JA KÕIK ON KORDAMÖÖDA SURNUD

JOHANNES SAAR

„KAKSIKELU“. Stsenarist ja režissöör Raimo Jõerand, operaator Arko Okk, kunstnik Kalju Kivi, originaalmuusika: Tõnu Kõrvits, kostüümikunstnik Britt Urbla, grimeerija Anu Konze, helirežissöör Ants Andreas, monteerija Anri Rulkov, režissööri assistent Anneli Ahven, tootmisjuht Andres Arro, produtsent Peeter Urbla, kaasprodutsent Anders Håglund. Osatäitjad: Martin Veinmann (Anton), Larissa Savankova (Maria), Charles Pinzon (peoperemees), Galina Tikerpuu (politseiametnik), teksti loeb Sulev Teppart. Video Betacam SP, 20 min, värviline. Tootja: „Exitfilm“, kaastootja: Dagsljus AB. © „Exitfilm“, 2003.

Raimo Jõeranna lühifilm „Kaksikelu” on kahtlemata žanriline saavutus. Režissööril on õnnestunud paarikümne minutiga mõjuvalt esile tuua kõikide jutustuste polüfoonilisuse probleem. Lihtne on mõni lugu minategelase silmade läbi algusest lõpuni lineaarselt vaataja ette laotada, allutada ühtsele perspektiivile. Monotoonne, statiivi pealt lindile võetud pildijada ajaliste järgnevuste ahelas. Märksa nõudlikumat montaaži nõuab aga kellegi teise kõrvalpilgu lisamine pildiritta. Ja siis veel ühe, kolmanda vaatenurga sissetoomine. Ja neljanda. Ja kui neljal inimesel on kamba peale kaks elu,  läheb eriti keeruliseks püsimine mängufilmi arengutempos. Jõerannale on see jõukohane.

Ja ometi lõpeb film sõnadega „ei tea”. Meespeategelase viimseteks sõnadeks jäävad: „Maria, ma ei saa enam millestki aru.” Kogu lugu, mis alguskaadreis paistis olevat triviaalsuseni tuttav ja labane, pöördub peagi sõlme, mis neelab lahtised otsad.

Rangelt võttes on „Kaksikelus” tegu armastusnelinurgaga. Abielus mees ja naine pluss nende armukesed. Igaühel neist on olukorra kohta oma arvamus ning igaüks sikutab kiivakiskuvat kooselu enda poole. Kuid üsna pea, filmi esimeses kolmandikus ilmneb, et armukeste rollis astuvad üles samad näitlejad — Larissa Savankova ja Martin Veinmann. Ja seda mitte teiste näitlejate haigestumise tõttu, vaid põhjusel, et needsamad teineteisest tüdinud abieluveteranid (filmi alguskaadreis) etendavad teisal teineteisele ka šarmantseid armukesi, kes unerähmaste „abielukate“ selja taga kohtuvad hotellides ja just nagu juhuslikult ka suurilmalikel bankettidel. Laitmatult üleslööduina, hiilates lühtrite ja suurlinna cool’is tuledesäras.

Selgub, et polüfoonilisus pole ainult inimestevaheline probleem. Ka inimeses eneses on konfliktid, ihad, ebakõlad ja disharmooniad. Soovimata teineteist kaotada võideldakse tüdimuse vastu mänguga. Ilmutakse armsamale helistikes, mis petavad abielutülpimust. Kuid ka see on lõpuks väsitav. Selgub, et abieluveteranid alguskaadreis on hoopis armukesed, kes on tüdinud hotellitubades virelemisest. Nad otsustavad valida, ja valida elu glamuursema poole, lõigates end ära elukaaslase pidžaamade, peldikute, küüneseente ja vanade hambaharjade maailmast. Naisarmuke teeb meesarmukesele ettepaneku ära koksata naisukese seaduslik abikaasa.

Samal ajal on aga sarvekandjast abielumeeski otsustanud oma naise armukese maha lüüa. Abielumees Anton läheb armukese Antoni vastu, ehk nagu ühes ilusas filmis öeldi „mina ise tulin endale peale”. Isiksuste mänguline lõhestamine leiab dramaatilis-paradoksaalse lõpu — Anton laseb end pikalt distantsilt snaipripüssiga maha. Kuid surnukambris ei suuda naine kadunukese tuvastamisel selgusele jõuda, kes kelle kasti lõi ja kuhu kadus see, kes ellu jäi. „Ma ei tea,” ütleb ta,  kui talt päritakse lahkunu nime. Üks kuul kustutas kaks elu ja juhatas sisse Maria kolmanda elu — ilma ühegi meheta. Mina aga ei imestaks, kui selgub, et Raimo Jõerannale meeldivad David Lynchi mosaiiksed kollaažid inimsuhetest, kus elulood arusaamatul kombel inimeste vahel käest kätte käivad. Ja kõik on kordamööda surnud.

RAIMO JÕERAND (sünd. 15. juulil 1972) on õppinud 1990—1995 Tartu Ülikoolis eesti keelt ja Eesti Humanitaarinstituudis teoloogiat, 1996—2001 õppis ta Tallinna Pedagoogikaülikoolis dokumentaalfilmide režissööriks, 2001. aastal lõpetas ta ülikooli dokumentaalfilmide režissööri ja operaatorina, kõrvalerialaks montaažirežissöör. Ta on töötanud ajakirjanikuna, toimetajana ja tõlkijana, 1999—2003 töötas Concordia Rahvusvahelises Ülikoolis Eestis telestuudio tehnika- ja tootmisjuhina. Ta on juhendanud elektroonilise meedia erialal kursust „Art of Editing“. 2003. aastast töötab ta OÜs Eetriüksus (filmiproduktsioonifirma „Ruut“) mängufilmide produtsendina, praegu on ta filmiosakonna peaprodutsent. Filmid: 1998 „Mahtra 140“ (dokfilm, op, rež koos Andres Maimikuga); 1999 „AA. Ravi“ (dokfilm, sts, rež, op ja monteerija; 2001 „Väliseesti“ (dokfilm, sts, rež ja monteerija, Eesti Kultuurkapitali noore filmitegija preemia 2001 — julguse ja uuenduslikkuse eest dokumentaalfilmis); 2003 „Kaksikelu“ (lühimängufilm, sts ja rež). Olnud operaatori assistent ja monteerija teiste režissööride filmide juures ning teinud teleprogramme stsenaristi, režissööri ja monteerijana.