AVATUD MUUSIKA FESTIVAL „opeNBaroque”

TOOMAS VELMET

Festival avati kontserdiga „opeNOverture”, mille sisuks polnud ei rohkem ega vähem kui Johann Sebastian Bachi Missa h-moll BWV 232. Kas avakontserdi nimetamine „avatud avamänguks” tuli tagasihoidlikkusest või oli tegemist hoopis pretensioonikusega, selgus siis, kui kogu festival oli kuulatud. Festival oli avatud V—XXI sajandi muusikale ja see ajavahemik hõlmati kaheksa kontserdiga Tallinnas, kuid korduskontserte toimus ka Tartus, Paides, Sillamäel ja Viljandis. Bach pani oma missa kokku aastatel 1745—1750, kasutades selles juba palju varem komponeeritud teoseid. Vaatamata sellele või just selle pärast tuleb seda teost koos tema viimaste instrumentaalteostega „Muusikaline ohver” ja „Fuugakunst” hinnata kui autori elu loomingulist kokkuvõtet. Arvan, et minuga nõustutakse, kui väidan, et viimase poole sajandi jooksul on muusikamaailmas toimunud kõige kardinaalsemad muutused Johann Sebastian Bachi loomingu interpreteerimisel. Lõppes „romantilis-paatoslik etlemisajastu” ja algas täpselt vaatleva ja nähtust jutustamise aeg. Sellest lähtuvalt meenutaksin ameerika teadlase Ursula Kirkendale 1980. aastal ilmunud uurimust „The Source for Bach’s „Musical Offering”“ kus ta leiab teose vormis otsesed puutepunktid Rooma oraatori Quintilianuse retoorikaõpikuga „Institutio Oratoria”. Kirkendale on arvamusel, et J. S. Bachi juhtis Quintilianuse juurde Leipzigi Toomakooli rektor Johann Matthias Gesner. Igatahes on Gesner pidanud vajalikuks oma 1738. aasta Quintilianuse-väljaandes avaldada ka tüseda ääremärkuse Bachi kiituseks. See ehk seletab ka pisut, miks ja kuidas on teisenenud Johann Sebastian Bach meie kaasajal. Kontserdil „opeNOverture” 30. I „Estonia” kontserdisaalis osalesid missa ettekandel solistid Dita Kalnina (sopran, Läti), Mikael Bellini (kontratenor, Rootsi), Algirdas Janutas (tenor, Leedu), Juha Kotilainen (bass, Soome), Ivo Sillamaa (orel), segakoor „Latvija” (kunstiline juht Maris Sirmais), ERSO ning selle „püsti” solistid Imbi-Malle Kuus (viiul), Mihkel Peäske (flööt), Riivo Kallasmaa (oboe) ning Aleksei Saks (corno da caccia) — viimased ei peaks mitte anonüümseks jääma, nagu seekordsel kavalehel oli juhtunud. Dirigendipuldis festivali kunstiline juht Andres Mustonen. Kui missa ideaalesituseks seada „esitusaparaadi” läbipaistvus ja täpsus koos partituuri selektiivsusega, siis selline nauditav kõlapilt saavutati kohe pärast esimest koori Kyrie eleison’it. Mida edasi, seda enam kerkis esile sihipärane kvaliteedi taotlus ning tähenduse kaotasid juhuslikud vääratused, mis nii suure teose puhul on ehk välditavad ainult „konservis” (st helisalvestisel). Praegusel juhul võib tegelikult rääkida ikkagi suurematest või väiksematest õnnestumistest. Suuremate õnnestumiste eri staatuses oli Mikael Bellini, kellele hästi sekundeeris Dita Kalnina ning nende kõrvale asetaks võrdväärsetena orkestrisolistid Mihkel Peäske ja Riivo Kallasmaa. Kadedust tekitab, nagu ikka, segakoor „Latvija”, mille kammerliku täpsuse (ka dünaamilise täpsuse) ning kui vaja ka oratoriaalse võimsuse varud tunduvad olevat ammendamatud. Dirigent Andres Mustoneni on olnud võimalus kuulata-vaadata üsna erinevate teoste ettekandeil. Säilitades algusest lõpuni kustumatu emotsionaalse energialaengu, teab ta täpselt, kus on vaja jõuliselt sekkuda, kus aga lasta muusikal omapead voolata. See vist ongi hea dirigendi tarkus, muusikust rääkimata. Täpne vaatlus ja kirglik jutustus, mis ei jäta kuulajaid erapooletuks — selline oli Mustoneni Bach. „OpeNOverture” oli suursugune avalöök „opeNBaroque’ile”.

31. jaanuari lautokontsert hõlmas instrumentaalmuusika õitseaega ehk XVIII, XVII, XVI ning pisut ehk ka XV sajandit. Ungari lautokunstnik István Kónya on lauto eriala lõpetanud Haagi Kuninglikus Muusikaakadeemias 1994 ja teinud nii solisti kui ka kammermuusiku karjääri kogu Euroopas ning 2002 ka eduka turnee USAs. Lauto on põnev pill juba oma keelte arvu poolest, varieerudes 4—24 keeleni. See tekitab tõsist hämmingut, kuidas on nii suure arvuga keeltel võimalik helikõrgustes orienteeruda. Tuleb vist tõsiselt võtta vana tuntud lugu lautomängijast, kes oma kuuekümne esimesel sünnipäeval arvutanud kokku, et ta olevat sellest nelikümmend aastat kulutanud pilli häälestamisele. István Kónya lükkas küll sellise pila ümber, sest kontrollis ainult paar korda häälestust ja sellest tundus piisavat. Tunnistan ausalt, et minu elusa lautomängu kuulamise kogemus algas sellest kontserdist. Olen küll varem kuulanud suure huvi ja naudinguga heliplaatidelt Johann Sebastian Bachi loomingut ja eriti neid teoseid, mis on autoril nii tšello kui ka lauto versioonis, ning leidnud sealt üht-teist õpetlikku ja kasulikku. Selge on ju see, et ma ei ole pädev andma hinnangut interpretatsiooni kohta, kuid minu suhe lautosse kui ajaloolisse pilli sai selgemaks ning hilised lautomuusika autorid, nagu Robert de Visée ja eriti Bachi kaasaegne Silvius Leopold Weiss (1686—1750), mõjusid vististi ka enamalt kui „ajalootund”.

Niguliste muuseum-kontserdisaalis jätkas Eesti Rahvusmeeskoor 1. veebruaril rännakut vene vaimuliku koorimuusika ajalukku selle ala tunnustatud asjatundja dirigent Anatoli Grindenko juhatusel. Seegi kontsert hõlmas aega XVI sajandist kuni lausa XX-ni. Nigulistes on esmapilgul interjöör sellise muusika esitamiseks, kuid teisel pilgul osutub see suures osas vastupidiseks. Saali 8-sekundine kaja ning dünaamika nivelleeringuaste ületavad piirid, hägustavad esitajate head mõtted ning teevad üsnagi mõttetuks nähtud töö ja vaeva. Siiski oli võimalik tuvastada, et tööd ja vaeva oli instrumentaalse (kontrabass, gamba) taustaga Anatoli Grindenko kõvasti teinud ning eelkõige kaunistas nähtud vaev RAMi intonatsiooni puhtust ja viimistletud kõla. Grindenko oli kava koostanud tinglikult kolmest osast. Esimene koosnes nn lipukestega teksti kohale märgitud muusikast XVI ja XVII sajandist, kus nii ühe- kui mitmehäälsust. Teine oli Grindenko liigituse järgi itaalia mõjutustega vene barokk, mis haaras teoseid XVII, XIX ja XX sajandist ning mille kohta Grindenko on andnud hinnangu, et see on kirjutatud vene keelt ja meloodiate sakraalset tähendust tundmata. Kolmas osa ehk „uus kunst” sisaldas XX sajandi muusikat, millel tugev protestantismi mõju, ja mida Grindenko nimetab vene vaimuliku muusika vihjetega stilisatsiooniks. Viimasest leiame ka Gretšaninovi ja Rahmaninovi teoseid. Rahmaninov jättis käesoleva loo ilmselt protestantliku taustaga autorile soodsaima mulje, kuigi ei julge tema spetsiifilist pealkirja „V molitvahh ne ussõpajuštšuju“ päris ilma kõhklusteta tõlkida. Ikkagi oleks soovinud kontserti kuulata kas või Pärnu Kontserdimaja suurepärases akustikas, olen veendunud, et oleksin nautinud kogu kava kui tervikut.

3. veebruari „Vox Clamantise“ ja „Hortuse“ kontsert, kus lisaks gregooriuse laulule kõlasid Knaifeli ja Pärdi teosed sealsamas Nigulistes jäi mul kuulmata, millest on tuline kahju. Nimelt oli Eesti Kontsert mulle hoopis broneerinud koha samal ajal „Estonia“ kontserdisaalis toimunud „Uue Tallina Trio“ kontserdile, mille eest suur aitäh.

Niisiis, järgmine „opeNKontsert“ 4. veebruaril Tallinna Kammerorkestri ja solistide Natalja Gutmani ning Janne Thomseniga, dirigent Andres Mustonen. Kontsert algas Arvo Pärdi „Collage’iga B-A-C-H“ (1964), mis Mustoneni interpretatsioonis kõlas pehmelt, ütleksin isegi sametiselt, kaasa arvatud ka 10-häälsed klastrid, rääkimata Bachi tsitaadist. Tuli konstateerida nüüdseks neljakümneaastase teose sootuks uut interpretatsioonilist kvaliteeti. Kontserdi teise poole alguseks oli Mustonen valinud tšehhi päritolu helilooja František Antonio Rosetti (1750—1792) sümfoonia g-moll. F. A. Rosetti esineb vahel ka F. A. Rösleri nime all, kuid teda ei tohi samastada ei itaallasest Antonio Rosetti ega Jan Josef Rösleriga, kelleks teda ekslikult on peetud. Igatahes valmistas F. A. Rosetti g-moll sümfoonia meeldiva üllatuse. Kes nüüd varem oma sümfoonia g-mollis kirjutas, kas Wolfgang Amadeus Mozart (1788) või tema kaasaegne František Antonio Rosetti, kelle üheksateistkümne sümfoonia kirjutamisaega ei õnnestunud tuvastada, on teadmata, kuid ühiseid meeleolusid on neil kaasaegsetel peale helistikugi küllaga. See jutt on siin selleks, et tõsta Rosetti väärtust, mitte vastupidi. Tegelik kontserdiidee oli aga instrumentaalkontserdid ning neid oli sellel koguni viis. Kaks Vivaldi kuulsat flöödikontserti, „Il Gardellino” ja „La Notte”, Donizetti kaheosaline sonaadiseade flöödile ja orkestrile ning Vivaldi h-moll ja Haydni Tšellokontsert C-duur, millele lisas erilist värskust Natalja Gutmani enda ülipõnev I osa soolokadents. Meeldivad üllatajad olid mõlemad solistid. Janne Thomsen kui fenomenaalne flöödikunstnik oli minu jaoks lihtsalt uudis, aga ammune lemmik ja hea tuttav professor Natalja Gutman lükkas täiega ümber kerge pettumuse, mis tekkis pärast tema esituses kuuldud Schumanni kontserti Kuhmos. Ikka ja jälle tuli meelde austatud tšellokunstniku karjääri alguses (1962) tema kohta öeldud sõnad: „Lumikelluke, aga tamme juurtega”(Grigori Pjatigorski). Nii et minu imetlus kestab. Ette rutates tunnistan, et see kontsert oli subjektiivselt minu maitse järgi ja jääb mulle meelde kui märk 2004. aasta festivalist.

5. veebruar jälle Nigulistes, jälle ajalugu, muusika V—XV sajandini, seekord armeenia traditsiooniline ja vaimulik muusika. Armen Andranikjan on mees, kellele võlgneme tänu sellise armeenia ja eesti muusikute („Hortus“) koosmusitseerimise eest. Tänu temale saime kuulda Etšimadzini arhiivist pärit ülirariteetset muusikat. Andranikjan on Armeenia Apostliku Kiriku esindaja Eesti Kirikute Nõukogus. Ta on õppinud klaverit ja viiulit, lõpetanud Jerevani PI raadiotehnika ja inglise keele erialal ning EMK teoloogilise seminari Tallinnas. Laulab vaimulikke laule eesti, armeenia, heebrea, ladina ja kreeka keeles. Andranikjan juhtis seda ajaloolist ekskursiooni eesti keeles. Peab aga ütlema, et see kindlasti põnev ja oluline info haihtus Niguliste võlvide alla ja enam tagasi ei tulnud, nii et ei saanudki midagi teada, kuigi kontserdi esimene pool kestis seitsekümmend viis minutit. Vaimulikke laule esitas professor Horem Balian ning instrumentaalset muusikat dudukkidel Araik Bahtikjan ja Vazgen Makarjan. Eriti sobisid Nigulistesse dudukid. Need aprikoosipuust valmistatud lesthuulikuga puhkpillid on ebamaiselt fantastilise maheda keelpillitämbriga; kuulda sai ka ülikeerulist permanentset hingamist teiselt dudukimängijalt ehk damkašilt, kes seda kasutab katkematu heli tekitamiseks. Nendel puhkpillidel musitseeriti Armeenias teada olevalt VII sajandil enne Kristuse sündi!!! Kontserdi teine pool oli aga tõeliselt avatud ning toimus õnnestunud jam, kus Andres Mustoneni juhatusel musitseerisid õigemini, improviseerisid armeenia ja „Hortuse“ muusikud, nii lauljad kui instrumentalistid, ning sai kuulda ennastunustavalt hasartset ning fantastilist lusti täis esinemist. No sellel toimetamisel oli tõelist jumet.

6. veebruaril Mustpeade Maja Valges saalis esinesid inglased: sopran Catherine Bott, fiidlitel ukraina päritolu Pavlo Beznosiuk ning Mark Levy. CV-d kõigil äärmiselt sisukad. Näiteks Catherine Bott on viimase viieteistkümne aasta jooksul salvestanud rohkem kui seitsekümmend heliplaati, alates Bachist ja Monteverdist kuni Nielseni ja Korndorfini. Beznosiuki iseloomustab tema hüüdnimi: „keskaegse viiuli Heifetz“.

Mark Levy alustas Cambridge’is matemaatikaga, kuid lõpetas muusikateadlasena King College’is ning Haagi Kuninglikus Konservatooriumis. Muide, minu hinnang kontserdile langeb nende atestaatidega kokku. Eelkõige tahan ära märkida harvakuuldavalt head ansamblisulamit, instrumentalistide „laulvust“ ning laulja „instrumentaalsust“, millele lisage veel absoluutselt vahetu, samas intiimne artistlikkus. Ette kanti hispaania, prantsuse ja itaalia laule armastusest, igatsusest ja leinast XII—XV sajandini ja vahelduseks sama ajastu virtuoosset muusikat soolofiidlitel ja duos. Ehk oli sellel kontserdil enim festivali filosoofiat „mitte taastada ajastut“, vaid olla sellele kaasajal võimalikult tolerantselt avatud. Mulle tundus, et esinejate meisterlikkus ja jäägitu endast andmine võis meile midagi avada.

Kontsert „opeNFinale“ toimus 7. veebruaril „Estonia“ kontserdisaalis rohkearvulise publiku ees ja esinejaks „Hesperion XXI“ ning kavas hispaania muusika XVI—XVIII sajandist. Ansambel on „perekondlik“, selle moodustavad äratuntavalt juht ja ideoloog, maailmas tunnustatud vanamuusik Jordi Savall (viola da gamba), tema abikaasa Montserrat Figueras (sopran), nende tütar Arianna Savall (barokkharf, sopran) ja hea perekonnatuttav, löökpillimängija Pedro Estevan. Tunnistan, et sellist peenkammerlikku löökpillikunstnikku kohtasin esmakordselt. Need piano pianissimo skaalas esitatud rütmid suuruselt ja tämbrilt erinevatel instrumentidel sisaldasid kõiki vajalikke impulsse, mis lihtsalt ei kaasnenud esitatava muusikaga, vaid muutsid kujundid reljeefseks ja mõistetavaks. Ning milline vaatamisväärsus! Halli rinnuni täishabeme ning sama uhke eneseväärikusega artist. Sisult võis kontserti võrrelda inglaste omaga, kuid mis oli nagu teisest žanrist. Mitte alati perfektne, aga väljapeetult kontsertlikult artistlik, mis ka suure saali vääriline. Jordi Savalli soolokontsert huvitaks tulevikuski, eriti, kui kavas oleks hilisem barokk.

Festival „opeNBaroque 2004“ oli parajalt tihe ja lühike, huvi kontsertide vastu säilis lõpuni.