TOOMAS RAUDAM
KÜSID PIIMA, SAAD TILGA VALGUST

Kui leidub inimesi, kes pole luuletusi lugenud, siis pärast Abbas Kiarostami filmi “Tuul kannab meid” teevad nad seda kindlasti. Kui nad muidugi taipavad, et nad pole käinud kinos, vaid lugenud luuletust, istunud üksi omaette, toanurgas või pargipingil, voodis või väljakäigus (pole kohti, kus luuletus pähe ei võiks karata). Loomulikumast loomulikum, et nad ei taipa. Sest film on alati elus, filmis ei jutustata, vaid sa ise teed seda. Ning kui sinu sõnad ja mõtted filmi omadega kokku ei lähe, siis solvud (sest see on sinu film) ja lahkud.

“Tuul kannab meid” põhiprintsiibiks on varjatus. Samas on näod alati alasti, isegi naiste omad. See paneb meid veidi imestama (meid, kes me pole lugenud luuletusi ega näinud iraani filme), sest meie arvates peaksid koraani-naisel olema ainult silmad. Aga ei ole, on ka nina ja nina all lõug ja lõuas suu, mis pole mitte vait, isegi vaiki mitte, vaid hurjutav, mehele etteheiteid tegev, käskiv, keelav, kamandav. Varjatus ilmneb selles, et mitte alati pole kõik nähtav, üsna sageli istub inimene sinu kõrval ja räägib, sina juhid autot ning alles siis, kui autol toss välja läheb nagu inimesel hing (tossu ja hinge ühtsust rõhutati filmis õige mitmel korral), alles siis võid sa näha, kellega sa rääkisid. Või kes rääkis sinuga. Võtab aega, enne kui nägema hakkad — enne kuuled.

Filmis räägitakse vähe, kuid ainult olulist. Iga olustikulise fraasi tagant aimub midagi enamat. Sa küsid — palud — endale hommikuks piima, kuid saad tilga valgust. Mida lüpstakse pimedas keldris ja lüpsja nägu pole näha, temast on järel ainult käed ja pool keha, mille küljes käed ripuvad. Kuid see pole hirmus. Armas hoopis.

Kadunud on ka need inimesed, kes sinuga koos mägikülla (miks pole meil mägikülasid? kui oleks, kas siis oleks — film, filmikultuur?) tulid. Samal ajal kui sina seal õiendad ja asju ajad, nemad hoopis magavad, mustava ukseraami seest kostab ainult pahaseid hääli — jäta meid rahule, meie tahame magada, magame senikaua, kui vanamoor on surnud; löö ta maha, siis ärkame üles.

Ma ei saanud sellest hästi aru, kes see invaliid täpselt oli, kelle surma või paranemist nii hoolega oodati. Aga ta oli väga tähtis. Sest teda polnud näha. Ja lõpus ta vist ära kõngeski. Kuigi vahepeal paranes ja oli nagu lootust, et ei kõngegi. Ütlen meelega nii — kõnges. See on naljakas ja inimlik. Inglid surevad, inimesed kõngevad. Ja filmis oli palju huumorit. Mitte lausnalja. Ja loomulikult mitte irvet. Nali võib olla elav. Ja õrn.

“Mul on kaks soovi.”

“Millised need on?”

“Et haige sööks kausi suppi.”

“Ja teine, milline on teine?”

“Et saaks eksamid tehtud.”

Nii või umbes nii räägivad filmi kaks n ä h t a v a t   peategelast, külla saabunud mees ja väike külapoiss. Nähtavat sellepärast, et neid, keda ei näe, on filmis märksa rohkem. Nagu see Richard Dawkinsi kuulus geenilause: How many ways there may be of being alive, it is certain that there are vastly more ways of being dead, or rather not alive. — “Kui palju ka poleks võimalusi olla elus, ikka on külluslikult enam viise, kuidas olla surnud või siis mitte-elus.” Ka sellele obskuursele, kuid tähenduselt täpsele mõttele tundub film pihta saavat. Näib isegi, et just sellest, selle lausega väljendatavast ta räägibki. Või sosistab.

Filmidramaturgia materiaalne alus on ruum. Inimesed saavad kokku ja/või lähevad lahku. Dramaturg pingestab ruumi puudutustega. Puudutused on nii vaimsed kui ka füüsilised. Inimene ihkab puudet, aga ta ka pelgab seda. See ongi pinge. Pornos on palju puuteid, seetõttu on iga üksik puude põgus. Mida seal pole, mis sealt absoluutselt puudub, on — pinge. Sama ka actionfilmis ja õudukas. Kui inimest väliselt üles köetakse või kollitatakse, siis köeb ja kollitab ta vastu, ühe sõnaga — imiteerib nähtut.

“Tuul kannab meid” puude on puhtvaimne. See, mida meile näidatakse ja mida meil kuulda lastakse, on tõesti — tõesti, tõesti! — poeesia, kuid samas ei kurna meie kõrvu triviaalsed poetismid ega pimesta nägemist visuaalsed sümbolid à la Tarkovski. Kõik on kuidagi rohkem elus ja olemas.

“Tuul kannab meid” on iraani “Tatarlaste kõrb”. Mõlemad on kunstiteosed ja sellega on kõik öeldud.

“TUUL KANNAB MEID” (Bad ma ra khabad bord/The Wind Will Carry Us). Stsenarist (Mahmoud Aydini idee põhjal), reZ issöör ja monteerija Abbas Kiarostami, operaator Mahmoud Kalari, muusika: Peyman Yazdanian, produtsendid Marin Karmitz ja Abbas Kiarostami. Osades: Behzad Dourani ja Siah Dareh’ küla elanikud. 35 mm, 118 min 12 s, värviline. © MK2 Productions/Abbas Kiarostami Productions/Centre National de la Cinématographie, Prantsusmaa—Iraan, 1999.