TEATRI UPGRADE

ERKKI LUUK

„Showcase”. Autor ja lavastaja: Richard Maxwell. Tõlkija: Katre Koit. Osades: Liina Vahtrik, Taavi Eelmaa, Erki Laur, Juhan Ulfsak, Karin Lätsim (Eesti Nukuteater) ja Anu Lillby.

Von Krahli Teatri esietendus 24. I 2004. „Sokos Hotel Viru” 15. korrusel.

„Stiil ehk mis on maailma nimi?” Mati Undi näidend Raimond Queneau stiilis. Lavastaja, lavakujundus ja muusikaline kujundus: Mati Unt. Kostüümikunstnik: Reet Ulfsak. Osades: Liina Vahtrik, Taavi Eelmaa, Erki Laur ja Juhan Ulfsak.

Esietendus 31. X 2003. Von Krahli Teatris.

Kui otsustada ainuüksi nende kahe viimase lavastuse, „Showcase’i” ja „Stiili” põhjal, on Von Krahl liikumas järjest radikaalsema ja tekstikesksema teatri suunas. Muidugi ei saa ammendavat üldistust teha ainult kahe lavastuse põhjal, aga hetkeseis on selline. Mõlemad lähtuvad millestki, mida ükski normaalne eesti lavastaja teha ei võtaks, kuna talle on koolis õpetatud, et sellest ei tule midagi. Pean siinkohal silmas eelkõige kaht asja: narratiivi puudumist „Stiilis” ja ambivalentselt segast/poeetilist teksti „Showcase’is”. Peatuksin esmalt teisel.

            On vana tõde, et poeesia teatris ei kanna. Poeetilist mono- või polüloogi ei võta vaataja väidetavalt „lihtsalt” vastu, ja deklamatsioon on omaette žanr, mida etenduse ülejäänud osadega samas taktis enamasti esitada ei õnnestu. Sellest tingituna (halb vastuvõetavus, ambivalentne tähendus jne) on poeetilisus olnud alati teatriuuenduse rindejoonel, seal, kus mõne sissetöötatud keele asemel alles otsitakse seda, millega midagi „tähendada”. Poeetilisus teatris kujutab endast ülesannet — esmalt muidugi dramaturgile; kuid talle ehk isegi kõige vähem, kuna dramaturg ei pea siin enam üldse teatri „spetsiifika” peale mõtlema, vaid võib rahulikult keskenduda oma töölõigule (milleks on teatavasti tekst). See, mis edasi juhtuma hakkab, on juba lavastaja probleem.  Ideaalis on lavastaja see, kes teksti juba lõputu hulga valmisolevate seast välja valib või ise kirjutab, kuna tema on (vähemalt peaks olema) ainus inimene, kes konkreetse lavastuse vajadusi täpselt ette kujutab. Niisiis on lavastaja a ja o, näitlejad on enamasti ka vajalikud, kuid see, kas, kes ja kui palju, sõltub lavastajast, käesoleval juhul Richard Maxwellist, kes on ühtlasi ka teksti autor. „Showcase” on tema soolo üsna samamoodi, nagu „Stiil” Mati Undi oma (tekst, lavastus, lava- ja muusikaline kujundus).

            Just seoses poeetilise teksti ettekande eritingimustega, ja mitte niivõrd lavastuse sisuga, tuleb mängu ruum, hotellituba, kus „Showcase’i” esitatakse. Kuna etenduse poeesia ei pillu kulunud märke ega kilde, nõuab see publikult isiklikku suhestumist karjana reageerimise asemel. Teatrisaalis on see teatavasti raskendatud, juba ainuüksi publiku arvukus annab selle reageeringutele jõu, mida üks selle liige ei saa niisama lihtsalt ignoreerida. Väiksemas ruumis ja vähema publikuga seda probleemi ei teki,  pigem tekib võimalus end vastandada selle ühele või teisele liikmele või kogu publikule, vms (millele hotellitoa „anonüümsus” omalt poolt veel kaasa aitab). Mis inimestesse puutub (ja mis ei puutuks?), siis mahutavad hotellid, niisamuti nagu laevad, suurtes kogustes „anonüümsust” ja „kõikelubatavust”. Ütleb ju ka inglise (?) vanasõna: „what goes on tour stays on tour”. Need ei kohusta justkui milleski. Just seal saab inimene olla „aus” (olles samas muidugi „anonüümsuse”, „kõikelubatavuse”, oma soovide ja nendega võitleva „viisakuse” vastandliku surve all). See võimalus — rääkida võõraga nagu iseendaga — on „Showcase’i” üks alguspunkt. Teine on poeesia, kolmandat vist polegi, kui mitte pidada selleks esimesest otseselt tuletatavat võõrandumist/üksindust/urbanismi ja tervet müriaadi muid tähendusi. Maxwelli on iseloomustatud kui lavastajat, kelle näitlejad mängivad tehislikult, puiselt, emotsioonivabalt jne. „Showcase’i” puhul (minu toas mängisid Erki Laur ja Anu Lillby) ma midagi sellist ei täheldanud. Ühest küljest on ju selge, et väikeses ruumis ei saa publikussemängimise, tunderõhkude ja ekspressiivsusega üle pingutada, vastasel juhul oleks tulemus koomiline või õudne (kujutlege Hitlerit kümnele inimesele sünnipäevakõnet pidamas). Teisalt aga ei olnud Lauri ettekandestiil elutu või masinlik, vaid täiesti normaalne, umbes nagu filminäitlejal, kellelt teadupärast ju erilist teatraalsust ei oodatagi, kuna rõhkude eest hoolitseb ka kõige diskreetsem kaameratöö peaaegu sama hästi nagu intiimne ruumgi (eeldades, et näitleja miimika on ekraanil näha, jne). Distantsi puudumine surub peale vaoshoituma stiili. Vähegi ekspressiivsem näitleja oleks mõjunud juba ebanormaalselt, eriti kui arvestada teksti, mis nõudis küllaltki pingsat jälgimist, kuid jäi sellest hoolimata veel hämaraks, mis on ka üks „poeetilisele” iseloomulik tunnus.

            Mis sisusse puutub, siis „Showcase’i” tegevus, õigemini tegevusetus leidis aset hotellitoas. See teeb hotellitoa etenduse toimumispaigana muidugi eriliselt „realistlikuks”, millega situatsioon — alasti Erki Laur oma hoolimatult vaba tekstiga, Anu Lillby tema (samuti küllaltki vaba) Varjuna ja kümme inimest seda kõike pealt vaatamas — võrdlemisi veidras nihkes on. Kuna tegelane „räägib iseendaga” (see tehakse etenduse alguses kohe selgeks), on teksti segasus, metafoorsus, otsekohesus ja kohatine deliirsus omal kohal. Neist omadustest punub Maxwelli pooletunnine lavastus iseäraliku verbaalse poeetika, mis on kompromissitum ja sügavam kui Mati Undi „Stiili” oma*. Mis seda poeetikat iseloomustab? Sõltumatus nii väljendus- kui ka moraalinormidest, kuid eelkõige kompromissitu (ja programmiline) sõltumatus publikust, mis kummatigi ei tähenda, et näitleja vahepeal otseselt publikule ei adresseeriks. Kuid ta teeb seda ilma, et ootaks nende vähimatki reaktsiooni. Parimal juhul on see test, kas sa reageerid või mitte, kus reageerimine tähendab „läbikukkumist”: kuivõrd näitleja pealtnäha just nimelt sulle adresseerib, räägib ta tegelikult ikkagi veel iseendaga. Sellest sugeneb tõesti teatav võõristus või „elutus”, mis Maxwelli lavakeele veelgi huvitavamaks teeb (mida ma võin kirjeldada küll vaid ühe koosseisu esinemise põhjal).

            „Showcase’i” iseloomustab kaitsetus kriitika ees. Teda võib edukalt rünnata nii süüdistustega pretensioonikuses kui ka koormavuses „tavavaataja” jaoks. Pool tundi on tõesti selle etenduse piirmäär, kauem ei kannataks sellist ängistuse jõhkrat ja ekshibitsionistlikku „luulevormi” valamist lihtsalt välja. „Showcase” lähtub kontaktist, mis on ühtaegu isiklik ja anonüümne**, kutsudes selle kunstlikult esile a) hotellitoa konnotatiivse konteksti ja b) iseendaga rääkimise mudeli kaudu, ning viies läbi vastava võõrandav-ekshibitsionistliku rituaali. Meid sunnitakse jälgima perverssevõitu rituaalset enesepaljastust, kuid kogu etenduse vältel pole vaataja vaba kahtlustusest, et see rituaal ka teda varjatult osalema sunnib, mis teeb tema olukorra muidugi veelgi ohtlikumaks. „Showcase”, mille aluseks on isiklik kontakt, nõuab vaatajalt ka isiklikku seisukohavõttu, mistõttu vastakad hinnangud Maxwelli loomingule ei pane just imestama. „Showcase” pole kindlasti kõigile vastuvõetav, kuid igatahes on tegu avangardismi ja teatavate tunnetuslikult relevantsete ideede kujustamisega.

            Kogu sellest kunstipärasest, peaaegu dekadentlikust „raskusest” ei saa loomulikult olla jälgegi Mati Undi „Stiili” puhul. Esiteks sellepärast, et Unt (keda ma kahtlustan võimetuses seda laadi kommunikatsiooniks) selle lavastas, teiseks lavastuse korrapärastatud/matemaatilise iseloomu tõttu. Vaatluse all on stiil kui selline, hõlmates endas kõike alates väljendusviisist, riietusest, klišeedest, tekstist jne — seega väga lai tõlgendus sõnale „stiil”. Ja on üks „lugu”, mida üha uutes stiilides üha uuesti ette kantakse. Pole ühtki mõistlikku seletust, miks Unt valis just selle loo. Stiiliantoloogia jaoks oleks sobinud midagi lihtsamat ja lakoonilisemast (kas või „markiis väljus kell 5”), saanuks rohkem näiteid ja — „sünkroonilise”, st eelkõige võrdlusmomendil põhineva lavastuse eesmärkidele vastavalt — paremini „tunnetuslikku erinevust” ja „hullumeelsust” esile tuua. Seda ka tehti, kuid erinevused ja üleminekud oleksid võinud olla tunduvalt järsemad ja lavastus seega keskeltläbi radikaalsem, mis muidugi ei tähenda, et see olnukski lavastaja eesmärk. Kindlasti üritas Mati Unt pigem midagi sellist, mis võiks meeldida nii „avangardistidele” kui ka laiemale publikule, see seletab veidi ka loo motiive („elust enesest”, „maalähedane”, „eestlus”, „kirjandus”, „looming”, „arvustused” jne). Tervikuna oli lugu minu maitsele siiski liiga pikk, st liiga palju takerduti ühte ja samasse, kui sellesama aja oleks võinud millegi täiesti „uuega” sisustada. Väga hea mulje, nagu peaaegu alati, jätsid Von Krahli näitlejad, kelle jaoks „Stiil” oli ideaalne showoff, mille käigus nad võimalikult erinevate vahenditega  end kehtestasid. Selles lavastuses tõuseb monumentaalselt esile näitleja (mitte tegelaskuju), kuna suure osa ajast viibiti ettekande suhtes metatasandil, arutati ühe või teise stiili eeliseid jne. Muidugi, kui seda metatasandit poleks olnud, vaid üks ja sama „lugu” oleks erinevates stiilides „lõputult” ja pealtnäha vägivaldselt kordunud, oleks tulemus olnud juba päris hullumeelne ja seega veelgi nauditavam. Siis oleks näitleja tõusnud masina positsioonile, kuid õigustusi sellisele etendusele oleks leidunud rohkesti (ehk küll lühema aja vältel kui nüüd). See oleks siis muidugi olnud ka märksa hermeetilisem, avangardistlikum lavastus, mille järele ma eesti teatripildis endiselt suurt puudust tunnen. Tahaksin siiski Mati Unti tehtu eest kiita, kuna „Stiil” pakkus mitmeid eesti teatris harva esinevaid rõõme, nagu nt „intellektuaalsus”, „jalaga perse narratiivile” jm selletaolised. Õnnestunud oli ka Undile nii tüüpiline lavastuse koostus erinevatest elementidest — stiilinäiteid, tekst/tegevus, erinevad lavaruumi, kostüümi, helikujunduse ja „esinemise” tasandid jne —, kui metatasand, teatavad „tasakaalustused” ja häbelikud vihjed poliitilisele korrektsusele välja arvata. Unt võiks üldse publikule vähem allteksti ja tähenduslikke „vihjeid” anda, nendeta oleksid tema lavastused palju huvitavamad, st need peaksid tema töödes muidugi sisalduma, kuid mitte nii ettesöödetud kujul. See mõjuks loomulikumalt, mitte nii väga „lavastuse” moodi. „Äratundmisrõõmu” pakub „Stiil” kuhjaga juba kas või klišeede tõttu, millest tuntakse iga üldkehtivat stiili (õnneks pole piirdutud ka ainult üldkehtivatega, kuigi klišeid on muidugi rohkesti); ent Eco tähelepanek, et kui üks klišee tekitab ükskõiksust või põlgust, siis sada härdust polegi võib-olla kokkuvõttes nii vale. Kuna „Stiili” klišeed ei moodusta midagi väljendavat narratiivset jada, siis mingist piiritletud tundest selle etenduse järelmõjude puhul kõnelda ei saa, küll aga väga programmilisest lähenemisest lavastuskunsti arsenalile, nii et seda võiks peale muu soovitada isegi õppematerjalina noortele lavastajatele ja näitlejatele — koos enesestmõistetava hoiatusega (ning soovitavalt ka mõningate näidetega), et „loetelu pole täielik”, sest oma eeldustele vaatamata on „Stiil” ikkagi hämmastavalt ühtne ja äratuntava käekirjaga lavastus.

* Bis! Maxwelli tõlkijale! Samas tuleb etteruttavalt öelda, et „Stiil” oma väljenduste antoloogia, naljadega jne lööb jällegi seal, kus „Showcase’iga” midagi peale pole hakata.

** Varju tegelaskuju kehastab otseselt mõlemat aspekti.