere teatris. Seal on Lennuk lavastanud veel Graubergi “Valge une” (mida peab ka oma parimaks lavastuseks), Lobe “Vanaema õunapuu otsas” ning Capote’i “Hommikueine Tiffany juures”. Sellega on aga lavastajaambitsioonid seni piirdunud. Identiteedimääratlust ilmestab jällegi eluterve eneseiroonia, mis diplomijärgset ametit elu ja surma küsimusena ei võta.

Kui just küsitakse, näiteks arsti juures, siis olen ikka Rakvere teatri dramaturg; kirjandusala juhataja, kes aeg-ajalt ka midagi ise kirjutab. Lavastada võis seni, kuni närv vastu pidas. Kaks kuud lavastustsüklit on aga minu närvikavaga inimese jaoks natuke liiga raske töö. Labiilse närvisüsteemiga inimestele peaks lavastajatöö olema üldse vastunäidustatud. Normet näitas, mis asi on suhte mängimine laval, Indrek Saarelt ja Üllar Saaremäelt olen aga õppinud seda, mis asi see teater tegelikult on, mis seda süsteemi elus hoiab. Hetkel ongi esmane huvi osaleda kohati fanatismi piiril tegutseva, kuid kompleksivaba Rakvere teatri oma näo loomisel.

Laiemalt võttes on Lennuk aga kaugel üleolekust teatri ja selle mõju suhtes ühiskonnale. Ei pelga ka tõdemust, et mingil määral peab teatritegemine olema sotsiaalselt angažeeritud.

Oma naba suudame kõik imetleda. Mina elan selles siiras usus, millega Rakvere teatrisse läksin, et “teater peab maailma paremaks muutma”. Kui see mõte minult ära võtta, siis ma ilmselt ei töötaks enam päevagi teatris. Praeguse eesti teatri üks põhihäda on see, et lõpuniminekut on väga vähe. Jouko Turkka ekskrementide loopimine võis küll olla banaalne ja rõve, kuid sellest sai aru, et inimene liikus mingis suunas. Lõpuniminek ei nõua lärmakat avangardi, vaid ka luulelugemises võib lõpuni minna, nagu näiteks Saaremäe ja Rohumaa oma kavadega on näidanud.

Ehk on liiga meelevaldne otsida selle sotsiaalse tundlikkuse juuri eelkooliealise lapse lugemislaualt, kuid paljude muude tollaste lugemiselamuste kõrval tasub ühel ehk pikemalt peatuda.

Kuue- või seitsmeaastaselt oli üks esimesi suuremaid asju, mis meelde tuleb Marxi “Kapital”, ilmselt venna järelt diivanile vedelema jäänud. Minule assotsieerus see muinasjutuga. Sellest sain kohe aru, et proletariaat, see on ema ja isa. Kapital on aga mingisugune koletis, kes tungib peale ja tahab neilt midagi ära võtta.

Oma maailmavaadet ei häbene Lennuk praegugi üsna vasakpoolseks nimetada. Tema näidendite üks väärtusi on osavalt loodud kompromiss väga paljude jõujoonte vahel: ühiskondlik hoolivuskriis ja “väikese inimese” üksildus ning hingehaprus, julgus kompida püha ja pidet pakkuva piire ning oskus teha seda profaanselt ja fragmentaarselt mõtleva tänapäevainimese keeles, nii et kõnekeelest tõukuv poeetilisus ei kõla sentimentaalselt ka laval, näitlejate suus. Taas on dramaturgi seletus sellele fenomenile mänguliselt argine.

Kuulan inimeste mõtteid, lauseid ja elu, kirjutan selle üles ja annan neile tagasi. Korraga mitmes keskkonnas vibreerimine on mõnes mõttes isegi ohtlik. Maailmapilt hakkab nihkuma. Kui väga kaua mingi asja kallal töötad, hakkad seda ellu edasi kandma, näiteks ka lähikondsetega suheldes paratamatult mõnd repliigivastet otsima. Nende põimudes kannatab enamasti ikkagi eraelu. Olen kasutanud ära seda, mida Tätte tegelikult alustas – repliik-repliigis-teksti. Ka kool õpetas seda, et näitlejal on huvitav mängida siis, kui ta saab tegelda mingi oma liiniga ja samal ajal ka lihtsalt teksti anda; kohati täiesti mõttetut, toites sellega ka vaataja kõrva, kes vaadata ei viitsigi. Püüan pihta saada näidendi mänguvõimalustele, mis tekstis otseselt ei kajastu – mida saab peita, kuidas ära petta. Pole välistatud, et kunagi katsetan mingeid uusi vorme, kuid lavastajakoolitus on suunanud arusaama, et pole mõtet kirjutada seda, mida ei saa mängida.

Täpseim nimetus sellele, millest kirjutan, oleks ehk “lähisuhted”. Praeguses maailmas on perekonnad keerulisse olukorda asetatud, kommunikatsioon raskendatud. Ühelt poolt kapitalismile järele jooksmine, teiselt poolt avardunud võimalused, näiteks interneti näol. Ise internetisõltlasena võin kinnitada, et sellest üksildasemat paika ei ole. Aeg-ajalt tekib tunne, et see võiks keelatud olla.

Lähisuhete peegeldused läbi selliste kommunikatsioonikanalite on aga samas ka asendamatu abivahend püüdmaks end asetada nende inimeste “sussidesse”, kellega vahetu side puudub. Jututubade abil sündis puberteediänge kajastav “Ellumõistetud”, samal meetodil on praegu valmimas naiste mõttemaailma süüviv näidend. Eitades küll otseseid eeskujusid, peab Lennuk risti-põiki läbi loetud eesti näitekirjanikest südamelähedaseks Kruusvalli, kuid ka Kitzbergilt on ta leidnud väärtusi, mis, vormirangust ja keelekasutust kõrvale jättes, töötavad tänaseski dramaturgias. Komponeerimisoskuse arendamisel peab ta abistavaks isegi selliseid hästi välja joonistatud karakterite ning süžeeliinidega teleseriaale nagu näiteks “Sõbrad”.

Viimasel ajal on ühed suured lemmikud, keda loen ise ja kingin sõpradele, terapeut Robyn Skinneri ja Monty Pythonist tuntud John Cleese’i raamatud “Õnneliku perekonna saladus” ning “Elu ja kuidas sellega toime tulla”. See on lihtsustatud teooria sellest, mis tegelikult maailmas toimub. Kas ta nüüd elada on aidanud, aga elust aru saada küll. Üks lemmikuid on alati olnud Scott Fitzgerald, kelle kaudu püüan endale aru anda mõttetu enesehävituse ohtudest: õpi tema sõnadest, mitte tegudest!

Kas võimalused luua “paremat maailma”, mida Urmas Lennuk praegu realiseerib dramaturgiliste “lähisuhete” kaudu, olnuksid sama suured, kui haljastustöödelt ära poleks aetud?

Võib-olla suuremadki. Hiina vanasõna ütleb: kui tahad ühe päeva õnnelik olla, joo ennast täis. Kui tahad ühe aasta õnnelik olla, võta naine. Kui tahad terve elu õnnelik olla, raja endale aed. Tunduvalt elutervem oleks elada täisverelist elu ja mitte istuda ööd-päevad arvuti taga. Selle ratta pealt ei ole aga niisama lihtne maha saada.

MADIS KOLK