INTELLIGENTNE NARR HÜLJATUD PÜHAKOJAS

PILLE-RIIN PURJE

William Shakespeare, „Hamlet”. Tõlkija Georg Meri, lavastaja Lembit Peterson, kunstnik Lilja Blumenfeld, valguskujundaja Kalle Karindi, grimm: Helga Aliis Saarlen, helikujundajad Eva Eensaar, Marius Peterson, Lembit Peterson, lavavõitlus: Indrek Sammul. Osades: Marius Peterson, Roman Baskin, Kaie Mihkelson, Aleksander Eelmaa, Maria Peterson, Andri Luup, Mart Aas jt.

„Theatrumi“ esietendus 13. oktoobril 2003. a. Tallinna Püha Katariina kirikus.

Olen „Theatrumi“ „Hamletit” näinud seni kaks korda: oktoobri keskel (esietendus) ja novembri algul (seitsmes etendus).

Lavastaja ja näitleja Lembit Peterson on seoses „Hamletiga” muigamisi lausunud, et eesti teatripublik näikse armastavat tavatuid ja ekstreemseid mängupaiku. Tõepoolest, jahenev Katariina kirik oli rahvast tihkelt täis, sealhulgas palju koolinoori. Suurtesse soojadesse hallidesse tekkidesse „mähkund” publik samastumas Helsingöri pärisasukatega. „Tähevalge, väga külm,” väidab näidendi avaremark. Ei olnud väga külm, laes hõõgusid küttekehad, vaheajal pandi tööle hiiglasuur gaasipuhur, aga ikkagi kerkis tegelaste huulilt koos sõnadega hingeauru ja auras ka sureva Hamleti keha… See kõik lisas hoopis isemoodi tõeluse- ning võõritusmõõtme. Lavastust jälgiti ahnelt, kuulati erksalt: ikkagi ligi viis tundi Shakespeare’i teksti Georg Meri tõlkes, minimaalsete kärbetega, kahe vaheajaga. Lugupidamist äratab Lembit Petersoni otsus esitada täispikk „Hamleti” versioon, mis ei tee publikule ega näitetrupile hinnaalandust. See põhjalikkus vääristab ja väärtustab osasaamise elamust. Kui palju avastamata tekstikohti, mida kuulsin esmakordselt — näidendi lugemine ja kuulamine on siiski erinevad kogemused. Tekstist hoovab heldelt ajatunnetust ja -tundlikkust — ma ei mõtle ainult otseseid aktuaalseid paralleele, neist markantseim muidugi Hamleti tekst kinnisvaradega hangeldava advokaadi pealuust, mis publikus elevust tekitas. Tänulikuks tegi Georg Meri tõlke kasutamine — see tõi taas meelde mu elu esimese lava-„Hamleti”, Mikk Mikiveri 1978. aasta lavastuse Draamateatris, nimiosas Juhan Viiding. Sealsed intonatsioonid hakkasid nüüd mälus kaasa kõlama, sest vahepealsetes lavastustes on kasutatud uusi tõlkeid.

Petersoni „Hamlet” seostub minu jaoks veel ühe hiljutise Shakespeare’i-elamusega, Nekrošiuse „Othelloga” draamafestivalil. Mitte et kipuksin noid kaht lavastust kõrvutama, vastuoksa, nad on igati erineva kujundikeele ja lavastajakäekirjaga loodud nähtused. Aga vaataja subjektiivne tänutunne ikkagi sarnane. Mina küll ei taipa, miks peaks publikut pikema lavastuse puhul ilmtingimata tabama „totaalne kurnatus” vms. „Othello” viimane vaatus köitis mind just nimelt kõige rohkem, oleksin tahtnud veel pikki tunde jälgida Othello hingelist üksiolekut ja leina pärast Desdemona tapmist — finaal aga pakkus lausa katarsise.

Elame ju üha rabedamas ajas, mil süvenemissuutmatus igapäevane kaaslane ja vilgas lihtsustamine suisa kohustuslik. Kui antakse võimalus süüvida teatri abiga iseendasse, muutuvad meeled ärksamaks, ümbritsev maailm saab terviklikumaks, ilmaelu selgineb. Eks kinnita mitmed Linnateatris nähtud olulised „täispikad” etendused, et väärt lavastuse puhul ongi neljas tund see „igavese kaifi” tund! Too „neljanda” maagia ilmutas end tänu Viktor Pelevini romaanile „Tšapajev ja Pustota” Mart Kolditsa lavastuses Linnateatris (esietendus 13. detsembril 2003, kaks kuud pärast „Theatrumi“ „Hamletit”). Muuseas, Pelevin viitab oma teoses ka neljale pealikule „Hamleti” finaalis. Eks lausu ju Fortinbras: „Me neli pealikut las kanda Hamlet kui sõdur lavale…” Mis Pelevini keeli „igavene kaif”, on Petersoni lava- ja mõtteilmas Halastus — tähendusmahult kindlasti suure algustähega.

Lilja Blumenfeldi lakooniline kujundus on „Hamletis”, nagu ka kunstniku varasemates ühistöödes Lembit Petersoniga, lavastaja taotlustega ideaalses kooskõlas. Kiriku enda arhitektuuri kaasatakse mänguruumi mõõdukalt, just parajal määral, lisandub näitelava tinglikkus. Põhikujundiks võim ja igavik: kaks trooni kallakil pinnal ja hauapõhi otse nende ees. Eriti tähendustiine viiv sünnib, kui troonidele istuvad korraks päevatööst hinge tõmbama kaks hauakaevajat — haua tõde on alati lõplikum kui võimu tõde. „Kena täispööre, kui meil ainult oleks nutti seda taibata!”

„Theatrumile“ iseloomulikult napp on seegi kord helikujundus: läbivaks motiiviks iselaadne vileheli, mis seostub Isa Vaimuga, rõhudes Hamleti sisekuulmeid ja kõlades viimset korda koos Gertrudi surmaga. Mõjusa ruumilisuse efekti ja ähvarduse loovad sõjaväe lavatagused marsisammud. (Vaid kukelaul kõlas korraks üleliia ehtsana, mõjus kohatult koomiliselt.)

„Hamleti” lavastamise põhieelduseks on Hamleti olemasolu. Marius Petersoni osatäitmine tõestab, et „Theatrumi“ trupis on oma Hamlet olemas: sümpaatne, sarmikas noor mees ja mis peamine, elu põhiküsimuste üle mõtlev inimene. Näitleja isiksuslik aura mõjub rollis kaasa. Olen ennegi teadnud, et Marius Peterson on hea huumorisoonega (karakter)näitleja, aga Hamleti puhul üllatas või isegi ehmatas kerge saatanlikkuse või pahelisuse kirmetis, mis narrimängudes hetkiti välja lõi. See Hamlet võtab enda kanda veiderdaja rolli, ta ei näe muud lahendust ja ega tal seda olegi. Arukas, intelligentne ja irooniline veiderdaja — narr kuningakojas. (Oluline on kogu lavastuses teatraalne grimm, läbiv klouni- või narrikujund ka kostüümide detailides, näiteks hauakaevajate peakatted.) Esietenduse närv võimendas rolli elevust lausa eufooriani, teist korda vaadates oli Marius Petersoni Hamletis „lustakust” vähem ja tõsipingestatust enam. Selles Hamletis ei adu (liiga) süvitsi traagikasse kaevumist. Tema nõtked narrimängud kestavad isegi duelli ajal Laertesega, mille Hamlet osatades teatraalseks väänab. Ei saagi aru, kas ta aimab saatuslikku surmalõksu? Minu arvates mitte. Aga „valmisolek on kõik” püsib hingeseisundina sellegipoolest: kui ka pole otsest eelaimust, on illusioonitus juba krooniline.

Lembit Petersoni enda päralt on „Hamletis” kaks kontrastset osatäitmist. Tema ilmumine Isa Vaimuna kujuneb lavastuse kulminatsiooniks, juba puht-misanstseeniliselt, rääkimata monoloogi sisulisest sugestiivsusest. Ülesanne, mille Isa Vaim pojale usaldab, on lavastussõnumi kvintessents. Selle on lavastaja ise kõige selgemini sõnastanud: „Kuidas on võimalik kätte maksta ilma hinge rüvetamata?” Siin ei pääse mööda mängupaiga tähendusväljast — (hüljatud) kirikust. Seetõttu kõlab erilise sisendusjõuga Isa Vaimu pihtimus, aga ka Claudiuse palvestseen koos Hamleti veendumusega, et palvetajat ei saa tappa… Ma ei ole üheski varasemas lavastuses seesmiselt võpatanud, kui Laertes sõgedalt hoopleb: „Ma lõikan kirikus tal kõri läbi!” Missuguste silmadega Claudius seepeale Laertest vaatab, millise pausi välja peab!

Esimese Näitleja rolli on Lembit Peterson seevastu koomiliselt lahendanud: kui Hamlet annab sisulisi juhtnööre, tegeleb too ilmselt keskpärane näitleja ainult väliste väljendusvahenditega, näiteks harjutab sujuvat tagurpidi kukkumist, „selg ees suremist”! Kahe Petersoni partnerluses on ses stseenis vaimukaid lisanükkeid, kui poeg mängib isa lavastajat.

Mina ei ole varem näinud nii põnevat Claudiust kui Roman Baskin. Osalahenduses on jõudu, kontsentreeritust ja intensiivsust, mida näitleja Roman Baskin iseenda lavastustes mängides endalt naljalt ei nõua. Poliitikuna on see Claudius üsna ilmselgelt juhmard, riigimehe kohustused teda kuigivõrd ei huvita, küll aga veetleb võim kui niisugune. Troonil kenitleb ta esimese tuhinaga-õhinaga nagu süüdimatu, muretu laps. Need Claudiuse mõttelagedad, enesega rahulolevad ümmargused silmad valitsusskeptriga mängides või mürgikapsliga sõrmust takseerides! (3. novembri etendusel kukkus hõbedane skepter kuninga käest maha ja läheduses ei viibinud ühtki alamat, kes oleks selle teenistusvalmilt üles tõstnud. Claudius jõllitas mõnda aeg mornilt ja nõutult, siis korjas võimusümboli ise üles.) Palvetamisstseenis pöördub Claudius otse saali, nagu meid kaassüüdlasteks värvates. Tema monoloogi mahub meeleheite ja silmakirjalikkuse intrigeeriv sulam. Teadmine, et Jumalaga ei anna tingida — ja ometi lootus „Ehk läheb hästi veel…”! Finaali agoonias krabab kuninga valges kindas käsi trooni järele, tema võimuahned krampuvad sõrmed jäävad hauast välja nagu armetul näppajal.

Aleksander Eelmaa Polonius on samuti särav roll: edev vanamees, kes kostitab saali koketeeriva ilukõnega, sooritab himukalt kõnekunsti piruette, lausub „kõrvale”. Aga teisel vaatamisel tabasin Poloniuse üürikese ebakindluse hetke — kui ta näitelavale üksinda jäädes korraks toetub troonidele, tunneb hirmu tuleviku ees. Eelaimusena võiks kõlada ka Poloniuse „hüvasti!” Claudiusele enne vaiba taha luurele minekut — aga otsekohe teatab kantsler reipalt naeru kõhistades, et tuleb pärast tagasi ja kannab ette, mida teada sai.

Millegipärast ei saavutanud Aleksander Eelmaa samasugust lihvitust Hauakaevaja tänuväärses sõnamängulises rollis — kas läks kogu energia Poloniuse rolli viimistlemisele? Hauakaevajate dialoog jäigi lavastuses oodatust nõrgemaks, ehk puhkeb see õide kevadel.

Naistegelased on seekord kasinama isikupäraga ja (ju siis autoritruult) passiivsemad. Mingi häirima jääv sisesaladus ilmselt kuulub nii Gertrudile kui ka Opheliale, aga kumbki ei paota seda. Kaie Mihkelsoni Gertrudist jäävad meelde suured hingestatud silmad. Tema pole võimeline Claudiuse ja Hamleti vahel valima, poja pihtimus magamistoas ema mõttemaailma ei muuda. Pigem kaugeneb Claudius ise naisest, oma sisepaanikas. Pole varem näinud misanstseeni, kus Gertrud võtab mürgikarika otse Claudiuse sõrmede vahelt, ent samas pahaaimamatult.

Maria Petersoni Ophelia on alles lapseohtu. Teisel vaatamisel sain aimu, et temagi tahaks sisimas protestida luuramise süsteemi vastu. Ainus väljund on traagiline hullumine, sest veiderdamise intellektuaalset kunsti see süütu hing ei valda. Naised on võimuintriigide Helsingöris üksi ja kaitseta jäetud.

Lavastusele on ette heidetud, küllap täie õigusega, „Theatrumi“ noorte kõrvalosatäitjate allajäämist materjalile — aga eks ole ka, millele alla vanduda! Koolitööna on „Hamlet” tingimata oluline, arendav valik. Esietendusel andis ansambli ebaühtlus eriti teravalt tunda. Tegelikult olid siis vist kõik närvis, päris tihti hakkas värss lonkama, tekstikomistused riivasid kõrva, ent neist tuldi enam-vähem välja — kõige osavamalt sai sellega muuseas hakkama Hamlet ise, Marius Peterson improviseeris ka oma sõnadega laitmatus Williami rütmis. Siia sobib tsitaat Georg Meri järelsõnast „Hamletile”: „Vaataja tajub, et Hamlet otsib alles oma teed, kuid tema mõte on vinnas, sest ta on võimeline teravalt ja tabavalt reageerima kõigele, mis tema ümber sünnib. Ta ei kaota hetkekski oma vaimset üleolekut.”

Kõige atraktiivsemaks kõrvaltegelaseks mängis end Tarmo Song õhulise, lendleva Osricuna, kes duellistseenis oluline persoon (kogemata suurendas rolli mõju imelik väline sarnasus Kibuspuuga, kes sama rolli täitnud Mikiveri lavastuses!). Teist korda vaadates hakkas mind salamisi võluma Horatio kohalolek ja ustavus Hamletile — Mart Aas mõjub Horatio rollis haprana, natuke ilmavõõrana, kurvasilmse Pierrot’ hingesugulasena. Kuidas tema maailmas ilma Hamletita hakkama saab, ei kujutle. Üks nüanss jäi silma: „Hiirelõksu” stseenis ei jälginud Horatio kuigi teraselt Claudiust, teda paelus pigem näitemäng ise — ei tea, kas see oli taotluslik, aga näis rolli unistava natuuriga üsna kooskõlas.

Uuesti vaadates jäi kõige nõrgemaks lüliks Laertes — esietenduse lavanärviga mängides oli Andri Luup isegi etem, ta Laertes mõjus poisikeseliku tühikehklejana, eneseimetlejana, seega tõesti vana Poloniuse pojana. Teist korda vaadates muutus Laertese tekstiandmine õõnsaks, „kire räbalaiks käristamiseks”.

Kohmetuna mõjub reeturite tandem Rosencrantz—Guildenstern (Kaido Rannik ja Kristo Toots) ja seegi pigem näitleja kui rolli kohmetus. Lavastuslikult hea võte on samade osatäitjate ilmumine finaalis: nad tulevad teatama, et Rosencrantz ja Guildenstern on surnud — kesk ümbritsevat traagikat huvitab neid ainult „Kust saame tänu?” ehk vaevatasu. Reetmise katkematu, ühenäoline ahel.

Kevadel hakatakse „Hamletit” taas mängima. Väljakutsena ajale ning inimparvele, kes Hamleti sõnul on „vaid kaasaja põhitooni ning välise suhtlemise vormid omaks võtnud, mingisuguse pärmise segu, mis kobrutab sügavate mõtete põhjalikult läbituulatud linnastel; aga puhu sa neile prooviks peale — ja mullid on kadunud“.