PEAASI, ET EI SODI

Kinost väljudes kuulsin üht tüdrukut telefoni rääkimas: „Tead, mul ei ole lihtsalt sõnu.“ Ühest internetikommentaarist lugesin, et see film on nii halb, et see võib teda isegi veel päästa. Keegi kirjutas, et see film on tehtud nagu kontrolltöö, mida üldse ei oska, aga see-eest on ta ilusti vormistatud ega ole soditud.

See on esimest korda mitmekümne aasta jooksul, kui kriitikud ja publik on filmile hinnangu andmisel ühel meelel, ja väide, et tegu on ikkagi Eesti asjaga, mida seetõttu tuleks kuidagi mööndusega vaadata, ei ole pääsenud kõlama. Lihtsalt film on selline kunstiliik, kus maailmatase on sul kogu aeg võrdluseks, sa pead võitlema maailma tippliigas, sest publik allahindlust ei tee.

Lugesin veel mitmeid promointervjuusid tegijatega, kus nii isa kui poeg Taska rõhutasid, et nende meelest on nad viimaks ometi teinud filmi, mis peaks meeldima nii publikule kui olema edukas ka festivalidel. Ja et Ilmar Taska on kasutanud kujundlikku filmikeelt (sic!). Ühest Maria Avdjushko intervjuust mäletan, et tema meelest on see film tehtud äärmiselt professionaaselt - täpselt nii nagu rezhiiplaanis kirjas, nii filmitigi, mis tähendas, et võtteperiood ei veninud ja kõik sai õigeks ajaks valmis. Jah, ning film tuli ka õigel ajal kinodesse. Mitte nii nagu viimati Cannes’is, kus oodati programmi Tarantinot, Bergmani ja Kusturicat, aga keegi neist ei jõudnud õigeks ajaks valmis. On rõhutatud ka, et tegu on esimese niivõrd rahvusvahelise projektiga, kus filmi monteeriti Hollywoodis ja Itaalias ning heli lihviti Rootsis. Monteerija Michael Duthie, kes on harjunud töötama kümneid kordi suurema eelarvega filmidega, mainis viisakalt, et selle eelarve kohta on tulemus suurepärane... Ma ei kahtle, et tal võib õigus olla, ent sel juhul oleksid kõik ülejäänud eesti filmid lausa geniaalsed. Olen tähele pannud, et eriliselt palju on selle filmi kohta käivates tekstides kasutatud sõna ’professionaalsus’, kuni Ilmar Taska väiteni, et öeldagu mida tahes, aga keegi ei tohiks selle filmi kohta öelda ebaprofessionaalne.

Mina tahaksin seda küll teha, samas ka natuke uurida, kust läheb professionaalsuse piir Eesti filmitootmises.

Kõik teavad, et mängufilmi ei saa teha üksinda ja kiiresti. Kõik nõuab aega, inimesi ja loomulikult raha. Enamikul juhtudel ei tooda tulemus filmi tootmiseks kulutatud raha tagasi. Seepärast on Euroopas olemas mitmed fondid, kes tootjaid toetavad ja eksisteerimise üldse võimalikuks teevad. Ühe filmi valmimine võtab aega vähemalt kaks aastat, millest lõviosa moodustab arendusperiood. Arendatakse idee looks, lugu stsenaariumiks, stsenaarium võimalikuks filmiks, kus on paigas kõik elemendid, mida reaalselt filmimiseks vaja: näitlejad, võttekohad, meeskond. Samaaegselt püütakse oma looga meeldida kõikvõimalikele rahastajatele, et veenda neid selle filmi vajalikkuses. Kui see õnnestub ja eelarve suudetakse katta, siis filmitakse lugu kahe kuuga üles, monteeritakse kolme kuuga ja paisatakse sobival ajal kinodesse. Aasta-pooleteise jooksul ringleb film festivalidel ja kodumaa kinodes, loetakse vaatajaid ja vastukajasid, seejärel lastakse sobival ajal välja DVD ja VHS. Veel mõni kuu hiljem näidatakse filmi televisioonis. Kõik. Kui on hea film või on suudetud mängima võtta mõni välismaa filmitäht, siis on selle ostnud mõni välismaa telekanal. Kui on väga hea film, siis näidatakse seda välismaa kinodes. Viimasel juhul on võimalik isegi kulusid tagasi teenida. Eks ole lihtne. Film on kaup, millele tuleb leida suur hulk tarbijaid. Lisatööna tuleb ka tarbijale selgeks teha, et kui ta ei tarbi, siis jääb ta millestki olulisest ilma.

Kui keegi väidab, et film on kunst ning on häbiväärne teda kaubaga võrrelda, siis jumal temaga, miski ei keela filmil ka kunst olla, üksnes tema tarbijate sihtgrupp on siis teine. Kas kitsam või laiem, see sõltub kunsti arusaadavusest. Üldjuhul, kui rahastajad on väljaspoolt Eestit, tehakse see arusaadavuse määr selgeks enne võtteperioodi, ja see, mis määravaks osutub, on lugu – lihtsalt lugu. Kuivõrd suudab see olla universaalne, puudutada iga inimest ja teda haarata. Professionaalsuse esmane tingimus on elementaarse jutustamsoskuse valdamine. Seda ei tohi segi ajada filmides esineva rahvusliku omapäraga, mis on antud juhul taust, abivahend loo jutustamiseks, ja pigem soositav kui taunitav, sest eks ole kodumaine publik ju esmane, kellele filmi tehakse. Igal pool maailmas suudab üksnes kohalik film konkureerida vaatajate arvult USA tööstustoodanguga, mis on ju Euroopa subsiidiumide eraldamise esmane eesmärk. Eestis oli 2002. aasta vaadatuim „Nimed marmortahvlil“ ja 2003. aastal „Vanad ja kobedad saavad jalad alla“ , kui vastas seisid Matrix ja Sõrmuste isand. Julgen oletada, et Täna öösel... ei saa nendele kahjuks ligilähedale, ehkki ta on Eestis viie koopiaga ning sai esimesel nädalavahetusel üle 6000 vaataja. Kas see on praegu kinoskäivate uudishimulike piirarv?

Ometi on „eesti filmi Koidula“ ja rahastajate paipoiss produtsent Kris Taska teinud selle filmi puhul peaagu kõik eeskujulikult. Ta on võtnud aluseks universaalse põneva süzhee, kutsunud dialoogikirjutajaks kõigi lemmiku Jaan Tätte, asetanud tegevuse kohalikku keskkonda, toonud filmi esinema ihaldatuima eestlanna Carmen Kassi, seksikaima soomlase Peter Franzeni, filmogeense ja armsa Priit Võigemasti. Ta on palganud operaatoriks Cannes’is käinud Istvan Borbase Rootsist ning monteerijaks Kevin Costneriga töötanud Michael Duthie Hollywoodist ning rakendanud seda kõike reklaamima Statoili ja Simpeli. Kui see kõik ei kõla veel nagu film, siis vähemalt on sellel suur kogus glamuuri ja kuulsuse hõngu juures, mis aga paljude jaoks moodustabki filmikunsti põhituuma. Ma kardan, et ka Ilmar Taska jaoks, kes ei-tea-kust ja ei-tea-mispärast saabus äkki selle filmi rezhissööriks. Eeskujulik produtsent oli läbi lasknud suure vea, millele ma ei näe ühtegi muud seletust peale selle, et vanemate sõna tuleb kuulata. Muidugi võis olla ka nii, et isa andis pojale valida: Kas mina, Kass, Duthie ja üks väike vanamees (kes esilinastusel korraks laval seisis, kuid keda ei tutvustatud, aga kes arvatavasti on filmi kaasprodutsent) või üksnes sina, Võigemast ja su naine. Produtsent pidi siis valima filmi ja mitte-filmi vahel ja valis filmi, mida pärast esilinastust paljud, mina kaasa arvatud, peavad aga ikkagi mitte-filmiks. Miks siis ikkagi nii?

Õigustamaks oma eelnevat kerglast tooni, katsun põhjendada ja välja tuua filmi peamised puudused. Enamik tähelepanekuid pärineb esilinastuselt, kus ma istusin saali keskel ja tajusin ekraani liiga suurena ja pilti liiga tühjana. Teine kord istusin viimases reas ning film tundus parem. Tean kahjuks, et seda tunnet ei tasu enam uskuda.

Ehkki film on kollektiivne looming, on rezhissöör see, kes kannab kõige suuremat vastutust. Platsil on tema ainus, kes teab, kuidas miski peab olema, tema on see, kes dirigeerib, kes paneb kõik andma oma parimat, sest mitte keegi peale tema ei oma loost paremat ega selgemat ülevaadet. Ja kui miski ebaõnnestub, siis süüdi on ikka rezhissöör. Teised tulevad ja teevad oma töö ära, rezhissöör aga elab oma filmiga aasta ja kogu ülejäänud elu.

See film räägib loo tänapäeva noortest inimestest, kes elavad oma mõtete ja ihadega justkui puuris, millest väljamurdmiseks neil pole jõudu. Nii mees kui naine tahavad teineteist tappa, aga ebaõnnestuvad. Naine (Maria Avdjushko) impulsiivselt laseb maha vale mehe, mistõttu luhtub ka mehe (Peter Franzen) plaan, kes oli naise tapmiseks palganud paar kõrilõikajat. Kui kõrvaldada kaks juhuslikku tunnistajat – noor mees (Priit Võigemast) ja noor naine (Carmen Kass) -, siis oleks mehel tee taas tegutsemiseks vaba, kuid viimasel hetkel otsustab ta ümber, tapab ise kõrilõikajad ja osutub noorte ja oma naise päästjaks.

See lugu kõlbaks lühifilmiks, aga antud juhul on selle jutustamiseks kulutatud 90 minutit. Loomulikult võib sellega sisustada ka pika filmi, kuid sel juhul peab seal olema palju asju veel. Selle filmi õnnetus on, et rohkem midagi ei ole.

Tavaliselt ja esmatähtsana algab kõik tegelaste karakterist: kes nad on, miks nad on, mida nad tahavad. Tegelased räägivad või mängivad selle selgeks esimese kahe stseeniga, sest siis on vaatajal huvitav nendega edasi elada, tekib tahtmine teada saada, mis edasi juhtub. Kui filmi eesmärk on seda saladuses hoida, siis tuleb anda vaatajale mõni teine pide, teine vaatepunkt. Taska filmis saame aga kõige rohkem teada mehest, kes viis minutit pärast algust maha lastakse, ja siis ka üksnes seda, et ta on ülbe ja paha. Seega siis paras, et maha lastakse.

Tundes tegelast ja tema vajadusi, on vaatajal enamasti üsna kerge tema tegemisi jälgida, sest iga tema samm on talle omane, põhjendades ja kehtestades tema karakterit. Mida enam film kestab, seda loomulikum on vaatajale tegelase tegevus ja motiivid, justkui tegutseks vaataja ise. Karakterist tulenev tegevus on ainuvõimalik ja õige. Ausalt öelda ei mõistnud ma selles filmis kuni lõpuni mitte ühegi tegelase käitumismotiive. Iga kord kui keegi kuhugi läks (ja seda juhtus filmiajaks olnud ühe öö jooksul kogu aeg, sest nad muudkui sõelusid ringi), tegi ta seda sellepärast, et nii oli stsenaariumis kirjas. Miks, tahtsin ma kogu aeg teada. Miks läks filmi alguses Franzen prügiämbrit välja viima, aga tõstis selle oma tuttuue BMV pagasiruumi ega võtnud seda mitte kunagi enam välja, miks see Avdjushkot hirmsasti ehmatas, miks läks Avdjushko revolvriga baari ja lasi end mõnitada, miks sattus sealt juhuslikult mööduma Võigemast, kes elas üsna kaugel, miks läksid Võigemast ja Kass koduteel lahku, kuigi palju võimalusterikkam oleks nad koos korterisse riideid vahetama saata, kus nad oleksid võinud ka asjast rääkida (nagu inimesed ikka teevad), miks pidi Kass üldse riideid vahetama, miks viis Võigemast Kassi mere äärde kive loopima, kuigi lubas talle midagi näidata, miks nad linna tagasi tulid ja miks Kass autos laulis, miks rääkis Võigemast rongidest ja kalapüügist, selle asemel, et Kassilt üht-teist tema enda kohta pärida nagu normaalsed inimesed, miks pidi autole üldse bensiini võtma, miks Kass klubiaknast ei põgenenud, vaid lihtsalt laeva vahtis (õigemini vaatajale näitas), miks Avdjushko öösel Võigemasti juurde  läks ja siis nad koos tagasi tulid  jne, jne Kuni sinnamaani välja, miks Franzen lõpuks heaks hakkas.

Mul on tunne, et need tegevused leiavad põhjenduse seeläbi, mis järgneb, aga mitte eelneva tõttu, nagu see filmides tavaks on. Oleks selline süzhee programmiline, siis annaks andeks, aga see film ei ole Memento. Hullematel juhtudel pole tegevus aga üldse põhjendatud, sest näiteksAndres Laasik kirjutas Päevalehes, et prügikott pandi selleks pagasiruumi, et näidata, kuidas selle luuk BMW-l elektriliselt töötab... See teeb arusaadavaks ka, miks filmi keskel oli ootamatu videoefekt, kus pilt tagurpidi olekust õigetpidi keerati. Nimelt hakkas kaader pihta autorattast, millel oli BMW logo, kust kaamera liikus üldplaani – üldplaanis toimus pildipööre õigeks: ilma efektita oleks too logo olnud tagurpidi! Uskumatu.

Märgilistele tegelastele üles ehitatud lugu ilma igasuguse teise plaani või üldistustaotluseta on hirmus väsitav jälgida. Seal pole eluraasugi. Kui tegija taotlus on kruvida pinget ja põnevust, siis ilma vaataja kaasaelamiseta on see tühi töö. Asi on selles, et vaatajal on selleks hetkeks täiesti ükskõik mis juhtub, sest juhtuda võibki ükskõik mis. Võib vaid küsida, misjaoks on üldse vaja vaatajat.

Väga raske on kirjutada negatiivset arvustust. Tavaliselt, kui seda viisakalt tegema peab, siis kiidetakse operaatoritööd – mis on selge märk sellest, et lugu ei tööta, sest seda ei tohi märgata, nagu ka kunsnikutööd ega muusikat. Selle filmi puhul on kõik filmi elemendid selgelt näha, sest seal ei ole elu, seal pole kirge, see film ei ole kellelegi tegijatest hingelähedane. Operaator on saanud vabalt tegutseda, on trikitanud ja filminud võrede vahelt, et tekitada vaatajas tunnet, et kõik tegelased ongi muudkui puuris. Aga ei tekkinud sellist tunnet, sest seda tunnet tehakse teisiti – kaasaelamisega. Operaator üksi ei suuda midagi, kui teda ei toeta stsenaarium, näitleja, vaataja, kelle ühendamine on rezhissööri ülesanne.

Kindlasti ei taha ma ütelda ühtegi paha sõna näitlejate kohta, sest mida sa teed, kui oled täiesti omapäi, ja rezhissöör lõikab katki või lõpetab ootamatult kõik stseenid, kus sa vähegi midagi teha saaks. Võigemastil oli väga häid kohti, kust oleks võinud midagi arenema hakata, aga jälle... polnud midagi ega kuhugi areneda. Taaskord pidi üks tegelane kuhugi ära minema. Aga stseenis, kus ta Carmen Kassi autoparklas julgustas ja neljani luges, oli ta paljude naiste rõõmuks nagu noor Hugh Grant.

Mis jääb järgi siis, kui soft-pornofilmist pornokohad välja võtta? Järgi jääb tobe markeeritud tegevus, mis oma naeruväärsel moel järgib mingit süzheed, mille olemasolu mitte kellelgi kunagi vaja ei ole. Selle eesmärk filmis on üksnes põhjendada kaamera ees amelevate inimeste koosseisu muutumist, et siis kui film lõppeb, oleks end paljaks võtnud: naine üksinda, naine mehega, naine teise naisega, naine teise mehega ja mees kahe naisega. Filmi Täna öösel me ei maga esilinastusel tekkis mul tunne, et täpselt sellist filmi mulle näidataksegi, kuid porno asemel ei ole midagi või on kolmandajärguliste rahastajate promo. Kui porno järele on alati nõudlust, siis promo eest kaasaegses maailmas pigem põgenetakse.

Viimasel ajal on Eestis seniselt rezhissöörikeskselt filmitegemiselt hakatud rajama teed produtsendikeskse lähenemise poole. Käesolev film on aga äärmuslik näide, kuidas koos pesuveega on lennanud ka laps. Väga selgel moel kummutab ta naiivse veendumuse, et kui enamik tegijaid on maailmatasemel professionaalid, siis ei pea see rezhissöör enam teab mis asi olemagi, et kindla peale hea film välja tuleks. Peab küll. Ja antud juhul eriti. Sest kui tuleb töötada oma ala parimate tegijatega, peab rezhissöör olema nendest peajagu üle. Võrdlus orkestri ja dirigendiga on siinkohal paras, sest me võiksime ette kujutada orkestrit, mis koosneb parimatest muusikutest, kuid nende dirigendiks peab asuma mingi teise orkestri administraator, et juhatada oma elu esimest sümfooniat. Mida aga arvata sellest mänedzherist, kes niisuguse kontserdi korraldada võtab? Seda analoogiat võiks kaugemalegi arendada, kuni sinnamaani, kust sai mänedzher orkestrantidele palgaraha...

Hea filmi sündimiseks ei pea seal olema parim operaator, parim kunstnik ja parim monteerija, isegi parim stsenaarium ei aita, kui kehv rezhissöör kõik ära vusserdab. Vastupidine variant tuleb aga kõne alla: keskpärane meeskond võib hea rezhissööri käe all teha imet, koguni mittemidagiütlevast stsenaariumist hea loo välja võluda.

Seda kõike peaks professionaalsed filmitegijad ja nende üle otsustajad teadma, ja kui ei tea, siis on midagi mäda. Praegu on mäda see, et 2004. aastal linastuvatest eesti mängufilmidest on esimene pool selge praak ja kasutamiskõlbmatu.

RAIMO JÕERAND