JAAKKO HALLAS
NARRI NARRATIIV

“NARR JUMALA KOJAS”. Autor Karl Kello, reZ ii: Rã ta Celma, kaamera: Arvo Vilu, AVID-montaaZ : Lauri Laasik, produtsendid Karl Kello ja Rã ta Celma, film valmis koostöös Baltic Media Centre’iga (Ilse Gailite Holmberg ja Niels Holm), tänatakse varajase muusika ansamblit “Via Sonora”, Mare ja Pentti Muhoneni (Helsingi), Austra ja Peteris Zarinsit (Oslo), Enn Sarapit (Tallinn), Läti saatkonda Rootsis ja Eesti Muinsuskaitseinspektsiooni, kasutatud materjale Bergeni Ajaloomuuseumist, dokumentaalfilmist “Saaremaal sada imeta…” (K. Kello, ERF, 1991) ja René Eespere muusikat “Kodalased”. Video Betacam SP, 52 min 14 s, värviline. © Karl Kello, 2000.

“Narr Jumala kojas” esilinastusel 11. jaanuaril oli Tallinna Kinomaja tulvil peamiselt keskealist publikut, Karl Kello põlvkonnakaaslasi, kes on lugenud Lennart Meri “Hõbevalget” kohe pärast ilmumist ja teavad ehk sedagi, millest räägiti Heino Eelsalu korraldatud paleoastronoomiakonverentsidel Viljandis ja Tallinnas, mida näidati Tõnis Vindi poolsalajastel loengutel või millest kirjutasid Mikk ja Tõnn Sarv paarkümmend aastat tagasi. Küllap oli seegi “eesti asja” ajamine, et meie esiajalugu püüti avada — võrreldes ametliku käsitusega — kuidagi teisiti, “alternatiivselt”, otsides pidet astraalmüütidest, vöökirjadest, regilaulust. Säärast vaateviisi on peetud ka new age’i rahvuslikuks erikujuks.

Teisalt, ega see olnudki vaid vagas vormis mässamine siinmail valitsenud ainumeetodi vastu. Vanema ajaloo uurimise raskuspunkt kippus kogu maailmas arheoloogiliselt aluselt libisema. Kui varem olid üksnes veidrikest harrastusteadlased otsinud tõestusmaterjali mütoloogiast (on ilmunud ülijulgeid hüpoteese kuni päris jaburusteni välja), siis hiljem pöördus “kahtlasele haruteele” ka tõsisemaid mehi. Filoloogiaprofessor Ago Künnap on väitnud, et arheoloogia ei ole enam ammu peapartner keeleteaduselegi. Mis muidugi ei tähenda, et muinasteadus tuleks iganenuks kuulutada. Kombatava, materiaalse asitõendi naabruses on vaid koha sisse võtnud mentaalne muistis, mille “potikilde” leiab pärimustest ja müütidest. Enamik tõsiteadlasi ei pea muidugi “unistusi ja unenägusid” mingiks argumendiks. “Hõbevalge” sai omal ajal kiitmise kõrval ka parajalt sarjata.

Kello marginaalsetes nägemustes ja seoste otsimistes on ühist nii Meri kui ka vendade Sarvedega. Kus ta küll oli Viljandi konverentside aegu? Vaikselt ja visalt, ilma kõmiseva vastukajata on ta ajanud oma asja vist enam kui kümme aastat: kirjatükid perioodikas, aastaid tagasi valminud filmid.

Ja mullu jõulude paiku, mõni nädal enne uue filmi linastust ilmunud “Vana aja raamat”.

Osa raamatusse raiutud motiive on kinematografeeritud “Narrina Jumala kojas”. Kes tahab teada enamat, kui näitab film — ka autori põhimõtete ja meetodi kohta —, peab muidugi lugema. Raamat on infoküllane, näiteid tuuakse paljude rahvaste aja- ja müüdiloost. Trükisega võrreldes on film kompaktsem, haarab küll vähemat, kuid vestab ometigi samast asjast.

Kello vaatleb paganlike motiivide kajastusi Põhjamaa vanades kirikutes — Taanis, Norras, Rootsis, Soomes, Eestis. Võib ju vaielda, kas kõik need kujutised on dateeritavad kiriku esmamainimise ajaga — mõned võisid tekkida sinna hiljem, koguni pärast usupuhastuseaegse pildirüüstepalaviku vaibumist. Kuid fakt on see, et nad on olemas: kolme-nelja sarvega põrguline (vahel on üks sarv murtud); suud näppudega irveks venitav või koguni paljast tagumikku näitav narr, kolmeharuline müts peas; nõiamärgina tuntud viiskand ja ühest jalast katkestatud triskele Saaremaal Karja kirikus; põlvest haavatud Püha Olav — kuningas, kelle kujuteldav martüürium kordab Kristuse oma, ja veel palju muud. Ikka ja jälle ette tulevad vigastusmotiivid sümboliseerivat muistset kultuurikatkestust, mille algpõhjust võib Lennart Meri jälgedes otsida Kaali katastroofist.

Seda tüüpi kujutisi või nende teisendeid leidub ka mujal kui Läänemere ümbruses, ja sellestki räägitakse filmis, ehk küll mitte enam elavate näidete najal, sest kaameraga käidi ringi vaid Baltoskandias. Nii tulevad mängu vanade tekstide, taieste jms reprod, mis on kunstialbumeist tuttavad neilegi, kes pole võõrsile muuseumidesse või pühakodadesse sattunud. Vaatajal tekivad seosed, tulevad meelde täiendused. Põhiteema juurde võib nimetada, et jokkerina tavalisse kaardipakki pugenud Narr on null-kaardina olemas ka tarokis, mille Suur Arkaan sisaldab teisigi filmis kas või põgusalt puudutatud sümbolkujusid (osa surmatantsulisi, Saatan, Saatuseratas, Päike, Kuu jt). Valitsejal ja Poodul aga on jalad millegipärast samamoodi risti nagu narril Jumala kojas.

Alfred Douglase seletuse järgi kulgeb taroki Narr enesekeskselt ja pimesi. On enda arvates kogu maailma tarkust täis ega märkagi, et ta kintsu on närimas ihade koer ja ees ootab hukatuslik ahvatluste krokodill (resp. kuristik). Teatud tingimustel samastub Narriga kaart number 1 — võimas Maag, kes sümboliseerib maisel tasandil alkeemikut, taevasel aga Jumalat. See on vanitas’e kogemus: looja jõuab alguspunkti tagasi ja adub oma elutöö mõttetust.

Filmi teemalõng (“narri narratiiv”) kerib end rahulikult ja järjekindlalt. Kinnistamiseks pöördutakse aeg-ajalt juba öeldu-näidatu poole tagasi, tõsi küll, mõnevõrra teisel viisil ja teise nurga alt kui ennist. Üha uues kontsentris korduvad motiivid sisendavad taktitundelise visadusega ideoloogiat, mida tõsine teadusemees võiks klassikaliste postulaatide abil põrmustada. “Narr Jumala kojas” on ju isikupärane, ilus ja omal kombel isegi täiuslik film, kuid kas ka veenev? Sõltub nägijast. Kunstnikutüübi hullutab ehk ära, kuiva analüütikut mitte niivõrd.

Põhjala kauni looduse ja kirikuvitraañide värvimängu taustal kostvasse sõnumisse tasub sellegipoolest süveneda. Ehk hõljuvad tõesti kusagil ilmaruumis Suured Universaalid, kõigile ühtviisi mõistetavad võrdkujud, peegeldudes vastu iga üksiku inimhinge ürgmälust?

KARL KELLO (sünd. 26 aprillil 1950 Rakveres) on lõpetanud 1973 Tartu Ülikooli ajakirjanikuna. Töötanud 1973—1979 “Tallinnfilmis” ja 1980—1992 “Eesti Reklaamfilmis” toimetaja ja reZ issöörina, teinud ringvaateid ja dokumentaalfilme, tihti etnoloogilistel teemadel. Hiljem töötanud reklaamifirmas AGE ja “Eesti Päevalehes”. Avaldanud rohkesti populaarteaduslikke artikleid. 1992. aastal uuris ta Kesk-Euroopa Ülikooli toetusel taani, rootsi, soome ja eesti kirikukunsti, 1996 sai Tartu Ülikooli teadustööde võistlusel preemia, mis oli pühendatud Wastse Testamendi eesti keeles esmailmumise 310. aastapäevale. Uurimus käsitles alles lugema õppinud maarahva maailmapilti võrdlevalt uues testamendis kajastuvaga. Filme: 1990 “Katõ ilma veere pääl”, 1990 “Rauavägi”, 1991 “Saaremaal sada imeta…”, 1992 “Jaanikivi”, 1992 “Tallinna ajaloost”, 1999 “Phaetonit otsides”, 1999 “Esimene punane aasta”, 1999 “Sõda ja saksa aeg”, 2000 “Stalinismi aeg”, 2000 “Narr Jumala kojas”.

Râ TA CELMA (sünd. 8. märtsil 1946 Jelgavas) on lõpetanud 1974. aastal ÜRKI dokumentaalfilmide reZ issöörina. Töötanud Riia Kinostuudios dokumentaalfilmide reZ issöörina 1992. aastani. Teinud paarkümmend dokumentaalfilmi ja rohkesti ringvaateid. Paljud filmid portreteerivad läti kunstiinimesi. Tema filme on näidatud Marseille’ festivalil ja Pompidou kultuurikeskuses Pariisis. Karl Kello ja Rã ta Celma on abielus.

S. T.