ANNIKA KOPPEL
PIMEDATE ÖÖDE KINO TÕUSUTEEL

Pimedate Ööde filmifestival (PÖFF) kogub järjekindlalt populaarsust ja üha enam inimesi seab pimedate ööde saabudes sammud kinno. Möödunud aastal 3.—10. detsembrini toimunud 4. PÖFFil käis filme vaatamas 36 800 inimest. Meenutagem, et 1997. aastal toimunud esimesel festivalil vaatas filme 4500 inimest ja teisel 9500.

Kui 1999. aastal kolmandat korda aset leidnud festival seadis eesmärgiks n-ö läbimurde massidesse ehk publikuarvu 10 000 piiri ületamise, siis see õnnestus topelt ja rohkemgi — toona koguti 23 600 vaatajat. Nüüd suurenes vaatajate arv jälle rohkem kui kümne tuhande võrra. Kasvava publikuedu põhjusteks võib pidada festivali toimumise regulaarsust ja heatasemelist programmi. PÖFF pakub viimasel kahel aastal valminud filmide paremikku, pidades silmas eeskätt neid linateoseid, mis kõige paremini iseloomustavad filmikunsti otsinguid ja hetkeseisu Euroopas, aga ka mujal maailmas. Tavaks on saanud erinevate maade uuemat filmiloomingut tutvustavad eriprogrammid ning juba klassikute kilda pääsenud filmiloojate või -näitlejate retrospektiivid. Festivali kavas on märkimisväärsel hulgal ka juba maailma mainekatelt festivalidelt auhindu kogunud ja Euroopa Filmiakadeemia tunnustuse leidnud filme. 4. PÖFFi kavas olnud filmidest kandideeris kolmteist Euroopa Filmiakadeemia auhinnale ja seitset neist auhinnatigi ühes või teises kategoorias.

Üha enam filme

Iga aastaga on suurenenud ka näidatavate filmide hulk. Meenutagem, et esimesel PÖFFil demonstreeriti 23 ja teisel 65 filmi. Kolmandal festivalil lisandus esmakordselt nn festival festivalis ehk animafilmide programm ja kokku näidati 184 filmi (nende seas 70 anima-, 4 dokumentaal-, 15 lühimängu- ja 95 mängufilmi).

Viimasel, 4. PÖFFil linastus 196 filmi (nendest 71 anima-, 5 dokumentaal-, 3 lühimängu- ja 117 mängufilmi). Korraldajate hinnangul on saavutatud enam-vähem optimaalne piir, oluliselt suurema filmikavaga publiku ette ei tulda. 4. PÖFFi tarvis koostati üksikasjalik, mahukas ja esinduslik kataloog, mis sisaldas andmeid filmide ja nende loojate kohta ning mitmesuguseid registreid. Põhiprogrammi filmid jagati üheksaks temaatiliseks alalõiguks. Seesugune jaotamine on küll alati üsna keerukas ja suhteline, kuid aitab suures filmihulgas paremini orienteeruda.

Teemajaotus “Valitud teosed” sisaldas nende lavastajate töid, keda meelsasti juba klassikute hulka liigitatakse. “Sugupoolte sõda” lubas inimestevahelisi suhteid käsitleda kõige laiemas tähenduses; “See absurdimaailm” tähistas absurdielementidega filme; “Linnapõlvkond” pajatas lugusid urbaniseerunud noorte elust ja probleemidest; “Päike tõuseb idas” koondas Jaapani, Hiina, Taivani ja Hongkongi filme, mis maailma festivalidel ammu ilma teevad; “Kasvamise valu” adressaadiks olid eelkõige murdeealised; “Muusikast viidud” märkis muusikafilme; “Baltimaad” Baltimaade omi ja “Panoraam” kõike muud head, mis eelnevate teemade alla ei mahtunud. Peale selle sisaldas festival kolme eriprogrammi — “Carl Theodor Dreyeri filmid”, “Uus saksa kino” ja “Naine iraani filmis”.

4. PÖFFil toimus Tallinnas ja Tartus üheksas kinos kokku 252 seanssi. Festivali avafilmiks Lars von Trieri “Tantsija pimeduses” (Dancer in the Dark).

Olgu lisatud, et just samal päeval, 3. detsembril kuulutas Euroopa Filmiakadeemia välja oma auhinnad ja kolm neist — parim film, publikuauhind parimale naisnäitlejale ja reñissöörile — pälvis “Tantsija pimeduses”. See oli ka festivali populaarseim linateos, mida kolmel seansil käis ühtekokku vaatamas 1899 vaatajat. Teisele kohale jäi Sofia Coppola “Süütud enesetapud” (The Virgin Suicides) kolme seansi ja 1618 vaatajaga, järgnesid Peter Lordi ja Nick Parki “Kanade mäss” (Chicken Run) — kaks seanssi ja 1379 vaatajat, Virginie Despentes’i ja Coralie Trinh Thi “Vägista mind” (Baise-moi) — kaks seanssi ja 1351 vaatajat, ning Wong Kar-wai “Valmis armastuseks” (In the Mood for Love) — kaks seanssi ja 1109 vaatajat. Vaadatumate filmide esikümmet jätkasid “Universumi inglid” (Englar alheimsins), “101 Reikjavik”, “Purunematu” (Unbreakable), “Hull” (Crazy) ja “Päikesepaiste” (Sunshine).

PÖFFi eripäraks on olnud nn alternatiivsete filminäitamiskohtade kasutuselevõtt, kuna pidevalt töötavaid kinosid on Eestis vähe ja needki avavad festivalile uksed vaid öötundideks. Loodetavasti muutub olukord uue

multiplex-kino valmimisega 2001. aasta märtsis.

Uneskõndijate festival

4. PÖFFi toetusel toimus 1.—3. detsembrini Uneskõndijate Tudengifilmi Festival ehk Sleepwalkers’ Students Film Festival, millel osalesid Põhjamaade ja Balti riikide filmitudengid. Hoolimata sellest, et tegemist on erinevate festivalidega, oli see kantud samast vaimust: tutvustada eesti vaatajatele ja eriti noortele maailma uusimaid filmisuundi, sest ideed sünnivad tihti just tudengifilmides.

Koostöös Euroopa Filmikolledñiga (Taanis) toimus koolitus, kus loenguid ja arutelusid viis läbi kolledñi rahvusvahelise osakonna kursuste direktor Mads Egmont Christensen. Tudengifilmide festivalil oli ka võistlusprogramm, mida hindas rahvusvaheline ñürii ja PÖFFi avatseremoonial anti kätte auhinnad (peaauhind “Sony” kaamerakomplekt); ühtlasi oli see sillaks kahe festivali vahel, kus teatepulk läks tudengitelt üle professionaalidele.

Esmakordselt leidis 4. PÖFFil aset filmiturg, mille organiseeris Peterburi firma “Video-Fair”.

Teist aastat jätkus festival festivalis — animafilmide programm. Animafilme näidati mängufilmide ees, aga ka omaette programmidena. “Panorama I—IV” esitas möödunud aasta maailma parimaid animafilme (koostas Otto Alder) ja “Baltorama” andis ülevaate Põhja- ja Baltimaade animafilmi toodangust (koostas Tom-Erik Lonnerod). Samuti olid kavas animafilmid lastele ja uued eesti animafilmid.

Kokkuvõtteks

Eesti suurim filmifestival PÖFF on visalt Balti riikide ja Põhjamaade festivalide seas kanda kinnitamas. Programmi sisukuselt võib eelmisel aastal neljandat korda toimunud festivali võrrelda nii Helsingis toimuva “Armastuse ja anarhia”, Riias aset leidva “Arseû alsi” kui ka Londoni festivaliga, ehkki eelarve suuruse poolest ei saa ta nendega võistelda.

Igal aastal käib PÖFFil ka rohkesti külalisi. 4. PÖFFile tuli 12 riigist 50 külalist, nende hulgas islandi filmikuningas Fridrik Thór Fridriksson (“Universumi inglid”), kuulus rootslane Roy Andersson (“Laulud teiselt korruselt”) ja paljud teised.

Ka ajakirjandus tunneb aasta põnevaima filmiürituse vastu järjest suuremat huvi; viimati oli festivalile akrediteeritud 90 ajakirjanikku (neist 6 välismaalt) ning festival leidis kajastamist filmiprofessionaalide rahvusvahelistes väljaannetes “Screen” ja “Moving Pictures”. Viimane festival seadiski eesmärgiks läbimurde rahvusvahelisse ajakirjandusse ning algus saigi tehtud.

Ürituse korraldajad oleksid kutsunud meelsasti külalisi rohkemgi, kuid viimase festivali rahaasjadele avaldas mõju dollari kursi tõus, sest suur osa kuludest on seotud just dollariga. Festivali algataja ja programmi direktor Tiina Lokk on mitut puhku toonitanud, et Pimedate Ööde filmifestival vääriks Quinnessi rekordite raamatusse kandmist, kui festivali mahtu ja eelarvet (2,6 miljonit Eesti krooni) silmas pidada.

Ehkki PÖFF ei ole n-ö punase vaiba festival, vaid eelkõige filmide vaatamise ja nautimise koht, on tavaks saanud, et jagatakse ka auhindu. Eesti Filmiajakirjanike Ühing andis festivali parima filmi auhinna, Ivo Lille klaasist püramiidi “Helge homne” iraani filmilavastaja Abbas Kiarostami tööle “Tuul kannab meid”.

Eesti animastuudiote auhind, hiigelsuur 10 000 W elektripirn, läks sakslasele Andreas Hykadele joonisfilmi “Tulerõngas” eest.

Publiku auhinna, vanaaegse tormilaterna, pälvis taani reZ issööri Lars von Trieri film “Tantsija pimeduses”.

Esimest korda loosi teel selgitatud peasponsori auhind Balti filmile, milleks oli “NT Exchange.com” poolt välja antud tarkvaraprogramm “Movie Magic”, läks Mikk Ranna ja Kalju Kivi nukufilmile “Eilne vedur”.

Et teest, mida PÖFF nelja aasta jooksul on läbi käinud, paremat ettekujutust saada, siis olgu siinkohal lisatud lühiülevaade eelnevatest festivalidest.

1997

Festivali idee algatas Tiina Lokk, kes oli eelnevalt korraldanud hulgaliselt mitmete maade filminädalaid. Festivali ristiisaks oli Skandinavian Films’i juhataja Jan Erik Holst. PÖFFi sünnile aitasid kaasa Mona Jensen (Nordic-Baltic Film Fund’i peasekretär), Kirsi Tykkyläinen, (Finnish Film Foundation’i rahvusvaheliste suhete juht), Jesper Andersen (Taani Filmiinstituudi kultuurinõunik) ning Taani suursaadik Eestis Svend Roed Nielsen koos abikaasa Anne-Marie Overbyega.

Kogunes meeskond, tänu kellele festival tänaseni kestab ja edeneb. Esimene PÖFF toimus Tallinnas, Tartus ja Narvas. Põhjamaade kahe viimase

aasta filmiparemiku kõrval pakkus PÖFF ka Saksa ja Prantsuse linateoseid — kokku 23 filmi. Oma õnnistuse ettevõtmise kordaminekuks andis soome reñissöör Aki Kaurismäki, kelle mängufilm “Põgenevad pilved” avas festivali. Esimesel festivalil käis filme vaatamas 4500 inimest.

Filmid: “Põgenevad pilved” (Aki Kaurismäki), “Kuningriik, 1 ja 2” (Lars von

Trier), “Pühapäeva teine pool” (Berit Otto Nesheim), “Haiglaselt kaunis maailm” (Jarmo Lampela), “Prügipost” (Pål Sletaune), “Adam & Eva” (Hannes Holm, Måns Herngren), “Kuradi saar” (Fridrik Thór Fridriksson), “Euroopa, Euroopa” (Agniezska Holland) jt.

1998

2. Pimedate Ööde filmifestival toimus Tallinnas. Vaatajad said võimaluse näha erinevatel festivalidel ilma teinud mängufilme Saksamaalt, Prantsusmaalt, Inglismaalt, Ungarist, Venemaalt, Kanadast, Iisraelist, Hispaaniast ja mujalt. Kokku üle 70 linateose. Lisaks pakkus festival rootsi-soome filmilavastaja Jörn Donneri filmide retrospektiivi, eriprogramme Hongkongi filmidest ja Iisraeli dokumentalistikast.

Festivali külaliste hulgas olid Vadim AbdraÓ itov (“Tantsija aeg”), Pirjo Honkasalo (“Tuleneelaja”), William Aldridge (“Hamilton”), Assi Dayan (“Härra Baumi 92 minutit”) jt.

Anti välja kaks auhinda. Eesti Filmiajakirjanike Ühing andis oma auhinna, Ivo Lille klaasist püramiidi “Helge homne”/“The Sweet Hereafter” taani lavastaja Thomas Vinterbergi filmile “Perekonnapidu”. Publik hääletas parimaks Emir Kusturica filmi “Must kass, valge kass”. Filme käis vaatamas üle 9500 inimese.

Filmid: “Must kass, valge kass” (Emir Kusturica), “Kirsi maitse” (Abbas Kiarostami), “Minu nimi on Joe” (Ken Loach), “Elav liha” (Pedro Almodóvar), “Lahtiharutatud Harry” (Woody Allen), “Väike Tõnn” (Alex van Warmerdam), “Perekonnapidu” (Thomas Vinterberg), “Helge homne” (Atom

Egoyan), “Värdjatest ja inimestest” (Aleksei Balabanov), “Idioodid” (Lars von Trier), “Lola jooks” (Tom Tykwer) jt.

1999

3. Pimedate Ööde filmifestival tõi läbimurde — 1000-kohalises Sakala Keskuse saalis istusid inimesed vahel põrandal, sest kohti ei jätkunud. Peter Greenaway film “Kaheksa ja pool naist” lõi Eesti kinoajaloo esilinastusrekordi — seda vaatas ühekorraga 1294 inimest. Tallinnas ja Tartus kogus festival nädalaga kokku 23 600 vaatajat.

Festivali rikkalik filmivalik seadis vaataja vastamisi 184 linateosega, millest 95 olid täispikad mängufilmid. Esmakordselt leidis aset “festival festivalis” — mängufilmide ees linastusid animafilmid.

Animafilmide programmi pani kokku Ò veitsis elav Otto Alder.

Näha sai rootsi filmilavastaja Jan Troelli ja näitlejanna Marlene Dietrichi filmide retrospektiivi. Festivalile lisasid värvi eriprogrammid “Hunt ja täiskuu”, “Õuduste ööd”, “Ò veitsi tuled pimedates öödes” ning Portugali eksperimentaalfilmid. Põneva elamuse pakkus Aki Kaurismäki tummfilmi “Juha” linastus Anssi Tikanmäki filmiorkestri saatel.

Festivali külaliste hulgas olid rootslane Jan Troell (retrospektiiv), hollandlane Jos Stelling (“Reisile sinuta”), prantslanna Catherine Breillat (“Romanss”), Lõuna-Aafrika reñissöör Ntshaveni Wa Luruli (“Kanaäri”), türklanna Canan Gerede (“Lõhe”) ja venelane Aleksandr BaÓ irov (“Oligarhia raudne konts”) jt.

Publik hääletas parimaks Jim Jarmuschi filmi “Kummituskoer: samurai tee”. Eesti Filmiajakirjanike Ühing andis oma tunnustuse Otar Iosseliani filmile “Hüvasti, kallis kodu”. Eesti animafilmistuudiote töötajad pidasid parimaks Sergei OvtÓ arovi filmi “Vaarao”.

Filmid: “Kummituskoer” (Jim Jarmusch), “Kõik minu emast” (Pedro Almodóvar), “Luurerühm” (Olli Saarela), “Kaheksa ja pool naist” (Peter Greenaway), tummfilm “Juha” (Aki Kaurismäki), ”Blairi nõiafilm” (Daniel Myrick ja Eduardo Sanchez), “Romanss” (Catherine Breillat), “Sõjatsoon” (Tim Roth) jpt.