PRANTSUSE ESPRII TAGURPIDI

Ümberpööramatu

RAINER SARNET

„LIHA“ (Carne). Stsenarist ja režissöör Gaspar Noé, operaator Dominque Colin, monteerija Lucile Hadzihalilovic. Osades: Philippe Nahon (lihunik), Blandine Lenoir (lihuniku tütar), Frankie Pain, Hélène Testud, Lucile Hadzihalilovic. 35 mm, 40 min, värviline. Prantsusmaa, 1991.

„ÜKSI KÕIGI VASTU (Seul contre tous). Stsenarist ja režissöör Gaspar Noé, produtsendid Lucile Hadzihalilovic ja Gaspar Noé, operaator Dominique Colin, monteerijad Lucile Hadzihalilovic ja Gaspar Noé, muusika: Johann Pachelbel. Osades: Philippe Nahon (lihunik), Blandine Lenoir (lihuniku tütar Cynthia), Frankie Pain, Martine Audrain jt. 35 mm, 93 min, värviline. Prantsusmaa, 1998.

„ÜMBERPÖÖRAMATU (Irréversible). Stsenarist ja režissöör Gaspar Noé, produtsendid Christophe Rossignon, Gaspar Noé, Vincent Cassel, Brahim Chioua ja Richard Grandpierre, operaatorid Benoît Debie ja Gaspar Noé, monteerija Gaspar Noé, helilooja Thomas Bangalter, kasutatud muusikat Ludwig van Beethoveni „7. sümfooniast“. Osades: Monica Bellucci (Alex), Vincent Cassel (Marcus), Albert Dupontel (Pierre), Jo Prestia (Le Tenia), Philippe Nahon (Philippe), Stéphane Drouot (Stéphane) jt. 35 mm, 95 min, värviline. Prantsusmaa, 2002.

Kohe esimestest kaadritest peale on vedru Gaspar Noé filmides täiega pingul. Ta tormab oma filmide kallale nagu vihaseks aetud härg. Verejanuline ja põikpäine. Tema filmid on täis toorest jõudu ja energiat. Samuti moraali, mis ilmub tihti plokk-kirjas otse ekraanile ja lajatab sirgjooneliselt. Tema montaaži kaubamärgiks on püstolilask, mille saatel kaadrid vahetuvad. Ja inimesed põgenevad saalist. Noé viimase filmi „Ümberpööramatu” linastusel Cannes’is tuli inimesi kanderaamiga välja viia. Mis on siis Noé nii vihaseks ajanud, kust ta ammutab oma jõu? Nagu Shakespeare, kelle kohta Peter Brook on öelnud, et ta põletab pildid vägivalla ja verega vaataja ajudesse, tõmbab ka Noé käratseva publiku tähelepanu osalt vägivallaga, aga tema intensiivsus seisneb milleski muus.

Noé vägivald on alati meeleheitlik, enesehävituslik ja masohhistlik. Tema tegelane ründab kõige jõhkramalt iseennast. Piinab ennast nagu looma,

silme ees kujutluspildid endale suhu suunatud püstolist, sodiks lastud ajudest. Me näeme agressiooni, mis köeb tegelase sees. Noé vägivald on tegelaskuju enda seisund, mitte rähklemine teistega. See on justkui H. R. Gigeri maailm kunstis või Sarah Kane’i näidendites, kus kehasid läbistavad orad, äralõigatud käed ja keeled tähistavad mingit permanentset valu.

Noé kaks esimest filmi, „Liha” ja „Üksi kõigi vastu”, on üks tervik, läbivate pea- ja kõrvaltegelastega. Noé kütab ennast esimese filmiga üles, et jätkata sealt, kus ta pooleli jäi. Teine film algab nagu poolelt hingetõmbelt, kohe hullumeelse tempo ja juba raevuka tormlemisega. Peategelaseks on lihunik. Turske ja vähese jutuga mees. Lugu on jutustatud tema vaatepunktist, moraal, mida esitatakse, on tema moraal. Esialgu ei ole tal mingit moraali, see kujuneb. Lihunik kasvatab üksinda tütart ja valmistab hobuselihast steak’i, mida nad kahekesi tütrega õhtuti söövad. Lihunik armastab  head veini ja televiisorit vaadata. Siis vägistab araablasest võõrtööline ta tütre. Lihunik tapab meeleheites vale araablase, satub vangi, vangist vabanedes on ta kaotanud töö, tütar elab varjupaigas, varsti kaotab ta ka eluaseme, siis sõbrad, siis eneseusu ja nii ta läheb. Tüüpiline asotsiaali elulugu. Iga kaotusega kasvavad enesesüüdistused ja vimm, mis esialgu köevad lihuniku peas.

Vaoshoitud ja sõnaahtra tegelaskuju liikumist Pariisi äärelinna tänavatel saadavad mõttes peetud dialoogid iseendaga. Dialoogid kasvavad ärevast sosinast kuni karjumiseni. Parim voice-over, mida kuuldud. Tavaliselt script doctor’id, uue aja tsensorid, leiavad, et filmile peale loetud tekst on stsenaariumi nõrkus. Kuid kuidas edasi anda abstraktseid mõtteid? Noé on siin lihtne ja sirgjooneline nagu kõiges muus. Abstraktsed mõtted tulebki esitada abstraktsete mõtetena. Paljude filmide häda ongi selles, et režissöör tahaks nagu midagi öelda, aga otsib sellele „filmilikku ekvivalenti” ja satub niimoodi sümbolismi sohu. Või jätab üldse ütlemata ja valib igaks juhuks madalama profiili, kui algselt plaanis.

Palavikulised dialoogid endaga meenutavad Fjodor Dostojevski romaani „Ülestähendusi põranda alt”. Sarnane Dostojevskiga on ka tegelaskuju probleem; kuidas käituda, kui pähe astutakse, kas tulistada kuul pähe neile või iseendale. Nii lihunik kui ka Põrandaalune rõhutavad oma ausust. Nad on valmis kõigepealt ennast ise karistama, vaipa enda alt tõmbama. Fookus, kuhu suunata vaenlane, hajub, nii on kõik vaenlased ja kõige suurem vaenlane endale olen ma ise. Lihunik pole nii rafineeritud tegelane kui Dostojevskil, kuigi ka tema arutleb revolutsiooni üle. Lihunik leiab, et enam pole Robespierre’i ega solidaarsete rahvahulkade aeg. Revolutsiooni jaoks on tänapäeva inimesed liiga üksikud ja egoistlikud, nii et tal tuleb võidelda üksi. Ta käiab peas läbi kõik sotsiaalselt kriitilise mõtte stereotüübid. Rikastel on oma moraal, vaestel oma. Rikkad omavad, aga ainsad, kes kõige eest maksavad, on vaesed. Rikkad loovad seadusi, et neil parem oleks. Ühiskond püsib ahnusel ja egoismil. Lihuniku mõttekäigud ei erine mis tahes riigi vaeste omadest. On need õiged või valed? Lihunik on liiga loll, et seda teada, ta teab, et kõige eest tuleb võidelda, ennast tuleb maksma panna. Ellujäämine on geneetiline soov, teatab vahetiiter. Mida teeb vitaalne, kuid nurka surutud mees? Muretseb relva ja ootab oma tundi. Raha ja mõtted saavad otsa, kõrvus undab, mees sihib püstoliga kord  baariomanikke, kellele ta maksta ei jõua, siis endale suhu. Ka mõtted peas pole enam loogilised, ainult kähe sõim.

Kuigi Noé kujutab, kuidas töötuks jäänud mehe ees kõik võimalused vaikselt ahenevad, pole tema  film  poliitiline. Ta kujutab ikka sedasama, et ohver muutub ohtlikuks. Ta kujutab destruktsiooni sündi. Ka vene revolutsioon ja mastaapne vägivald ei saanud võimalikuks mingi õige poliitilise idee äratundmisest, vaid paisu tagant pääses valla destruktsioon, vimm ja pime viha. Voice-over’is ehk elu mõtestamises toimub lühis. Ainus, mida lihunik teha oskab, ta toob varjupaigast oma tütre, vägistab ta, siis tapab kõigepealt tütre ja lõpuks iseenda. Tegelikult ei teinud ta seda. See oli mehe kujutlus, millest ta isegi kohkub. Mees süleleb oma tütart. Tulevad pisarad, ma armastan sind, ma armastan sind. Ilmub tiiter: inimesel on moraal.

Sentimentaalne stseen, aga me ei tea, kas uskuda hüsteerilist meest või mitte. Me ei tea, mida ta järgmisena teeb. Kuigi Noé ise väitis kuskil intervjuus, et tema jaoks toimus vägistamine päriselt, aga vaatajatele on jäetud võimalus. Enne jõhkrat stseeni ilmub ekraanile kiri, mis hoiatab vaatajat vägivalla eest. Talle antakse aega lahkumiseks üksteist sekundit. Tablool hakkavad jooksma numbrid ja vaatajat hoiatatakse veel kord punase ohumärgiga.  Seda võib võtta nii, et tegelane on kaotanud kontrolli. Kõik on võimalik. Inimliku taluvuse küsimus, moraali leidmise küsimus.

Stseen on orgaanilisest loo kulgemisest eraldatud ja teda võib võtta ka kui asja iseeneses, epateerimisena näiteks, sest nii on distants suurem. Vägivalda esitatakse kui mehe kujutlust, kui sisemist painet, pisaraid ja leppimist aga kui päris elu.

Noé viimane film „Ümberpööramatu” on seni ta kõige skandaalsem, kuigi mitte nii tihe, kui „Üksi kõigi vastu”. Puänt seisneb selles, et lugu jutustatakse lõpust algusesse. Nii tekib Noé puhul ootamatu happy end’i efekt. Film algab väga masendavalt ja üha helgemaks läheb. Tegelikult on kõik muidugi vastupidi. Caspar Noé võrdles seda filmi seenetripiga, kus ka alguses on kõik väga õudne, aga mida edasi, seda õnnelikumaks muutub.

Kui film lõppes (ja lugu tegelikult algas), oli üllatus suur, kas see oligi kõik? Lugu on masendavalt lihtne. Kui aga kõike asju tuleb tagant ettepoole näidata, ei saagi lugu väga keeruline olla. Filmi alguses näeme me ikka sama lihunikku, kes elab nüüd kuskil homobaari läheduses. Üksinduses. Siis  sukeldub kaamera homobaari. Kaamera sukeldub sõna otseses mõttes. Tehes katkematult 360 kraadiseid pöördeid vähemalt veerand tundi järjest. Valguseks on strobovilkumine. Ka see võis olla põhjus, miks inimesi kanderaamidel kinost välja viidi, sest suur ekraan võimendab kogu seda pöörlemist, mis isegi videot vaadates pani diivanist kõvemini kinni hoidma.

Lugu, mis on filmitud tagurpidi, kõlab õigetpidi järgmiselt: naine jätab oma mehe maha. Filmi pikim dialoog toimub metroos, kus maha jäetud mees küsib naiselt, et miks kõik nii läks. Mees olevat teinud voodis kõik, mida naine tahtis. Sa oleksid pidanud tegema seda, mida sa ise oleksid tahtnud, vastab naine. Mehe nauding võib olla vahel ka naise nauding, räägib naine.

Iroonia või traagika seisneb selles, et sellesama naise vägistab ja tapab juhuslik mööduja metroos. Vägistaja teeb, mis tahab, ja mehe nauding ei ole seekord naise nauding. Filmi lõpus ilmub tiiter, mis kuulutab, et aeg hävitab kõik.  See on üheaegselt õige ja lame. Tekib rahuldamatuse tunne, oleks oodanud midagi veel, mingit kommentaari või seletust. Palju jäi ju ütlemata. Oleks tahtnud mehe ja naise vahel pikemaid ja rahuldust pakkuvamaid stseene. Aga see, et ütlemata jäi, ongi julm ja lihtne mõte. See lihtsus mõjub löövalt, suvalise, kuid karmi reaalsusena.

Noé intensiivsus seisnebki harjumatus primitiivsuses, ta tulistab justkui kahurist, aga täpselt. Ka tema intervjuud ei sisalda mingeid pikki mõtteid ja näiteks Noé kohta ilmunud kriitika netis on kongeniaalne Noé enda filmidega: „Kõva, super!”