TEATRI- JA MUUSIKAMUUSEUM 80. HEINO VAKS — TEATRIMUUSEUMI ASUTAJA

EIKE VÄRK

Märtsikuul tähistas Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum oma 80. aastapäeva. Muuseumi muusikakogu aluseks sai Saaremaalt pärit muusikamehe Peeter Süda (1883—1920) raamatu- ja noodikogu, sealhulgas ainulaadne orelinootide kollektsioon. 1912. aastal lõpetas Peeter Süda Peterburi konservatooriumi ja asus seejärel elama Tallinna, kus tegutses vabakutselise helilooja ja organistina. Aastail 1919—1920 oli ta Tallinna Kõrgema Muusikakooli oreli- ja kompositsiooniõppejõud. Tagasihoidlikust sissetulekust hoolimata oli Peeter Süda aastate jooksul kogunud hulganisti muusikaalast kirjandust ja noote ning üles kirjutanud eesti rahvaviise ja pillilugusid. Helilooja loometee katkes ootamatult 3. augustil 1920. aastal.

Kohe pärast Peeter Süda surma moodustasid tema lähemad sõbrad (Cyrillus Kreek, Mart Saar, Anton Kasemets, Leenart Neuman ja August Pulst) Peeter Süda Mälestuse Jäädvustamise Ajutise Toimkonna. Süda helitööde ja noodikogu korraldamise võttis enda kanda helilooja Mart Saar. August Pulsti initsiatiivil paigutati Süda pärand Tallinna Eesti Muuseumi juurde Kadrioru lossi, kus 1921. aastal sisustati Peeter Süda tuba, mis jäi avatuks 1926. aastani.

1924. aasta märtsis registreeriti Peeter Süda Mälestuse Jäädvustamise Ühing ametlikult. See sündmus tähistabki Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi sündi. Asutajatena kirjutasid alla muusikateadlane ja koorijuht, hiljem USAs Detroidis Lully Muusikaakadeemia õppejõuna ning organistina tegutsenud Anton Kasemets, orelimängija, koorijuht ja pedagoog August Topman ning muusikategelane ja kunstnik August Pulst. 1929. aastal otsustas ühing oma tegevust avardada, võttes ülesandeks kõikide eesti helikunstnike mälestuste jäädvustamise. 1931. aastal reorganiseeriti Peeter Süda Mälestuse Jäädvustamise Ühing Muusikamuuseumi Ühinguks. Juba 1929. aastal oli Süda pärand viidud Kadrioru lossist Tallinna konservatooriumi käsutuses olevasse hoonesse. 1. märtsil 1934 avati külastajaile Muusikamuuseumi väike ekspositsioon Tallinna konservatooriumi hoonega külgnevas Assauwe kaitsetorni alumises toas, milles varem asus Artur Kapi kompositsiooniklass. Selle tarvis oli tornis eelnevalt tehtud ümberehitus: arhitekt Anton Soansi projekti järgi ehitati rõdukorrus ja puutrepp.

Isemajandava asutusena tuli muuseumil muretseda oma ressursside täiendamise ja rahaliste sissetulekute suurendamise eest. August Pulst (1889—1977), kelle sünnist möödus käesoleva aasta jaanuaris 115 aastat, töötas aastail 1932—1937 Muusikamuuseumi asjaajajana. Tema eestvedamisel hakkas muuseum korraldama tasulisi rändetendusi, mille kavad koosnesid eesti rahvamuusikast. Sageli olid etendused üles ehitatud rahvakommete tutvustamisele. Aastail 1937—1944 oli Pulst Muusikamuuseumi (a-st 1941 Teatri- ja Muusikamuuseum) juhataja, 1944—1946 teadur. Ta alustas 1911. aastal ainelise vanavara kogumist ja selle eksponeerimist, juhtis Põhja-Eestis laialdast kogumistööd, korraldas kogu Eestis rahvamuusikat ja -kombeid tutvustavaid muusikapidustusi ning kogus rahvamuusikat ja -pille. Hariduselt oli ta kunstnik, olles õppinud aastail 1911—1915 Riia kunstikoolis ning töötanud seejärel (1915—1917) „Estonia” teatri dekoraatorina. August Pulst on tegutsenud ka akvarellikunstniku ja joonistusõpetajana.

1930-ndate aastate algul hakati teatriringkondades üha sagedamini kõnelema vajadusest teatrimuuseumi järele. Teatrimuuseumi küsimus oli arutluse all juba I teatrikongressil 1931. aastal, kus teatrid lubasid anda muuseumi loomise heaks etenduse. Kas aga tegelikkuses lubadustest kaugemale jõuti, ei ole teada. Sellel kongressil valiti muuseumi komisjon koosseisus näitleja ja näitejuht Heino Vaks, Draamastuudio Teatri üks asutajaid ja majandusjuht Otto Aloe (Aaloe), kirjandus- ja teatrikriitik ning esseist Bernhard Linde. Reaalselt teatrimuuseumi asutamiseni siis veel ei jõutud. Alles 1937. aastal loodi Teatrimuuseumi Ühing, mille varad liideti 1941. aastal Muusikamuuseumiga ühiseks Teatri- ja Muusikamuuseumiks, mille teatrikogude aluseks sai Heino Vaksi teatriajalooliste materjalide kogu.

Üheks teatrimuuseumi loomise mõtte fanaatilisemaks algatajaks ja muuseumi rajajaks oli teatrialaste materjalide kollektsionäär Heino Vaks (1886—1943). Õieti oli Heino Vaksi enda jutu järgi „teatrimuuseumi mõtte isaks” lavastaja, näitleja ja teatrijuht Karl Jungholz (1878—1925). Nimelt tulnud Jungholz kord Vaksile külla, kandes kaenlas mingit eset, mis oli mähitud Ibseni „Nora” etenduse müürilehte. Vestluse käigus viidanud Jungholz lauale jäänud müürilehele ja öelnud, et oleks viimane aeg hakata koguma niisuguseid materjale eesti teatri ajaloo kohta. Vaks haaranud sellest mõttest kinni, silunud kokkukägardatud müürilehe siledamaks ja sellest saanudki tema kogu esimene eksponaat. (TMM T93:1/1:18-19)

Heino Vaks (enne 1935. aastast Heinrich-Johannes Vaks) sündis Tartus kordniku pojana 27. septembril 1886. aastal. Tema viiekümne kuuest elatud aastast üle neljakümne oli seotud teatriga. Tulevase teatrimehe haridustee sai alguse Tartu Linnakoolist, mille ta lõpetas 1900. aastal, seejärel õppis H. Laakmanni juures trükiladumist. Tollal tegutses Tartus Noortemeeste Selts, kus peeti kõnesid, ergutati huvi kirjanduse vastu, arendati muusikalist tegevust ning näitemängu. Ka Heino Vaks oli juba 15-aastaselt seal aktiivselt tegevuses, olles esialgu ühtlasi seltsi raamatukoguhoidja abi, seejärel raamatukogu juhataja. Hiljem töötas ta seltsi esimehe ning juhatuse ja pidutoimkonna liikmena. Heino Vaksi kirevasse noorusaega langeb osalemine Tartu Saksa Teatri kooris alates 1902. aastast ja „Vanemuise” kooris. 1903. aastal pidas ta talusulase ametit ning 1905. aasta revolutsiooni päevil ühines sotsiaaldemokraadina sadamatööliste liikumisega. Korrakaitseorganites töötanud isa eeskujul tegutses ta ka korrakaitsjana Tallinna Rahva Miilitsaväe Komitee juures. Hiljem oli Vaks ka Tallinna Omakaitse liige.

Kuigi Heino Vaksi lavategevus sai alguse 1902. aastal Tartu Saksa Teatri kooris, pääses noormees iseseisva osaga lavale 1904. aastal Tartus „Võru saalis” Taavet Mutsu (1880—1947) lavastuses „Tähtraamatu tegija kimbatus”. 1908/09 teatrihooajal võttis Heino Vaks osa Karl Jungholzi kolmekuulistest teatrikursustest, mis olid esimesed omataolised Eestis. Oma päevikusse on Vaks 14. I 1909 kirjutanud:

 „… Jungholzi juures — käisin ennast sisse kirjutamas — kursusteks — mida tema nüüd ise toime paneb — kuuldavasti vististi „Taara” ruumides — mina võtan „Ilulugemist” ja „Üleüldist näitemängu teaduse” kursust.

Jungholz on „Vanemuisest” nüüd 1. jaanuarist saadik prii, selle pärast, et tema rahalist palka ei tahetud viie rubla võrra rohkendada. Nüüd on tema asemel „Vanemuises” näitelava korraldaja Mutsu” (näitejuhi abi Taavet Mutsu — E.V.). (TMM T93:1/3)

Kõrvuti osalemisega teatrikursustel jätkas Heino Vaks näitlemist Tartu Noortemeeste Seltsi ja spordiseltsi „Taara” näiteringides. Viimases oli aastail 1901—1905 tegutsenud näitleja ja näitejuhina ka Karl Jungholz. 1909/10 mängis Vaks August Wiera trupis, mis andis etendusi peamiselt „Bürgermusse” saali laval. Vaksi tähtsamad tööd selles trupis olid Lembitu osa Saali „Vambolas” ja Jaani osa P. Jakobsoni „Udumäe kuningas”. 1911. aastal valiti Heino Vaks Tartu karskusseltsi „Karskuse Sõber” kutseliseks näitejuhiks juhatuse poolt, mille esimees oli tollal Karl-August Einbund (a-st 1935 Kaarel Eenpalu, riigitegelane ja jurist). 1913. aastal palgati Heino Vaks „Vanemuise” näitlejaks, kus ta oli väga hõivatud, kuigi enamasti tuli mängida väikerolle. Nimetada võiks selle perioodi töödest doktor Wondenschuri E. Rosenowi draamas „Kust varjud ei kao” (1913), salakütt Frey’d O. Ludwigi kurbmängus „Metsaülem” (1913), Masa Antsu ja kiriku vöörmündrit Viiraku Märti vastavalt A. Kitzbergi näitemängudes „Kauka jumal”(1915) ja „Püve talus”(1916).

1914. aastal lahkus „Vanemuise” teatrijuhi kohalt Karl Menning, kelle tööd asus jätkama Ants Simm. Võttes enda peale teatrijuhi kohustused, lootis Simm jätkata Menningu-aegse „Vanemuise” ansambliteatri põhimõtteid sisutiheda repertuaari lavaletoomisel. Paraku tegi ta ühe kompromissi teise järel, mille tulemusena teater kaotas oma autoriteedi. 1916. aastal avaldas Menningu trupi põhituumik, s.o 11 näitlejat, teiste seas ka Heino Vaks, protesti teatri kahe viimase aasta töö kohta. Kuna see protest jäi eestseisuse poolt tähelepanuta, lahkusid nad „Vanemuisest” ja asutasid Tallinnas uue kutselise teatri Pandorini Seltsilt üüritud majas Väike-Tartu maanteel. Esialgu töötati „Pandorini” Rahvateatri nime all, 1917. aastast jätkati tegevust Eesti Draamateatri nime all. Alates 1918. aastast hakati etendusi andma Tallinna Saksa Teatri ruumides.

1920. aasta alguseks oli Draamateater suutnud võita tunnustust nii publikult kui ka kriitikalt. Juriidiliselt aga saavutati kindlam alus Draamateatri Seltsi põhikirja ametliku registreerimisega 28. II 1920, millele ühena teatri asutajaist kirjutas alla ka Heino Vaks. Paraku osutus aga teatrimaja üür trupile peagi üle jõu käivaks ning 31. detsembril 1924 andis Draamateater oma lõppetenduse. Paljud näitlejad, ka Heino Vaks, jätkasid oma tööd taas „Vanemuises”.

Draamateatris lõi Heino Vaks „kaasakiskuva kuju” Vagura-Vanana L. Anzengruberi „Ristitegijates” (1916), kus ta „viimase lahkumise eel kõrtsist (…) jaksas oma hingepiina uskuma panna” („Päevaleht” 21. XII 1916). Olulisemad rollid selles teatris olid veel Tatarlane Gorki „Põhjas” (1917, 1921), Mäeotsa Peeter Pint Koidula „Säärases mulgis” Otto Petersoni lavastuses (1920), Johanna isa Schilleri „Orleans’i neitsis” Paul Sepa lavastuses (1923) jt. Spetsiaalselt Heino Vaksile oli kirjutatud Toomas Võhiksemi (või Võhiksoni) roll A. Tammanni „Kriisis” (1921, lavastaja Paul Pinna). Aastail 1918—1919, mis oli Draamateatrile väga raske aeg, töötas Heino Vaks ka „Estonia” teatris näitleja ja inspitsiendina. Draamateatris töötamise ajal tegutses ta ühtlasi Tallinna Gustav Adolfi Gümnaasiumi ja Kommertsgümnaasiumi näiteringides näitejuhina.

Aastail 1925—1926 mängis Heino Vaks „Vanemuises” muu hulgas Nordlingi H. Bergeri „Uputuses” (August Sunne lavastus, 1926). Aastal 1926 asutas Vaks aga koos August Sunne, Rudolf Kleini (Ruut Tarmo) jt Rändteatri (põhikiri kinnitati 14. XII 1926). Teatri kunstiliseks juhiks sai lavastaja ja teatripedagoog Paul Sepp. Vastavalt põhikirjale oli teatri juhatuse asukohaks Tallinn, tegevuspiirkonnaks aga kogu Eesti. Rändteater püüdis pakkuda oma publikule kõrge kunstitasemega repertuaari. Lavastusrahade nappuse ja kurnavate ringreiside tõttu jäi Rändteatri tegevusaeg lühikeseks. 1928. aastal ühines Rändteatri trupp Draamastuudio Teatriga (1937. a-st Eesti Draamateater), Heino Vaks aga siirdus Narva algul „Ilmarise”, hiljem „Võitleja” näitlejaks ja näitejuhiks. Vaks on tegutsenud näitejuhina ka Kuressaare Teatris, tuues seal lavale G. Hauptmanni „Kangrud” (1929) ja A. Mälgu „Vaese mehe ututalle” (1933). Aastail 1930—1938 töötas ta Haridusliidu konsultant-näitejuhina, korraldades näitekursusi kõikides maakondades. Juba 1936. aastaks oli ta korraldanud üle viiekümne kursuse väikelavade näitemängu arendamiseks. 1937. aastal oli Heino Vaks tegev ka Draamateatri nukuteatris, lavastades kahasse Leo Kalmetiga kolm lühinäidendit: A. Labuse „Pauka”, A. Piirikivi valmi „Viisk, põis ja õlekõrs” dramatiseeringu ja enda kirjutatud nukutüki „Tsirkus”.

Näitlejana oli Heino Vaks tuntud kui säravate karakterrollide looja, seda ka lastelavastustes. Priit Põldroos on oma mälestusteraamatus meenutanud Vaksi kõigepealt kui lasteteatri näitlejat:

„Vaks armastas lapsi ja talle meeldis esineda lastelavastustes. Olin ühel lasteetendusel, tüki nime enam ei tea, aga see on meeles, et selles oli liblikaid, maipõrnikaid ja muid sitikaid ning mõni väike inimene ka. Saalis olid ka Vaksi kaks poega, kaks armast marakratti ja neile tegi see väga nalja, et isa mängis laval sitasitikat. Oli selili maas ja sibas käte-jalgadega. Igatahes mulle jäi sellest tore mälestus.” (P. Põldroos. Teel enda ellu. Tallinn, 1985)

Et Vaksile lasteteater südamelähedane oli, näitab tõsiasi, et ta kirjutas ka ise lastenäidendeid, millest lavale jõudis kümme ja trükki neli näidendit. (Heino Vaks teatriinimesena pühitseb juubeleid. „Rahva Sõna” 25. IX 1936). Draamateatris mängiti neist „Kuidas Ants põrgus käis” August Sunne lavastuses (1921), „Rotikuningat” (G. H. Görneri järgi) Eduard Türgi lavastuses (1924) ning „Tuutulinna moosekante” (H. Ch. Anderseni järgi) Leo Kalmeti lavastuses (1929). Viimast mängiti ka „Ugalas” (1930). Leo Kalmeti mäletamist mööda Draamastuudo Teatri repertuaaris lastetükkidest valdava osa moodustanud saksa muinasjuttnäidendite kõrval oli „lastele just lähedasem ja mõistetavam” Vaksi „Tuutulinna moosekandid”. (Leo Kalmet. Pool sajandit teatriteed. Tallinn, 1982)

Kõrvuti lastelavastustes mängimisega ja lastenäidendite kirjutamisega oli Heino Vaks aktiivselt tegev mitmete laste- ja noorteringide juhendamisega. Leo Kalmet on oma raamatus meenutanud, kuidas Kloostri tänava Nikolai gümnaasiumi õpetajate ja õpilaste (viimaste hulgas ka hilisem Draamateatri lavastaja, näitleja ja teatrijuht Leo Kalmet ning näitleja ja näitejuht Ilmar Nerep) eestvedamisel organiseeriti koolidevaheline Dramaatiline Ring, kus oli üle viiekümne liikme. Lavale toodi Lutsu „Paunvere” (1919), Kitzbergi „Kosjasõit”, Pakkala „Parvepoisid” jt. Näitejuhiks Heino Vaks, hiljem Eduard Türk.

Priit Põldroosile oli Heino Vaks üheks oluliseks inimeseks, kellega ta oma teatritee alguses kokku puutus. Vaks meenutas Põldroosile „millegipärast õpetajat, aga armast õpetajat. Ta alustas oma juttu: „Mul tuleb meelde…” Ja tal oli ka palju meeles sellest, mis kunagi kuskil oli või ette tuli. [- - -] Vaks näis vanemana, kui ta oli, mõjus isegi vanamehelikult, kuid temas oli palju lapselikku õrnust ja ta oli lapselikult terane.” (Priit Põldroos. Teel enda ellu. Tallinn, 1985)

Kõige muu kõrval oli Heino Vaksil ka Kaupmehe tänaval paberi valmistamise töökoda. 1929. aastal Narvas teatritööl olles tegutses ta ühtlasi põllumajanduslike majapidamiste registreerijana-üleskirjutajana. Aega jäi ka lemmikharrastusele — kalapüügile.

Sellega seonduvalt on omaaegse ajalehe „Esmaspäev” naljanurgas pseudonüümi „Siil” all esinenud artikli autor maalinud Heino Vaksist humoorika pildi:

„Kalad on ka näitelaval Vaksile oma teene osutanud. Nimelt siis, kui Vaks mängis „Nukitsamehes”. Ei ole ju midagi välja kannatamatumat, kui see, et kaasnäitlejad sind ettekande ajal silmitsevad kulisside tagant. „Hüpnotiseerivad” verest ära. Sõnaga — Vaksile see ei meeldinud. Ja on siis „Nukitsamehes” üks niisugune stseen, kus Tölpa ja Mõhk söövad silke. Vaks siis nii kui silgu võttis, poole hammustas ära ja teise poole viskas kulisside taha. Ja nii, et varsti olid kõigil piilujail näod tedretähti täis. Ent pärast seda jäi piilumine ära.” (Siil. „Heino Vaks. Mees, kes elab minevikule.” „Esmaspäev” 18. XI 1939)

1936. aastal, mil Vaks tähistas oma viiekümnendat sünnipäeva, sai ta Eesti Näitlejate Liidult kuldse rinnamärgi. 1937. aastal anti Heino Vaksile kui üle kahekümne aasta näitekunsti alal tegutsenud inimesele tunnistus selle kohta, et ta on registreeritud Haridusministeeriumi Kutseoskuste osakonnas näitekunstnikuna. Niisugune tunnistus andis õiguse võtta vastu töid ja tellimusi, kuulutada oma kutsetegevust, omada õpilasi ning anda neile õpetust omal erialal vastavalt Haridusministeeriumi määrusele.

Paraku sundis „raskekujuline peaaju halvatus” Heino Vaksi 1938. aastal enneaegselt aktiivsest näitejuhialasest tegevusest tagasi tõmbuma. (TMM T93:1/8:20) Viimased eluaastad pühendas Vaks teatrimuuseumile, kogudes ja korrastades teatrialaseid materjale. Oma kogu kinkis ta 1942. aastal Eesti riigile.

Heino Vaks suri 14. veebruaril 1943. aastal ja maeti 21. veebruaril Tartu Maarja kalmistule. Teatrilukku on Heino Vaks läinud eelkõige teatrimuuseumi rajajana, aga ka aktiivse teatrielu edendajana, Draamateatrile ja Rändteatrile alusepanijana ning arvukate karakterrollide loojana.

Teatri- ja Muusikamuuseumile kuuluv Heino Vaksi fond sisaldab teatrimehe ja tema pereliikmete isiklikke dokumente, kirjavahetust, Heino Vaksi päevikuid, luuletusi ja teisi kirjanduslikke katsetusi.

Heino Vaksi kolm päevikut aastaist 1908—1909, 1910—1915 ja 1933—1934 pakuvad rohkem tundmusi, mõtteid ja meeleolusid kui fakte elust ja loomingust. Kirjapandud leheküljed avavad valdavalt isikliku elu läbielamisi, väga vähe on neis juttu teatrialasest tegevusest. Nii näiteks on viimases päevikus edasi antud retrospektiivseid mälupilte, tagasivaateid seni elatud elule, armastusele. 9. III 1933 on sellesse päevikusse kirjutatud read:

„Kord, seda on palju … oi kui palju aastaid tagasi, ajal kui polnud veel ununenud koolipõli, nägin ma vana hallipäilist rändurit, kes astus õuest-õue, laulis, sammus jälle edasi, kuni ta viimaks kadus laiale maanteele, kus lõppes linna piir. See oli ühel ilusal suveõhtul, - ma kuulasin tema laulu… ja sellest ajast on püsinud mälestuses sõnad: „Ei ole mul kodu … ei ole mul kallimat.(…)”

Ja kui ta need annetused, mis talle laulu eest anti, oli kokku kogunud, keerutas ta rõõmsalt oma peakatet ja hüüdis: „Juhei, mu päralt on maailm, kus truuim sõber maantee!” — Olen palju laulusid kuulnud, olen palju rändureid näinud, aga see hall-pea, ega tema sõnad, need pole kustunud mu hingest. — Sa tunned teda … Ta sammub sinuga koos, see olen mina, tema järeltulija, kuigi teises olukorras, õnnelikum, — sest tema oli üksi.”

12. VII 1933 Hageris on kirja pandud:

„Käesolev põuane suvi on nii palju just viimastel päevadel meelde tuletanud, veel enam, kui lehest lugesin, et samane, põuane suvi on olnud 1914. a. — 1914. aastal — (…) juulis 19 aastat tagasi. — Kui teist aastat olin „Vanemuise” laval. — Kolmandat aastat abielus. — Pisikesed, väikesed poisid — Ao, Ott! — Kuis see kõik on muutunud. — Mutsu pere, kellega koos olime, — lapsed suured: eks minu ristitütar mehel (…) ja „Mutsu vana” (Taavet Mutsu isa — E. V.) surnud. — Ja kus minu enese Ema ja Isa? — Mullas. (…) Kui kiiresti, kui ruttu see kõik on läinud … ”(Heino Vaksi päevik 1933—1934. TMM T93:1/5:4)

Suure osa Heino Vaksi fondist moodustavad tema enam kui kolme aastakümne jooksul kogutud materjalid. Näiteks on ta alles hoidnud mitmesuguseid dokumente erinevatest teatritest: arvestusi „Vanemuise” näitlejate töötasu ja trahvirahade kohta August Wiera ajal (aastatest 1892—1895); tagasivaade „Vanemuise” lauluseltsi 25-aastasele tegevusele (1890); annetuste lehed „Endla” uue hoone ehitamiseks (1911), „Estonia” teatri juhtimise kava (1916—1917), teatrite põhikirjad jne. Vaksi kogus on August Wiera (1853—1919) käsikirjalisi materjale, lavastusmaterjal „Udumäe kuninga” kohta „Estonias” (1918), Hugo Techneri (1863—1946) kultuuriloolised mälestused, protokoll „Karskuse Sõbra” eestseisuse koosolekust Techneri näitejuhiks võtmise küsimuses, kirjad Paul Pinnale kui Draamateatri komandandile (1919), Paul Sepa kirjad August Sunnele jne. Fondis on ka dokumente Amalie Konsa, Eduard Türgi, Liina Reimani, Ants Lauteri jt teatritegelaste kohta. Haruldasi materjale sisaldab Heino Vaksi mapp Wiera-aegse „Vanemuise” näitlejate fotodega. Ühel vanemal fotol sellest mapist on näitlejanna Looni Teks Jessica osas esimeses Shakespeare’i näidendi lavastuses eesti rahvusliku teatri laval — „Veneetsia kaupmehes” 1888. aastal. Tänu Heino Vaksile on säilinud Artur Sachkeri joonistus eesti teatriajaloo vanimast piltdokumendist — Reinhold Sachkeri 1868. aasta fotost „Vanemuise” seltsis ette kantud õpetlikust stseenist „Teomees ja karjapoiss”. Foto enda asukoht on aga teadmata. Vaksi fotokogus on hulgaliselt lavastuste fotosid, aga ka portreefotosid kirjanikest, lavastajatest, näitlejatest jt. Tema fondis on arvukalt näidendiraamatuid, mitmesuguseid trükiseid, ajalehelõikeid, noote jm. Seal on Paul Pinna karikatuurid; näitleja ja botaaniku Albert Üksipi visand näitleja Aleksander Trilljärvest (1917); Heino Vaksi eksliibris; kirjaniku, karikaturisti ja teatrikriitiku Karl August Hindrey karikatuur I eesti näitlejate kongressist (1917) jne.

Muuseumi teatrialastest materjalidest on oluline koht Heino Vaksi ligi tuhandeköitelisel raamatukogul, mis sisaldab algupäraste draamateoste esi- ja kordustrükke ning eesti keelde tõlgitud näidendeid. Seal on Koidula „Saaremaa onupoja” esmatrükk 1871. aastast, Kitzbergi, Vilde jt näidendeid.

Heino Vaks ise on oma elu, käidud teed ja valikud võtnud kokku päeviku lehekülgedel. 31. märtsil 1933. aasta sissekandest võib lugeda:

„Kolm aastat maanteel… Koduta… perekonnata… ilma ühegita, kes ka sinu järele küsiks. Teie, kes te maanteed ei tunne, ei oska enesele ka ette kujutada missugune ta on ja mis sealt leida. — Teil pole vistist kunagi sarnast juhust olnud, kus öeldakse: „süda tilgub verd, aga suu naerab”. — Kas sarnane on see elu, kus sammun. — Olen selle aja kestel päikesepaistet ja vihma saanud. Olen nutnud ja kaevelnud, aga veel mitte kordagi kahetsenud, et olen asunud sellele teele — teele, kus kõige peale vaatamata, nii palju üllatavat… .” (Heino Vaksi päevik 1933—1934. TMM T93:1/5:4)