KIRJUTADA TEATRIST…
LEA TORMIS
Hakkasin koostama nimekirja neist hädavajalikest raamatutest eesti teatri kohta, mis meil veel puudu. See sai väga pikk. Parem on rõõmustada selle üle, mis olemas ja teada olevalt tulemas. Vaatamata sellele, et teatrit jäädvustada ei saa, on seda alati püütud teha. Ja kes vähegi teatriajalooga tegelnud, tunneb heameelt peaaegu iga kirjapaneku üle.
„Mida üldse tähendab olla üles kirjutatud? Mingis suhtes tähendab see sama, mis olemas olla. Millest jääb jälg, see on olnud, millest ei jää, seda poleks nagu olnudki. Millegi jäädvustamine, nii et seda saab mäletada, on vähemalt niisama tähtis kui millegi toimumine.“*
2003. aastal on teatriraamatuid (siinkohal piirdun just eesti teatrist kõnelevatega) ilmunud isegi rõõmustavalt palju. Kõik need vääriksid tagasisidet, omakorda mingit peegeldumist kirjasõnas. Peale registreerimise „Teatrielu“ kroonikaosas ka lühiiseloomustust, parem oleks — arvustust kas või siinsamas TMKs. Praegu, aastavahetusel, kui neid ridu kirjutan, polegi mul veel täit ülevaadet ilmunust. Neid raamatuid peaks vähemalt kümmekond olema, mis polegi vähe. Mul on ülesanne siin kahest erižanrilisest eesti teatriraamatust kirjutada.
Rait Avestik. Eesti lasteteatrid. Härmametsa talu kirjastus, 2003, 204 lk.
Sellise raamatu ilmumine on juba iseenesest sündmus. Sain ülevaate meie lasteteatrite praegusest arvust, olukorrast, repertuaarist. Tunnistan ausalt — paljut lugesin siit esmakordselt. Liigkasutatud sõna „kaardistamine“ on seekord omal kohal. Vähemalt üks teatriharu on seega kaardistatud, alusuuring on tehtud.
Järgnev pole õieti arvustus, sest ma pole võimeline võrdlema, kui täpsed on repertuaariloetelud, ega oskaks ka kontrollida kõiki muid fakte (vt lk 202 „Materjalid teatrite kohta“ — ainuüksi inforaasukeste kokkukorjamine paistab olnuvat suur töö). Häbi öelda, aga ma ei teagi, kas ja kus (peale mõne entusiastliku teatritegija enda algatuse) praegu kogutakse, talletatakse, järjepidevalt süstematiseeritakse selliste väiketeatrite arhiivimaterjale. Kas keegi on ka k o h u s t a t u d neid dokumenteerima, kas need TMMi jõuavad? „Teatrielu“ kroonika registreerib küll ka nn vabatruppide lavastusi, aga ma ei tea, kas kogu teave sinna jõuabki.
Mõne harrastusliku väiketeatri kohta (millest seni ainult kuuldud, kui sedagi) tahaks rohkem infot. Aga ilmselt seda polegi, vähemalt kirjapandud kujul. Arvustusi ilmub suurtest teatritestki vähe. Lasteteatritest on tehtud mõned bakalaureuse- ja üks magistritöö, seega — varem läbi töötatud materjali pole palju. Avestiku raamatut lugedes veendun taas, et ka Kultuuriministeeriumi tellitud eksperthinnangutel on teatriloo seisukohalt mõtet.
Seega: käesolev raamat on ühekorraga ülevaade ja teatmik — mitmesuguse informatsiooni (sündmuste aastad, teatrite kontaktandmed, lasteteatrite organisatsioonid, festivalid, rahastamine jne) koondaja. Osalt ka lasteteatri bibliograafia. Repertuaarinimekiri niikuinii. Selle osa väärtus on ka teatrilooliselt suurem, kui „kuivade andmete“ kohta ehk arvataks. Nii ajaloo jäädvustamise seisukohalt kui ka lähiaastate ülevaate kättesaadavuse mõttes (näilises infouputuses valitseb enamasti infopuudus). Tundub, et teatrikorraldusliku külje, ühiskondliku konteksti, publiku-uuringute tähtsust tuleks üldse rohkem teadvustada. Avestiku töös on selleks vähemalt alus pandud.
Ühtlasi on raamatus antud ka hinnangulisi lühikokkuvõtteid üksikute teatrite tegevusest. Mõne väiketeatri puhul on need küll ülinapid; aga ei saa vist eeldadagi, et autor oleks ise kõik lavastused ära näinud (kui kirjapandut võtta pole).
Kuigi repertuaariloeteludestki võib midagi teatri sisuliste taotluste kohta välja lugeda, püsib soov pisut rohkem kuulda, olgu või ühe-kahe lavastuse kunstilisest kandvusest. Kas või nii palju, kui on näiteks VAT-teatri ülevaates. Või Tartu Lasteteatri loomingu lühiiseloomustuses.
Mis viimasesse puutub, siis selle loovnähtuse kadumine (ärakaotamine) on üks valusaid punkte meie lasteteatrite loos. Autor vaeb objektiivselt tolle teatri tugevusi-nõrkusi, kuid on tunda kriitilist hinnangut ka asjade käigule ja linnaisade suhtumisele. Siinkirjutaja jagab seda. Ma ei tea, kas eesti teatri ajaloolise tähendusega algkodu-hoone lastakse lihtsalt laguneda või müüakse muuks otstarbeks maha (nüüdseks olevat sealt lahkunud ka Teatrilabor)? Kas eesti kutselise teatri 100. aastapäeva eel tekib kaasaegne paralleel Wiera teatri vältimatu ja õnnetu lõpuga 1903. aastal? Teadmata asjade praegust seisu, jääb üle loota Tartu vaimu kultuurilembusele. Seda enam, et „Nipernaadi“ puupüsti täis suveetendused tõestasid vana „Vanemuise“ aiapidude legendaarse koha tänapäevast sobivust ja atraktiivust.
Paljukest me teame venekeelsete väiketruppide kohta? Raamatu antud lühiteave ärgitab taas lisa küsima. Kuigi autor endale seatud ülesande piirides neile ehk vastuseid ei tea. Või on teadlikult diplomaatiline. Lk 121 näiteks — kui rääkida ühe lavastaja monopolist (tugeva loovisiku ümber koondunud väiketrupp pole ju haruldus), siis tahaks ka teada selle seni kiiduväärselt tegutsenud teatri („Ilmarine“) tulevikuperspektiividest, lavastajate järelkasvu võimalustest autori pilguga nähtult. „Tuuleveski“ ja „Lepatriinu“ — viimase puhul ei saa raamatust õieti aru, kui suur on ja kellest koosneb trupp. Ja mida tähendab mängimine eestikeelse fonogrammi järgi. Pantomiimi?
Võib-olla pole nende küsimuste koht siinses kirjatükis. Aga kes A on öelnud, peab varem-hiljem ka B ütlema: lugeja häälestub autorilt ootama edaspidist teemaarendust! Seda enam, et lastelavastuste praegust k o g u p i l t i ju raamatust ei saa. Nagu uurimistööle kohane, on autor käsitlusobjekti selgelt piiritlenud, mis on väljaande kompaktsusele muidugi kasuks.
Raamatu sissejuhatuses on sõnastatud n-ö ideaalne, efektiivne lasteteatri mudel: väiketeater, kutselisus, professionaalsus, majanduslik toetus riigilt. Sellega saab põhimõtteliselt nõus olla. Tehnilisi efekte, massistseene, meelelahutuslikku melu jms pakuvad muud meediumid niigi küllaga. Intiimsemas ruumis lastele ja lastega elusate ja leidlike ja ehtsate teatrimängude mängimine oleks just teatri kohus. Sellele lisaks vajavad siiski nii tegijad kui vaatajad ka suure lava kogemust — kas või suuremate muusikalavastuste näol. See tingib ka nn riigiteatrite lastelavastuste käsitlemist (mida siin ei tehta) ja sisulist analüüsimist, kui tulevikus loodetavasti kogu meie lasteteatri lugu (ka varasem ajalugu) kokku kirjutatakse.
Miks ja kas üldse peab lasteteatrist eraldi kirjutama? Raamatu teoreetilisemates peatükkides („Teater lastele“, „Teater nukkudega“) on vastav alapealkiri „Milleks on vaja lasteteatrit?“. Kunstilised nõuded laste- ja täiskasvanute teatrile ju erinema ei peaks. Selles asjas toetub autor autoriteetide, ka lavapraktikute seisukohtadele, ega kipu ise otseselt teoretiseerima. Kuid ta seisukohad kooruvad siiski päris selgelt välja. Ja vaidlema ei kutsu.
Lasteateater ei vaja mingeid eraldi teooriaid, alustõed on tõesti igale teatriliigile samad. Spetsiifika lähtub pigem vanuselistest eripäradest ja muutumistest. Ja tänapäeval aina rohkem üldisest keskkonnast, mis laste maailmapilti titaeast peale kujundab. Teater saab olla vastukaaluks visuaalse meedia agressiivsele pealetungile, kus etteantud (klišee)kujutised pärsivad individuaalse kujutlusvõime erinevusi ja rikkusi. „Teater saab olla kohaks, kus keelel ja sõnal on väärtus“ (lk 17) — see asjaolu muutub üha olulisemaks. Kuigi lasteteatri kriitikud (raamatu autor sealhulgas) kaebavad, et eesti lasteteater olevat liiga tekstikeskne. Ega mänguline, kujundlik, kehakeelne teater välista head sõnakasutust. Sõnamängudki pakuvad lastele suurt lõbu. Mujal, pikaaegsema turumajanduse maailmas, Põhjamaades eriti, kasutatakse regulaarselt just uue meedia võimalusi ka laste suunamiseks raamatu juurde, lugema ärgitamiseks. Asjaolu, et just Põhjamaade külalislavastajad on teinud meie viimase aja parimad lastelavastused, paneb mõtlema.
Kooliteatrid oleksid täitsa eraldi teema, mis vääriks omaette uurimist. Raamatu peatükk „Teatriõpetus“ keskendub teatriõppe kui protsessi, spontaansuse ja loova eneseväljenduse, suhtlemisõppe ja ühistegevuse tähtsusele. Mitte lapsnäitlejate ettevalmistamisele või etenduskõlblikule lõpptulemusele. Siin aimub raamatut sümpaatselt läbiv mõte lasteteatrist kui kunsti kaudu inimarendamise ja –kasvatamise kohast.
Nukuteatri spetsiifikat käsitlev peatükk refereerib pikemalt Rein Raua ja Juri Lotmani teooriateadlikke esseesid, tuues olulisi mõtteid õiges kontekstis laiemasse käibesse. See on otstarbekas, kui autor end selle ala asjatundjaks ei pea. Asja eest on ka Jaan Toominga essee „Asjaarmastajad ja elukutselised“ refereerimine harrastusliku ja kutselise teatri vahekorra puudutamisel. Minu meelest on sõnal „diletant“ halvustav kõla, ka nõukogudeaegne „isetegevuslane“ mõjus kroonulik-upsakalt. Igasuguse kunstiloome, olgu kutselise või harrastusliku, esmaeeldus peaks olema armastus asja vastu, millega tegeled. Vanaaegne sõna „asjaarmastaja“ võiks sobida küll. Vahekord professionaalsusega on jälle eriasi, nagu ka autor näib arvavat.
Raamatust imbub lugejasse tajumus, et hea lasteteater nõuab erilist pühendumust. (Aga mis ei nõuaks?) Missioonitunnet tundub Rait Avestikul olevat, jääb loota, et ta jätkab sama teema laiendamise ja süvauurimisega.
Hästi ei taha uskuda, et keegi tegijatest-vaatajatest tõsimeeli mõtleks, et lasteteater on midagi „teisejärgulist ja tähtsusetut“. Paradoks, miks tegelikkus sellist muljet tekitab, tuleks lähemale vaatlusele võtta. Kurtmine „madala prestiiži“ üle võib viimast ainult taastoota. Kellest peaks algama prestiiži tõus? Küllap tegijatest, aga ka kirjutajatest. Algus on nüüd tehtud.
*
Ülle Ulla. Terpsichore tiiva all. Kirjastus „Kunst“, 2003, 271 lk.
Kui Ulla mälestusteraamatut ostma läksin, võeti mulle vitriinaknalt viimane eksemplar. „Läbi müüdud, tuleb juurde tellida.“ Loodan, et ostma tõttasid just artisti loomingust, olgu tantsu-, sõna-, varieteelaval või TVs, elamuse saanud inimesed. “Kroonikast“ eraeluseiku noolijad loodetavasti pettusid. Kauni näo taga kaanefotol avaneb raamatus igas mõttes ilus inimene.
See on kokkuvõtete tegija raamat. Eleegilise alatooniga, aga mitte ülearu nostalgiline. Armastusele, ilule ja headusele, nende märkamisele ja meeldejäämisele keskenduv elukiri. Valusad ja kibedad noodid ei puudu, kuid neile ei anta liialt voli. Autor ise nendib mitmes kohas, et tema mälestused teatritööst kipuvad olema ehk ühekülgselt ilusad. Kuid ka see iseloomustab inimest, et ta halba sageli ei märkagi, ei oska ega taha kahtlustada. Ning ka teadlikult hoidub teistest halba rääkimast, vähemalt selja taga rääkimast. On mäletaja valida, kas, mida ja kuidas ta tahab oma loomingurikkast (ja tolle aja kontekstis vägagi vaheldusrikkast) elust teistele jutustada. Tema valikut oleks ju kentsakas arvustama hakata!
Mõnd aega koolikaaslasena, vanema põlvkonnakaaslasena olen arvustajaks liiga subjektiivnegi. Muidugi on mulle eriti huvitav mälupiltide (eriti varasemate) võrdlemine enda omadega. Mõne ajastulise märksõna kokkulangevus. Näiteks õhtune vanatantsumuusika raadiost, mis lapse omaette tantsima pani. Esimesi kinoelamusi: „Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi“ (mitte päkapikku!). Rahel Olbrei balletilavastuste vaimustav mõju lapselegi. Aga ka risti-rästi paberiribadega kleebitud aknaklaasid, sunduslik pimendamine, pommirünnakud. Sõjajärgsed trofeefilmid (La Yana ja Marika Rökki tantsud!). Endastmõistetav jalgsikäimine Piritale ja tagasi. Jne, jne. Mõni tagantjärele-teadasaamine: kuidas ma ometi s i i s ei teadnud, et Ülle ema (neiupõlvenime all!) on kunagises Hommikteatris töötanud, kui kunagi ammu 1920-ndate teatriuuendust uurisin!
Teatriloo seisukohalt oleksin lugejana üldse ahnem, küsiksin-päriksin rollide ja lavastuste kohta konkreetseid detaile juurde. (Teades küll, et tegijal on raske loomeprotsessi või -resultaati ümber jutustada.) Aga Ulla kirjutatu pole ajaloo-uurimise raamat. Sel on oma mõõdud, mida pole tahetud välja venitada. Ja näiteks Raveli „Bolero“-lavastuse ja tantsimise kirjeldus on lausa väike pärl ka tantsuloolasele.
Tegelikult on kogu raamat, ka teatrit mitte otseselt puudutav osa, kirjutatud teatriinimese tähelepaneliku pilgu ja vastuvõtlikkuse, märkamistäpsusega. Tantsijatöö olemusest ja eripärast kõnelevad peatükid on huvitavad ning mitte-erialase lugeja jaoks ka harivad.
Ülle Ulla on leidnud tööd mitmel esituskunsti alal, nii mitmekülgset kogemust on vähestel. Ise paneb ta imeks enda rakendamist sõnateatris. Arvan, et otsustav on olnud just ta isiksuse võlu. Küllap leidub paremaid sõnakunstnikke, paremaid lauljaid — aga pole vist teist sellist, kelles liikumine, laul ja sõna nii isikupärase orgaanikaga liituks. Mis töökuse tähendust ei vähenda. Meil on ka traditsiooni sel alal: eesti parimad teatritantsijad on enamasti ikka olnud ka head, draamasoonega näitlejad. Tahtnud ja suutnud puht-tantsulist väljenduslikkust meeldejääva lavakuju loomisega ühendada, kui lavateos seda eeldab. Rääkimata neist, kes samuti pärast tantsukarjääri on ka sõnalava vallutanud (Velda Otsus kui eredaim näide, aga ka Endrik Kerge).
Ülle puhul avaneb raamatus ka tema pikaaegne estraaditantsija ja varieteelooming. Viimane on meil kirjasõnas üldse peaaegu käsitlemata ala. Seda huvitavam on neid peatükke lugeda. Olles kunagi Üllet näinud mõnes „Viru“ hotelli varieteekavas, ka Leningradi Music-Hall’is, võin kinnitada, et ta ei teinud endale hinnaalandust üheski žanris. Ka Inge Põdra särtsaka ja nõudliku loomuse jäädvustamine selles seoses neil lehekülgedel on tänuväärt.
Kõnealuses raamatus räägitakse peamiselt vaid neist kolleegidest, kellest on h e a d öelda — ja tehakse seda usutavalt.
Tõesti tore, et autor otsustas, kõhklustest hoolimata, oma raamatu i s e kirjutada. Ilma intervjueerija-küsitleja-ülesmärkija vahenduseta, oma esimese katsetusena. Nii nagu nad Aime Leisiga panid äsja kokku ka ilusa informeeriva raamatukese balletikooli lõpetanutest. (Mis teha, kui tantsust, eriti tantsuteatri ajaloost on endiselt imevähe asjatundlikke kirjutajaid ja needki mitmel rindel hõivatud!) Ma ei tea, kas Ülle on töö käigus oma teksti varieerinud, parandanud, kärpinud või ümber teinud. Ei tea ka toimetaja rolli ulatust. Raamat mõjub vaba ja loomuliku meenutusvooluna, mis nagu iseenesest kulgedes, tagasi- ja ettehaaramistega, võtab siiski omal kombel tervikliku ning raamistatud kuju. Kui autor mainib, et huvi joonistamise, hoonete planeerimise, sisekujundamise vastu on perekondlik-pärilik, siis ei tulekski vormitaju imeks panna. Ta jutustab mälu loomulike seaduspärasuste järgi: üks nähtud või meelde tulnud detail või sündmus kutsub esile teise. Aga üleminekud on enamasti loomulikud, jutt ei valgu laiali, vaid keskendub taas meenutaja jaoks kõige olulisemale. Assotsiatiivsed seosed ei hakka vohama. Kirjapandud loodushetked on napid ja värsked (heinategemise rõõm, mere-elamus, lillelõhn jne), perekondlikud pildistused diskreetsed. Ja kõik suubub ikkagi teatriarmastuse, teatrimaailma voolusängi.
Üllel on elus ja kunstis oma veendumused. Ta ei suru neid peale, aga ei häbene ka välja ütelda — isegi kui need kellelegi vanaaegsetena mõjuksid. Ta oskab elule tänulik olla, mis on lugejalegi õpetlik. See on väärika inimese raamat.
Lugejaid kindlasti jätkub. Aga tahaksin raamatut eriti soovitada just teatri- ja tantsuinimestele. Muidugi tagamõttega: ehk saavad siit peale lugemismõnu ka julgust veel mõned potentsiaalsed mälestuste kirjutajad?
* Mihkel Mutt. Eestlusest. Fabian, 2003, lk 80.