ANTS LAUTERI LAHKUMINE JA „ESTONIA“ KRIISID ESIMESE VABARIIGI AJAL EHK ÜTLEN „ESTONIA“ JA MÕTLEN „VANEMUINE“
KATRI KAASIK-AASLAV
(Algus TMK 2004, nr 2)
Tagasi kriisi juurde. 1925. aasta sügisel suri direktori ametist lahkunud (tegelikult lahkuma sunnitud) ja talitlusjuhi kohale taandatud Karl Jungholz. Tüli üks peategelane Einer sai oma endise ameti, talitlusjuhi koha tagasi, kuna sobivat inimest, kes tunneks teatri majandusasju, ei olnud otsekohe võtta.
Toon kõigepealt sündmustiku kajastusi lehtedest, sest mõnikord on just distantseeritud kirjelduste najal hõlpsam toimuvast aru saada.
Kriitik Bernhard Linde kirjutab sügisel uue hooaja alguses:
Eesoleval hooajal on „Estonias” midagi ümberkorraldatud. Niipalju kui eemalolijana märgata võib, seisab kogu uuenduste kompleks selles, et teatrit ei juhi enam direktor Jungholz vaid direktoorium, kes koosneb kõigist näitejuhtidest nagu ooperijuht Kompus, operetijuht Sällik, draamast Lauter, Villmer, muusikast R. Kull.[1]
18. novembri „Päevaleht” annab teada Jungholzi üha raskemaks muutuvast haigusest:
Endine „Estonia” teatri direktor Jungholz on juba pikemat aega väga raskelt haige, ta põeb veresoonte laienemist jalas, milline haigus viimasel ajal terava kuju on omandanud, nii, et sunnitud oldi teda haigemajasse viima. Nagu meie kuuleme, olevat kriis siiski möödunud ja haige tervis paranemas.
19. novembri „Päevalehes” kirjutatakse, et „Estonia” seltsi juhatuse otsusega valiti teatri uueks direktoriks Hanno Kompus.
20. novembri „Päevaleht” teavitab, et seoses Jungholzi haigusega on teatri juurde näitejuhina ja lavastajana tegevusse kutsutud Draamastuudio juht Paul Sepp. Lehes oli ka teade, et algasid „Estonia” juubelipidustused ning sümfooniakontserdil esinevad dirigentidena Artur Kapp, Heino Eller, Juhan Aavik, Artur Lemba ja draama poolelt mängitakse „Saaremaa onupoega”. Piletihinnad 300—500 marka.
Ajaleht „Vaba Maa” avaldab juubeli puhul tähtsamate estoonlaste pildid: kõrvuti Altermanni, Jungholzi, Sälliku, Lauteri ja Pinnaga on seal ka Villmeri pilt. Juubelipidustused kestsid kolm päeva.
24. novembri „Päevaleht” toob ära uudise, et esmaspäeval kella poole 12 ajal lasi endale „Estonia” fuajees kuuli pähe Rapla Kuusiku metskonna metsaülem, olles eelnevalt külastanud „Estonia” einelauda ja joonud seal veidi õlut. Enesetapu põhjuseks olnud puudujääk kassas, mis ilmsiks tulnud.
27. novembril kirjutab ajaleht „Kaja”, et Karl Jungholz suri eelmisel hommikul kell 11, põhjuseks veresoonte laienemine ja soone lõhkemisel tekkinud veremürgitus. Ajaleht kirjutab veel, et Jungholzil olid suured teened „Estonia” teatris, kus ta oli töötanud viisteist aastat, et tema õlgadel olid kõige mitmekesisemad ülesanded: ta oli direktor, lavastaja, näitleja ja repertuaari kujundaja.
Karl Jungholz suri 48-aastaselt, ta maeti Tallinna Kaarli kiriku kalmistule Theodor Altermanni kõrvale.
Jungholzi haiguse ja surma põhjustest kirjutasid nii Üksip kui ka Pinna oma mälestustes üsna ühese tooniga. Sealt võib välja lugeda etteheidet kolleegidele (Lauter, Kompus, Tondu ja Villmer), kes juhi liiga hoolimatult kõrvale lükkasid.
ÜKSIP: Kohusetruu inimesena ei hoolinud ta endast ja pöördus arsti poole siis, kui oli juba hilja. Füüsilisele pingutusele tuli lisaks moraalne; ta pani, nagu ütlevad inglased, panuse valele hobusele: kahe partei vahelises heitluses jäi ta vahele. Igatahes olid ta närvid lõpupoole täiesti läbi; ma juhtusin kord kuulma, kuis ta hüsteeriliselt trepil karjus: „Te kõik olete äraandjad, kõik!“ Ma ei tea ütelda, mis säärase purske põhjustas ning kelle kohta see lause käis. Minu mälestuse järgi ei olnud ta üle ühe kuu haiglas. Õhkkonna iseloomustamiseks võin veel ütelda, et „head inimesed“ talle haiglasse teate viisid, nagu ei kavatseks teater talle edaspidi palka maksta. Mina ei kuulunud tema pooldajate hulka, kuid sellest kuulnud, tundsin talle kogu südamest kaasa.[2]
Ilmselt mõtles Üksip siis „kahe partei“ all „Estonia” konflikti osapooli — draama contra operett.
Pinna vaatepunkt Jungholzi haigestumise ja surma põhjustele on Üksipi omast veelgi karmim, Lauterit ja tema kaasvõitlejaid lausa süüdistav:
Leidus siiski meie näitetrupis selline tooniandev näitejuht (mõtleb siin Lauterit, K. K.-A.), kes K. Jungholzi kui direktoriga rahul polnud. Jungholz haigestus. Ta kannatas veresoonte laienemise all, mis avaldus õige raskel kujul, ja tal seisis ees operatsioon. Kui Jungholz haiglas oli, leidsid mõningad tegelased Ants Lauteriga eesotsas, et teater ei saa olla ilma direktorita ja direktoriks määrati Hanno Kompus. Temast (Jungholzist, K. K.-A.) pidi pärast tervenemist saama büroo direktor. Jungholzile sellest ei räägitud: ei tahetud teda haigevoodil häirida. Kuid see oli ometi mingil kombel talle teatavaks saanud. Kui mina Jungholzi haiglas külastasin, oli ta tervis tugevasti halvenenud. Ta ütles mulle muu seas, et minu külaskäik tema juurde jääb viimaseks, et ta ei tahtvat enam elada — elu olevat muutunud talle mõttetuks. K. Jungholz vihjas sellega teguviisile, kuidas temaga selja taga ebakorrektselt oli käitutud. Mõni päev hiljem, 26. novembril 1925. a. sulges K. Jungholz silmad igavesele unele. Veremürgitus viis ta hauda. Ta ei jõudnudki operatsioonini. K. Jungholzi traagiline enneaegne surm, mille põhjustasid teatri telgitagused mahhinatsioonid, mõjus vapustavalt kõikidele. Sellest ainult ei räägitud avalikult.
Mul oli aastate kestel K. Jungholziga koos töötades võimalus jälgida tema hingelaadi ja tundma õppida tema iseloomu. Ta oli äärmiselt õrnatundeline inimene, osalt ka fantast. Ta rääkis, et tal olevat võime tahtejõuga oma elundeid mõjutada, ja haiglas ütles ta mulle, et sugereerib ennast surema. Eelkõige oli ta aga ihu ja hingega teatriga ühte sulanud ega tundnud väsimust, rühkides teatri edu ja heakäekäigu kasuks. Tema töövõime ja tahe olid võrratud.
Ma olin vaid näitleja ja seisin kaugel kõigist neist teatri saatuse loojaist, kelle ringike koosnes peamiselt kolmest isikust: 1) direktor Hanno Kompus, 2) dramaturg Paul Olak ja 3) peanäitejuht Ants Lauter.[3]
Pinna ise oli samal ajal seotud oma erateatriga ja oli „Estonia“ sündmustes kõrvaltvaataja. Tema seisukoht annab aimu negatsioonist Lauteri suhtes, oli ju Lauter tema koha „Estonias“ hõivanud, nüüdne mees number üks. Ka sündmuste käik on Pinnal mälestuste järgi ekslik. Nimelt oli Jungholz, nagu eespool kirjas, juba kevadel teatridirektori ametist lahkunud ja Eineri asemel majandusdirektoriks seatud ning teatrit juhtis direktoorium, kuhu ta ise ka kuulus. Jungholz jäi haigeks sügisel, kohe hooaja alul. Kui Pinna rääkis Jungholzile kavandatavast uuest ametikohast büroos (see on tänases mõistes kirjandustoimetus ja reklaamiosakond kokku), siis siin võib oletada, et tegemist oli uue otsusega viia Jungholz (kas haiguse tõttu või muul põhjusel, ei ole teada) majandusdirektori kohalt veel vähem vastutusrikkale kohale.
Kui kõrvutada Pinna mälestusi Üksipi mälestustega, siis hakkab silma üks seik, nimelt räägivad mõlemad, et Jungholzi haiglas viibimise ajal pidi temaga juhtuma midagi sellist, mille tõttu ta ei tahtnudki enam paraneda. Nende versioonide kohta ei ole ma leidnud kõrvale ühtki kinnitavat lauset asjaosalistelt, ei Lauterilt, Villmerilt, Kompuselt ega ka teistelt näitlejatelt.
Et pärast Jungholzi lahkumist juhi kohalt otsiti teatrile direktorit, on selge ja mõistetav. Uue direktori kandidaadina mainiti teatris ja ajakirjanduses eelkõige Karl Menningut, kes oli tollal suursaadik Berliinis. Ent Menning tänanud lahke kutse eest, ütles kindalt „ei“.
Lõpuks võttis direktori kohused enda peale Kompus, kes juhtis teatrit 1925.—1929. aastani. Kompuse kohta veel nii palju, et ajakirjandus kajastas sündmusi vääralt. Näiteks tõlgendas Kompuse soovi mitte vastu võtta teatridirektori kohta nõnda, et see olevat temale juhatuse poolt peale sunnitud. Kui seltsi ja kolleegide poolt oligi surve, siis mitte see ei olnud Kompuse vastupuiklemise põhjus, vaid ta tahtis pühenduda rohkem ooperijuhi tööle.
Lähen nüüd sündmustega ajas edasi kevadesse. Ega Jungholzi lahkumisega tülid lõppenud. 1926. aasta kevadel lahvatas Lauteri ja Eineri vahel uus konflikt. Meeste vahel tekkinud nüüd isiklik tüli, mis olevat olnud põhjustatud kuulujuttudest. Milles asi seisnes, sellest annab aimu üks Eineri intervjuu.
EINER: Paar sõna minu konfliktist hra Lauteriga. Kinnitan veelkord, et see konflikt oli puht isiklikku laadi, nii nagu seda seltsi juhatus oma otsusega 9. aprillil tunnistab, soovitades tüli vahekohtuga lahendada. Konfliktiks andis põhjust teise isiku jutuajamine mitte kusagil võõras seltskonnas vaid hra Lauteri omas perekonnas.[4]
Mis siis juhtus? Kas mõtleb Einer siin Lauteri perekonna all esimest abielu näitlejanna Maria Merjanskajaga või alles alanud kooselu Villmeriga, ning mis teemal konflikt sündis, ei tea. Teatri juhatus soovitanud tülipooltele vahekohut, see toimuski, kusjuures kumbagi meest süüdi ei mõistetud. Lauter tuletas siis juhatusele meelde selle lubadust, et Einer ei jätka teatri talitlusjuhina, ometi aga on ta senini oma kohal. Juhatus otsustas siis, et mõlemad mehed peavad teatrist lahkuma. Lauter lahkuski, aga juhatus ja Einer otsustasid ümber, nii et Einer jäi oma kohale edasi.
Lauteri lahkumine vallandas ajalehtedes uuesti „Estonia“ teema, otsiti teatrikriisi põhjusi ja soovitati lahendusi.
Kriitik Harald Wellner:
Praegune „Estonia“ teatri juhtimise ja valitsemise vorm on lihtsalt ära iganenud ning teater oma laialdase majapidamisega on aineliselt kehval teatriseltsil üle pea kasvanud. [- - -] „Estonia“ ja „Vanemuise“ seltside teeneid Eesti teatri arendamises tuleb hinnata kõrgelt, kuid muutunud olude tõttu ei täida nad enam oma ülesannet. Uute oludega mitte kohanemises peitubki valitseva kriisi peapõhjus. [- - -] On loomulik, et ka „Estonia“ teater varem või hiljem murrangu peab üle elama. Seda enam, et „Estonia“ selts, olles küll teatri peremees, omal jõul ei jaksa ettevõttel elu sees hoida ja riik juba aastaid on pidanud puudujääkisid oma summadest katma. Et ka riigil peaks „Estonia“ teatri saatuse juhtimises õigus kaasa rääkida olema, on kahtlemata selge.[5]
Lõik Bernhard Linde kirjutisest:
Näikse otse ajalooliseks muutuvat, et „Estonia“ tõrjub enesest eemale kõik need inimesed, kes on näinud oma tööl laval tõsisemaid ülesandeid või kelle suur anne oli neile kutseliseks tööks kätte näidanud tegutsemise Eesti laval. Olid ajad, kus „Estonial“ oli võimalik võita oma tööle Karl Menning. See aga lasti mööda minna. [- - -] Paul Pinna lasti lahkuda. [- - -] Ants Lauter oli sunnitud lahkuma. [- - -] Ju siis ikka rahulikuks tööks on tõepoolest kujunenud sarnane olukord, milles töötamine muutub hingenöörivaks.[6]
Linde ei süüdista kriisi tekkimises küll otse „Estonia” seltsi, aga ta kirjeldab olukorda, mis on seltsi ebapiisava (majandus)tegevuse tagajärjel tekkinud. „Estonia” seltsist tuleb ka aru saada, on ilmselge, et ilma rahalise toetuseta (kas riigi poolt või mingil muul moel) ei suuda teater eraettevõttena toimida kui kunstiasutus, rõhutan sõna kunsti asutus. O t s i n g u t e s j a l o o m i n g u l i s t e s p ü ü d l u s t e s t e a t e r v i i b r a h a r o h k e m v ä l j a, k u i t o o b s i s s e. I g i v a n a t õ d e!
Kui veel kord rääkida esimese vabariigi „Estoniast“ läbi numbrite, siis teatriloo seisukohalt kõige põnevamatel aastatel, 1920. aastate esimesel poolel, kui Lauterilt, Villmerilt ja Kompuselt tulid järgemööda otsingulised— ekspressionistlikud lavastused, repertuaar oli ääretult huvitav, katsetati nii klassika kui moderndraamaga, aga publiku poolest olid need aastad kõige kasinamad.
1926. aasta septembri „Postimehes“ anti sõna enda seisukohtade selgitamiseks ja kaitsmiseks nii Einerile kui ka Lauterile.
EINER: Kuna selts on vastutav teatri majandusliku külje eest, siis loomulikult ta peab juhtima asutust (…) teatri juhtimine on puhtmajanduslik töö. [- - -] Meil ei ole intriige. [- - -] Kui draamatrupp harrastas rasket ja moderni repertuaari ning selle tõttu publikut oli vähe, tõusis mittetõsiseid nokkimisi muusikalistelt truppidelt: need ütlesid vahest draamanäitlejale: mis te jändate oma tõsise kunstiga, millest löövad lärmi kunstinimesed ja ajakirjandus, meie aga oma plärtsuga tõmbame saali täis ja toidame teid. [- - -] Draama sissetulek etendusest on läbisegi 25 000 marka, isegi 10 000, muusikalised etendused tõid 60—70 000 marka korra pealt. Draamatrupp ei leia poolehoidu rahvalt.
LAUTER vaidleb vastu: Kui draamaetendused tõesti on annud palju vähem sissetulekuid kui operetid, siis see on loomulik juba hindadegi poolest. Kuid veel enam, draamale on loomulik toetus ja kui riiklisest toetusest arvata 2 miljonit draamale, siis ta on kindlast endaga väljas, kuna operett muidugi ei peaks saama toetust…Pärast draama ja opereti ja ooperitrupi lahknemist, jäi hr. Einer lihtsalt teatri kassapidajaks ja Jungholzi surm võimaldas tal saada talitusdirektoroks. Mõni aeg hr. Einer hoidis end tõesti tagasi ja vahekord draamategelastega paranes.
Lauter selgitab 7. septembri „Päevalehes” oma lahkumise põhjusi, rõhutades, et need on draamale tehtavad pidevad süüdistused ning eelarvetega hämamine, et 1926. aasta kevadel levitati laimu, “mis jällegi ei puudutanud mind üksi, vaid ka „Estonia” juhtivaid jõude ja vanemaid tegelasi”.
Pärast „Estoniast” lahkumist sõlmis Lauter lepingu üheks hooajaks Pärnu „Endlaga”, töötas Draamastuudios, Tallinna Töölisteatris — lavastas ja mängis. Võib arvata, kui palju loomingulist elevust tema kaasamängimine neile truppidele tõi.
Seltsi juhatus pidas vajalikuks siiski, maksku mis maksab, Lauter „Estoniasse” tagasi tuua. Sellest otsusest on näha, kuidas n-ö ajast ja arust selts heitles majandusraskuste ja kunstiliste tõekspidamiste vahel.
1927. aasta 19. jaanuaril teatab „Päevaleht” Lauteri tagasikutsumisest. Nagu selgus, on teatrikomisjoni poolt direktor Kompusele ülesandeks tehtud Lauteriga tagasituleku üle läbirääkimisi pidada.
„Vaba Maa” lisab samal päeval, et Lauter on andnud oma põhimõttelise nõusoleku tagasitulekuks, küsimuse lahendamisel on aga tarvis enne selgitada mõned üksikasjad.
Mis need üksikasjad olid, selgub ühest Lauteri intervjuust.
LAUTER: Põhimõtteliselt olen ma ikka valmis olnud „Estonias” töötama. Kui ma sealt eemale olen jäänud, siis just sellepärast, ... et võim „Estonias“ ei kuulu mitte „Estonia” juhatusele, kellele ta teatri põhikirja järgi peaks kuuluma, vaid juhatuse ametnikule — teatri talitlusjuhile.
„Postimees“: Kas teete oma tagasituleku olenevaks teatri talitlusjuhi lahkumisest?
LAUTER: Pean seda enesestmõistetavaks. [- - -] Praegu on nii, kõneallolev isik ilmutab oma erapoolikust teatrite üksikute alade vastu.[7]
1. aprillil annab „Päevaleht” teada, et Ants Lauter on „Estonias” tagasi: Esmakordselt esineb Lauter täna 1. aprillil lord Dillingi osas.
Lauter oli „Estoniast” ära 1926. aasta sügisest kuni 1927. aasta kevadeni. Terve hooaeg. Ise ta võtab hiliseimais mälestusis tollased sündmused kokku nii:
Pärast Jungholzi tuli mingisugune teatrikolleegium või komisjon, kes siis teatrit juhtis. [- - -] 1926 läksin ma korraks „Estoniast” ära, sellepärast, et seal repertuaari valikus ja teatri juhtimises läks jäme ots vahepeal liialt opereti kätte, operetis olid primadonnad ja primadonnade mehed, kes hakkasid tugevasti asjaajamist mõjutama (Mõtleb siin ilmselt abielupaar Einerit. K. K.-A.) Tekkis hoiak, et draama on teatris üldse üks armuleivasööja, et kõik elavad opereti arvel (…) võtsime selle asja teravalt üles. See oli ühenduses ka August Eineriga, kes oli teatris asjaajaja ja kelle kaudu süvenes juhatuses ja mujal liialt suur opereti pooldamine. Esitasin oma seisukoha, et enne ma tagasi ei tule, kui „Estonia” juhtimine ümber kujundatakse. Mulle anti ametlikult teada (see oli vist nii 1927. aasta kevadel), et nüüd on see asi lahendatud. Aga Einer jäi edasi. Me käisime temaga aastaid teineteisest mööda, ja alles hiljem hakkasime jälle teretama.[8]
Siiani pole ma „Estonia” kriisiga seoses puudutanud selge sõnaga üht kõige olulisemat tegurit — raha. Rahast ei räägi nende sündmuste kirjeldamises näitlejad Üksip, Pinna, ka mitte Lauter, see olnuks nagu kõrvaline põhjus, ikka peeti põhipuudusteks isiklikke suhteid, teatritöö korraldust ja prioriteetide segiajamist. Küll aga räägib kriisi laiematest tagamaadest 1927. aastal Hanno Kompus:
Võrratu problemaatilisem aga kui „Estonia” valitsemiskorra kriisi lahendus, on tolle kitsikuse kõrvaldamine, mis ä n g i s t a b m i t t e a i n u l t “E s t o n i a t”, v a i d E e s t i t e a t r i t ü l d s e (Minu sõrendus. Kui tänapäevaselt need sõnad kõlavad! K. K.-A.) Ja isegi mitte ainult eesti teatrit, vaid kogu lääneilma teatrit. [- - -] Siin tuleb nimetada kardan juba tüütuseni korratud asju: teatrid tühjenevad, publik väheneb, rahast on alati puudu; film näib ilmund teatrile kardetavaks, hoolimatuks võistlejaks; kuid filmi enda kõrvale kerkis omakorda veelgi jõhkram konkurent: staadion. [- - -] Teater üldse on saamas kohaks vähestele, valituile, asjatundjaile.
Raha, õigemini selle puudumine, oli üks sisemiste lahkhelide põhipõhjustest. Tülis olid ju vastamisi talitlusjuht ja draamatrupp, raha ja loojad. Seda mõtet kinnitavad „Estonia” seltsi aruanded ning ajakirjanduses ilmunud teated teatri rahalisest seisust.
Nagu kõik Eesti teatrid, maadles ka „Estonia” kroonilise rahapuudusega. Kui võrrelda Eesti kutseliste teatrite riiklike toetuste summasid neil aastail, siis raha hulk kasvas iga aastaga ja suuremas mahus just maailma majanduse kriisiaastail 1929—1933, aga kroonilisi võlgu, mis tulid hooajast hooaega, see ei likvideerinud. Jutt on ainult osalisest riigi toetusest, teatrid kuulusid seltsidele ja pidid ise oma majandusasjad korras hoidma. Riigi toetust sai teatritest kõige rohkem „Estonia”, mis moodustas umbes pool kogu toetussummast, järgmine oli „Vanemuine” — sai umbes veerandi jagu; ning siis tulid väiksemad teatrid: Eesti Draamateater (sai riigilt raha alates aastast 1924), Töölisteater (alates 1925) „Endla” (alates 1928), „Ugala” (alates 1920), Võru „Kannel“ (alates 1926), Kuressaare teater (alates 1924), Valga teater (alates 1935).
Reportaa˛i korras toon fakte „Estonia” teatri ja Eesti riigi vahelistest rahasuhetest 1920. aastate teisel poolel (kõik summad on kroonidesse arvestatud), kasutades nii ajalehtede ülevaateid kui ka „Estonia” seltsi aruandeid.
Oktoobris 1925 avaldab ajaleht “Kaja”, et majandusliku kitsikuse tõttu tuli eelmisel hooajal teatri kunstilisel alal nähtavale tuntav tagurpidi minek. Riigi ja omavalitsuste abirahana lootis „Estonia” selts saada 97 052 krooni, sai aga 65 000. See on ligi 30 000 krooni vähem! Eelarvet ei saanud tasakaalu viia ka seetõttu, et kaasa tuli eelmistest hooaegadest võlana 20 000 krooni, mis tegi kokku 50 000 krooni puudujääki.
Talvel 1926 toob „Päevaleht” ära „Estonia” märgukirja riigivanemale, mille sisuks on küsimus, kas tunnustatakse “Estoniat” riikliku teatrina või ei. Kui tunnustatakse, siis nõutakse teatrile iga-aastast toetust eelarve korras, senini on olnud toetussummade määramine kõikuv ja sõltuv komisjonide koosseisust. Ja nii ei saa teater oma tööd kavandada, rääkimata tõsisematest kunstilistest taotlustest.
1926. aasta augustis kirjutab „Päevaleht” „Estonia“ teatri küsimusest: Meil on kevadest elavalt meeles, et Riigikogu poolt Estonia teatri toetussumma kärbiti vähemaks, kui Estonia tarvilikuks pidas. Selle tagajärjel oli Estonia teatri juhatus sunnitud oma kavatsusi eelolevaks hooaja aastaks piirama.[9]
Samal teemal jätkab „Vaba Maa”: Kui „Estonia” uue aasta algul uue eelarve kokkuseadmisele Riigikogu ja valitsuseringkondades toetusi saamises tõkkeid leidis, tegi ta ˛esti ja pakkus teatrit kogu kupatusega riigi kontrolli alla. Valitsus oli aga ettepaneku lahkelt tagasi lükanud.[10]
Teatri majanduselu näitena toon ülevaate 1926/27. aasta hooajast. Kokku anti 125 draamaetendust, 62 ooperi- ja 114 operetietendust. Teatrietendused andsid tulu 99 000 krooni. Sellele lisandusid kontserdisaali üür, riidehoiumaks, kontserdibüroo tulu, külalisetendused, mis tõi seltsile lisaraha kokku 24 300 krooni. Etendusi vaatas 121 000 inimest: draamat 34 800, ooperit 28 100, operetti 58 800. (1920-ndate lõpul elas Tallinnas ca 130 000 elanikku.) Teatritegevuse kulude üldsumma oli 296 000 krooni. Palgad üksi võtsid seltsi eelarvest üle 190 000 krooni. Hoolimata riigi toetusest ja Tallinna linnalt saadud abirahast, mis tegi kokku 90 000 krooni, tuli leppida 32 000 kroonise puudujäägiga.
Teatri toimimise üldkulud kasvasid iga aastaga: 1931. aasta majandusaruandest selgub, et põhikulu kokku oli teatril samal aastal 334 000 krooni (seega 30 000 krooni suurem kui 1927. aastal), riigilt saadi abiraha 110 000 krooni. Kusjuures piletitulu oli 202 100 krooni. (Andmaks aimu raha väärtusest: 8000 krooni eest sai tollal osta 150 ha maatüki taluga, kolmekordsed kivimajad maksid 30 000—80 000 krooni).
Palvekirju rahaasjus saadeti valitsusele igal aastal. Toon näitena katke kirjast, mille saatis „Estonia” seltsi juhatus 1928. aastal tollasele haridusministrile (teatrid nimelt kuulusid haridusministeeriumi haldusalasse kogu esimese vabariigi vältel): Herrale haridusministrile. Nagu juurde lisatud eelarvest näha, ületavad „Estonia” seltsi kunstiliste ettevõtete kulud eeloleval tegevusaastal kassatulud 145 000 krooni võrra. Selle puudujäägi katteks on peale riigi ja Tallinna linna abirahade ning seltsi toetuse kokku 95 000 krooni ulatuses ette nähtud veel 50 000 toetus Kultuurkapitali summadest. Käesolevaga on meil au paluda, et Teie, herra minister, meile selle 50 000 toetuse nõutamiseks oma mõjuvat kaasabi osutaksite, esinedes Vabariigi Valitusele ettepanekuga — määrata vastav summa „Estoniale” Valitsuse käsutusse langevast Kultuurkapitali osast. Tallinn 18. 04. 1928, Allkiri: talitlusjuht E. Vöölman.[11]
Olgu öeldud, et kõnealusel aastal eraldati „Estoniale” haridusministeeriumi palvel Kultuurkapitalist palutud 50 000 asemel vaid 18 000 krooni. Et alati anti ikka vähem, kui küsiti, oli reegel. (Kultuurkapitalist anti sel aastal õppe- ja täiendusraha Ants Lauterile 750 krooni, Erna Villmerile 750 krooni ja Paul Pinnale 250 krooni.)
Kõige suuremaks väljaminekuks teatrile olid niisiis töötajate palgad, lavastused läksid maksma ainult 10 protsenti üldkuludest. „Estonias” töötas 1930. aastate algul ca 14 draamanäitlejat, 6 operetisolisti, 11 ooperisolisti, 30 lauljat teatrikooris, 11 tantsijat, 34 orkestranti ja kümmekond inimest juhtkonnas. Kunstiline ja tehniline personal moodustas kokku 200 inimest.
Veidi andmeid ka näitlejate eluolu, palkade ja lepingute kohta.
LAUTER: Nädalas oli kolm draamaetendust. Estonia tõi aastas välja keskelt läbi viis ooperit, kümme operetti, seitse kaheksa sõnalavastust. Lavakujunduses kasutati palju fundusdekoratsioone, kokkuklapitud dekoratsioone. Paljud draamainimesed olid kinni ka operetis. Tööpäev kestis umbes 9 tundi. [- - -] Mina sain suurt palka, umbes 250 krooni kuus, ja Villmer teenis 150 krooni kuus, kahe inimese peale oli see tolle aja kohta suur palk — 400 krooni kuus. Aga oli teisi näitlejaid, kelle palk oli 100, 120, 130 krooni. Kui see oleks jäänud ainult elamiseks, aga kostüümide muretsemine nõudis raha ja korterid maksid tol ajal palju, peaaegu pool näitleja palgast. Mis asja natuke kergemaks tegi, oli see, et väga sageli anti uueks aastaks või jõuluks täiendav kuupalk, selle järgi, kuidas sissetulekuid oli, kuidas teater majanduslikult töötas.[12]
150—200 krooni oli tollal keskmine korralik kuupalk. Õppinud töölise palk oli 25—35 senti tunnis, väiksema ametniku kuupalk 60—80 krooni, ülikooli korralise professori palk oli 350 krooni kuus. Näitlejail pidi lavariietusest endal olema: naistel kaasaegsed kostüümid, mantlid, kleidid, jakikesed, kingad, saapad; meestel frakk, smoking, peale selle veel paar ülikonda. Ajaloolised kostüümid olid teatri poolt. Teater hakkas 20-ndate lõpul tegema primadonnadele ja tähtsamatele osatäitjatele kõiki kostüüme, sest need muutusid üha teatraalsemaks.
Vaatamata rahapuudusele tehti teatrisaalis põhjalikke remonditöid, mis kõik läksid põhikulude sisse, teatrisaal värviti üle, parandati saalis toolide asetust (kohtade arv oli 950), parandati lava ringhorisont ja valgusseadeldist.
Ajakirjandus oli kõik need aastad „Estonia“ suhtes valvas ja kriitiline, nõudes teatrilt oma kunstitaseme tõstmist ja riigilt teatri toetamist kui hädavajalikku sammu, et tagada teatri loominguline areng.
Üldiselt maksab sõnalavastuste ja muusikalavastuste kohta see, et „Estonia” peab teatrit oma tegelaste kulul ning ilma jätkuva toetuseta riigi poolt seisab meie teatri areng kammitsas ning rüüstatakse ta teenistusse andunud talente.[13] „Estonia” ja „Vanemuise” toetamine peaks võetama üheväärtuslikkudena riigi eelarvesse ja ettenähtud kindla summaga.[14]
Niisiis, esimese vabariigi esindusteatri majandus-loomingulisele olukorrale on ring peale tehtud. Teatriloolane Lea Tormis vaatleb probleeme „Estonia” ümber ja sees ühe osana üleeuroopalisest majanduskriisist ja on seisukohal, et ajakirjandus võimendas miinuseid „Estonia” tegevuses — lähtudes sellest, millistes majanduslikes tingimustes teatrit tehti, oli kunstiline ja meelelahutuslik-äriline pool üsnagi tasakaalus.
LEA TORMIS: Enne Jungholzi surma olid nii teatrisisesed kui välised vastuolud „Estonia” organisatsioonilise ja kunstilise juhtimise ümber teravnenud. 20-ndate aastate keskel ja teisel poolel lööb laineid ka nn. “operetisõda” — kriitika, kes tahaks näha rahvusliku teatrikunsti üleöö jõudmist maailmatasemele, ei ole rahul kergema repertuaari sagedase ülekaaluga mängukavas, leiab vigu trupi formeerimises ja juhtimises jne. Põhjendatud nõudlikkusega käib aga kaasas ka (...)ajakirjanduse sensatsioonihimu; esineb intriigi- ja skandaalimaigulisi avaldusi. Tegelikult on nende aastate „Estonia“ repertuaaris väärtteoste osa küllalt suur, eriti kui arvestada teatrikunsti ühiskondliku kandepinna ja majanduslike võimaluste kitsust — see näitabki trupi ärksama osa püüdlusi teatriuuendusele...Ja kui siis 20-ndate aastate keskpaigas, majanduskriisi kannul, teatrite, ka „Estonia“ külastatavus langema hakkab, saavad loomulikult teatrikriisi-jutud, vaidlused teatri juhtimispõhimõtete ümber, vastastikused süüdistused teatri ja kriitikute vahel jne. uut hoogu.[15]
Olen Tormisega nõus. Paljud probleemid ja konfliktid teatris algasid siis ja algavad ka praegu rahast, õigemini tema vähesusest. Siis hakatakse otsima süüdlasi. Ja see süüdlaste otsimine võtab vahel päris nõiajahi ilme, kaldutakse kergesti ühisesse paanikasse ja ühel hetkel ei mäleta enam keegi, millest probleem algas ja mis on olukorra tegelik seis, enam ei otsita lahendusi, vaid vastasseise. „Estonia“ olukord oli keeruline, nüüd tagantjärele vaadates, ei oska ühelegi osapoolele rohkem õigust anda kui teistele. Ühelt poolt, jah, Lauteri-Villmeri meeskonnal oli õigus, nad tundsid, et nende pingutusi ei hinnata, nende tööd halvustatakse, sealt tekkis vastasseis operetipoolega, kes käitus ehk tõesti upsakalt. Teisalt tuleb aru saada ka talitlusjuhist, kes nägi operetis sissetuleku allikat, millest katta draama väljaminekud. Ta pidi kindlalt jälgima teatri rahakotti, et üldse toime tulla. Ei olnud ju teatril sel ajal, toonitan, kindlat toetust riigi poolt, põhisosas pidi arvestama vaid selle rahaga, mis tuli etenduste tuluna, ainult selle peale sai uut repertuaari ehitada.
Erinevad huvid ühe katuse all tekitasid segadust ja konflikte, ja samas saab ehk ka öelda, et „Estonia“ kriisil oli oma positiivnegi pool: otsiti uusi lahendusi ja neid ka leiti: „Estonia“ seltskond tuli olukorrast välja igatahes mitte kaotajana — riigilt saadi rahalist toetust juurde, teatri juhtimine seati kindlamatele alustele, määratleti täpsemalt direktori ja alajuhtide ülesanded.
Ja kui vaadata „Estonia” tülide tagajärgi mängimise poole pealt, oletan, et terve trupp oli neis sündmustes vägagi kaasamõtlev ja tegev... ja see omakorda tähendas seda, et rohkem mängiti „Estonias“ neil kahel aastal teatripoliitika mängu kui loodi põnevaid ja otsingulisi lavastusi, rolle. Sest teatris on ikka nii: kui näitlejad-lavastajad peavad koosolekut, siis proovisaalis ei ole nad „kohal“.
[1] Bernhard Linde. Teatri mõttekillud. “Kaja” 8. IX 1925.
2 Üksip, lk 157.
3 Paul Pinna. Minu eluteater ja teatrielu. Tln, 1995, lk 214.
4 „Päevaleht“ 10. IX 1926.
5 Harald Wellner. Kriis „Estonia“ teatris. „Vaba Maa“ 19. VIII 1926.
6 Bernhard Linde. „Estonia“ teater hooaja algul. „Kaja“ 28. VIII 1926.
7 „Postimees“ 21. I 1927.
8 Ants Lauter. Käidud teedelt. Tln, 1982, lk 66.
9 „Päevaleht“ 20.VIII 1926.
[1]0 „Vaba Maa“ 21. VIII 1926.
1[1] TMM, „Estonia“ seltsi fond.
[1]2 Lauter. Käidud teedelt. Lk 68.
[1]3 „Vaba Maa“ juhtkiri 16. XI 1927.
14 Kangro-Pool, „Rahva Sõna“ 15. V 1929.
[1]5 Lea Tormis. Eesti teater 1920—1945. Lk 15.