TIIT OJASOO

Lapsepõlv ja kooliiga.

Olen sündinud 28. VIII 1977. Pärnus. Vend ja õde on minust vanemad, neli ja seitse aastat. See on  suhteliselt suur vanusevahe. Vennaga olin rohkem koos, aga seda ka siis, kui me mõlemad suuremad olime. Ema on mul lasteaiakasvataja, isa matemaatikaõpetaja.

Lasteaiast on meeles kõige selgemini see, kui oli võimlemistund ja ma ringi jooksin — olin nii paks, et põsed rappusid. Tegelikult ma vist ei olnud väga paks, vaid suhteliselt tüse. Mitte tüse, aga lapselikult pontsakas, ma pakun. Ja siis need korrad, kui külmaga keel metallist asjade külge kinni jäi ja mitte üks, vaid mitu korda.

Koolis, kui ma õigesti mäletan, oli mul kogu aeg käitumisega probleeme. Mitte et ma oleksin mürsik olnud, kes kakleb ja teeb kellelegi kurja, aga jäin kuidagi kogu aeg rataste vahele. Alati, kui keegi midagi tegi, jäin mina süüdi. Seisin nurgas.

Üks lahedamaid aegu oli umbes viiendas-kuuendas klassis. Poisid said alati nii veerand tundi enne tundide algust kokku ja rääkisid meestejuttu. Alati poisid, alati ühes koridorinurgas, ja siis räägiti seal midagi natukene. Elasin koolist eemal ja kõik mu klassivennad elasid hoopis teises kohas, pärast kooli läbikäimist eriti palju ei olnud. Need hommikud seal olid esimesed hea grupi tunnetamise hetked.

Kooliteater.

Laanemetsa kooliteater oli suhteliselt elitaarne koht. Nii vend kui õde käisid seal ja kui minu aeg kätte jõudis, siis tundus loomulik, et lähen ka sinna. See tahtmine sündis kuidagi täitsa loomulikult. Reedeõhtust teatrit ETVst vaatasin iga nädal ja käisime emaga ka päris palju teatris. Erilised fanaatikud me polnud, aga teatriskäimine tundus loomulik kultuurse inimese käitumise osa.

Ülikool.

Ma ei mäleta siiamaani selliseid väga suuri ja tõsiseid otsuseid: nüüd hakkan tegema niimoodi ja mu elu muutub siis niimoodi. Lavakunstikooli eelmisele vastuvõtule näiteks läks Külli Teetamm, kellega koos kooliteatris käisime; veel paljud kooliteatrist proovisid sinna. Ja siis me Janekiga, Joostiga, mõtlesime — ma mäletan isegi seda kohta, kus me seisime: kuule, aga järgmine kord läheme? Läheme. Sissesaamine polnud nagu üldse küsimus, aga just see „Läheme? Läheme!“.

Kuna üks aasta oli aega ja ma ei tahtnud Pärnus tolgendada, läksin ülikooli. Klassikaline filoloogia tundus lahe ja ebapraktiline. Jah, võluvalt ebapraktiline. Nagu Taavi Eelmaa ütleks: „printsi lõbu“. Ja selle lõbu ma endale lubasin.

Lavakunstikool.

Miks lavastajaks? See jällegi kujunes niimoodi. Iga kord, kui olen kellelegi järele jooksnud, kellegi teise taktikepi järgi teinud, on sellest jama välja tulnud, ja kui ma olen seepeale mõelnud, et teen siis ise, on hästi välja tulnud. Juba kooli ajal. Ka hilisemas elus on see tõeks osutunud.

Juttude põhjal Kk teadsin täitsa täpselt, kuidas lavakoolis õpitakse. Teadsin tunniplaani ja seda, kui tihe see on, ja kuidas inimesed hakkavad üksteisele lähenema. Olles enne lugenud Karusood, lootsin, et kord koolis on veel karmim, et on veel rohkem sõjaväe moodi. Esimestel kursustel oli ka, pärast läks käest ära. See mind hiljem natuke kurvastas.

Eksperimendi poolest on kõige huvitavam see, et kuusteist noort inimest pannakse neljaks aastaks ühte tuppa kinni, vahepeal välja ei lasta, ja mis siis inimeste vahel juhtuma hakkab. Seda kõike läbi elada on lahe. Ja väga õpetlik.

Vedelemist ma küll ei mäleta kooli ajal. Oli küll põdemise aega, kus justkui midagi ei tee, aga see on haavade armistumise ja uutele võitudele vastumineku aeg. Ma arvan jätkuvalt, et olen suhteliselt korralik inimene, ja kuna ma tahtsin sellesse kooli tulla ja olin kindel, et tegin tulles õigesti, siis õppisin nii hästi, kui vähegi oskasin ja suutsin. See oli väga hästi investeeritud aeg.

Magistrantuur.

Kõige suurem pingutus oli töö kirjutamine kooli lõpul, aga seda tööd oleks tulnud nagunii kirjutada. Kirjutasin oma lavastustest. Panso on öelnud, et hinnangu oma lavastusele saab anda ikkagi ainult lavastaja ise, ja on ülimalt oluline mingil hetkel tagasi mõelda, et mida ma tahtsin, mis välja tuli ja kas see on üks ja seesama. Tuleb aeg-ajalt tagasi vaadata.

Lemmikud.

Mulle meeldib Castorf, aga ma olen temalt vähe asju näinud, võib-olla sellepärast meeldibki, pole veel ära tüüdanud. Kuidas ühest mõttest sünnib teine, sellest kolmas ja neljas. Castorf mitte ei näita mulle ühte ideed, vaid lõputut assotsiatsioonide ja uute sündmuste ahelat, ja kuidas see võib minna edasi ja edasi ja edasi. Mulle meeldib, kui leiud on allutatud tervikule. Minu jaoks tuleb siit kohe ka kunstnik, õigemini mitte kunstnik, vaid Ene-Liis, nimetame asju õigete nimedega, mängu. Meeldivad sellised lavastajad, kes loovad oma maailma. Kes mõtlevad välja mingisuguse süsteemi koos oma abilistega ja teevadki selle lava peale. Ja selle süsteemi töötamist on näha.

Lavastamine.

Miks ma seda teen? Meeldib. Lavastamine on võimalus õppida tundma ennast, elu ja maailma.

Ma ei usu kunstis valetamisse ja ma ei usu „puhtasse“ kontseptuaalsusesse. Ma ei usu, et kunstiteost oleks võimalik lõpuni välja mõelda. Väärtus on ainult isiklikul suhtel asjasse. Või maailma. Küsimus ei ole selles, milline teater, vaid selles, et see võiks olla lõpule viidud ja laia silmaringiga inimese tehtud.

Lavastamisest rääkides: ma usun pingutustesse; usun, et kui väga püüda, siis võib loota. Ja iga kord nagunii ei tule. Punnitada pole mõtet. Aga on võimalik välja mõelda. Välja mõelda lahendusi nii tehnilistele kui kunstilistele probleemidele. See on asi, mille ma teadvustasin, kui ma töötasin esimest aastat teatris lavastajana.

Renessanss.

Renessansiaegne aadlimees olla oleks selles mõttes tore, et siis oli veel inimestes usk, et nad suudavad hallata kõiki teemasid. Mina olen selle usu ammu kaotanud, mul ei ole õrna lootustki, et ma isegi oma vanast arvutist laua peal aru saaksin. Isegi mitte selles mõttes, et mis seal sees toimub, vaid ma ei saa koguni sellest aru, nendest op-süsteemidest ja programmidest, mida ma kõike võiksin kasutada selleks, et mul oleks lihtsam tööd teha. Rääkimata muudest asjadest. Ma ei tea mitte midagi meditsiinist, ma ei tea mitte midagi toidust. Ma ei tea mitte millestki mitte midagi. Selles mõttes oleks tore olla renessansiaegne. Siis oleks lootust, et ma teaksin ühte koma teist — kõike, mida inimene või mida mingi kultuuripiirkond teab sel hetkel teab.

Meie talved lähevad järjest soojemaks ja ühel hetkel Golfi hoovus võib-olla paneb käed puusa ja ütleb, et ta rohkem ei hoova, ja meil tekib siia jälle jääaeg. See juhtub tõenäoliselt mõnekümne aasta pärast ja Lõuna-Prantsusmaale tahab ilmselt sel ajal ümber asuda päris mitu inimest. Ma kardan, et seal läheb päris tihedaks. Aga selle teadmine ei takista mul ka autoga sõitmast, küll niipalju kui vaja, aga ... ma ju elan selles ühiskonnas, sellel sajandil.

Puudus.

Heast teatrist tunnen puudust kogu aeg. Lõpule viidud ja maksimaalselt kõiki võimalusi ära kasutavast teatrist. Ma ise olen ka veel kaugel sellest, et sellist teatrit teha, aga ikkagi: see on nii meeletult suvaline, mida meil näidatakse. Üheksakümne viiel protsendil juhtudest jäävad lavastaja, kunstnik, näitlejad, tehniline personal, näitekirjanik — kõik kuskile poole peale. Jõuavad kuuekümne protsendini, siis on õnnestumine, jäävad neljakümne protsendi juurde, siis on täitsa jama. Kõike tehakse nii suvaliselt: teeme ära, teeme ära, teeme ära. Milleks?

Enesemüümine.

Kas näitleja, kes mängib seriaalis, kaotab midagi või ei kaota? Minu meelest kaotab ta kõik. Seriaalis ta ei müü mitte oma näitlejaoskusi, mida võiks müüa lõputult-lõputult, vaid oma keha. Seriaalis mitte keegi ei mängi mitte kedagi. Ta ise võib arvata, et mängib, aga ei mängi, tegelikult on ta tema ise. „Laia publiku“ jaoks.

Lavastajatel on justkui natuke lahedam. Meil on Eesti Vabariik ja igasuguseid firmasid, presidentki korraldab balli ja keegi peab ju selle lavastama. Muidugi võid sa seda teha — firmapidusid. Ise sa ju lavale ei lähe ja keegi ei saa arugi, et sina seda tegid, ja raha ei haise. Aga see hakkab inimest üsna kiiresti vähendama. Teed korra ära, teed teise ja tuhanded tulevad nii lihtsalt. Miks ma pean pingutama sama raha eest teatris mitu-mitu  kuud, valmistama ette, põdema? Võin selle vabalt ära teha nädalaga. Näitlejatel peaks olema põhiküsimus: mida ma mängin? Minul: mis asja ma ajan, mida lavastan, kellele ma lavastan? See minu „keegi“ ei tule firmapidudele.

Vaba aeg.

Kui on aega, on see juba luksus. Mulle meeldib igasuguseid asju teha. Mulle meeldib ... ma ei oska öelda. Sest mõnikord on hoopis lahe mõelda Ene-Liisiga järgmist või ülejärgmist lavastust välja, samal ajal kui tegelikult on vaba aeg ja võiks mitte midagi teha. Voodis lebamine üheksakümnel protsendil juhtudest tekitab sellise süümepiina, et peaks ikka midagi tegema, peaks sporti tegema ja midagi lugema või kirjutama, vaeva nägema.

Säde.

Ma ei saa aru nendest inimestest, kellel sünnib laps ja, aah, kõik läks teistmoodi. Nii huvitav. Ja kõik on nüüd täitsa teistmoodi. Selles mõttes on mul ka Ene-Liisi üle väga hea meel, kes ei muutunud peast kohe emaks selle peale, et ta lapse sai. Meil on lihtsalt laps, mis sellest nii väga muutuma peaks? Me väga hoolitseme tema eest ja armastame ja hoiame teda ja jälgime iga ta sõrmeliigutust, aga see ei tähenda, et maailm oleks kuidagi muutunud. Maailm on ikka selline, nagu ta on. Ja ma katsun Sädele seletada, missugune see maailm on mu meelest. Eks ta ise vaata siis, kas on selline või natuke teistsugune.

Ene-Liis.

Kroonika tasemel on juba ahhetatud teemal, et kuidas me ikka koos töötame ja kui tore see on... See, et ma Ene-Liisi kohtasin, on mu lavastusi määravalt mõjutanud. Mitte see, et lavastuste visuaalne külg on rohkem läbi töötatud kui tavaliselt või et mõnikord on raske vahet teha, kust läheb piir kunstniku ja lavastaja fantaasia ja töö vahel — side meie tööde vahel käib märgatavalt sügavamalt. Läinud aastatele tagasi ja tulevatele vastu vaadates — Ene-Liis on ainuke, kelleta ma ei taha töötada. Ja miks? Sest ta on kõige õrnem ja jõulisem kunstnik, kõige lahedam naine.

Unistused.

Ma väga ei rabele sellel teemal, et peaks olema oma trupp. Iga asi tuleb omal ajal, kui tuleb. Või natukene hiljem. Ma unistan sellest, et kui tuhk on ära põlenud, siis jäävad teemandid alles. Ja kas on oma trupp või ei ole, sellel pole siis mingit tähtsust.

Samas on nii, et kui mingisuguse teemaga kuhugi jõuda tahad, peab olema üks trupp, kellega sa neli-viis aastat ühte ja sama lavastust teed. Esietendusi on selle aja jooksul mitmeid, aga see, mida sellest perioodist vaatama peaks, on üks lavastus kuskilt kolmanda aasta teisest poolest. See on see lavastus, see on kvintessents.

Aga kui lüüa kunstiline plaan mis, võiks öelda, moodustab minu elus pealiini, ja lihtsad eluunistused lahku, siis eluunistused on banaalsed. Ma unistan, et oleks maja mere ääres, kuhu saaks minna ja kus olla rahulikult, ning et mul oleks piisavalt aega ja tahtmist seal aknast välja vaadata ja vahel isegi mere ääres jalutamas ja ujumas käia.

Vahendanud LIINA JÄÄTS