REIN TOOTMAA
SEE MEELETU, MEELETU MAAILM ehk ÄRA SIIT!
“Absurdimaailma” filmid Pimedate Ööde filmifestivalil

Absurd on üheselt määratlematu. Ta võib olla üdini olemuslik; teatud asjade, nähtuste ja olukordade üks tunnusjooni; see võib äkitselt või pikkamisi tekkida, seda saab mitmel moel tekitada jne. Enamasti paneb absurdne asi inimest õlgu kehitama, aga võib panna ka nutma, vihastama või naerma. Ta võib nukraks teha või siis helge meeleolu tekitada. Absurdianekdoodid ajavad enamasti naerma, absurdifilmid aga panevad inimese senisest erinevalt mõtlema. See nende eesmärk küllap ongi ning sel juhul on tegemist mõtestatud absurdiga.

Kunsti puhul on enamasti tegemist ikka mõtestatud absurdiga, mitte niisama pullitegemisega, nagu anekdootide puhul võib olla. Absurdikunsti eesmärk nagu muugi kunsti mõte on ikkagi maailma korrastamine, mitte selle segilöömine. Absurdset olukorda on vaja teinekord selleks, et inimese kõikuma löönud väärtusorientatsioon taas paika nihkuks. Sellest, kuidas täiesti (heas mõttes) normaalsete inimeste elu ühtäkki absurdseks pöörab, pajatasid nii mitmedki festivali filmid. Kõige meeldejäävamalt tegi seda Dominik Molli (s 1962) film “Harry aitab sind” (Harry, un ami qui vous veut du bien, Prantsusmaa; festivalid: Cannes, Toronto, London). Selles realistliku koega filmis sekkub täiesti normaalset elu elava noore pere tegemistesse pereisa Micheli kunagine koolikaaslane Harry, kes hakkab neid vastu nende endi tahtmist kõigest väest abistama. Ta on vaimustatud Micheli koolieas kirjutatud luuletustest ning otsustab koolivenna vabastada kõigist ahistavatest probleemidest, et see ennast täielikult kirjandusele saaks pühendada. Harry tapab Micheli teadmata ta isa ja ema, sest tema meelest segab oma vanematega suhtlemine Micheli eneseleidmist kirjanikuna; ta tapab Micheli venna, sest see irvitab Micheli nooruspõlveluuletuste üle. Kui Michel end ikka veel täienisti kirjutamisele ei pühenda (kuigi juba käimla-eraldatuses katsetab), otsustab Harry kõrvaldada teelt viimased takistused — Micheli naise ja lapsed —, pühendades sellesse tapatöösse ka Micheli enda. Siis lõpuks ometi Michel ärkab, taipab olukorra absurdsust ning tapab oma naise asemel hoopis Harry.

Film on meisterlikult üles ehitatud. Alates Harry ja Micheli juhuslikust kohtumisest bensiinijaama WCs satub nii Michel kui ka kinokülastaja justkui luupainaja küüsi, häirivasse ja abitusse seisundisse, mis ei lõpe enne, kui Michel oma abistaja ja ahistaja tapab. Alles siis vabaneb ta ise, ja ühes temaga ka vaataja, isevärki lummusest ja tardumusest. See on tõeline katarsis, mille tekitab hirmutundele kaasaelamine ja sellest vabanemine ja mille järel tulevad peale küsimust sisaldavad naeruhood: mis see siis nüüd oli? kuidas sai selline asi võimalikuks? Aga oli ja sai, nii mõistusevastane ja imelik kui see ka pole. Hea, et asi ikka nii lõppes, oleks võinud hullemini minna, mõtleb filmivaataja ühes Micheliga, ja kuidagi helge tunne tuleb peale, usk elutervesse mõtlemisse ja olemisse saab kinnitust ning sellest hakkab kergem. Tõeliselt vabastav ja helge film!

Hoopis hullemini läheb jaapanlase Sabu (Hiroyuki Tanaka, s 1964) filmi “Esmaspäev” (Monday; festivalid: Berliin, Montreal) peategelasel Takagil, kelles alkoholi mõjul vallandub tapaiha. Takagi tunnetusnihe saab alguse matustelt, kus väljalülitamata südamestimulaatoriga surnu plahvatab. Sellest tragikoomilisest juhtumist segi paisatud, läheb Takagi baari jooma ning aina korrutab oma kaaslannale: “Laip lendas õhku!” ning naerab selle üle eufooriliselt. Sellega oli maailm paigast nihkunud ning Takagil kaob reaalsustunne. Kui juba laibad õhku lendavad, siis võib ju temagi endale üht-teist jumalavallatut lubada. Ta joob ennast täis, läheb kaasa gangsteri ja tema ilusa armukesega, leiab püssi ja hakkab kergekäeliselt inimesi tapma. Hommikul hotellis ärgates peab ta tõdema, et temast, siiani korralikust inimesest, on saanud ühtäkki ohtlik kurjategija.

Tundub, et filmi autor on rõhunud kahele momendile, mis igati normaalse inimese äkki ära võivad pöörata: alkoholile ja võimutungile. Esimene vallandab teise ja siis realiseeritakse oma allasurutud tunge. Pärast esimest tapmist ütleb Takagi endale: “Ma ei uskunud, et olen võimeline kedagi tapma, aga see oli mu unistus.” Hommikul televiisorist oma tapatöö videosalvestust nähes püüab ta ennast õigustada: “See ei olnud mina. See oli relv. Kui poleks püssi, poleks seda juhtunud.” Ja see on kindlasti ka õige. Tegemist ongi hoiatusfilmiga: igas inimeses võib olla peidus salasoov kedagi tappa, kätte maksta jne, aga enamik ei tee seda sel lihtsal põhjusel, et nad on kained ja neil pole relva. See, et nad kardavad oma südametunnistust, ühiskonna hukkamõistu, karistust ja kinniminekut, on teisejärguline, see tuleb hiljem. Tähtis on, et inimestel ei oleks tapariistu; selle idee realiseerib reñissöör ka Takagi kujutluses, kus ta oma käitumisega kõik teda sihtivad politseinikud püssid maha viskama sunnib, misjärel kõik lõbusalt naerma puhkevad. Enne, kui ta kuuli selga saab, jääb kõlama Takagi ütlemine: “Me oleme paremad ilma nendeta!”

Kollektiivse reaalsustaju nihestatusega on tegemist horvaatia reñissööri Vinko BreÓ ani (s 1964) filmis “Marssal Tito vaim” (MarÓ al; festivalid: Berliin, Karlovy Vary — parim reñii). Piisab vaid sellest, et kohaliku psühhiaatriahaigla patsient end endise diktaatori mundris rahvale ilmutab, kui Aadria meres asuvas saarelinnas ärkab ellu kommunistlik vaimsus ja puhkeb õitsele tõeline isikukultus. Kõrtsibänd laulab ustavuslaulu Titole (“Tito, me tõotame sulle truudust”), kinos näidatakse kroonikafilme Jugoslaavia Föderatiivsest Sotsialistlikust Vabariigist, tänavaraadiost lastakse Tito kõnesid, korraldatakse töörahva paraade jne. Kõik see oleks justkui selleks, et elavdada turismi ajaloolis-poliitilisel pinnal, aga tegelikult on asi hoopiski tõsisem — endised punased relvastuvad ja hakkavad tõemeeli restaureerima sotsialismi, sest kapitalism on nende meelest endaga kaasa toonud ainult häda: natsionalismi, korruptsiooni ja sotsiaalse ebavõrdsuse. Totter masinavärk oli inimestes ja ühiskonnas justkui ootel, et esimesel võimalusel täie hooga õlitatult käivituda, ja käivituski, kui selleks märku anti ja võimalus avanes.

Need on filmid, kus enne oli kõik okey, aga siis asi äkki millegi tõttu ( psühhopaadi agressiivse käitumine, laiba õhkulendamine, kommunistliku tondi ilmumine) grazy’ks (hulluks ehk absurdseks) läheb.

Sama mehhanismi on kasutanud taani reñissöör Kristian Levring (s 1957) oma filmis “Kuningas on elus” (King is Alive; festivalid: Cannes, Toronto). Kuna tegemist on linateosega, mis filmitud rühmituse “Dogma 95” manifesti vaimus, mis küll välistab dramaturgia ja sensatsioonilise tegevuse, tundub teose sündmustik ikkagi liiga kunstlikult tekitatud. Loomulikult on seda iga mängufilmi tegevus, aga iga sellise kunstilise tegevuse eesmärk on ikkagi luua tõepärasuse, tegelikult toimuva illusioon. Taanlaste töös seda paraku ei teki ja ekraanil toimuv ei ole veenev ning jätab üsna külmaks.

Tegemist on olukorraga, kus reisil olev seltskond tüüpe bussikütuse ootamatu lõppemise tõttu kõrbesse oma pääsemist ootama jääb. Lähim inimasustus on 500 miili kaugusel ja üks neist hakkab sinnapoole abi järele astuma, kavatsusega viie päevaga kohale jõuda. Ülejäänud peavad seni ilma toiduta läbi ajama. Et aega millegagi sisustada, hakatakse etendama näitemängu kuningas Learist, sest juhuslikult on seltskonnas ka näitleja, kel selle lavatüki tekstilehedki kaasas. Äärmuslikus olukorras, nagu ikka, hinnatakse ümber oma senist elu, võetakse elult veel mis võtta annab, st seksitakse, elatakse välja allasurutud kirgi jne. Lõppkokkuvõttes ikkagi igav, sest see kõik pole usutav. Isegi suremine ega surnud naisele näkku urineerimine ei eruta.

Järgnevates filmides, erinevalt seni vaadelduist, ei kasvatata tinglik-absurdset nägemust realistlik-olustikulisest, vaid see on kohe algusest peale olemas.

Nii on rootslase Roy Anderssoni (s 1943) filmis “Laulud teiselt korruselt” (SD nger frD n andra vD ningen; festivalid: Karlovy Vary, Toronto, Cannes — ñürii eriauhind) kõik kujutatav väheke nihestatud, kummaline ja absurdihõnguline. Normaalne elukorraldus on segi paisatud: selle asemel et kolmekümneaastase staañiga ametnikku austusavalduste saatel väljateenitud pensionile saata, vallandatakse ta alandavalt; äraeksinud ja abiotsivat võõramaalast pekstakse abistamise asemel; mustkunstnik saeb kasti pandud mehe kõhu katki. Linna direktorite kogu hullub ja kavatseb täies koosseisus üle tänava asuvasse vaimuhaiglasse ümber kolida, tänaval lõugavad demonstrandid, tekib totaalne liiklusummik jne. Keset seda peadpööritavat segadust käib ringi paks keskealine mees Kalle ja kurdab kõigile, et ta on ruineeritud ja häbistatud: äri kokku varisenud ja poeg luuletamisest hulluks läinud. Olukord on tõepoolest hull, aga mitte keegi ei saa mitte kedagi aidata. Ei aita ka jumal, ning kõiges pettunud inimesed tassivad oma ristid ja krutsifiksid prügimäele. Heaoluriigis Rootsis on inimestel heaolust lihtsalt siiber saanud.

Filmi nõrk koht on see, et keskne tegelane Kalle saab alles pärast laostumist ja poja hulluksminemist aru, kui absurdne on maailm. Kui äri edenes ja kõik oli korras, ei olnud elul viga midagi ning kogu maailmakorraldus tundus mõttekas. Oh neid ärahellitatud kapitaliste küll, kui midagi viltu läheb, siis on pill kohe lahti ja elumõte kadunud! Hea elu on nad nii nõrgukeseks teinud. Nõukogude karmis reaalsuses üles kasvanud inimestega küll midagi sellist juhtuda ei saaks. Nii et tasuks mõelda, kuhu me pürgime.

Ò veitsi reñissööri Felix Tissi (s 1955) film “Kes on järgmine” (Who’s Next; festivalid: Karlovy Vary, St Peterburg) on kantud juba looja läbiv-absurdsest elutunnetusest. Filmis ei ole ei karaktereid ega loogikat, psühholoogiat ega sotsiaalsust, mängivad vaid märgid, sümbolid ja juhuslikkus. Kõik on äärmiselt tinglik ja seosetu, ent mäng iseenesest nauditav ja romantilises tonaalsuses.

Asi saab alguse Alpi mägedes lehma pidava Maxi seksuaaltungi ärkamisest, millele järgneb peagi abielu Rooma makaronirestorani imekauni tütre Mariaga, pulmareis kaubakonteinerites Siberisse, teineteise kaotamine ja taasleidmine. Sellise aloogilise ja lühiühenduste jadast koosneva odüsseia konstrueerimise tagamaa võib olla selles, et inimesed on tüdinenud heaoluühiskonnas valitsevast igavast reeglipärasusest, raudselt paika pandud toimemehhanismidest ja tardunud elukorraldusest, kus juhuslikkuse osa on nullilähedane, kus õnne ja edu võib saavutada vaid kindlaid reegleid järgides. Filmi võib käsitleda taas hoiatusfilmina mehhanistliku mõtlemise ja tegutsemise ning psüühika automatismi vastu. See on vastuhakk totraks standardiseerunud ja nivelleerunud eluabsurdile kunstiabsurdi vahenditega.

Lõpetuseks kaks filmi, kus reñissöörid on meisterlikult kujutanud protsessi, kuidas absurd loomulikul ja loogilisel teel kasvab välja elust enesest. Nendeks on noore saksa reñissööri Veit Helmeri (s 1968) esimene mängufilm “Tuvalu” (festivalid: London, Berliin, Karlovy Vary) ning veidi vähem noore ÜRKI lõpetanud usbeki mehe Bahtijar Hudnazarovi (s 1965)teine mängufilm “Kuu isaks” (Luna Papa, Venemaa, Austria, Saksamaa, Ò veits, Prantsusmaa; festivalid: Tokyo, Thessaloniki, Karlovy Vary, Sundance, London). Mõlemaid filme ühendab veel see, et tegevus toimub postsotsialistlikus ühiskonnas (esimeses Bulgaarias, teises Kesk-Aasias) ning peaosalisena gastroleerib neis noor, särav, ilus, võluv ja juba kuulus Chulpan Hamatova.

“Tuvalu” on film sellest, kuidas vana ja lagunenud ujumisbasseini püütakse iga hinna eest käigus hoida ja kasutoovana säilitada, ent ainus asi, mis seal veel väärtust omab, on vana “Imperiali” aurukatel. Kui basseini kestaks olev tondiloss lõpuks lammutatakse, viiakse katel laevale ja selle jõul põgenetakse unistuste saarele Tuvalule. See on peaaegu et tummfilm, tegelased ei kõnele omavahel rohkem, kui ütlevad vaid üksteise nimesid ja aeg-ajalt häälitsevad ebamääraselt. Ent tegevus on hoogne ja koomiline, taustaks sürrealistlik tühermaa kõdunevate laevavrakkidega. Tummfilmile omaselt mängivad siin kõnekalt sümbolid, detailid ja näoilmed, eriti basseiniomaniku nooremat poega kehastava Denis Lavant’i ilmekad miimilised ñestid. Esteetilist naudingut pakub enim kindlasti Chulpan Hamatova nii oma võluvas alastuses kui ka hurmava alastuseta. Tema ujumisstseen kalakesega on viimase aja filmikunsti üks kauneimaid episoode.

“Kuu isaks” on jällegi täielik action-film, kus noore Mamlakati (Chulpan Hamatova) energiline isa ja Afganistani sõjas käinud kiiksuga vend tütrele/õele lapse teinud meest taga otsivad. Filmis tulistatakse, kakeldakse, tapetakse, põgenetakse politsei eest, võideldakse vene sõjaväelastega, röövitakse lennukilt lambaid, tormatakse rongi alla, sekkutakse näitemängudesse jne. Film on justkui sümbioos prantslaste kunagisest menufilmist ”Meeletu, meeletu maailm” ja Steven Spielbergi Indiana Jonesi filmidest. Lõpuks tekib mees, kes on nõus Mamlakati lapsele isaks hakkama ja tüdrukuga abielluma, aga sellele kukub lehm taevast pähe ning ta läheb looja karja. Kõige lõpuks ilmub siiski välja ka lapse tegelik isa, aga Mamlakat ja tema vend lasevad selle lurjuse lihtsalt maha. Külarahva klähvimise eest põgeneb Mamlakat oma ihuviljaga maja katusele, mis kiiksuga venna käimapandud ventilaatorite jõul õhku tõuseb ning nad absurdsest reaalsusest ära viib.

See oli ka festivalil linastunud absurdifilmidest parim, väärikas jätk Buñueli “Kodanluse diskreetsele võlule” ja Otar Iosseliani “Kuu lemmikutele”, kus absurd ei ole mitte pelk stiilivõte ega eesmärk omaette, vaid läbitunnetatud elunägemus, mis vaatamata masendava eluabsurdi kujutamisele meisterlikult kunstiks vormituna siiski vaatajasse kuidagi helge tunde jätab ja niimoodi inimkonna elutervete ja täisvereliste ideaalide teenistusse rakendub. See maailm on tobe ja meeletu küll, aga enamasti on võimalik selles oma elu ikkagi miskitmoodi mõttekalt ja õnnelikult ära elada. Kui see ei õnnestu seal, kuhu sind sündides elama paisatud, siis tuleb sealt põgeneda, nagu tehakse filmides “Tuvalu” ja “Kuu isaks”.