AUHINNAD TEEVAD AJALUGU, FILMIAJAKIRJANIKE TOEL

ANNIKA KOPPEL

Kui palju te teate inimesi, kes on nõus vaatama neli kuni viis filmi päevas ja seda nädala kuni kümne päeva vältel, ja veel pärast südaööd nende üle kolleegidega arutlema? Kui mõnda teate, on teil ilmselt tuttav filmiajakirjanik.

Filmiajakirjanikke ei ole palju ja väikeses Eestis neid ei saagi palju olla. 1993. aastal loodud Eesti Filmiajakirjanike Ühingusse (EFÜ) kuulub 27 inimest.

Kui tsiteerida Andres Maimikut, kes samuti EFÜ ridadesse kuulub, siis eesti filmiajakirjanikud on kõik usurpaatorid. Nad on mingil hetkel lihtsalt hakanud kirjutama, sest on tundnud, et teisiti ei saa. Filmiajakirjanikku lükkab tagant heas mõttes fanatism, teisiti pole sellel alal edasi liikuda võimalik.

Filmiajakirjanikuks või -kriitikuks Eestis otseselt õppida ei saa, enamasti on tegemist kõrvalerialaga: kes teeb ise filmi, see ka kirjutab filmist; kultuuriajakirjanik spetsialiseerub filmile, aga ei saa endale lubada luksust ainult sellele pühenduda. Kultuuriteoreetik teoretiseerib meelsasti filmikunstist, kirjanikule aga on nagunii kõik lubatud. Kogemus tuleb aastatega: filme vaadates, ennast täiendades, festivalidel käies, erialast kirjandust lugedes. Vahest ainult Lauri Kärk saab Moskvas omandatud eriala diplomi lauale lüüa ja muidugi on ta ka üks asjatundlikumaid filmist kirjutajaid.

Kuid üldiselt tuleb nõustuda filmiajakirjanik Karlo Funkiga, kes Postimehe Arteris (Priit Pullerits. „Hollywoodi pealetungi ohvrid”, 18. VIII 2001) väljendab kahtlust, kas kriitikult saabki oma pädevuse tõestuseks nõuda formaalset tunnistust. Sest ka näiteks kirjanikult ei nõua keegi atestaati, mis tõestaks tema kompetentsust eluprobleemide lahkamisel.

EFÜ koosneb tugevatest isiksustest, kelle ühe mütsi alla saamine on juba iseenesest kunsttükk, aga seda seltskonda ühendab püsiv huvi ja armastus filmi vastu ja tahtmine midagi ära teha. Ja on tehtud ka.

Filmiajakirjanikud valivad igal aastal ka enda hulgast parima. Alates 1995. aastast on aasta parima filmiajakirjaniku tiitli pälvinud (kronoloogilises järjekorras) Lauri Kärk, Jaak Lõhmus, Ilmar Raag, Sulev Teinemaa, Andres Maimik, Karlo Funk, Jaan Ruus, Tarmo Teder ja Kristiina Davidjants.

Eesti filmiellu on EFÜ end ehk kõige enam jäädvustanud Aasta filmi auhinda välja andes. Tänavu toimus see juba üheteistkümnendat korda. „Aasta filmi” auhind on eesti iseseisvusaja vanim filmiauhind ja ka ainuke omasugune. Tõtt-öelda Kultuurkapitali preemiate kõrval rohkem filmiauhindu ei olegi.

„Neitsi Maali” ilmub lavale

Kord näitas EFÜ esimees Jaan Ruus siinkirjutajale Šveitsist kaasa toodud väikest kujukest, mis nägi välja nagu saleduskuuri läbi teinud Willendorfi Venus, ja küsis, kuidas meeldib. „Pole viga,” vastasin äraootavalt. Jaan Ruusil oli — nagu enamasti ikka — üllatus varuks. Selgus, et ta on kujukese Eestisse toonud mõttega, et sellest võiks saada EFÜ „Aasta filmi” auhinna sümbol. Sest filmimaailmas on kombeks kujukesi jagada — küll Oscareid, karusid, palmioksi, Jussisid, Taaveteid...

Aeg oli niikaugel, et vaja oli sümbolit ja sümbolile nime. EFÜ liikmed tulid kokku ja hakkasid arutama, mis kuju nimi võiks olla. See toimus kolm aastat tagasi, mil tegija oli tädi Maali, vanem naisterahvas, kes elab maal ja kes tihtipeale asjadest suurt aru ei saa. Ruus ütles, et auhinna nimeks saagu „Neitsi Maali”, sest see viitab, et tegemist on noore naisterahvaga, kel kõik veel ees. Ja et elu edasikandja on naine ja et nii kanname selle auhinnaga edasi eesti filmi elu.

Jutt oli ilus ja mõjus, mõningaid vastuväiteid ju oli, samuti alternatiivseid pakkumisi, millest aga ükski polnud nii hea, et oleks „Neitsi Maalile” konkurendiks saanud. Ja kui lõpuks hääletamiseks läks, siis sündiski, et „Neitsi Maali” sai eluõiguse.

Siinkohal oleks vist õige teha kõrvalepõige ja meelde tuletada, et EFÜ on rahvusvahelise filmiajakirjanike organisatsiooni FIPRESCI liige. FIPRESCI žüriid töötavad kõigi maailma suuremate ja olulisemate filmifestivalide juures ja nende auhind on filmitegijate seas kõrgelt koteeritud. FIPRESCI auhinnaga tunnustatakse noort arenevat filmikunsti ja seda joont peaks ka EFÜ oma auhindadega silmas pidama.

Esimese „Neitsi Maali” sai „Aasta film” 2001 auhinnaga kaasa Priit Tender joonisfilmi „Mont Blanc” eest.

„Film puudutab esteetiliselt võluvas stiilis kaasinimeste hülgamise ja tippu tõusmise ainestikku, kasutades täpselt ja maaliliselt lühivormi kõiki võimalusi. „Mont Blanc” mõjub kui puhta kunsti puudutus,” kõlas filmiajakirjanike põhjendus.

„Aasta filmi 2001” auhinnale kandideerisid veel Peeter Simmi mängufilm „Head käed”, Andres Maimiku ja Jaak Kilmi dokumentaalfilm „Isamaa ilu”, Jüri Sillarti dokumentaalfilm „Peeter” ja Raimo Jõeranna dokumentaalfilm „Väliseesti”.

Sageli on küsitud, kuidas auhinna üle otsustatakse. Vastus on lihtne: demokraatlikult hääletades. Demokraatia on aga teatavasti enamuse võim vähemuse üle. Viimastes voorudes võib minna tulisteks väitlusteks, kus igaüks püüab näidata oma kandidaadi eeliseid teiste ees, suisa kaklust pole ette tulnud. Kui olin aga möödunud aasta novembris Mannheim-Heidelbergi filmifestivali FIPRESCI žüriis, rääkis Serbia-Montenegro kolleeg, kuidas ühes FIPRESCI žüriis oli auhinnafilmi pärast nii tõsiseks kakluseks läinud, et festivali korraldajad pidid vahele tulema.

Kired auhinna ümber

Ka EFÜ auhinna jagamine pole alati valutult läinud. 2003. aastal, kui EFÜ andis „Aasta filmi” auhinna välja kümnendat korda, sai selle Marko Raadi mängufilm „Agent Sinikael”. Motiveering kõlas järgmiselt: „Idealistliku eetilise laetusega mitmeplaaniline „Agent Sinikael” uurib Eesti ühiskonda, kus uus eliit on endale kehtestanud oma mängureeglid, ja avastab nii mõndagi naeruväärset. Groteskset põnevikku laeb kaasaegne sotsiaalkriitika, filmis vastanduvad „mängu ilu” ja see, et elu pole mäng. Vormilt väljapeetud eksistentsiaalse alatooniga töö seob iroonia ja siiruse.”

Viie nominendi seas kandideerinud „Agent Sinikael” sai lõppvoorus kõige enam hääli. Konkurentsi pakkusid talle Mati Küti sürrealistlik nukufilm „Nööbi odüsseia”, Priit Tenderi groteskne nukumuinasjutt „Rebasenaine”, Urmas E. Liivi ambivalentne manipuleerimisdokumentaal „Teine Arnold” ja Andres Maimiku provokatiivne dokumentaal „Welcome to Estonia”. Kuuendana jäi sõelale aasta publikuhitt „Nimed marmortahvlil”, mis aga enam nominentide nimekirja ei mahtunud. Ka Kultuurkapital oli aastapreemiaga pärjanud „Agent Sinikaela”, andes filmile „Nimed marmortahvlil” debüüdipreemia.

Konflikt oli õhus. Et mõista probleemi olemust, peaks teadma, et EFÜ auhinnaga käib kaasas ka raha. Esimesel aastal pani selle välja „Kodaki” Eesti esindus, hiljem aga kino „Sõprus” eesotsas direktriss Ene-Mai Kasega. 2003. aastaks oli Ene Kask Sõpruse direktrissi ameti maha pannud ja auhinnaraha kogunes esmakordselt Eesti Rahvuskultuuri Fondi juures asuvas Ene ja Tõnis Kase fondis. EFÜga sidus perekond Kaske leping, millega nad andsid otsustusõiguse auhinna üle filmiajakirjanikele.

„Võib-olla peaks kohe vastama ka õhus olevale küsimusele, miks „Titanicu” vaadatavuse ületanud „Nimed marmortahvlil” nominentide hulgast välja jäi,” rääkis Jaan Ruus, kes oli valmistunud auhinda kaitsma. „Esiteks jäi ta välja napilt. Me valisime algul kõikide filmide hulgast viis nominenti, et siis nende viie hulgast valida üks. Tegime seda demokraatlikult, avalikult, oma seisukohta motiveerides. [- - -] Näib, et me kordame noore Friedebert Tuglase hinnangut, kui ta ei koteerinud kõrgelt „Kalevipoega”. Nagu „Kalevipoeg” on mõjunud rahvusteadvusele ja rahvusidentiteedile, nii ka „Nimed marmortahvlil” on juba mõjunud noorele põlvkonnale, andes neile piltlikul kujul tagasi ajaloo. [- - -] Nii film kui eelmainitud jutustus on romantilised, rahvusriiklusele üles kutsuvad ning sootsiumile ääretult vajalikud. „Nimed marmortahvlil” äratab paljudes inimestes kõige paremaid tundeid ja loodan, et see heal kunstilisel tasemel sotsiaalpedagoogiline film leiab ka mõne fondi või žürii poolt väärilist hindamist.
Ent oma auhinna andmisel, lubatagu jälle seda kõrget võrdlust, Tuglast appi võttes, tahaksime ehk nooreestilikult hinnata meie filmikunsti ja mõelda meie filmikeele uuendamisele ning hinnata meie filmifenomeni kunstisuutlikkust.”
Kuid see mõistmist saavutada püüdev jutt jäi hüüdjaks hääleks kõrbes. Kohe pärast seda, kui „Neitsi Maali” oli ulatatud Marko Raadile, tuli mikrofoni ette Tõnis Kask ja seadis üsna emotsionaalses ja väga kriitilises vormis auhinna kahtluse alla, öeldes, et temale oleks meeldinud, kui selle oleks saanud „Nimed marmortahvlil”. Ta ei hoidnud kokku kibedate sõnadega filmikriitikute aadressil. Ehkki Ene ja Tõnis Kask olid eelneva lepinguga auhinna üle otsustamise õiguse usaldanud EFÜ-le, ei suutnud nad tegelikkuses sellega ometi leppida. Üks kena algatus jõudis seega mitte sugugi kena lõpuni.

Ühest enam ei piisa

Ehkki rahvusvahelise FIPRESCI auhinnaga raha ei kaasne, pole EFÜ tahtnud auhinna majanduslikust poolest loobuda ja on selle leidmiseks pidevalt erasektorist võimalusi otsinud.

Kõnealune summa pole ju kes teab kui suur, ent näiteks 1993. aastal oli ka 5000 krooni märkimist vääriv summa. Tänaseks on auhinnaraha suurus 10 000 krooni. EFÜ „Aasta film 2003” auhinna sponsoriks sai „Olympic Casino Group”.

Seekord leidis aset enneolematu, nimelt otsustati auhind jagada kahe filmi vahel: Sulev Keeduse mängufilm „Somnambuul” ja Jaak Kilmi ning Andres Maimiku dokumentaalfilm „Elav jõud”.

Põhjendus kõlas järgmiselt. „Eesti Filmiajakirjanike Ühing andis auhinna „Aasta film 2003” ex aequo filmile „Somnambuul” naistegelase eksistentsiaalse lõhestumise kujutamise eest kahe ajastu liitekohas kunstiliselt nõudlikus vormis ja filmile „Elav jõud” ühiskondlike ja isiklike valikute leidliku avamise eest eel-euroopalikus ühiskonnas.”

Nominentide hulka jõudsid seekord veel Ülo Pikkovi animafilm „Ahviaasta”, David Snowmani animafilm „Hungerburger”, Kristiina Davidjantsi dokumentaalfilm „Intiimne linn” ja Meelis Muhu dokumentaalfilm „Meeleavaldaja”.

„Aasta filmi” auhinna üleandmine toimus kinos „Sõprus”, mis valmistus parajasti uueks eluks väärfilmikinona, koostööpartneriks kino operaator „Tallinnfilm”. Fotoaparaatide välgud sähvisid, filmikaamerad surisesid ja mis peaasi — näidati filmi! Nominentfilmide treilerid käisid ekraanilt läbi, aga enne oli kõigi tuju lõbusaks teinud katkend vastselt videole jõudnud Arvo Kruusemendi filmist „Don Juan Tallinnas”. „Somnambuuli” lavastaja Sulev Keedus polnud küll auhinnatseremooniaks veel Rotterdami filmifestivalilt tagasi jõudnud, ent kohal olid operaator Rein Kotov ja näitlejanna Katariina Lauk. Meeleolu lõid Andres Maimik ja Jaak Kilmi, kes tunnustasid Keedust ega unustanud ka ennast kiitmata, nad olid rõõmsad, et suutsid nii tugevale tegijale konkurentsi pakkuda.

Muide, Sulev Keedusele oli see kolmas kord üheteistkümne aasta jooksul EFÜ auhind pälvida.

Kuluaarivestlustes võttis ilmet seisukoht, et on aeg EFÜ „Aasta filmi” auhinda hakata jagama kategooriate kaupa: mängu- ja lühifilm, dokumentaalfilm, animafilm, sest nüüdseks on filmitootmine Eestis stabiliseerunud ja pole karta, et mõni kategooria päriselt tühjaks jääb. Ja veel räägiti „Neitsi Maalist” — et kuju võiks olla ikka mõne eesti skulptori tehtud ja toekam.

Kui tagantjärele EFÜ „Aasta filmi” auhinna nimekirja vaadata, siis pole häbeneda küll midagi, ei eesti filmil ega filmiajakirjanikel. Märkamatult on ladestunud lõiguke ajalugu.

EFÜ „Aasta filmi” auhinnad

Esimene auhind anti välja 1994. aastal 1993. aastal valminud filmile.

1993 — Sulev Keeduse dokumentaalfilm „In Paradisum”.

1994 — Hardi Volmeri mängufilm „Tulivesi”.

1995 — Piit Pärna ja Janno Põldma joonisfilm „1895”.

1996 — Jüri Sillarti dokumentaalfilm „Griša”.

1997 — Mark Soosaare dokumentaalfilm „Isa, poeg ja püha Toorum”.

1998 — Sulev Keeduse mängufilm „Georgica”.

1999 — Marko Raadi dokumentaalfilm „Esteetilistel põhjustel”.

2000 — Janno Põldma ja Heiki Ernitsa joonisfilm „Lotte”.

2001 — Priit Tenderi joonisfilm „Mont Blanc”.

2002 — Marko Raadi mängufilm „Agent Sinikael”.

2003 — Sulev Keeduse mängufilm „Somnambuul” ning Andres Maimiku ja Jaak Kilmi dokumentaalfilm „Elav jõud”.