TEISTMOODI TEGELIKKUS
Dokumentalismi tehnikad ja Valentin Kuigi “Kuju”

“KUJU”. Stsenarist ja reZ issöör Valentin Kuik, operaatorid Ago Ruus ja Priit Vehm, helireZ issöör Mart Otsa, helioperaator Ivo Felt, monteerija Kaie-Ene Rääk, produtsent Reet Sokmann; filmis osalevad Tauno Kangro, Arvi Kink ja Mart Maastik. Video Betacam SP, 47 min, värviline. © F-Seitse OÜ, 2000.

1.

Eksisteerides kuskil teleñurnalistika ja filmikunsti piirimail, on dokumentalistikale omane teatav skisoidsus. Ühelt poolt distantseerib eesti dokumentalist end teletegijate pinnapealsusest, stamplikkusest, ajakajalisusest, ajutisusest ja professionaalsest künismist. Filmitegija usub end tegevat ikkagi kunsti, ta panustab kompositsioonilisele tervikule, sõnumile, kujundile, reaalsuse subjektiivsele töötlemisele. Praktikas tähendab see argipäeva sündmusvaest lähivaatlust ja nn igaveste väärtuste tüütut rõhutamist. Seetõttu on paljudel teletegijatel umbusk dokumentalistide vastu, kellele on antud võimalus liiga pika aja ja liiga suure raha eest toota liiga väikese visuaalse atraktiivsusega produkte.

Teisalt aga adub ka kõige vindunum telepõlgur, et pelgalt printsipiaalse autoripositsiooni rõhutamisega välja ei vea, kunstilisel dokumentaalil on kalduvus muutuda järjest väiksema ringkonna järjest vähem kommunikatiivseks siseasjaks. Tulemuseks on lõhed dokumentalistika enda sees — siin on rangelt vormistatud BBC ja “Discovery” tüüpi tarbedokid kõrvuti balti stiilis poeetiliste kulglemistega.

Humanistliku dokumentalismi eestkõnelejad lähtuvad sekkumatuse doktriinist. Nad põlgavad ära isegi suunavad küsitlused peategelasele, pidades seda manipulatsiooniks reaalsusega. Ainus tõeline viis peegeldada kangelaste sisemist substantsi, sündmuste ja tegude loomulikku loomust on kuudepikkune taoistlik kaasatriivimine eluvooluga. Puristide sõnavara tuummõisteteks on ausus, eetika, usaldus ja loomulikkus. Enamasti piirneb põlisväärtusi kuulutav dokumentalistika-keel aga suhtformaalsete kaamerapastellide või etnograafiliste kirjeldustega. Portreefilmide puhul on alatihti meie ees nn loomulikku elulaadi viljelevad marginaalsed tüübid, kes elavad paksus metsas ning söövad käbisid ja seeni. Koloriitsed tegelased on viited reñissööri mõttelaiskusele — loodetakse, et lapsed, vanurid ja ullikesed veavad ikka kuidagi välja. See on liiga kergesti omastatav materjal, mis ei avalda vastupanu, mis ei kutsu auditooriumis esile ägedaid reaktsioone ja poleemikat, mida üks terav ja tihe tänapäeva dokumentaal peaks tegema.

Teine, eesti kontekstis ilmselt moodsam hoiak leiab, et dokumentalism peab olema konfliktsem ja provokatiivsem, võtma seisukohti ja kujundama hoiakuid. See peaks kajastama siin ja praegu toimuvaid sündmusi ja portreteerima ajastut esindavaid inimtüüpe. Siin pole dokumentalist nähtamatu kaadritagune silm, vaid aktiivne ja konfliktne isiksus, kõikjale roniv ja õiendav subjekt. Kui sündmust ei sünni, pole see mingi probleem — sündmuse võib ise esile kutsuda. Vahesein seda tüüpi dokumentalismi ja lavastuslikkuse vahel on nähtamatu, tihti kasvavad tõsielu sündmused üle fake-documentary fabritseeringuteks. Kusagile siia piirile jäävad viimaste aastate põnevamad otsingud eesti filmikunstis, mis aktualiseerivad uuesti vanad selgeks rääkimata probleemid. Kui palju võib dokumentaalses tegelases olla lavastuslikkust? Millal on dokumentaal reaalsuse vahetu peegeldamine, reaalsuse subjektiveerimine või pelgalt lavastamine reaalses elus eksisteerivate elementidega?

Kuid halvemal juhul on see ajakirjanduse revanš filmikunsti territooriumil, sensatsioonijanune luukeredega kolistamine. Põhiliseks saab lugu ja konflikt, milles eesmärk pühitseb abinõu (hea stoori nimel võib vassida, maksta tegelastele, ässitada tegelasi üksteise vastu üles, rebida sõnu kontekstist välja jne). Kokkuvõtteks viiks see ameerika meelelahutusajakirjanduse reeglite omaksvõtuni. Dokfilmist saaks infotainment feature, kus peeditakse edukat avaliku elu tegelast, võetakse kommentaare tema sõpradelt ja vaenlastelt, kirjeldatakse mahlakalt autori üleelamisi prominendile lähenemisel. Kahtlemata saavutaks selline laad laiema publiku poolehoiu ja sedakaudu ka rahastajate sümpaatia. Dokumentalism muutuks sellega kommunikatiivsemaks ja telesõbralikumaks, aga ka piiratumaks ja kommertslikumaks.

2.

Valentin Kuik on valinud ettevaatliku kesktee autoridoki ja ñurnalistika vahel. Ühelt poolt on siin visandatud kujundid ja kontrastid, meeleolu ja distants, nagu “vanas heas” tõsielufilmis. Teisalt on aga fookuses üks kindel probleem, võrdselt on jagatud ekraaniaega kõikide leeride esindajatele, stand up-intervjuud on kokku monteeritud kujutletava väitlusena just nagu ühes korralikus ajakirjanduslikus klipis.

Tauno Kangro elust ja võitlustest pajatav “Kuju” lähtub selgest dramaturgilisest aluspõhjast. Tähendust pole vaja tuhnida kuskilt sümbolite, värvide, maastike ja vana mehe kortsude vahelt; ei, filmi kannab lollikindlalt püsti pandud intriig, mis apelleerib vaataja uudishimule ja äratundmisrõõmule. Telg on lineaarne, eristudes eesti dokumentalistika klassika tsirkuleerivatest struktuuridest — lugu liigub sündmusi pidi, siin on oma kontrastid, kõrghetked, madalseisud ja murdepunktid. Psühholoogilisel tasandil on selgelt markeeritud peategelase motivatsioon, tema valikud ja võimalused ning jõud, mis talle vastu töötavad.

Kuigi klassikalise narratiiviga lugusid võib pidada vanamoodsaks ning isegi primitiivseks, on nad enamasti töökindlad. Eesti dokumentalistikas on suur defitsiit jutustamistehnikatest, sellistest dokumentaalidest, mille kujundiloome, psühholoogiline või sotsiaalne alltekst on vermitud filmijutustuse orgaanilisest loogikast, mitte pole vägisi külge liimitud.

Valentin Kuik ei hakka stoori nimel kivist vett välja pigistama. Loomulikult mängib ta karakteri kontrastidele ja kujundlikele detailidele, nagu autorifilmile kohane, aga ta ei utreeri. Ta ei lähe niiskeks ega suru peale sentimentaalset retseptsiooni nagu Mark Soosaar oma halvematel hetkedel. Liigselt võimendatud emotsionaalsus dokumentaalfilmis on jube nagu Punase väljaku paraad, kus kõikvõimalikud väljendusvahendid on mobiliseeritud teatud tundetulva esilemanamiseks vaatajas. Neutraalne ja külm stiil on tunduvalt vaatajasõbralikum. See ei pressi peale autori despootlikke registreid, see on vaid mahuti, kuhu igaüks ise võib projitseerida emotsionaalseid, intellektuaalseid või isiklikke implikatsioone.

Arvestades Kuigi vene filmikooli tausta, on “Kuju” emotsionaalselt üsna askeetlik. Seepärast pole siin ka tõeliselt piinlikke valmiskujundeid stiilis luksusauto pritsib külanaise pori täis või tänavalapsed vahivad “Laste Maailma” aknal Barbie’sid. Kuik ei lasku õnneks näpuga näitavasse näägutamisse ja laseb lool enesel kõnelda.

3.

“Kuju” kangelase Tauno Kangro puhul on tegemist veidra, ent elujõulise nähtusega. Kangro on oma biidermeierlikku loomingut paisanud jõuliselt poliitilisse- ja ärieliiti, ent akadeemilistes kunstiringkondades on ta nimi negatiivse märgiga.

Ent Kangro ei lase end pilkamisest ja parastamisest häirida ja teeb oma majanduslikult tulusat kujuritööd edasi. Ainult tema plaanid paisuvad üha suuremaks, väljudes lõpuks tavapärase tururegulatsiooni raamidest. Kangro usub kunsti ajatusse ja suurusse selle sõna kõige otsesemas tähenduses, ta tahab oma nime ajalukku raiuda, olevikku haarata ja tulevikku hõlmata. Ta tahab luua igikestvat mälestusmärki, nagu Pheidias Zeusi. Kangro enesekehtestustung leiab väljenduse Tallinna lahte püstitatavas gigantomaanilises Kalevipojas.

Ka Kango muud parameetrid on karakteersed. Tema habe, pross ja nahkpõll kehastavad ärimeeste ja võimurite superego — “Kangro on kunstnik, sirgjooneline, aus, tahtejõuline ja originaalne loovisik, mitte meiesugune hallis ülikonnas hunt, kes on valmis ükskõik kellelt nahka üle kõrvade tõmbama”.

Seepärast patsutavad ärihaid ning linnavalitsuse võimumehed Tauno Kangrot heldimusega seljale. Kangro kasutab oma eristaatust ära — ta võib kummarduda sügavas austuses koristajamuti ees ja kärkida ülbe kultuurifunktsionääri peale.

Filmist tuleb välja ka Tauno Kangro teine pool. See on suurilmaihalus, vastupandamatu tung kuuluda koorekihti. Kangro unistab peegli ees kallist smokingist, nautleb pronksi helki küünlavalgel, külastab regulaarselt kasiinot ja härrasmeeste klubisid, et kinnistada seltskonnas oma “aristokraatlikku” paleust.

Tegelikult räägib “Kuju” mastaapidest. Väikses riigis tahetakse püsti panna suur kuju, sünnib suur skandaal. Leerid joonistuvad välja. Ühel pool tegudemehed, kes kunagi ei küsi: milleks? Nende vastas seisavad kirjatundjad, kõhklevad ametnikud, irisevad intelligendid, kadedad kolleegid, konservatiivsed muinsushoidjad, subkultuurides sumisevad modernistid. Skeptikute meelisküsimus “milleks?” murrab lõpuks kujuri protestandipoosi — “siin ma seisan ja teisiti ei saa”. Kalevipoja hiidkuju ei sünni kunagi õilsas pronksis, ainult odavast materjalist krigisevat mulaañi lohistatakse tossavate “Kamazidega” ühest kohast teise. Tauno Kangro ind raugeb tasapisi…

4.

Kui film on korralikult struktureeritud jutustus, siis kerkib paratamatult esiplaanile küsimus autori positsioonist, ehk see, kelle poolt Kuik siiski on. Ja kui palju julgeb ta seda välja näidata.

Küsimus on reñissööri aususes oma objekti vastu. Ma mõistan neid reZ issööre, kes kuulutavad kristalset ausust ja usalduslikkust filmija ja filmitava vahel. Samas, kas pole ausus antud kontekstis pelgalt töövahend provotseerimaks oma objektis siirusepuhangut — kui mina avan end sulle, ootan ma samaväärset vastust? Põhimõtteliselt on see samasugune vahetustehing nagu see, kui reñissöör, kes soovib, et näitlejatar võtaks end kaamera ees paljaks, võtab eeskujuks kõigepealt endal püksid maha.

Filmist “Kuju” on selgesti tunda, et vanad habemikud Kangro ja Kuik on teineteise usalduse leidnud. Usaldus võidetud ja edevus üles köetud, mängib Kangro ilma suurema provotseerimise ja manipuleerimiseta end kaamera ees lahti. Kuigi ülesanne on materjal struktureerida ja aktsendid paika nihutada. See on aga palju tõsisem probleem. Kuidas Kangrot kujutada, ilma tema usaldust kuritarvitamata? Ühest küljest ümbritseb Kalevipoja intriigi kerge naeruväärsuse vine, teisalt aga, nagu Kuik isegi on tunnistanud, ta ei saa läbinisti irooniliselt suhtuda inimesse, kes millegi eest võitleb, kes oma eesmärgi nimel on valmis minema isegi läbi ussimunni.

Seepärast on Kuigi suhtumine Kangrosse pigem heatahtlik, ta on filmist välja jätnud mõned episoodid, milles Kangro oleks liiga naeruväärne paistnud. Irooniat on kamaluga jagatud Kangro vastaspoolele — nii linnavalitsuse kunstinõukogule kui ka Kiwa näituse avamisele. Dekadentlike noorte looritatud pilgud ja narkootilised ñestid versus kunstisõbrast ärimehe elutervelt punnis musklid pole ainus vastandus, millega Tauno Kangro kunst eristub praegusaegsest kunstikoodeksist. Sääraste kontrastide abil saab aga tänapäeva kunstis kehtivad erisused laiale publikule puust ja punaselt ette voolida.

Kuik teab, et just kontrastid on dokumentalismis vahendid, millega autori kaadritagust pilku esile tuua. Subjektiivsus ja üldistus on need pühad lehmad, millega autoridokumentaal tahab eristuda telepublitsistikast. “See on see, kuidas mina asju näen”-positsioon on pahatihti külma kõhuga tehtav kalkulatsioon — “sellised ja sellised kontrastid annavad asjale sellise ja sellise tähenduse”. Küsimus, kuidas üldistada, taandub sel puhul küsimusele, kuidas lihtsustada. Autoripositsioonist ülemaks saab aga arvamuse kujundaja edev pretensioon: “Milline on kõige efektsem sõnastus, et vaatajat erutada, ärritada, suunata ja mõjutada.” Tegelikult ei peagi dokumentaal ise oma tegelaste suhtes moraalset seisukohta välja käima, valikulise näitamise ja detailide rõhutamise abil programmeerib ta vajaliku soodumuse üheks või teiseks hinnanguks.

Ning Kuigi näiline erapooletus, malbe distantseerumine Kangro askeldustest ja pisut vängem pilge moodsate maitsekuraatorite aadressil, võib laiale publikule hoopis teistsuguse signaali anda: “Mis nad kiusavad meie sümpaatsest Tauno-poisist, ise on kadedad ega oska läbi lüüa, näevad välja nagu hernehirmutised ja maalivad ainult vittusid.”

5.

Minule Valentin Kuigi film “Kuju” meeldib. Aga ma mõistan ka neid noori filmitegijaid või kriitikuid, kellele see ei meeldi. Tõsi, ega me ei leia siit suuremat originaalsusepuhangut, halastamatut lõpuniminekut, paradigma muutmise pretensiooni, millegi manifesteerimist jne. Pigem saab seda märgistada käibeterminiga “vana hea”. “Kuju” on seda tüüpi dokumentaal, nagu neid ikka on Eestis tehtud. No big dreal, nagu öeldakse. Aga koosmõjus mõne teise nähtusega dokumentalistikas, nagu Eduard Oja “Autoportree emaga”, Marko Raadi “Esteetilistel põhjustel”, Rainer Sarneti “Töö”, Raimo Jõeranna “Väliseesti” või Arbo Tammiksaare “Macbeth”, omandab “Kuju” sümptomaatilisi jooni. Need on märgid sellest, et protsessid toimuvad, et organism toodab antikehi, et eesti dokumentalistika ei ole nii troostitult maha käinud, nagu heas seltskonnas armastatakse toonitada. Pigem vastupidi, just mängufilmis pole viimasel ajal midagi inspireerivat toimunud. Dokumentaalfilm aga kohaneb märksa kiiremini muutuvate oludega ning omandab võimaluste piires uusi tehnikaid. Just dokumentaalñanris filmid on kutsunud meedias esile küllaltki ulatuslikku poleemikat. Jutud dokfilmi telestumisest (mis muu saabki dokumentalistika praegusajal olla, kui üks teleñanr), amatörismi sissetungist või odavate pihukaameratega tehtud koduvideotest on toimuva taustal minu arust natuke aegunud retoorika.

VALENTIN KUIK (sünd. 27. jaanuaril 1943 Novgorodi lähistel) on lõpetanud 1975. aastal ÜRKI mängufilmide reZ issöörina. Samast aastast alates töötab reZ issöörina; teinud mängu- ja dokumentaalfilme, kirjutanud stsenaariume ja proosat, sh romaani “Poegade mäss” (1997). Filmid: 1975 “Löö vastu!” (lühimängufilm, sts ja reZ , TF); 1977 “Reigi õpetaja” (mängufilm; sts, reZ : Jüri Müür, TF); 1978 “Hind” (dokfilm, sts ja reZ , ETF); 1979 “Kalakaitseinspektor” (dokfilm, reZ , ETF); 1979 “Regatt” (dokfilm, sts ja reZ , TF); 1980 “Tallinn ‘80” (dokfilm, sts ja reZ koos Andres Söödiga, TF); 1981 “Teaduse ohver” (mängufilm, sts ja reZ , TF); 1983 “Lurich” (mängufilm, kaasstsenarist ja reZ , TF); 1984 “Vennaskond” (dokfilm, sts, TF); 1986 “Keskea rõõmud” (mängufilm, sts; reZ : Lembit Ulfsak, TF); 1988 “Doktor Stockmann” (mängufilm, sts; reZ : Mikk Mikiver, TF); 1988 “Sõnum” (dokfilm, sts ja reZ , TF); 1989 “Perekonnapildid” (mängufilm, sts ja reZ , TF); 1989 “Teade parlamendile” (dokfilm, sts ja reZ , TF ja Soome TV 1); 1992 “Armastuse lahinguväljad” (mängufilm, sts ja reZ , TF); 1995 “Lend” (dokfilm, sts ja reZ , ETF ja Soome TV 1); 1996 “Protokoll” (dokfilm, sts ja reZ , ETF); 1996 “Hääled” (dokfilm, sts ja reZ , ETF ja “Onfilm”); 1997 “Kallima naeratus” (telelavastus, sts ja reZ , ETV “Teleteater”); 1999 “Lurjus” (mängufilm, sts, reZ , ja produtsent, “Onfilm”); 2000 “Kuju” (dokfilm, sts ja reZ , “F-Seitse”). Ettevalmistusel on mängufilm “Sinu kätes on põrgutuli”.

S. T.