Kakskümmend aastat hiljem
1984. aastal ilmus sinu 50. sünnipäevaks TMKs sinu esimene „Vastab” intervjuu. Tookord küsiti sinult muu hulgas, mida sa tahaksid veel lavastada? Vastasid, et „Padaemandat“, mõnda Händeli ooperit ja Tubina „Reigi õpetajat“. Kas kõik need kahekümne aasta tagused plaanid on tänaseks teoks saanud?
Põhilistes punktides tõesti. „Reigi õpetaja“ ning Händeli „Alcina“ on lavastatud, Tšaikovski „Padaemanda“ esietendus on planeeritud 16. aprillile 2004. Uut teatrimaja endiselt ei ole, Beethoveni „Fidelio“ lavastust samuti, aga Mussorgski „Hovanštšina“ tõi Boriss Pokrovski meie publiku ette juba 1987. aastal.
Millised on olnud olulisemad muudatused sinu elus nende kahekümne aasta jooksul?
Kõigepealt muidugi Eesti Vabariigi taassünd. Selle unistuse teokssaamist meie eluajal ei osanud kakskümmend aastat tagasi tõesti ette näha. Rahvuslipu tõusmine Pika Hermanni torni, Balti kett, Vene vägede lahkumine Eestist — alles see oli. Aga mõnikord tundub, et uus põlvkond võtab elu Eesti Vabariigis endastmõistetava asjana ning esitaks vaid kõikvõimalikke pretensioone. Sinul vist peaksid need päevad küll selgemalt silme ees olema, sest osalesid ise oma bändiga öölaulupidudel. Mäletad, ühel ööl helistasid kella kahe või kolme ajal Lauluväljakult koju ja küsisid „Kas tunned maad…” kolmanda salmi sõnu.
Ei mäleta...
Kahekümne aasta jooksul on toimunud väga suured muudatused ka meie perekonnas. Tollal oli ainult Jaak loonud oma perekonna ja neil oli sündinud esimene poeg. Praegusel hetkel, jumal tänatud, olete kõik õnnelikult abielus ja meil on ühtekokku seitse lapselast!
Kujutan ette, et muudatused teatri ja loomingu poolel ei ole kah just väikesed olnud?
Ei ole vist mõtet hakata ette lugema kõiki neid absurdseid ideoloogilisi nõudmisi, mida teatrile nõukogude korra ajal esitati. Õnneks muusikateatri puhul valmivad uued teosed ja ka uuslavastused palju aeglasemalt kui sõnateatris ning see võimaldas tollal kasutada väga erinevaid laveerimise vorme. Kui heideti ette, et miks ei ole „Estonia“ repertuaaris ühtegi vennasvabariigi helilooja teost, siis vastasime lihtsalt, et ka eesti autoreid ei ole vennasvabariikides lavale toodud. Tambergi, Tormise, Singi või Sumera uued teosed läksid niiviisi ka nõukogude heliloomingu esitamise lahtrisse, kuigi oma sisult kajastasid hoopis midagi muud. Prokofjevi, Šostakovitši, Hatšaturjani või Štšedrini teosed (põhiliselt balletikunsti vallast) aga esitasid muusikaliselt tõsise väljakutse igale tegijale. Omamoodi abistava käe ulatas kõikidele tollastele teatritele Šostakovitš, kui ta ühel hetkel teatas, et alustab ooperi loomist Šolohhovi „Vaikse Doni“ põhjal. Kõik teatrid panid selle otsekohe oma uuslavastuste plaani, kuid teos ei saanud ega saanud kuidagi valmis ning igal aastal tuli selle asemel välja tuua mõni teine ooper kas vene või lääne klassikast. Nagu me nüüd teame, ei kavatsenud Šostakovitš seda ooperit kunagi kirjutada, vaid tema avaldus ajakirjanduses oli irooniline kättemaks nendele, kes kunagi „Pravda” veergudel põrmustasid Šostakovitši ooperi „Mtsenski maakonna Leedi Macbeth” (e „Katerina Izmailova”) ja tõid nõukogude ooperiloomingu etalonina esile Dzeržinski „Vaikse Doni”! Praegu kehtib meil ikkagi piiramatu loominguline vabadus — piiratud majanduslike tingimuste raames!
„Estonia” selts asutas kunagi kutselise teatri ja ehitas maja. Milline on seltsi ja teatri omavaheline suhe praegu? Kas on teoreetiliselt võimalik, et selts ühel päeval küsib: „Kas me sellist teatrit tahtsimegi?” ja nii-öelda kutsub teatri tagasi või võtab hoopis maja käest?
See on pikem jutt. Selts asutas tõesti „Estonia“ teatri ning alustas ka maja ehitamist. Laiem avalikkus ei teagi, et nii Konstantin Päts, Jüri Vilms kui ka Konstantin Konik olid „Estonia” seltsis ja tema juhatuses aktiivsed liikmed ning Eesti Vabariigi väljakuulutamine 1918. aastal oli esialgses plaanis kavandatud koguni „Estonia” teatris 24. veebruari päevase etenduse vaheajal.
Eesti Asutava Kogu kokkutulek selles majas 1919. aastal ning mitmed teised rahvusriigi sünniga seotud sündmused „Estonias“ ja „Estonia” seltsis vajaksid hoopis põhjalikumat käsitlemist.
„Estonia“ maja tagastamist ja muid selletaolisi küsimusi praeguses Estonia Seltsis päevakorral ei ole. Juba 1935. aasta põhikiri nägi seltsi tegevuse laiendamist kogu eesti kultuurisfäärile ja teatrile jäi selles missioonis ainult üks osa.
Lähiminevikust on eredalt meeles kõigepealt 1988. aasta 24. august, mil möödus 75 aastat „Estonia“ maja avamisest. Imelisel kombel oli Talveaia ehitamise käigus mulla alt välja tulnud selle maja sünniloos suurt poliitilist kõlapinda leidnud nurgakivi. Teatri- ja Muusikamuuseumist tõime välja „Estonia” seltsi ajaloolise lipu, pärast pikki aastaid olid „Estonia“ seintel taas sini-must-valged värvid ning lühikeste meenutuste järel kõlas kontserdisaalis Tobiase „Sanctus“!
Alates 1990. aasta 27. märtsist, mil Estonia Selts uuesti ametlikult oma tegevust edasi viia võis, oleme koos teatriga teinud palju toredaid üritusi. Katusekivi kampaania, mille puhul ka sina alustasid oma „Kuningas Arthuri galaga“; omakultuuri päevad, eesti kultuuritegelaste portreede galerii, Tiit Kuusiku, Klaudia Maldutise ja Naan Põllu nimelised fondid, mälestuskivi paigaldamine Metskalmistule nende estoonlaste meeldetuletamiseks, kes hukati Siberis jne. Neid ja paljusid teisi ettevõtmisi ei oleks võib-olla sündinud ilma Estonia Seltsita.
Paljud sinu loetletud aktsioonid on seotud minevikupärandi jäädvustamisega. Samuti teame, et seltsi liikmete keskmine vanus on suhteliselt kõrge. Mida teha, et Estonia Selts ei jääks mineviku lummusest haaratud pensionäride ühenduseks?
Tuleb tasapisi kaasata seltsi tegevusse ja tema juhatusse noorema põlvkonna esindajaid. Meie ei pea kindlasti korraldama rockfestivale või diskoõhtuid, kuid kui ma hiljuti vaatasin Laidoneri mõisas Viimsi koolinoorte etendust „Ma väga armastasin ja muu ei loe”, mis käsitles Johan Laidoneri ja tema abikaasa Maria traagilist eluteed, ning samal ajal ka Eesti Vabariigi sünnilugu, siis mõistsin, et isamaalise kasvatuse ja noorte silmaringi avardamiseks on meil kasutamata veel palju võimalusi. Paul Pinna ja Theodor Altermann alustasid ju ka kooliteatris osalemisega… Ka Estonia Seltsi segakoori liikmed on noored lauluentusiastid; meie seltsi liikuma pandud ideest korraldada kunagise Eesti Olümpiakomitee esimehe Johan Laidoneri mälestuseks teatejooks tema mõisast Pirita Purjespordikeskusesse on nüüdseks saanud elamuslik üritus nii koolinoortele, spordiklubidele kui ka sõjaväelastele. Selle ürituse praktilise korralduse on oma südameasjaks võtnud spordiselts „Kalev”, Laidoneri Selts ja Eesti Kaitsejõudude poolt on teatejooksu patrooniks viitseadmiral Tarmo Kõuts isiklikult!
Täpipealt nagu kakskümmend aastat tagasi on ka praegu taas hakatud rääkima uuest ooperimajast. Milline on sinu seisukoht nüüd? Maja on restaureerimise tulemusel saanud kaunimaks kui kunagi varem, eriti õhtuse fassaadivalgustuse mõjul tundub, et tegemist on vaieldamatult Tallinna ühe kauneima ehitisega. Kas uue ooperimaja jaoks on praegu olemas reaalne vajadus või on see lihtsalt üks poliitikute piuks?
Mitte poliitikute piuksu, vaid nende ühist väerinnet — analoogiliselt praeguse „Estonia” sünniga — on ühel hetkel kindlasti vaja. Käesoleval momendil saaks see reaalselt piirduda tuleviku jaoks väärilise asupaiga fikseerimisega Tallinna keskmes. Eestis pole tänapäevastele nõuetele vastavat muusikateatri hoonet ju kunagi veel ehitatud! See puudutab ennekõike tunduvalt suuremat lava, märgatavalt paremat akustikat ja publiku teenindamiseks hoopis mitmekülgsemaid võimalusi.
Juba 1944. aasta sügisel, kui venelaste poolt purukspommitatud „Estonia” oli veel varemetes, kavandati uuele „Estoniale“ see koht, kus praegu asub Välisministeerium. Niinimetatud Teatriväljaku ühele poolele planeeriti raamatukogu ja teisele konservatoorium. Seejärel pidi „Estonia“ tulema Tõnismäele, praeguse Rahvusraamatukogu kohale, hiljem Süda tänava piirkonda, kus tema teele jäi ette hõlmikpuu jne. Ausalt öeldes ei olegi ma nii väga õnnetu, sest tolleaegset ehituskvaliteeti ja tehnilisi võimalusi arvestades oleks selle maja haldamisega praegu olnud palju peavalu.
Minu põlvkonda selle uue maja kerkimisega seotud probleemid praktiliselt enam ei puuduta. Tulin esmakordselt „Estoniasse“ 1952. aastal. Olen pidanud viiekümne aasta jooksul siin erinevaid ameteid. Vahel tühjas saalis või laval viibides kangastuvad silme ees paljud kadunud kolleegid, kes on minu teatriteel etendanud väga olulist rolli. Seetõttu isiklikult ma seda uut maja nii väga enam ei igatsegi.
Mis saaks praegusest majast uue maja valmides? Kas äkki algne omanik Estonia Selts alustab selles mingit aktiivset tegevust?
Võib-olla saab selle maja endale koduks siis rahvusteater. „Estonia“ alustas ju algselt ka sõnalavastustega. Ning meie muusikaakadeemial ja balletikoolil pole samuti oma lava. Ka külalisteatreid lähedalt ja kaugelt võtaks see maja siis hoopis arvukamalt vastu. Ainult „Estonia“ nime sellelt majalt küll ära võtta pole võimalik.
Aga kas uuest majast ei ole olulisem hoopis uus trupp? Milliseks hindad hetkeolukorda ja tulevikuperspektiivi?
Ma olen muidugi väga õnnelik inimene, et sain alustada oma lavastajateed koos selliste lauljatega nagu Tiit Kuusik, Georg Ots, Hendrik Krumm ja paljud teised. Dirigentidena seisid mu kõrval Neeme Järvi ja Eri Klas ning väga paljude lavastuste kunstnikuks on olnud Eldor Renter. Viimaste aastate jooksul oleme pidanud suurte ooperite puhul („Nabucco”, „Macbeth”, „Traviata”) teatud osadesse kutsuma külalissoliste, kuid käesoleva hooaja jooksul oleme ka nende ooperite puhul toonud välja kodumaised koosseisud. Lisaks olen peaaegu kahekümnele noorele lauljale andnud võimaluse esineda erinevates ülesannetes „Estonia” laval. Olen õnnelik ka selle üle, et Ain Anger, Taimo Toomast ja Juhan Tralla on taas leidnud tee kodulavale. Loodan väga, et uute hooaegade jooksul, mil teater saab etendusi anda taas normaalse pikkusega hooaegade raames, tulevad „Estonia“ etendustesse Annely Peebo, Lauri Vasar ning mitmed teisedki noored lauljad, kes praegu on oma võimeid lihvimas väljaspool kodumaa piire. Kui kõik need balletisolistid, kes praegu töötavad välismaal, — ja neidki on üle kümne — esineksid pidevalt „Estonias“, siis oleks meie etenduste üldpilt palju ühtlasem. Jääb ainult loota, et palgatingimused Eesti Vabariigis pidevalt paremuse poole liiguvad ning kõik noored anded võiksid põhikohaga töötada siin ja regulaarselt teha külalisetendusi välismaal, mitte vastupidi. 1967. aastal käis „Estonia“ esmakordselt pärast suurt sõda võõrusetendustel Helsingis. Kõik kriitikud ja ka publik leidsid meie solistide ansambli olevat tugevama soome lauljate tolleaegsest tasemest. Aga nüüd on soome lauljad tuntud üle terve maailma, neil on uus ooperimaja ning igal aastal ilmuvad mängukavasse uued täismõõdulised soome heliloojate ooperid. Savonlinna festival ei vaja enam lisatutvustamist ja üle kümne maakonnalinna toob pidevalt lavale ooperietendusi jne. Ma ei taha uskuda, et eesti väiksema rahvaarvu puhul oleks sama palju vähem lauluandeid, kuid vahepealsed isoleerituse aastad kogu maailma kultuuri- ja majandussfäärist on vajutanud meie järjepidevale arengule paratamatult oma jälje.
Me vaatasime täna selle intervjuu tegemise vahepeal suusavõistluste ülekannet Lahtist. Jaak Mae ja Andrus Veerpalu tulid Frode Estili järel teiseks-kolmandaks. Nende selja taga seisab fanaatiline Mati Alaver.
Kaksteist aastat tagasi istusin ma koos abikaasaga samal Lahti suusastaadioni tribüünil (juhuslikult peaaegu soome jooksukuulsuse Lasse Vireni kõrval) ning ainsa eestlasena võistles tollal seal Allar Levandi. Eesti murdmaameestest ei teadnud siis Soomes peaaegu mitte keegi. Kuid nüüd oli Lahti staadionil autasustamispoodiumil kaks eesti tipptegijat ja publiku hulgas võis näha kõige rohkem just Eesti lippe! Soome suusatajad jõudsid kahjuks hetkel alles kahekümnenda koha piirimaile. Aga möödunud on ainult kaksteist aastat. Miks ei võiks järgmise kaheteist aasta pärast olla samasugune pilt ka eesti lauljate peale vaadates?! Meid peetakse ju laulurahvaks. Kõigepealt peab iga koolilaps oskama laulda Eesti hümni, siis suutma ilma mikrofonita kooli aulas kuulajateni tuua oma sõnavõtu või soololaulu ning seejärel käima muusikateatri etendustel ja nakatuma elu lõpuni ooperipisikust. Kellel on aga seejärel veel eeldusi professionaalseks lauljaks saamiseks, siis selle jaoks tuleks luua tõelised arenemisvõimalused koos kohustusega need stipendiumid kõigepealt kodumaal tasa teenida ja alles seejärel laia maailma minna.
Soomel on vist sinu südames eriline koht?
Ma arvan, et ka sinul. Aga meie teed nende inimesteni ja maani on olnud väga erinevad. Esimese soome sõbra Pentti Kuusela leidsin Eri Klasiga 1957. aastal Moskvas toimunud noorsoofestivalil. Pentti oli iseseisvalt ära õppinud eesti keele ja tulnud Moskvasse ainult selleks, et kohata elavaid eestlasi. „Estonia“ esimene gastrollreis Helsingisse 1967. aastal jääb oma emotsioonide poolest vist tänaseni ületamatuks. Lisaks soome ooperiinimestele nägin nende päevade ajal esmakordselt silmast silma Milvi Laidi ja Aarne Viisimaad, minu suureks sõbraks sai sellest hetkest alates Harri Kiisk. Samal ajahetkel pakkusin ka Eduard Tubinale „Barbara von Tisenhuseni” ideed, millest kujunes tema esimene ooper. Siis tuli „Estonia“ teine reis 1980. aastal ning 1987 kutsuti meid esimese külalisteatrina esinema Savonlinna ooperifestivalile. Siis käisime koos Eriga külas Martti Talvelal ja panime paberile tema võimaliku külaskäigu „Estoniasse”. Järgmisel suvel varises Martti oma tütre pulmapäeval murule… Mõni kuu hiljem hukkus tulekahjus pool tema lambafarmi asukatest (u 200 looma). Tema abikaasat Annukkat näen ma vahetevahel tänaseni ja koos tema sooja naeratusega meenub alati ka Martti. Sinu õppeaastad Helsingi Sibeliuse Akadeemias minu vana sõbra Jaakko Ryhäneni juures kuuluvad juba iseseisva Eesti aega ning on palju helgemad.
Soome lauljast Väinö Solast, kes „Estonia” teatri algaastail andis hindamatu panuse meie ooperikunsti arengusse, olen ma pikemalt kirjutanud „Teater. Muusika. Kino” eelmise aasta sügisnumbris. Hiljuti andsid Soome Rahvusooperi direktor Erkki Korhonen ja Rahvusooper „Estonia” direktor Paul Himma oma allkirjad lepingule, mille kohaselt septembrikuu keskel esitatakse kahe teatri ühistööna Tallinnas Tauno Pylkkäneni eestiaineline ooper „Mare ja tema poeg“ (Aino Kallase samanimelise teose põhjal). Samal ajal tehakse siin ka plaadistus, mille esitlus leiaks aset 2005. aasta aprillis Helsingis koos ooperi kontsertesitusega Soome Rahvusooperi suurel laval. On tore ka see, et käimasoleva hooaja tegelik lõppakord leiab aset 11. juulil Savonlinnas, kuhu Eri Klasi juhatusel viime külakostiks kaasa Dvořaki Reekviemi.
Kuidas suured kultuurisündmused ning individuaalsed saavutused mõjutavad kogu valdkonna arengut? Nagu Björn Borg tõstis oma eeskujuga Rootsi tennise tippu?
Kui Neeme Järvi võitis Rooma konkursil esikoha, muutus dirigendi elukutse tähelepanuväärseks ka Eestis. Eri Klas, Peeter Lilje, Paul Mägi, Vello Pähn, Arvo Volmer, Jüri Alperten, Olari Elts — need on kõik rahvusvaheliselt hinnatud nimed. Ja uuedki tegijad koputavad juba uksele.
Kuid uute nimede esilekerkimisel on ka omad karid: pärast väikest debüüti kuuleme ajakirjandust rääkimas juba staaridest ja primadonnadest. Kui seejärel tõsine professionaalne areng seiskub, siis räägitakse intriigidest või vanema põlvkonna vandenõust.
Rääkisid külalissolistide kasutamisest. Tänapäeva muusikateater on üleüldse väga rahvusvaheline institutsioon. Kuidas sinu jaoks suhestub rahvuslik ja internatsionaalne?
Hingelt olen rahvuslane. Ideaalina näen kultuuritegijaid sellistena, nagu Tubina kohta kirjutas üks soome kriitik pärast „Krati” etendust: „rahvuslik kosmopoliit”. Kunagi käisin kõiki „Kalevi” korvpallimänge vaatamas, rõõmustasin, kui nad võitsid leedulasi, venelasi, osutasid visa vastupanu ameeriklastelegi. Praegusel ajal levinud võõrleegionäride osalemine Eesti korvpallis jätab mind täiesti külmaks. Leian, et leegionäridele kuluva raha eest võiks mitmekordselt turgutada hoopis kodumaiseid andeid.
Võtan veel kord mütsi maha Mati Alaveri ees, kes on siia jäänud ja koos oma hoolealustega teinud Eesti identiteedi jaoks ära rohkem kui mitmed rahvusvahelised konverentsid või majandusprojektid.
Oled oma lavastajatüübilt alati esindanud n-ö traditsioonilist liini. Selle eest oled saanud kiitust ja kriitikat vaata et võrdselt. Sind tundes olen täiesti kindel, et vaevalt see traditsioonilise liini ajamine on ajendatud ideede puudusest. Kas sul ei ole kunagi tulnud kiusatust teha pööraseid ning ultramodernseid lahendusi?
See käekiri on paljuski mõjutusi saanud eelkäijatel. Minu kolleegid „Estonias”, Paul Mägi ja Udo Väljaots, olid nagu minagi oma lavastajaoskused omandanud igapäevasest teatripraktikast. „Autor on kõige targem persoon kogu lavastuse kontseptsioonis,” väitsid nii Walter Felsenstein kui Boriss Pokrovski, kelledelt ma seejärel sain hindamatult väärtuslikke impulsse. Paul Mägi tahtis kunagi 1950. aastate paiku lavastada Šebalini ooperit „Tõrksa taltsutus” nõndaviisi, et ooper algab kaasaegses võtmes ja edaspidi on teatud stseenid ajaloolistes kostüümides. Kahjuks pandi sellele mõttele kõrgemalt poolt kohe veto peale ja nõndaviisi oli eksperimenteerimine Nõukogudemaal juba ette ära keelatud. Joachim Herz ütles kunagi, et kui tänapäeva Saksamaal ei ole esietendusega seoses skandaali, siis on lavastus läbi kukkunud. Sellel maal, kus üheksakümmend protsenti vaatajatest tunneb Wagneri „Lohengrini” lapsepõlvest peale, võib kogu ooperi tegevuse tuua näiteks klassituppa ja publiku asi on sellega nõustuda või mitte, lugu suudab ta jälgida igal juhul. „Boheemi” võib vabalt tuua kaasaega ja ooperi probleemistik selle puhul suurt ei kannata. Aga teksastes Boriss Godunov või Hermann „Padaemandas”, kes näeb välja nagu nõukogude miilits ja jalutab Suveaias koos väikeste pioneeridega — mida see teosele juurde annab? Kui oleks aega ja raha, siis teeksin mõnest ooperist paralleelselt küll kaks versiooni, ühe traditsioonilise ja teise äraspidiselt, kuid sellist luksust meie maal ette näha ei ole.
Ma olen kindel, et kui eesti teatrikunst oleks arenenud vaba maailma reeglite järgi, kui meie mängukavas oleksid juba paljude aastate eest olnud Alban Bergi, Hans Werner Henze, Krzysztof Penderecki või György Ligeti ooperid, oleks ka meie muusikateatri tänane pale olnud hoopis teistsugune. Kuid „oleks” on paha poiss ja üle oma varju ning ümber praktiliste kogemuste hüpata ei lase.
Mäletan, kunagi rääkisid just „Padaemanda” lavastamisest unistades vägagi modernses võtmes ideedest. Kas see kõik saab nüüd tõeks?
„Padaemand” ei tule päris kindlasti traditsiooniline lavastus. Tõsi, samas ei ole ta ka just kõige ekstreemsemate ettevõtmiste hulgast. „Padaemanda” puhul on suuri lavastajaid, esmajoones Vsevolod Meierholdi ja Juri Ljubimovit vaevanud probleem, kuidas Tšaikovski dramaatilist muusikat kasutada nõndaviisi, et oleks võimalik esile tuua Puškini irooniline süžeeliin ja Hermann ei lõpetaks elu mitte enesetapuga, vaid jõuaks hoopis hullumajja. Nad tõstsid muusikat ringi, tegid uusi tekstilõike, kuid lõpptulemus ei olnud ikkagi unistuste vääriline. Meie oleme lihtsalt kaks stseeni välja jätnud, mis ei oma tegevuse seisukohalt mingit tähtsust. Ooperi põhiline tegevus toimub Puškini ajastul ja maskiballi puhul (nn stiilipidu) hüppame eelmisesse sajandisse. Oma nägemus on kindlasti Hermannist, eriti aga Krahvinna kujust, sest ooperi pealkirjaks on ikkagi „PADAEMAND”…
Millised on olnud sinu kokkupuuted teatri sõsar-kunstivormi kinoga? Kas oled hetkekski mõelnud, kuidas oleks lavastada filmi, kus visuaalsed võimalused palju suuremad?
Olen väga tagasihoidlik kinoskäija, telekast päevauudistele ja olulistele spordiülekannetele lisaks suurt midagi ei jälgi. Internetti kasutan vahel harva informatsiooni hankimiseks, portaalides ei seikle kunagi, sest mis mõte oleks anonüümsete kommentaaride lugemisel?! Arvutit kasutan põhiliselt kirjutusmasina asemel. On tõesti palju mugavam. Teatris käin palju. Olen üritanud Linnateatris näha peaaegu kõike, kuna Elmo Nüganeni ja Jaanus Rohumaa lavastustes ei ole ma pidanud kunagi pettuma. Kinos käisin viimati vaatamas vist filmi „Nimed marmortahvlil”. Abikaasa seevastu istub meelsasti pikki tunde televiisori ees ja käib meelsasti ka kinos.
Filmilavastamise kunsti ära õppida enam ei jõua ega peagi. Kunagi tegin „Eesti Telefilmi” soovil mõned portreefilmid oma kolleegidest „Estonias”, kuid sellel kõigel pole tõelise filmikunstiga midagi ühist.
Mida tahaksid veel lavastada?
Ausalt, ühtegi konkreetset asja ei kripelda. Mõne aasta eest tõlkisin Talveaia jaoks ära Hindemithi põneva ooperi „Pikk jõulueine”, võib-olla kunagi saab veel asja. Kui keegi pakuks uuesti „Carmeni” tegemise võimalust, siis nüüd oleks küll üks omalaadne idee olemas. Felsenstein ütles kunagi ühe proovi ajal, et see „Carmeni” lavastus on tal juba kuues ning nüüd arvab ta seda ooperit põhjalikult tundvat… Kriitikutel on palju kergem. Nemad vaatavad korra etenduse ära ja teavad täpselt, mida oleks tulnud teha. Hea meel, et loomingulise juhi tähtaja lõppedes on avaldatud soovi mind teatrisse edasi jätta, kahe aasta pärast möödub „Estonia” asutamisest sada aastat, arvati, et juubeliürituste planeerimisel võib minust veel abi olla.
Seitsmekümneaastasena ei saa suuri plaane tehagi. Hea sõber ja kolleeg Boriss Pokrovski lavastas küll veel oma 90. sünnipäevaks Puccini ooperikolmiku. Käisin teda sellel puhul õnnitlemas ja olin üllatunud tema kustumatust vaimsest energiast. Silmadega on probleeme, kuid mõistuse ja fantaasiaga õnneks mitte. Nüüd on aeg veel kahe aasta võrra edasi veerenud. Helistan talle regulaarselt ja kuulen teda ikka uutest lavastustest rääkimas. Sellised erandid lihtsalt kinnitavad reeglit.
Enne „Macbethi” lavastamist ning kunstilise juhi positsiooni oli aeg, mil tundus, et „Estonias“ sinu teeneid enam ei vajata. Suurel laval tuli sisse nelja-aastane paus, sinu viimane töö oli „Nabucco” aastal 1996, mis läheb siiani täismajale. Samal ajal lavastasid näiteks, Dmitri Hvorostovskiga peaosas, „Jevgeni Onegini” Buenos Airese Teatro Colon’is ja esindusliku koosseisuga „Lendava Hollandlase” Soomes. Kas tundsid teatavat pettumust?
Ma ei ole kunagi võidelnud oma positsioonide eest ega osanud kelleltki midagi välja pressida. Järelikult ka nooremad tegijad pidid saama võimaluse ennast näidata ja oma mõttekaaslasi teatrisse tuua. Õnneks ei ole mind otseselt välja visata üritatud. „Estonia” on minu ainus põhitöökoht olnud, selle üle olen väga õnnelik ja ma olen tänulik kolleegidele, kes seda leiba minuga koos on söönud. Ühed on kaasa teinud südamega, teised kohustustest, aga ikkagi on „Estoniat” teenitud ja me ei tohi kunagi teatri puhul tunda kibestumist või halada, miks nii või teisiti, peab alati vaatama ettepoole, nagu lavalgi.
Olen toonitanud, et siis on kerge, kui sa ei loe ennast asendamatuks. „Estonia” ei ole imperaatorlik ega ühemeheteater, — õnneks — selles on tema tugevus ja talumisvõime. Teater ei saa olla parem, kui ta hetkel on. See on enesestmõistetav, selle nimel peab töötama.
Kui mind loomingulise juhi kohale paluti, siis arvasin, et kaks aastat oleks reaalne aeg, mille vältel suudaksin majas kodurahu taastada. Selle aja jooksul tuleb leida nn mantlipärija, kes saab läänemaailma eeskujul hakata aasta varem oma plaane kavandama. Teadsin, et see aeg on raske, pool hooaega kinni, uusi asju vähe, inimestel raske tööd leida. Samuti arvasin, et kui nõustun kauemaks ajaks sellele kohale jääma, siis hakatakse varsti otsima ajendeid Miku mahavõtmiseks. Mööduv hooaeg ongi ainukesena minu planeeritud. „Tannhäuseri” ja „Talupoja au“ kontsertettekannete vahele mahuvad Prokofjevi „Romeo ja Julia”, Britteni „Väikese korstnapühkija” ja J. Straussi „Viini vere” taastulek, Steineri „Kosjas” ja Eespere „Gurmaanid” ning Tšaikovski „Padaemand”. Ballid ja olümpiakomitee kontsert ning maja 90. aastapäeva tähistamine peale selle. Palju rohkem polekski suutnud mahutada. Lisapalana peaks juunis Vene Draamateatri laval esietenduma Rossini lühiooper „Signor Bruschino”. See on Eri Klasi ja minu tõekspidamiste omamoodi peegeldus: peab aeg-ajalt etendama teoseid, mida varem Eestis pole mängitud. Võib tunduda, et teos on väike, aga tehniliselt nõudlikkuselt ei jää alla ükskõik millisele Rossini ooperile. Sunnib mõlemat põlvkonda lauljaid ennast maksimaalselt kokku võtma. Lavastajaks on Liis Kolle, kes õpib ametit Berliinis ja on oma tuleristsed „Vanemuise” teatris juba läbi teinud.
Viimase kahekümne aasta sisse on mahtunud ka arvukalt külalisesinemisi, nii kogu teatril kui ka sul individuaalselt. Mida tahaksid meenutada nendest reisidest?
Teatri aspektist oli väga oluline, et jõudsime kahel korral, 1985 ja 1992 Rootsi Kuningliku Ooperi lavale, viies teisel korral kaasa mõlemad Tubina ooperid. Olime 1988. aastal kaks nädalat Pariisis, mängisime „Alcinat” Händeli sünnilinnas Halles ja käisime mitmel korral Moskvas ning Leningradis. 1985. aasta esinemistest Moskva Suure Teatri laval tuleb meelde avaetendusega seotud seik. Pärast Stockholmist tagasitulekut ilma nõukogudeteemalise ooperita Moskvasse enam ei lastud. Vaatasime koos Eri Klasiga läbi Eugen Kapi „Vabaduse lauliku” ja monteerisime selle muusikast parimad palad umbes ühe tunni ja viieteistkümne minuti pikkuseks lavastuseks. Et publik ei saaks vaheajal saalist lahkuda, mängisime kaks vaatust koos ning vaatuste vahele lisasime ühe pala sama autori tsüklist „Tallinna pildid”. Pärast etendust oli Suure Teatri fuajees vastuvõtt. Võileivad ja koogid olid kõik Tallinnast kohale toodud. Kuna aga hiljuti oli just alanud Gorbatšovi perestroika koos alkoholivastase kampaaniaga, siis mingeid kangemaid jooke muidugi ei pakutud. Auväärt Eugen Kapp aga sammus Rein Ristlaane juurde ja ütles, et „isegi sõja ajal, kui leivast võis puudus olla, anti igal päeval ettenähtud 100 grammi viina kätte. Täna oli minu ooperi esietendus Moskvas ja ma pean võileibu kuivalt sööma?” Ristlaan hakkas muidugi loengut pidama perestroikast ja uuest poliitikast, kuid Eugen Kapi meeleolu see parandada ei suutnud.
Mulle isiklikult oli vahepealsete aastate suurim kordaminek kindlasti kahe Tšaikovski ooperi lavastamine Buenos Airese Teatro Colon’is — 1990. aastal Tšaikovski „Jolanthe” ja 1997-ndal „Jevgeni Onegin”. Verdi ”Rigoletto” tõin lavale Moskva Suure Teatri tegelastega Kremli Kongresside Palees, mis andis veelkordse kinnituse, et läbi mikrofonide ooperi esitamine on ikkagi nonsenss. Soomega on seotud kõige rohkem töid: 1985 Lahtis Mozarti „Don Giovanni”, 1990 Turus Rossini ooper „Itaallanna Alžiiris”, seejärel kaks lavastust Helsingi Sibeliuse Akadeemia ooperistuudios — 1991 Haydni „Kuu maailm” ja 1996 Puccini „Boheem”. Aasta hiljem Tamperes minu ainus Wagneri lavastus, „Lendav Hollandlane”. Olen teinud mitmeid etendusi ka meie Muusikaakadeemia ooperistuudios ja neljal viimasel aastal olnud lavastajaks Lahti Ooperi suveseminaridel. „Vanemuise“ teatris sai 2001. aastal teoks ka minu ainuke operetilavastus, Kálmáni „Bajadeer”. Kui lisada veel kolm Verdi ooperit „Estonias” („Nabucco”, „Macbeth” ja „Ernani”), siis ega tööpuuduse üle küll kurta pole saanud.
Palju tavatsetakse diskuteerida ooperi kui elitaarkunsti teemadel. Kuidas sulle tundub, kas see kunstiliik on meie noorele iseseisvusele jõukohane või oleks targem suunata kõik need miljonid hoopis sotsiaalsfääri?
Olen sajaprotsendiliselt veendunud, et kui Eestis ooperit ei oleks, ega siis puudust kannatavad pered paremini ei elaks. Aga olen näinud paljude pensionäride säravaid silmi nende etenduste lõpul, mida nad saavad külastada soodushinnaga. Muusikateater on kogu maailmas kallis ettevõtmine. Paljud riigid on meist lihtsalt jõukamad, uued ooperiteatrid on peagi valmis saamas nii Oslos kui Kopenhaagenis. Kui lähtuda ainult nendest teatrikülastajatest, kes tulevad esietendusele Metropolitan Opera’s või La Scala’s, siis võib küll jääda mulje, et ooper on elitaarne kunst. Kui aga vaadata etendusi Arena di Verona’l või Savonlinnas, kus rahvas tuleb etendustele tervete perekondade kaupa, siis saab ooperit vaadelda kui tõelist rahvakunsti. Ooperi üle võib ironiseerida: lauldakse viis minutit: „lähen ja lähen”, kuid tegelikult jäädakse ikka lavale, või lauldakse pool aariat, pistoda rinnas, jne. Ooper ei ole realistlik peegeldus, ta on argielust emotsionaalselt kõrgemale tõstetud kunstiliik ja sellisena tuleb teda ka võtta. Kinorealism ei hakka kunagi olema ooperietenduse tegemise unistuseks, kuigi filmilõike tänapäevastes lavastustes võidakse lisakomponendina kasutada.
Millised on olnud sinu meeldejäävamad teatrielamused vaatajana?
Eks aastakümnete jooksul ole neid palju olnud. Kui La Scala käis esimest korda Moskvas, siis kindlasti Zeffirelli ja Karajani „Boheem”. Nende teisest külaskäigust olid võrdselt võimsad Strehleri lavastatud „Simone Boccanegra” ja Ponnelle’i „Tuhkatriinu”. Felsensteini lavastused Komische Oper’is on kõik olnud viimase peale täpsed. Veel Pokrovski poolt Suures Teatris tehtud Prokofjevi ooper „Õnnemängija” või Kammerooperis Šostakovitši „Nina”.
Ma ei unusta kunagi Panso lavastust „Inimene ja Jumal”, mitmeid Efrose või Ljubimovi töid. Kui lugesin, et Ljubimov oli Milano toomkirikus Bachi „Mattheuse passiooni” lavaliseks ettekandeks lasknud teha jääst risti, mis ettekande ajal hakkas aegamööda sulama ja veepiisad olid nagu Kristuse pisarad, siis ainuüksi sellise leiu eest võiks anda väga palju…
Aga parim oma lavastus?
Võib-olla esimesena nimetaksin koos Neeme Järvi ja Eldor Renteriga tehtud „Traviatat”, mis püsis repertuaaris kakskümmend aastat ja mida mängiti üle kahesaja korra. Seejärel „Boriss Godunovi” algvariant, mis sündis koostöös Eri Klasi ja Valeri Leventaliga ja mis sai kõige parema vastuvõtu osaliseks 1988. aastal Pariisis. Käsilolevast tööst loodad alati kõige paremat ja jäägu kolmandaks nimetuseks siis „Padaemand”.
Aga oma teatritee kõige suuremaks õnnestumiseks loen ma fakti, et mul oli õnn olla kaasosaline Eduard Tubina mõlema ooperi sünniloos.
Kas on ka muresid?
Ajakirja „Teater. Muusika. Kino” veebruarikuu numbris ütles Veljo Tormis: „Muret teeb see, et ei näe praeguste eesti noorte heliloojate seas kedagi, kes tunneksid huvi eesti rahvusliku suunitlusega koorimuusika ja üldse rahvusliku suunitlusega muusika vastu. [- - -] Ma tahaksin näha, kas Eestisse sünnib üldse veel selliseid heliloojaid, kes oma päritolu mäletavad ja seda vaimselt ning loominguliselt tunnistavad.” Ka mulle teeb muret, et ingliskeelne eurolaulu konkurss on meedias palju olulisem sündmus kui eestikeelne laulupidu, et kodune musitseerimine asendub üha rohkem tümpsuva plaadimuusika kuulamisega jne. Võib-olla on see lihtsalt meie põlvkonnaga kaasaskäiv nostalgia rahvusriigist ja rahvuskultuurist ning ühinevas Euroopas tuleb nendest probleemidest lihtsalt mööda vaadata, võib-olla. Aga samas ei ole ma üldsegi pessimist. Üha rohkem eesti noori suudab ennast sisse võidelda rahvusvaheliselt tunnustatud ülikoolidesse, üha lähemale tulevad meile kogu maailma tarkused ja väärtused — ole ainult mees ja oska neid omandada.
Tänu oma pikale ja pühendunud teatriteele ning saavutustele rahvuskultuuri edendamise ja ühiskonnas üldse, oled saanud mitmeid aunimetusi ja -märke. Millist tunnustust pead enda jaoks suurimaks?
Olen juba korra öelnud, et minu parim lavastus on minu perekond. See veendumus peab paika ja süveneb iga uue aastaringi lisandumisega. Etendused sünnivad ja kaovad, süda ja veri elavad edasi lastes ning lastelastes. Kindel kodu ja kõik lähedased annavad alati tuge ja võimalust tegelda nii hapra ja vee peale kirjutatud kunstiga, kui seda on teater. Elsa Avesson viis mind kunagi auväärse professori August Topmani koju. Lahkumisel hakkas Topman mulle mantlit selga aitama. Olin hämmelduses ja ütlesin, et see paneb mind piinlikku olukorda. Ta vastas: „Kui mina õppisin kunagi Sankt-Peterburgi Konservatooriumis ja käisin külas professor Rimski-Korsakovil, siis tema aitas mulle mantli selga sõnadega, et täna ei ole te mitte minu student vaid külaline.” See detail on mulle juhendiks olnud kogu elu. Suurimaks kiituseks pean aga Boriss Pokrovski ühes teleintervjuus öeldud lauset: „Arne Mikk pole kunstis kunagi olnud spekulant.”
Küsitlenud MART MIKK