KATRIN KIVIMAA
Selle artikli inspiratsiooniks on lugu sellest, kuidas briti kultuuriuurija ja kunstiajaloolane Adrian Rifkin pidas üliõpilastele loengu teetassist. Selline ebatraditsiooniline valik oli minu jaoks märk sellest, kuidas ükskõik milline visuaal- või materiaalse kultuuri objekt, mis ei pruugi sugugi kuuluda nn kõrge kunsti valdkonda, räägib meile midagi kultuurist ja ajast, milles ta loodud on. Täpselt samamoodi osutub (ilmselt väga teadlikult) pigem kaasaegse massikultuuri kui elitaarkultuuriga suhestuv uus eesti mängufilm „Täna öösel me ei maga” (režissöör Ilmar Taska) konkreetse kultuuri ja ajahetke sümptomiks ja peegeldajaks. Eesti filmikriitikalt — suuresti õigustatult — pigem negatiivse kui positiivse hinnangu saanud film osutub (ootamatult?) huvitavaks materjaliks neile, kes uurivad postsotsialistliku Eesti hüpermedialiseeritud kollektiivset enesepilti. Ning vähemalt selles mõttes võib väita, et see, milliseks filmi sõnum osutub, on iga konkreetse vaataja enda teha. Kuid kõigepealt sisust või õigemini filmi narratiivist.
„Täna öösel me ei maga” tegevus on üles ehitatud nelja tegelase, kahe naise ja kahe mehe elude juhuslikult ristumisele. Tõsine macho ja allmaailmaga seotud politseiboss Harry Hunt (Peter Franzén) tellib endistelt kurjategijatelt oma naise Evelini (Maria Avdjuško) mõrva, kuna viimane on otsustanud mehe maha jätta. Evelin jõuab oma hüsteerilistel eksirännakutel mööda pimedaid vanalinna tänavaid kohvikusse, kus noor tibi Älis (Carmen Kass) kohtub oma rikkurist armukesega. Kui viimased kohvikust väljuvad, lastakse mees maha. Evelinist saab koos Älisi ja möödakäija Kristoferiga (Priit Võigemast) mõrva tunnistaja. Älis ja Kristofer märkavad ka kiiresti lahkuvat kahte meest, kes, nagu peatselt selgub, ongi Harry käsku täitvad kurikaelad.
Sellest hetkest peale on Harry ja Evelini vastasmängijateks üsna etteaimatavalt teineteise kaisus lõpetavad Älis ja Kristofer ning neli tegelast asuvad tagaajamiste ja tõe otsimiste keerises filmi esmast sõnumit välja mängima. Älisi ja Kristoferi kuju ning nende suhe on välja joonistatud alternatiivi ja vastandina Harry ja Evelini valikutele. Viimaste ebaõnnestunud abielu rajanes mehe poolt rahahimul ja vägivallal, naise poolt n-ö ühiskondlikult pealesurutud rolli aktsepteerimises ja sellest lähtuvate valikute tegemises. Kristofer on ainus süütuna esitatud kuju selles õhutus „ilusate ja vaprate” (all)ilmas: näitleja Priit Võigemast meenutabki oma süütu ilmega ühte viimase aja tuntuimat pühendumise ja aususe võrdkuju filmilinal — kääbik Frodo Bagginsit.
Tegelaste ja nende lugude peegelpildilisse suhtesse seadmine pole iseenesest halb idee, eriti kui arvestada seda, et me analüüsime omaenda valikuid ja elukäiku alati võrdluses teiste ja tihti täiesti juhuslikult kohatud inimestega — ja ma ei pea siinkohal silmas teiste elude materiaalseid näitajaid. Kedagi teist meenutav keegi — antud juhul siis Kristofer, kes meenutab Evelinile tema poissi, kelle asemel ta Harry valis — on alati potentsiaalne võti inimese alateadvusse. Kuid peeglikujutise metafoori liiga püüdlik järgimine on antud juhul viinud selleni, et kõik neli vastasmängijat kipuvad olema liiga üheplaanilised. Ja stereotüüpidele on väga raske veenvat psühholoogilist sügavust anda. Sama kehtib ka nende tegelaste tehtavatesse valikutesse. Osa n-ö ühiskondlikult soositud valikutest on seatud kahtluse alla, teisi aga korratakse uuesti. Evelin ütleb küll, et Harrysid eelistatakse vaid rumalusest, kuid Frodo, vabandust, Kristofer saab oma süütuse, aususe ja headuse eest auhinnaks ikkagi kõhna ja modellivälimusega tüdruku. Sellises vastandumiste loogikas võib Älisi valik Kristoferi kasuks tähistada küll puurist väljumist, kuid see, et Kristofer tahab just Älisit, viib tegelased samasse puuri tagasi.
See puur, kust tegelikult ükski filmi tegelane ega film tervikuna ei välju, on seotud kaasaegse ühiskonna mentaliteedi ja domineerivate ideoloogiate ning nende nähtavate väljunditega. Kapitalistliku tarbimisideoloogia ja kujutiste lõputut ringlemist produtseeriva massikultuuri globaalse leviku kirjeldamiseks on kasutatud erinevaid mõisteid, mis kõik juhivad tähelepanu sügavuse kadumisele nii meie kultuuris kui inimtunnetuses. Postsovetlik Eesti ja selle inimesed on sellisele vaatemängu ajastule olnud magus maiuspala.
„Täna öösel me ei maga” on sellise kultuuri peegeldaja ja produkt. Nii filmi keelt kui meeleolu on üsna lihtne kirjeldada „pinnalisuse” metafoori kaudu, kuigi teisalt johtub see paramatult filmikunsti enda eripärast. Samuti ei maksa „pinnalisust” samastada sõnaga „pinnapealne” selle igapäevases tähenduses, sest näib, et rõhuasetus visuaalselt vaatajat võluvale pildile suunata on olnud kavatsuslik ning selle kavatsuse teostasid filmi tegijad vägagi edukalt. Visuaalselt pakub film peaaegu igaühele midagi: ilusaid Tallinna vaateid, säärejooksu, mehe ilusat tagumikku, verd, autodega tagaajamist, nappides riietes tüdrukuid, kalleid interjööre, noore mehe süütut nägu, romantilisi vanalinna tänavaid jne.
Kui filmi tähelepanelikult vaadata, siis selgub, et autorid esitavad eelkõige massivaatajale mõtleva põnevusloo, visuaalse vaatemängu ja stereotüüpidega mängimise kaudu (või äkki hoopis kiuste?) mitu olulist küsimust. Paha politseiniku kuju kuulub ühiskonnakriitilisse diskursusse; (naiste) vabaduse ja (meeste) vägivalla metafoorid inimsuseteemalisse debatti. Probleem seisneb aga selles, et valitud žanri ja vaatemängulisse kultuuri kuuluva pildiretoorika kasutus ei lase neil sügavust ja tundlikku lähenemist nõudvatel teemadel täielikult esile tulla. Neljast peategelasest lubab vaid Evelini hüsteeria ja vägivalla piiril kõikuv kuju rääkida psühholoogilise plaani arendusest. Aga filmi lõpplahendus jätab Evelini ikkagi puuriloomaks ning Älisi kuju valimine n-ö vabanemise tähistajaks ei veena. Älisi kuju kuulub tegelikult kõige rohkem vaid välisele pildile keskenduvasse maailmavaatesse ning modell Carmen Kassi valimine sellesse rolli ainult võimendab seda kuuluvust.
Kuid mulle näib, et just tänu oma, öelgem siis kultuurilisele paigutumisele on „Täna öösel me ei maga” väga tänuväärne film. Olles medialiseeritud, vaatemängule ja välisele keskenduva (massi)kultuuri produkt ja peegeldaja, näitab see meile sellise maailma umbsust ja tühjust. Nii vaatajad kui kriitikud peaksid endale ausalt tunnistama, et Eesti ühiskond, meedia ja oluline osa massikultuurist on vähemalt teatud mõttes selle filmi „sünnitajad”. Kriitilise vaataja jaoks on aga kõige olulisem teadmine, et haiguse ravi saab alata vaid pärast sümptomi äratundmist.
ILMAR TASKA on sündinud 21. mail 1953. aastal Kirovis väljasaadetute perekonnas. 1976. aastal lõpetas ta Moskvas ÜRKI filmiteadlasena ning seejärel oli paar aastat „Tallinnfilmi“ stsenaariumide toimetuskolleegiumi liige. 1978 asus ta elama Rootsi, kus ta tutvustas regulaarselt eesti kultuuri, filmi ja kunsti Rootsi TV saatesarjas „Naabermaa Eesti“. 1986 valmis tal stuudio „Sonet Film“ sarjas „Master of Art“ videofilm Paul Wunderlichist. Samal aastal siirdus Taska Hollywoodi, aastatel 1987—1988 oli ta Ameerika-Nõukogude Filmiinitsiatiivi üks viitsepresidente. Ameerikas tegutses Taska stsenaristina, produtsendina ja ajakirjanikuna. Ta oli Deran Sarafiani filmi „Back in the U. S. S. R“ (1992) produtsent ja kaasautor, selles mängisid Frank Whaley, Natalja Negoda ja Roman Polanski. 1993 oli ta Eesti-teemalise telemängufilmi „Küünlad pimeduses“ (Candles in the Dark) produtsent; filmi lavastas Maximilian Schell ja selles osalesid Alyssa Milano, Chad Lowe, Maximilian Schell, Natalja Andreitšenko, Aleksei Petrenko, Elle Kull, Lembit Ulfsak, Gita Ränk ja Helena Merzin. 1993. aastal rajas ta „Kanal 2“ ja oli 1997. aastani selle eesotsas. Taska oli ka Eestis ülesvõetud Aleksandr Buravsky filmi „Out of the Cold“ (1999) kaasprodutsent, selles mängisid Keith Carradine, Mia Kirshner, Mercedes Ruehl, Brian Dennehy ja Judd Hirsch. „Täna öösel me ei maga“ (2004) on Ilmar Taska debüüt täispika mängufilmi režissöörina.
KATRIN KIVIMAA (sünd. 27. juunil 1969. aastal Kohtla-Järvel) on lõpetanud 1993 Tartu Ülikooli kunstiajaloolasena ning 2004 Leedsi Ülikooli Inglismaal kunstiajaloo doktorantuuri. Tänavu veebruaris kaitses ta doktorikraadi teemal „Rahvuslus, sugu ja kultuuriidentiteedid: eesti kunsti näide moderniseerumisest kuni nõukogudejärgse ajastuni 1850—2000“. Töötanud „Sirbis“ kunstitoimetajana, praegu Eesti Kunstiakadeemias kunstiajaloo õppejõud.