INETUST PARDIPOJAST KEVADISE VASIKANI
HUUMORIBUUMIST EESTI TELEKANALITES
VEIKO MÄRKA
JUHAN: „Väga hea, et ma opositsiooni
organiseerisin sinna saatesse. Teevad
ennast ainult lolliks.”
SIIM: „Või saavad ilmaaegu
populaarseks.”
JUHAN: „Ei saa. Telekas sa teed ennast ainult lolliks.”
(Toomas Kall, „Pehmed ja karvased”)
Huumoribuum Eesti telemaastikul kogus tuult tiibadesse pikkamööda, kuid nüüd on see käes. Ühevõrra tihedalt pakutakse nii kodumaist kui võõrast päritolu naljasaateid ja saatelõike, nii uute kui kordussaadetena, „parimate palade” kokkuvõtete ning vaheklippidena.
Küsimusele, miks see buum tekkis, on kerge vastata. Põhimõtteliselt armastab rahvas ikka ja alati nalja. Ja nüüdseks on ilmselt möödas see aeg, kus enamjagu eestlastest kartulikoortega kõhtu täitis ja eneseabiõpikutest lohutust otsis. Ollakse juba võimelised ka huumorit vastu võtma. Koomika mõjub ju ainult inimesele, kes seda nautida suudab. Surija voodi ees tola teha oleks mitte ainult ebaeetiline, vaid ka kasutu.
Eesti huumori eelmine kõrgaeg oli 1970—1980 aastatel — kuni laulva revolutsiooni paatoseni. Ent sel ajal oli vaesel ja napi saateajaga ainsal pooleldi eestikeelsel telekanalil vähe võimalusi selles kaasa lüüa. Nüüd on kanaleid kolm ja piisab nii konkurentsi kui saateaega.
Mis puutub loo moto valiku lahtiseletamisse, siis lolliks teevad ennast telekas ühtviisi poliitikud ja koristajad, intelligendid ning bussipeatusest kaamera ette tassitud joodikud. On ainult üks võimalus sellest rollist pääseda: ise väsimatult kogu saateaja jooksul püüda teisi lolliks teha, nagu Urmas Ott. Sellepärast on huumorivorm telesaadetes kõige ausam ja inimsõbralikum, kuna selles kuulub lolliks tegemine juba eeldatavalt asja juurde. Hea näide oli kultuuripiduri preemia kätteandmine Reformierakonnale ehk Rein Langile TV 3 „Koosolekus”.
On aga piisavalt ohtusid, mis naljasarjade õitsenguperioodi Eesti telekanalites juba mõjutavad ning edaspidi vist veel rohkem mõjutama hakkavad. Sestap kasutangi väljendit „buum”, mitte näiteks „kuldaeg”.
MÕISTED
Kirjutades koomilisest, tuleb mõne sõna sisu täpsustada.
Kommunistlik kultuuripoliitika eristas huumorit kui üldinimlikku ja heatahtlikku koomika žanrit ning satiiri kui ideoloogilist relva. Varem kasutati eesti keeles omakeelseid termineid, huumori asemel nali ning satiiri asemel pilge. Ka „Pikrit” nimetati esialgu (1945) nalja- ja pilke-, mitte satiiri- ja huumoriajakirjaks*.
Sõna naljakas väljendab subjektiivset maitset, seda kasutades ei saa midagi argumenteerida ega postuleerida. Mis ühele naljakas, ei pruugi seda olla (ja tavaliselt ei olegi) teisele. Seetõttu toetun edaspidi märksa konkreetsemale väljendile vaimukas. Koomika ja koomiline kui rahvusvaheliselt kinnistunud mõisted lisakommentaari ei vaja.
BUUMI ESIAJALUGU
Romulus Tiitus kirjutas 1981. („Oma modellide keskkonnas”): Sest huumor, nii möönab üks loetud sentents, olevat inimvaimu kõige vastsem avaldus, filosoofia noorim võsu. Inimsoo koidikul valitsenud tants, laul, loitsimine, siis ilmus kujutav kunst, hiljem kirjandus ja filosoofia. Ning kõige päramisena huumor.
Selle sententsi paikapidavust kinnitas Eestis stalinism, mis põhimõtteliselt oli ju vaimne tagasipöördumine ajaloo hämarusse. Uusimad inimvaimu avaldused huumor ja filosoofia suudeti ametlikul tasandil täiesti välja juurida. Kirjandus ja kujutav kunst jäid eksisteerima väga primitiivses vormis. Tants, laul ja loitsimine seevastu säilisid või isegi arenesid. Loitsu näiteks lõik „Sirbi ja Vasara” 1947, nr 34 juhtkirjast: Maailmas on olemas Moskva. Moskvas elab ja töötab seltsimees Stalin, tähendab, maailmas on olemas valgus, mis suudab võita pimeduse.
Hruštšovi ajal suhtumine huumorisse paranes, kuid jäi endiselt didaktilis-kommunistlikuks. Voldemar Panso kirjutas 1965 („Naljakas inimene”): Kui ma seda lugu tollele kirjatundjale jutustasin, küsis ta, mis selle loo mõte on.
Satiir tölpluse igandite pihta.
Kirjatundja hakkas naerma.
Miks sa enne ei naernud?
Ma arvasin, et on nali nalja pärast.
1970. aastate pöördelised muutused ENSV huumorimaastikul suretasid peaaegu välja kommunistliku ideoloogia ees lömitava pseudosatiiri ning domineerima hakkas just „nali nalja pärast”. Meedias kajastus see eelkõige ajakirja „Pikker” muutumises ideoloogilisest tööriistast kvaliteethuumori väljaandeks seoses Harri Lehiste saamisega peatoimetajaks 1973. ning Eino Baskini ja Draamateatri näitetrupi töö algusega Eesti Raadio saates „Meelejahutaja” 1972. aastal. Veel uhkem teetähis oli Eesti esimese komöödiateatri, „Vanalinnastuudio” avamine 1980. 1974. aastal toimus Võrtsjärve ääres Kalev Raave eestvedamisel esimene (ja seni viimane) üle-eestiline huumoripidu, kus tammepärjaga austati noort ja lootustandvat Priit Aimlat ja ilma tammepärjata sama noort ja lootustandvat Priit Pärna.
Televisioon jäi sel taustal inetuks pardipojaks. ETV vana-aastaõhtu programm oli neil aastatel naljasõbra hooaja tipuks. Eestis tegutses üksainus telekanal, mis pealegi näitas olulise osa ajast Moskva programmi. Ülejäänud napist saatemahust pidi piisama uudistele ja lastesaadetele, kultuurile ning propagandale, vestlussaadetele, meelelahutusele, spordile jne. Nii kujunes iga eetrisse jõudnud huumorisaade suursündmuseks, mida kaua mäletati ja kordussaadet igatseti.
PÜRAMIID JA LIIVAKELL
Inimsoo saavutusi peamistes kultuurivaldkondades on käega katsutavatest asjadest kõige lihtsam võrrelda püramiidiga: tipus on geeniused ja klassikud, keda on vähe, allpool üha rohkem vähemandekaid või vähemläbilöönuid. Huumorisaavutuste struktuuri võib pigem võrrelda liivakellaga. Ehk nagu Juhan Peegel kunagi kirjutas: „nali kas on või seda ei ole, vahepealset astet ei ole”. Ja kuna erinevaid inimesi ajavad naerma erinevad naljad, on liivakella ülemise ja alumise osa koostis iga inimese jaoks erinev.
Sestap on professionaalsed TV-humoristid jõudnud äratundmisele, et võib teha palju nalja lühikese aja jooksul (selle variandi hea näide on „Edekabel”) või natuke nalja pika aja jooksul („Pehmed ja karvased”). Pole aga võimalik teha palju nalja pika aja jooksul (selle üritamise mõttetust tõestab näiteks „Noortekas”).
Kas ja kuivõrd mõni huumorisari õnnestub, selle kohta on mitmeid kriteeriume. Kõige kasutum neist on vaatajate arv, ehkki produtsendid just sellele orienteeruvad. Või nagu kirjutas muusikaliprodutsent Mikk Purre „Postimehes”: „Kvaliteet jätab Eesti rahva täiesti ükskõikseks.” Kui näiteks Eesti korvpallimeistrivõistluste mängu vaatab rohkem inimesi kui saadet Caravaggiost, kas siis Eesti korvpall on parem kui Caravaggio?
Teiseks, vaatajate hulka kasutatakse argumendina reklaamiaja müümiseks. Vaimuvaesemaid asju kui reklaamid aga Eesti telekanalites ei leidugi. Teiste sõnadega: huumorisaadete sihtgrupp on täiesti erinev nende vahel näidatavate reklaamide sihtgrupist (puhtust armastavad pereemad).
„KITSAST KINGAST” „M KLUBINI”
Mitmes mõttes teedrajav sari oli ETVs „Kitsas king” (peamiselt 1985—1987), mis on tänaseni jäänud vaat et kõige telepärasemaks naljasarjaks. „Kitsas king” (stsenaristid Hardi Volmer ja Riho Unt) produtseeris sihikindlalt printsiipi „jutusta vähem, näita rohkem!”. Selle sageli märkide, siltide ja muu semiootilise võttestiku kaudu eksponeeritud koomikat on raadios või tekstina raske või isegi võimatu ette kujutada. (Näiteks Andrus Vaariku ja Peeter Oja paroodiad Valeri Leontjevist ja „Modern Talkingust”.) Stsenaariumideski (mõned neist on avaldatud kogumikus „Eesti huumor 1986”) on raskuspunkt mitte dialoogil, vaid tegevuse kirjeldusel.
Peale selle oli „Kitsas king” eetris juba veidi sagedamini ja pikemat aega kui tema eelkäijad.
Hiljem on telepärast koomikat kõige järjekindlamalt ja efektsemalt rakendanud „Kreisiraadio” (Hannes Võrno, Tarmo Leinatamm ja Peeter Oja). Üldiselt on keskmine eesti teleinimene aga pildikeele rakendamisel tunduvalt saamatum kui verbaalselt ja võiks vabalt hoopis raadios töötada.
Eesti koomilise näitekirjanduse alustalad on viimasel kümmekonnal aastal olnud Toomas Kall ja Andrus Kivirähk. Mõlemad on teinud kaastööd ka televisioonile.
Kivirähi geenius ei ole TVs siiski seni korralikult avaldunud; vähemalt võrreldes teatri, raadio ja kirjutatud tekstidega. Kuigi debüüt oli võimas (ajakirjandusõpingute aegu koos kursusevennaga tehtud „Lakaluuk” noortesaate vaheklipina). Kivirähi huumor on sedavõrd rikas alltekstist, assotsiatsioonidest ja absurdist, et steriilne ja pisike telepurk seda adekvaatselt edasi ei anna. Samuti iseloomustab Kivirähki eriti südamlik ja hingestatud suhtumine oma tegelastesse, mis teletöö protsessis seni kaduma on läinud. Näiteks Andrus Vaariku kehastatav Ivan Orav on teleekraanil lihtsalt üks jutupuhuja. Vaariku Päkapikumees Draamateatri lavastuses (Kivirähi „Jalutuskäik vikerkaarel”) oli põhimõtteliselt sama tüüp, aga hoopis säravam ja eluvaimu täis.
Mida laiemale alusele koomika toetub, seda enam see mõjub. Seetõttu on väga hea võte pöörata naljaks võimalikult ülev paatos või suur traagika. Toomas Kall kasutas „M klubis” esimest. Kogu seitsmik (hiljem kuuik) tegi oma lolle tempe ju väga kõrgetes riiklikes sfäärides ning neid sfääre kujutati rõhutatult auväärsete ja lihtsurelike jaoks ligipääsmatutena (selles oli tunda ka lavastaja Roman Baskini meistritööd).
„M klubi” oli poliitiline satiir, kuid seda eriti laial tasandil, Mart Laari habemesse või Lennart Meri naeratusse klammerdumata. Võiks öelda, et seal peegeldusid nagu veetilgas (või pigem küll nagu kõverpeeglis) kogu Eesti riigi taasülesehitamise mured ja vaevad. Ja kuna need vaevad veel kaugeltki möödas või vähemalt unustatud ei ole, on „M klubi” ajalise distantsi suurenedes üksnes lisaväärtust omandanud.
„VANAD JA KOBEDAD” NING „WREMJA”
„Vanad ja kobedad” pakkusid nii fantastilisi karaktereid kui ka tõsist emotsionaalset tausta. „Teise Eesti” tegelikult ju tühise elu ainel sündis üsna tragikoomiline sari. Märkimisväärse jälje teleajalukku jättis ta mitmel põhjusel. Esiteks andes särava koomikutepaari Henrik Normann-Madis Milling, kes jätkavad väärikalt klassikaliste duettide (Baskin—Järvet, Abel—Nõmmik, Krjukov—Kibuspuu) traditsiooni. Teiseks on Milling ja Normann TV 3 „Edekabelite” autoritena nüüd tuntud ka kui head tekstiloojad. Kolmandaks on „Vanad ja kobedad” stsenarist Peep Pedmansoni raamatuna täiesti arvestatav teos eesti koomikakirjanduses.
„Vanade ja kobedate” suvetuurid kui lihtne haltuura ja raha rehaga kokkuroobitsemine on muidugi hoopis teist liiki nähtus.
Kanal 2 „Wremja” kujutas samuti „teist Eestit”, kuid mitte läbi iroonilis-traagilise prisma, vaid üheplaaniliste idiootide seltskonnana. Kontrast on eriti terav, kui võrrelda „Vanade ja kobedate” ning „Wremja” naisteks kehastunud meesnäitlejaid. Kui esimeses puutusid nad alatasa kokku küll naeruväärsete, kuid siiski inimlikku kaasatundmist võimaldavate probleemidega, siis teises suutsid üksnes topsikutest mingit möga suhu toppida ning mõttetut pläma ajada.
Ometi oli „Wremjal” kindlasti oma sihtgrupp. Vaimusilmas terendub see raskelt töölt (saeveskist, autoremonditöökojast) õhtul koju jõudnud lihtsa eesti mehena, kes on paar-kolm „Bocki” või „Sortsi” hinge alla pannud ja keda sõnad „perse” või „kõht lahti” samamoodi lõõgastuda aitavad nagu tema antipoodi martini.
Pedmansoni stsenaristi- ja Millingu–Normanni koomikukarjääri jätkas väärikalt Kanal 2 „Õpetajate tuba”, mis pakkus lisaks terve ansambli häid näitlejatöid. Kahjuks sai sellele osaks ebaõiglaselt karm kriitika. Nimelt on enamik pedagooge-televaatajaid vananevad üksikud naised, kes reeglina võtavad iga nalja isikliku solvamisena.
„TEEVEEJAHUTAJA”
Millises vahekorras rakendavad eesti telesarjade tegijad kolme peamist koomika haru — situatsiooni-, karakteri- ja sõnakoomikat?
Huvitav, et Eesti TV-traditsioonis puuduvad sellised show’ nagu inglastel Benny Hilli või soomlastel Spede oma, kus üks autor või väike autorite kollektiiv teeks kõik ise ära: mõtleks välja stsenaariumi, lavastaks selle, mängiks ise peaosi ja laulaks vahelduseks mõne lõbusa laulugi. Meil on ikka nii, et stsenarist kirjutab, lavastaja lavastab, näitleja mängib ja laulja laulab. Kõige lähemal klassikalisele TV-show variandile on olnud „Kreisiraadio”, aga sellelgi jäi maailmastandardiga võrreldes puudu hoogsusest ja liikuvusest.
Seevastu tüüpilisi talk-show’sid näeb ekraanil iga hooajaga enam, nende tase paraneb ja naljagi on rohkem. Võimalik, et narratiivi domineerimine situatsioonikoomikaga võrreldes tuleneb eestlaste kultuuritraditsioonist. Jutuvestmine oli juba meie esivanemate armastatuim meelelahutus pikkadel talveõhtutel. Enda vaimukust tantsides, žongleerides või riietega vette kukkudes eksponeerida polnud pimedas ja kitsas suitsutares võimalik.
Naljasarjade buum on sel hooajal muutunud nii suureks, et kvaliteeti enam tõsta ei saa. Peamine takistus seisneb selles, et nõutaval tasemel stsenariste on Eestis vähe ja seegi hooaeg pole peale Gert Kiileri kedagi juurde andnud. Põhiline raskus on pidevalt lasunud Toomas Kallil, Peep Pedmansonil ja Andrus Kivirähil.
ETV sketšivõistlus möödunud suvel korraldatigi uute talentide leidmiseks. „Teeveejahutajas” nähtav on aga paiguti skandaalselt madalal tasemel ja seda just viletsate stsenaariumide tõttu (Erandiks ongi Gert Kiiler). Häda poleks ju midagi, kui tegu olnuks iga-aastase või vähemalt regulaarse konkursiga nagu Eesti Näitemänguagentuuri näidendivõistlused Aga arvestades, et osalejatel oli selleks valmistumiseks aega „terve elu”, on tulemus üllatavalt nõrk. Vead on tüüpilised. Koomiline lõim on liiga pikaks venitatud, puänt kas puudub, on verevaene või etteaimatav. Süžeed on primitiivsed, piirdudes tavaliselt kahekõne või halvemal juhul kahe läbisegi esitatava monoloogiga. Pildikeelt ei kasutata. Sageli on tegelasteks üheplaanilised mandunud tüübid: joodikud, lollid, asotsiaaalid, vaesed pensionärid. Nalja tegemine küll põhinebki üleolekutundel nalja objektist, kuid tõeline meister saavutab selle ka „maailma vägevate” suhtes. Näiteks Kalli TV-looming („M klubi”, „Pehmed ja karvased” kuni 2003. aasta lõpuni) just sellele toetuski.
Teatrilaval võib üks näitleja oma särava mänguga nõrga lavastuse päästa (näiteks Tõnu Kilgas „Vanalinnastuudios” Jean Anouilh’ „Lindudes”), teleekraan on selleks liiga steriilne ja vaatajakauge. Et näitleja üldse mõjule pääseks, peab ta olema kaadris sama sageli ja suures plaanis kui Rowan Atkinson. Rohkem sobib TV-sketše võrrelda nukuteatriga. Näiteks „Pehmed ja karvased” näeks teatris ja TVs päris sarnane välja.
Otsest teatrilava ja teleekraani võrdlemise võimalust pakkuski „Teeveejahutaja”, mida näidati kõigepealt teatripublikule. Kahjuks on lavakavale hiljem lisatud sketšid kiskunud keskmise taseme nii madalaks, et Salme Kultuurikeskuses mittekäinu umbusku on raske hajutada. Ometi oli seal saadud mulje palju parem: head karakterrollid näitlejatelt, lava- ja videosketšide vaheldus, lavastaja Eero Spriidi kavalalt konstrueeritud süžee (tõusujoones lõpp) ning muidugi ka naeru nakkavus publiku hulgas. Mitte asjata ei lase TV-show’de autorid eetrisse spetsiaalselt lindistatud naerukohti. Isegi kui vaatajale tundub nähtav üldse mitte naljakas, tõstab tema tuju petlik tunne, et kusagil siiski on inimesi, kelle jaoks tegijate vaev täie ette läks.
RISKI HIND
Selleks, et nali teleekraanile jõuaks, peavad mitmed asjaga seotud ametimehed ja -naised võtma endale riske, kusjuures riskiaste on näiteks produtsendil ja näitlejal kapitaalselt erinev.
Lavastaja töö on suhteliselt kitsapiiriline, oma kontseptsiooni on raske läbi suruda. Ei tohi ju muuta koomilist materjali mittekoomiliseks ja ei saa muuta mittevaimukat materjali vaimukaks. (Viimast küll olude sunnil üritatakse.)
Häid koomilisi näitlejaid on meil rohkem kui nende rakendamisvõimalusi TVs. Näiteks mitu suurepärast rolli „Õpetajate toas” (Maria Klenskaja, Margus Tabor) igatsevad lisa, kuid kas seda tuleb, on küsitav. Raivo Rüütli Markiid võib ikka jälle imetleda „M klubi” kordustes — aga miks ainult seal? Tõnu Kilgase meisterlikkusest oli juba juttu; paraku näeb sedagi vaid teatris.
Kuivõrd näitlejate tase on kõrge, pole neil ka suurt riski — ka professionaalsed suusahüppajad riskivad vigastusohuga vähem kui algajad. Kehv produtsent või kehv stsenarist kukuvad kehva saatega läbi, aga kehv näitleja ei pääse stuudiossegi.
Erinevalt teatrikunstist puudub televisioonil püramiidi alumine ja suurem osa ehk harrastustelevisioon, kus saaks dramaturgilisi terasid sõkalde hulgast ilma majandusliku riskita välja tuulata ning põnevaid, kuid riskantseid laborikatseid ette võtta. See muudab ettevõtjate riski suureks ning produtsendid ja rahastajad sedavõrd ettevaatlikuks, et sarja tehes minnakse välja kindla peale ehk loodetakse peamiselt tuntud näitlejatele. (Iseenesest üsna primitiivne mõtteviis; umbes sama kui Mati Alaver arutleks enne teatesõitu: esimesed kolm vahetust pole olulised, aga no viimasesse panen Veerpalu!)
Mõnel määral täidab sellist „labori” ülesannet televisiooni väiksem vend raadio. Pole juhus, et „Kreisiraadio” ning „Vanad ja kobedad” sündisid just raadioeetris ning küllap on selline tee perspektiivikas ka edaspidi.
Käesolev hooaeg tõi ka vastupidise pretsedendi „Kitsa kinga” raadiosse kolimise näol. Kunagisest novaatorlikust ja telepärasest sarjast sai sisutu lobaajamine. Kui sellest isegi TV-reklaamiklippi ühtegi nalja ei leita, on asi lootusetu. Niisiis on raadio mitte ainult telesarjade sünnipaik, vaid ka vanadekodu.
Aga kindlasti on seegi oluline märk huumoribuumist.
Veel olulisem märk on kõikvõimalikud kordussaated ja greatest hits’id, suvetuurid ning galad, eriti aga pikad ja põhjalikud reklaamiklipid kõigi nende kohta, kus suur osa nalju igaks juhuks ette ära näidatakse. Seda ei saa kuidagi võrrelda muusikalidest väljanopitud laulude etenduse korraldamisega, sest head muusikat heas esituses võib korduvalt nautida, ühte ja sama nalja aga mitte.
BUUMIST UPUTUSENI
Koomilist ei leidu mitte ainult huumorisarjades. Ei saa ju väita, et näiteks „Õnne 13-s“ koomiline element puudub. Advokaat Sumberg on antud päris satiirilises võtmes, linnapea Ahven osaliselt samuti. ETV „Lasteekraani“ „Buratinos” (stsenarist Jaak Urmet) leidub aga sageli nii nüansirikast koomika ja tõsise piiril balansseerimist, et see teeks au igale täiskasvanute sarjale. (Ehk ainult „Vanad ja kobedad” kannataks selles suhtes võrdluse välja.) Ka „Buratino” näiteseltskond on silmapaistvalt tugev.
Üldse on huvitav, et kirjutamata traditsiooni kohaselt peavad lastesaated Eestis olema vaimukad, noortesaated aga idiootlikud.
Kui sarjadele lisada veel kõikvõimalikud telemängud, rohkem või vähem humoorikad jutusaated (näiteks ETV „Terevisioon” mahub ju viimaste alla) ning viimase trendina isegi lõbusad aimesaated („Tatikad”, „Muinasteevee”), siis saame pildi mitte enam buumist, vaid tõelisest naljauputusest.
Vaimukuse täielik puudumine nagu sarjas „Kodu keset linna” on selle keskel suur erand. Sentimentaalsete-romantiliste, vaatajalt nuttu välja kiskuvate seebiooperite produtseerimine on jäetud ladinaameeriklaste hooleks. Aga sellest tõuseb ka oht. Kui Eesti oma teletegijad rõhuvad üksnes naljale, jättes kõrvale armastuse, romantika, traagika, dramaatika ja muu mittelõbusa, siis on see muidugi mugav ja vastutusest vabastav. Kui keegi kritiseerib, saab alati väita, et „ah, me teeme ju ainult nalja”. Nii saaks eesti rahvas esialgu naljatelevisiooni, lõppkokkuvõttes aga invatelevisiooni, sest liiga palju nalja ei ole enam naljakas.
Kuigi telekas jääb lõpuks igaüks lolliks, on selle saavutamiseks peale lõbusa plämaajamise ja iroonilise pilkamise veel palju rafineeritumaid vahendeid.
Kui palju võib naljasaateid korrata?
Tundub, et kordamine iseenesest ei ole probleemiks. Olen mõnda Benny Hilli show”d vaadanud kolm-neli korda. Kui mõni sketš on vaimukas, siis on ta ka kolmandal korral vaimukas; kui ei ole, siis ei ole ka ühekordselt. Benny Hillil õnneks tavaliselt on. Aga „Teeveejahutaja” hilisemate osade armetut pusimist on ainuski kord piinlik jälgida.
TELEHUUMORI KÕRVAL
Kui huumor õitseb ühes meedia- või kultuurikanalis, siis peaks see kuigivõrd avaldama mõju ka teistele.
Teatrilavadelt pole algupärane komöödia kunagi kadunud ja selle tase on olnud kõrge. Seda peamiselt tänu Kallile ja Kivirähile. Arvestatava jõuna on lisandunud Jaan Tätte. Silmas pidades teatripubliku suhtelist elitaarsust keskmise televaatajaga võrreldes, on pilt muidugi mitmepalgelisem, pooltooniderohkem, nüansirikkam. Persoonide poolest on seis aga televisiooniga sarnane: häid koomilise kallakuga dramaturge on vähe, lavastajaid piisavalt ning näitlejaid isegi üleliia. Esimeste puudusest aitab muidugi üle saada välisautorite kasutamine.
Täiesti sööti on jäänud humoristlike telelavastuste ja kinofilmide põld. Esimeses vallas suutis ETV 1980-ndatel peamiselt Ago-Endrik Kerge juhtimisel saavutada nii kõrge taseme („Pisuhänd”, „Vigased pruudid”, „Kuulsuse narrid”), mis on järeltulijatel ilmselt üritamisisu ära võtnud.
Pärast 1991. aastat toodetud Eesti mängufilmides on huumorit vähem kui Marsil vett. (Dokumentaal- ja animafilme ei maksa TV-sarjadega võrrelda, sest huumori rakendamise spetsiifika on põhimõtteliselt erinev.) Ilmselt on EESTI FILMI tegemine juba iseenesest nii püha ja vastutusrikas ettevõtmine, et nali ei tule kõne allagi.
On küll üks suur ja õnnelik erand — „Vanad ja kobedad saavad jalad alla” (Rando Pettai režii, Peep Pedmansoni stsenaarium 2003), mille püsiväärtusi kisub alla üksnes kaleidoskoopiliselt kirjuks aetud lõpp. Aga kuigi filmil on palju üksnes suurel ekraanil ilmikstulevaid pildilisi voorusi, põhineb selle edu peamiselt siiski varem teleekraanilt tuntuks saanud karakteritel ja elufilosoofial.
Valdur ja Maie** olid ennast juba telekas piisavalt lolliks teinud.
VASTAVAD STSENARISTID
Ühe autori nägemus Eesti telekanalitest kiirguvast huumorivoost on paratamatult piiratud, seega tendentslik. Sestap küsisin lisa Toomas Kallilt (T. K.) ja Peep Pedmansonilt (P. P.) kui juhtivatelt stsenaristidelt. (Mõned küsimused on esitatud ainult T. K-le.)
Pedmansoni järjepidevam suhe komöödiaseriaalidega algas 1999. aastal. Tema töödeks on „Jälle see Jäpe”, „Vanad ja kobedad” ja „Õpetajate tuba”, ka mulluse „Pühapäevitaja” raamidesse mahtunud „Tants ümber kohvimasina”.
Milline on üldpilt Eesti TV-kanalite huumorimaastikust viimase umbes viieteist aasta jooksul? Kus on kõrgendikud ja uhked tipud, kus sood, kus lausa mädasood? Kas seda aega võib kuidagi periodiseerida?
T. K.: „Lihtne ja kindel viis periodiseerida on: enne ja pärast midagi, mida võib nimetada sündmuseks. Aga see, mida keegi peab sündmuseks, oleneb iga hindaja maitsest ja kogemusest (mida ta üldse on teinud või näinud). Minu jaoks on veelahe „M klubi”. Enne seda ma ei olnud teinud eriti midagi. Tuleb meelde ainult üks lamenukusari „Kadriorus tiigi ääres”, kus Kadrioru loomad, oravad ja luiged-pardid (kunstnik Rein Lauks), arutasid päevapoliitika üle, kuni lõpuks jõudsid kohale ka presidendi (siis Meri) jalad. Nii et seda ma võin pidada „Pehmete ja karvaste” eelkäijaks. Ja pärast „M klubi” ma vaevalt enam kunagi midagi selles mahus teen.
Aga periodiseerida laiemalt ma ei oska, sest puudub ülevaade.
P. P.: „See vastus nõuaks omaette artiklit. Viisteist aastat tagasi lõpetasin alles Moskvas multifilmiõpinguid. Mõne aja pärast sattusin mitmeks aastaks elama Soome. Sestap pole mul adekvaatset ülevaadet. Aga „M klubi” vast tõuseb üle kõige. Eriti kogu muu ajastu kontekstis.” Juhan Peegel kirjutas kunagi (1984): „…olen üliõpilastele sada ja üks korda rääkinud, et nali kas on või seda ei ole. Mingit vahepealset astet ei ole. Minul tuli välja just see vahepealne aste”. Kui palju te seda „vahepealset astet” meie huumorisaadetes näete? Ja mis peaasi: kuidas seda vältida?
T. K.: Miks vältida? Vahepealne aste ongi see põhiaste — nalja ei ole, aga eeldused selle tekkeks on loodud: tegelased ja keskkond, millest vaataja teab, et see on kergelt kiivas ja kohe võib midagi juhtuda. Nii on „Pehmetes ja karvastes” see, et koos tegutsevad loomad ja poliitikud, nalja tekkeks iseenesest soodus pinnas. Nüüd piisab vaid sellest, et Jänes ennast ootamatult väristaks, ja juba võibki olla naljakas.
Kui aga tõsta seesama Jänes sinna astmesse, kus nalja olemuslikult üldse ei ole, näiteks diktori asemel ootamatult järgmist AK uudist lugema, siis see ei ole vaataja meelest naljakas, vaid lihtsalt jama.
Jama on muidugi ka siis, kui seda vahepealset astet liiga palju usaldada. Päris üksi ta ei tööta. Kui ei ole tekstis ja tegevuses ootamatusi ja pöördeid, on tulemus lahja ja igav. Nii et kui midagi vältida, siis jah, seda „vahepealset astet” liiga kaua puhtal kujul.
P. P.: „Juhan Peegli lause ajal olid tõesti žanrid paigas ja ringhäälingueeter kanoniseeritud. Naljal olid omad nurgad, raadios „Meelejahutaja”, ETV „Reklaamiklubis” Kärna-Ärni sõnavõtt jms. Tänapäeval on eetris huumorivürtsil baseeruvaid saateid ja saatejuhte väga palju. Õieti polegi meelelahutusel ja killuviskamisel jäika vahet. Lõbus plära (vanasti öeldi „huumor”) või ilkumine (vanasti öeldi „satiir”) täidab suures mahus igasugust eetrit ja sedakaudu ka kogu huumoriskaalat. Muutusi on kõige parem iseloomustada ehk muusika kaudu: kujutagu keegi tänapäeval näiteks autoraadiot kruttides või Soulseek’is search’ides ette, et paarkümmend aastat tagasi said Tallinnast kaugemal elavad hormoonidest pakatavad puberteetikud välismaist poppi ja kodumaist rokki kuulata vaid igal pühapäeva hommikul pool tundi saates „Soovid, soovid, soovid”. Ja oi kui õnnelikud oldi, makid lindistamiseks valmis.
Nagu muusika, nii on vabadusse pääsenud ka huumor, seda on igal pool ja igal tasandil, Peegli mainitud „on”-ist kuni „seda pole”-ni välja. Saatekavasse trükitud märge „huumorisaade” on kogu ümbritsevast huumorist vaat et kõige väiksem osa. Aga hea, et niigi läits. Karmi lahterdamise aegu vaevalt keegi tagasi tahab.
Kas on häirivaid tendentse eesti huumorisarjades, mis võivad taseme alla viia või on juba viinud?
P. P.: „Huumorisarjadest rääkides peab kindlasti vahet tegema sitcom-tüüpi komöödiaseriaalidel ja sketšisaadetel. Nende kirjutamine-tegemine on erinevad asjad. Aga ma pole ilmselt originaalne, väites, et labatsemine on häiriv igas eluvormis, mitte üksnes huumoris. Ehkki „Vanu ja kobedaid” tihti just selles viimases süüdistatakse, saab seda teha siiski vaid pealiskaudne ja kurt vaataja, kes pelgalt peategelaste garderoobi järgi otsustab.
Ja loomulikult ka kurjus ja küünitsemine on asjad, mida ma ilmselt juba oma vanuse tõttu ei oska enam nautida, eks teoreetiliselt kulge ju iga inimese esteetiline väärtustik elu jooksul piltlikult öeldes ”Sex Pistolsist” Bachi suunas.
Ise olen püüdnud hakkama saada rohkem n-ö üldinimlikumas võtmes, konkreetselt poliitikute või avaliku elu tegelaste personaalsetesse nüanssidesse tungimata. Aga veel kord, spetsiaalseid huumorisarju on üldistusteks liiga vähe, kõikide muude põhitoonilt humoorikate saadetega võrreldes.
T. K.: „Häirivad” on palju öeldud, ma ei mõtle neile asjadele päeval ja ööl. Aga imestama paneb see kergus, millega kutsutakse välja avariibrigaad Baskin—Ever. Samuti see kergus, millega nad kohale ilmuvad. Diletantide ja meistrite koosmängust sünnib paratamatult eklektika. Keegi nagu poleks kuulnudki, et hea huumori tunnuseks on just eklektika vastand — stiil.
Ilmselt pole kahtlust, et Eesti TV-kanalites on võimalik pakkuda veelgi naljakamat ja vaimukamat kodumaist programmi kui praegu. Mida selleks teha tuleb? Kellel seda teha tuleb? P. P.: „Saan rääkida ainult iseenda eest. Võiksin olla andekam, nagu ma võiks olla ka pikem, ilusam, rikkam ja tervem.Aga mõttehiiglane Väino vastaks küsimusele umbes nii: „Kõige tähtsam on raha. Sest aeg on raha, ja väga paljude asjade kvaliteet sõltub ajast, mida sellele pühendada saab. Suuremad honorarid meelitaksid ka tegijaid juurde ja tase tõuseks, jee. Ühtlasi tiheneks konkurents ja — ära sa märgi, ülepakkumine viiks hinnad taas alla… Kirjutajad kaoksid taas põhitöökohaga mujale ja, nojah, oleme alguse juures tagasi. Heh, kurat.”
Valdur: „Teoreetik oled sa kõva.”
(Tegemist on „Vanade ja kobedate” meespeategelastega.)
T. K.: Ah, see on nii pikk jutt, ma ei viitsi seda rääkida. Üldiselt peaksid iga alaga, ka kõnesolevaga tegelema geniaalsed fanaatikud, siis võib midagi tulla.
Kui palju teie või teie kolleegide ideedest, nii palju kui te neist teate, jääb realiseerimata:a) raha puuduselb) tehnika puuduselc) hea lavastaja puuduseld) heade näitlejate puudusel
Või saab kõik realiseeritud?
T. K.: Raha ja tehnika puudus on enam-vähem üks ja sama asi. Aga seda, kui palju ideedest jääb realiseerimata, ma ei saa kunagi teada: lepingulisi töid täites tuleb mõelda reaalsetes piirides (näitlejate arv, võttekohtade arv, võtteks antud aeg jne). Võib muidugi küsida: kas see on üldse loominguline mõtlemine? Jah, ei ole, see on töine mõtlemine.
Aga üldiselt ma arvan, et Eestis on probleem vastupidine. Lavastajate (ja vaatajate) unistused jäävad realiseerimata heade stsenaristide puudusel. Lavastajaid ja eriti näitlejaid meil ju on. Võin rääkida koguni isiklikust tragöödiast seoses „M klubiga”: see võttis mult igaveseks võimaluse veel kunagi öelda: „Andke mulle korralikud näitlejad ja ma teile näitan!
Kust neid stsenariste võtta? Seda ma ei tea, aga produtsentidel tasuks esialgu ette võtta kogu eesti kirjandus ja vaadata, mis seal on tehtud. Üldiselt on kirjandusteosed valminud oluliselt pikema mõtlemisajaga kui meil tavalised siuh-säuh valmis visatud stsenaariumid, nii et just kirjandusest peaks leidma päästerõnga seriaalindusele. Kui aga selgub, et ma eksin ja eesti kirjandus ei olegi nii tugev? Siis tuleb vaadata väliskirjandust.
P. P.: Televisioonile kaastöö tegemine pole vähemalt tänapäeval ilmselt grafomaanlik sahtlisse kirjutamine ja fanaatiline kanalite pommitamine oma ideedega. (Mistõttu pole ma saanud ka viisakaid vastuseid, et „Sorry, aga teie geniaalse idee jaoks puudub meil raha, tehnika või piisavalt head lavastajad-näitlejad”.)Telehuumori puhul on paratamatult tegemist masinavärgiga, kus stsenarist võidakse tiimi kutsuda ka kõige viimasena. Ideid, raha, tehnikat ja loomingulise personali häädust korreleerib omavahel siiski „kõrgem jõud”. Nii et küsimus sellisena tuleks esitada pigem produtsentidele.
Ilmselt pole ma ainus, kes telehuumorit kirjutab põhitöö kõrvalt, mistõttu realiseerumatute ideede genereerimiseks ei jää kahjuks aegagi. Mis teeb teile kõige rohkem nalja Eesti TV-kanalite mitte-naljasaadetes? P. P.: „Kahe otsaga küsimus. Mitte-naljasaadetes saab nalja teha ilmselt ainult miski, mis iseenesest naljana pole mõeldud, seega midagi totrat. Aga ega selliste totruste üle kaua ei naera, õige ruttu hakkavad „naljakad mitte-naljasaated” pigem pinda käima. Tegelikult pole ma mingi suuremat sorti telekavaataja, nii et jään sisulise vastuse võlgu. Lõppkokkuvõttes on ju igale saatele kuskil oma tänulik vaataja.T. K.: Need loomad, kes ETVs vahepeal saadete vahel jooksid. Eriti nende klippide lõpud olid naljakad: see, kuidas nende tegevus katkes. See on omaette kunst, selle nimi on puänt.
Kas naljasaateid on teie arvates Eesti TV-kanalites piisavalt?
T. K.: Juhtide arvates ilmselt on, sest miks muidu on ETV „Pehmed ja karvased” ja Kanal 2 „Ärapanija” ühel ajal. Tegelikult võiks muidugi rohkem olla, aga ka mitte liiga palju rohkem, üks-kaks ehk veaks veel välja.
Kui palju te jälgite või olete jälginud teiste kirjutatut, nii kodu- kui välismaiseid TV-sarju? Millised viimastest on teile kõige rohkem meeldinud?
T. K.: Vähe, häbematult vähe. TV on mulle eelkõige uudiste- ning alles seejärel kunsti- või meelelahutuskanal. Püüan nii vähe kui võimalik vaadata telekat ainult sellepärast et „peab”, et on ju viisakas olla kursis, mida kolleegid ja konkurendid teevad. Pole ka olnud ühtegi siin maal sündinud asja, mida oleks tahtnud vaadata lihtsalt sellepärast, et „see on nii hea”. Kõik viimaste aastate katsed naljasaateid teha, mida mina tean, on läbi kukkunud. Nii et kõige naljakamad ongi olnud vahepeal ETV ekraanil saadete vahel ukerdanud loomad. Nüüd on ka need kadunud.
Ainus tõeliselt lootustandev asi üle aastate on Kanal 2 „Ärapanija”. Tegijad ja nipp on olemas. Kui seda saadet arendada, lisada vahelduseks paar uut püsirubriiki, ei tohiks selle saate esikohta lähemal ajal küll keegi ohustada.
Välismaa sarjadest on jäänud meelde „Kivikasvot ja Merirosvot” (umbes kolmekümne aasta eest Soome TVs), neid püüdsin vaadata küll nii, et ükski vahele ei jääks. See võib olla optiline pete, aga tundub, et tookordne tase on jäänud ka soomlastel endil ületamata, meist rääkimata.
* Vaata ka Peep Pedmansoni versiooni (vastus küsimusele nr 2).
** Muuseas, läti keelde on „Valdur ja Maie” tõlgitud „Aleksas ir Ema”.