KRISTIINA DAVIDJANTS
VASTUPIDISED OMADUSED RUUMI ERINEVATES KOHTADES

“Suur õde”. Stsenaarium ja reZ ii Jaak Kilmi ja Andres Maimik, operaator Erik Norkroos, montaaZ Kersti Miilen ja Andres Maimik (“Rühm Pluss Null”), heli kokkusalvestus: Tiina Andreas ja Rasmus Nurk (“Tallinnfilmi” helistuudio), konsultant Barbi Pilvre, produtsent Meelis Muhu. Video Betacam SP, 70 min, värviline. © “In-Ruum”, 2000.

Eesti dokumentalistikas on juba pikemat aega olnud heaks traditsiooniks uuemad filmid vaikselt Kinomajas ära esilinastada, et neil siis kiiresti unustuse hõlma vajuda lasta. Võib-olla satub mõni neist hiljem televisiooni, võib-olla mitte ja nii kujunebki olukord pahatihti sääraseks, et ainus asi, mis esilinastuse filmikriitikutest ja -tegijatest koosnevat publikut niisugustel kordadel üldse erutada võib, on ehk esilinastusejärgse koosviibimise peolaud. Sellisel taustal on Jaak Kilmi ja Andres Maimiku naispoliitikutest kõnelev film “Suur õde” tähelepanuväärne nähtus, sest üle pika aja on valminud teos, millele on tulnud ka publiku ja ajakirjanduse vastukaja. “Suurt õde” on huvitav vaadata, temast räägitakse, teda kommenteeritakse, film on kellelegi korda läinud — fakt, mis eesti filmikunsti praegust seisu ning populaarsust arvestades on silmapaistev tulemus.

“Suure õe” kangelannadeks on viis naist, kellest igaühel on oma poliitilised ambitsioonid. Seega näib filmi eesmärgiks olevat katse kaardistada vaataja tarbeks mingi läbilõige eesti naispoliitikutest kohaliku poliitika mänguväljal. Kuid kuna filmi maht ja ilmselt ka eelarve pole lubanud “Suurest õest” teha eesti naispoliitikute antoloogiat, on filmi autorid asetanud rõhu mitmekesisusele, võtnud kätte polarimeetri ja läinud märgistama vastupidiseid omadusi ruumi erinevates kohtades. Toetudes filmis esineva imagokonsultandi Inga Raitari sõnadele, on filmi tegelastest joone ühes otsas Riigikogu liige Marju Lauristin ja Ametiühingute Keskliidu esimees Kadi Pärnits, kelle muljetavaldavad ametinimetused räägivad juba iseenda eest. Joone teises otsas asetseb eksmiss Kristiina Heinmets koos seltskonnategelase Terje Aruga ning kusagil keskel on kultuuriminister Signe Kivi. Lauristin, Pärnits ja Kivi on need kolm, kes annavad filmile tõsiseltvõetavuse, ning Heinmets ja Aru jälle asuvad seda nullima. Siit nähtubki omakorda filmi enese polaarsus — ühest küljest üritatakse vaatajale anda justkui objektiivset pilti eesti naispoliitikutest. Teisest küljest toimub totaalne “Kroonika” maailma üleeksponeerimine. Kohati jääb mulje, nagu oleks filmi autoritel teatav aukartus “Kroonika” ees või nagu oleks nad siis tugevalt võlutud ajakirja peatoimetajast Ingrid Tähismaast, kes tõuseb filmis tasahilju sama oluliseks figuuriks kui portreteeritavad poliitikud. On selge, et mingil momendil saab tõlgendada reklaami ka kui info edastamist. Inimene annab märku, et ta on olemas, ta figureerib kusagil, ükskõik kus. Ja siin teebki igaüks ise valiku, misviisi ta ennast avalikkusele/potentsiaalsetele valijatele teadvustab. Kas oma reaalse poliitilise tegevuse või siis näiteks seltskonnaajakirjanduse kaudu, kust lugeja saab teada, et Eestis elab üks Terje Aru ja tal on “Jaaguar” ja talle meeldib Viiralt ja kallis aluspesu ja kolmekorruselise maja ehitab ta üldse praegu ainult prooviks.

Aga isegi kui võtta tööhüpoteesiks Ingrid Tähismaa väide, et nimi on poliitikas tõesti oluline, siis ikkagi tundub seltskonnaajakirjanduse toon “Suures ões” olevat liiga domineeriv. Samas ei saa eirata selle tahu pedagoogilist momenti publiku tarbeks, vaataja peab oma silmaga nägema, kellest koosneb erakond, mida ta võib-olla valima juhtub. Naisena mõistan ma väga hästi Kristiina Heinmetsa traagikat, kes pärast juuksuri juurest tulekut avastab, et tema juustesse polegi lokke sisse jäänud, see selleks. Aga Heinmetsa vastus Maimiku küsimusele: “Mis on sinu idee, mida sa müüd?” “Sellele küsimusele ma ei vastaks, ee...eee…” tundub juba natukene alarmeerivana. Andunud poliitika- ja sotsioloogiahuviline “Suurt õde” vaadates adekvaatset ülevaadet eesti poliitikailmast ei saa, pigem on tabatud käesoleval ajal Eestis valitsevat mentaliteeditrendi ja teadmist, et olenevalt valitud rollist vormub ka sinu paraadportree.

Eesti filmikuluaarides (kriitikas veidikene vähem) on palju räägitud põlvkondadevahelisest konfliktist, tegijate eetikast jne. Kui ma loen ajalehest “KesKus”, et “Maimiku sõbrad ütlevad muuseas “Suure õe” kohta, et oleks võinud palju radikaalsemad olla. Mürgisemad. Julgemad. Aga Maimik ja Kilmi pidid jääma objektiivseks; lihtsalt seepärast, et “rahastajaks oli see ja see fond””, siis paneb see kulmu kergitama küll. Mida tähendab “pidid jääma objektiivseks”? Et kui fonde poleks olnud, siis oleks võinud kõigile pikalt “ära panna”? Selline “ärapanemise” mentaliteet ärritab küll, sellele vastu vaielda pole mingit mõtet. Irooniline olla on alati kõige lihtsam, nii nagu rünnak on alati parim kaitse, see on iidne uudis ja säärases vaimus tehtud filme/telesaateid on lähiminevikus juba tehtud, nähtud ja nähakse edaspidigi.

Teadmine, et vabadus tähendab ühtlasi ka kohustust ning vastutust, ei ole kõigile pärale jõudnud. Samas on ülimalt pealiskaudne sellise suhtumise automaatne ülekandmine kõigile ja kõigele. Korrates artikli alguses väidetut, on üle pika aja valminud üks eesti film, mis kellelegi ometi lõpuks korda läheb, film, kust võib selgesti välja lugeda autorite positsiooni ja maailmavaadet. Kui Maimik pobiseb selliseid lauseid nagu: “Mida nad räägivad?”, “Midagi toimus…” või siis Kilmi küsib Signe Kivilt näituse avamise puhul: “Kas tegu on riikliku tähtsusega sündmusega?”, siis on raske uskuda, et mõlemat ajendas kaadrisse kippuma rõõm võimalusest näha ennast hiljem suurel ekraanil. Loomulikult, alati on võimalus kasutada autoripositsiooni väljendamiseks koolitatud häälega diktorit, kes annab edasi filmi autori hinnangu toimuvale ja aitab samas omal moel reñissööril ennast elegantselt toimuvast distantseerida. Aga oleks ju tore kõigutada mõningaid ñanritunnuseid, ei pea ju igat teksti ilmtingimata sisse lugema üks Mikiveridest, ei pea ju taustal alati pinisema pidevalt parmupill.

Film on selleks liiga kallis ning töömahukas ala, et seda niisama enda ja oma sõprade rõõmuks teha. Ning siinjuures on tegemist nähtusega, mida esineb üheaegselt mitme generatsiooni tegijate puhul. Pole suurt vahet, kas äsja valminud film räägib mingist kolmkümmend aastat tagasi välja surnud alamkolka küla markantsest külahullust või trenditeadliku noore siseprobleemidest, mida vaadata huvitav ainult viimase sõpruskonnal — ühed siseringi teosed mõlemad, ehk väljendades end Bourdieu moodi, kerkib mõlema puhul küsimus: “Kas see, mis ta ütleb, on väärt, et seda sellises kohas öelda?”